Arhiiv aja järgi veebruar, 2003

EV 85. aastapäeva kõne

26. veebruar 2003 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Kallid kaaslinlased!

Tere tulemast täna siia kultuurikeskusesse, et tähistada üheskoos ja ühiselt Eesti Vabariigi 85.aastapäeva.

Aasta, mis algas 1.jaanuril 85 aastat tagasi, oli iseseisvuse tunnustamise aasta paljudele väikeriikidele. Kõigepealt Soome, siis Leedu ja Eesti… Ja kuigi tuli tegelikku vabadust meil veel mõnda aega oodata ja selle eest võidelda, oli see ometi suurte muudatuste algus eesti rahva elus.

Kõik need 85 aastat on olulised. Alates vabaduse väljavõitlemisest ja riigi loomisest kuni tänase päevani välja. Kuigi riigi loomist me üldjoontes teame, on meil veel nüüdki midagi uut avastada. Volikogu liikme Andres Taimla mõte paigutada Paides iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemise tähistamiseks mälestustahvel Raekoja seinale leidis teisel katsel piisavalt kaasamõtlejaid ja teostub juba homme keskpäeval. Siis oleme juurde saanud ühe mälestusmärgi, millega tolleaegseid sündmusi alati meeles pidada. Täpne teadmine sellest, mis toimus vabariigi loomise ajal ning esimestel aastakümnetel aitab meil paremini mõista ka praegust elu.

Järva Teataja veergudel toimunud mõttevahetus nõukogude ajast pärit mälestusmärkide ümber tuletas meelde, milline meie ajalugu on olnud. Tuletas meelde ka seda, et kuigi me ei pruugi ajaloost kõik ühtemoodi aru saada, tuleb ajalugu mäletada. Ka nõukogude aegset ajalugu. Meil ei ole õigust midagi oma mälust maha kustutada või ära unustada. Samuti ei ole meil õigust käituda veneaegsete kommete kohaselt, ühtesid mälestusmärke luues ja teisi lõhkudes. Kui meil on piisavalt meelekindlust ja oma riiki usume, siis ei häiri meid täna nõukogude aja meenutus.

Aeg on maailmasündmusi jälgides tõestanud, et vabadus on üks väga kallis asi, nii kallis, et me isegi ei oska seda endale ette kujutada. Olgu see siis inimese, riigi või rahvuse tasandil. Ja aeg kulgeb oma rada. Ajaga kasvab muru mulla peale, aeg kasvatab kinni valusad teed, mida mööda on Eesti inimene pidanud oma iseseisvuse nimel käima. Kuid kindlasti me ei unusta seda.


Milline võiks olla parim kingitus Eesti Vabariigile? Raamat või lilleõis, kommikarp või pudel? Kellele peaks üldse selle kingi andma? Kas presidendile või peaministrile või hoopis riigikogu esimehele, või inimesele, kes teeb oma igapäevast tööd … igaühele meist?

Minu arvates ei peaks tegelikult kellelegi minema kinki pakkuma. Hoopis endale tulekski see kink teha. Sest parim kingitus Eesti riigile on inimene, riigi kodanik, kes oma asjadega hakkama saab. Mida paremini saab, seda rohkem on riigil temast rõõmu. Pole ju riigi puhul tegemist millegi müstilise ja kaugega. Meie ise olemegi oma riik ja meie ise selles riigis. Aastapäeva eel Raekojas parimatele õpilastele ja noortele sportlastele korraldatud vastuvõtul oli tänavu rekordarv osalejaid. Mitte sellepärast, et latt oleks tänavu madalamale lastud, vaid sellepärast, et tublisid noori on meil lihtsalt iga aastaga järjest rohkem. Väga tore kink riigile. Järelikult meil on, kes on tulevikutegijad ja kelle kätesse võib Eestimaa tuleviku usaldada.

Kuigi ega me päris ise ainult nüüd ka ei ole. On väga tähtis, et Eesti suhtleks maailmaga. Liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga on meile juba märku andnud, et ka rahvusvahelises suhtluses Eesti riigi sõna maksab. Lausa selliselt, et ühe suurema riigi juhi vanduma võtab ja teise, veelgi suurema riigi juhi kiidusõnu lausuma paneb. Meil tuleb nüüd harjuda selle rolliga ja vastavalt õigesti käituda. Väikese riigina suurte kõrval. Siit võib paralleele tõmmata poole sajandi taguse ajaga. Ka kolmekümnendate lõpus käitusime väikese riigina suurte kõrval… siis ei läinud hästi. Tagantjärele tark on lihtne olla, ärme olemegi. Suutkem õppida tolleaegsetest vigadest. Maailm on vahepeal kõvasti muutunud, teeme kõik selleks, et seekord läheks paremini. Et me näeks veel mitmeid EV juubeleid.

Väike rahvas ei saa endale lubada eksimusi, ei saa lubada kiirustamist ega kaalumata otsustamist. Ta peab olema julge oma tegudes, kuid jääma ausaks- et teised ja suured teda enda kõrval võrdsena võtaks. Seda, et ollakse ausad ja võrdsed teistega, on Eesti Vabariigi 85 aastat maailmale tõestanud. On selge, et kui oleme ise avatud, suheldakse ka meiegi samamoodi. Suhtlemine annab kogemusi ja loob võimalusi. Viimane hea näide on siin Paide koostöösuhted Soome Hamina linnaga sotsiaaltöö valdkonnas ja USA Westminsteri linnaga, kellega suhtlemist ja koostööd tuuakse teistele omavalitsustele lausa eeskujuks.


Austatud saalisviibijad!
Paar päeva tagasi, reedel, tähistasid siin saalis vabariigi aastapäeva lapsed. Terve saal oli rõõmu täis, eriti südamlik oli Sookure lasteaia esinemine. Tublid! Just selliselt, väikesest peale, tuleb rääkida kodust, linnast, riigist. Väärtused tekivad juba väga varajases eas. Lapsed on meie tulevik. Lapsesõbralikkus, tuleviku peale mõtlemine. Paradoksaalne on see, kuigi lapsesaamist ainult rahaga mõõta püütakse, on rikastes ühiskondades sündimus veelgi madalam. Vahepeal käis lausa võistlus, et kes pakub suurema summa sünnitoetuseks või lapsetoetuseks. See ei ole õige. Laps ei tohi olla teenimise vahendiks, ühekordse summa (olgu ta nii suur kui tahes) saamise võimaluseks. Laps vajab armastust esimesel elukuul, esimesel eluaastal, kümnendal, kahekümnendal, kogu elu. Kui aga rahateenimise eesmärgil on asi ette võetud, siis nii kui saab raha otsa, saab ka armastus otsa. Seda just ei tohigi lubada.

Eesti rahval tuleks seada järgmiseks kümneks aastaks eesmärk – lapsed ausse. See tähendab, et absoluutselt igaüks väärtustaks oma tegevusalal lapsi. Riik toetaks sissetuleku säilimisel, ettevõtjad looksid soodsama töökeskkonna ja lubaks meelsasti emadel (isadel) paindlikumalt tööl käia, teenindusasutustes oleks tingimused lastega käimiseks, eakate klubid tegutseksid vabatahtlike lapsehoidjatena, laste mänguväljakud oleks piltlikult öeldes iga nurga peal, lapsekäruga saaks igal pool mugavalt liikuda jne, jne. Selliselt suudab eesti rahvas olemas olla veel aastasadu ehk püsima jääda.
Kindlasti tuleks eesmärk püstitada vähemalt kümneks aastaks. Vähemaga ei tule välja. Mis siis peale kümne aasta möödumist saab, küsite?! Aga selleks ajaks on loodetavasti kõigil tekkinud harjumus, et nii peabki olema, et lapsesõbralikkus on üks jätkusuutliku elu lahutamatu osa.


Kui läheme ajaloos tagasi kümmekond aastat või pisut rohkem, siis saame aru, et Eestil, meie kodulinnal sealhulgas, on selle ajaga võrreldes hoopis teine nägu. Mõelgem, et meiegi linnas polnud alles mõni aasta tagasi ei ujulat ega raamatukogu, mitmeid kõnniteid ega veetrasse ning terve koolitäis lapsi õppis Laial tänaval väga kitsastes tingimustes. Mäletate ikka, et ka meie joogivesi oli halvas mõttes kuulus oma kõlbmatuse poolest. Vallitornigi ju polnud. Me oleme oma elu ja elukeskkonda muutnud ja teeme seda igal aastal jätkuvalt. Me tunnistame, et meil on veel väga palju teha. Tahame, et meie linn oleks tuntud kui lapsesõbralik ja turvaline, et siin oleks tasemel lasteaiad jakoolid, jaguks tööd ja huvitegevust, väärtustatud on perekond ja eakad kodanikud, kes oma panuse on juba andnud. Küsite, et kas see on võimalik? Usun, et on, kui me kõik seame oma eesmärgiks edasi ehitada riiki, milleks on ju oma linn selliseks, kus kõigele ja kõigile on mõeldud.

Mul on heameel, et meie inimesed ise on nii palju head teinud ja teistele andnud.
Esiteks see töö, mida tehakse iga päev, olgu siis ettevõtluse arendamiseks, asutuse tulemuslikuks juhtimiseks või inimeste heaks raviasutuses või kaupluses, või tegutsedes kolmandas sektoris, või laste kasvatamine meie linna ja riigi väärilisteks kodanikeks… Ka see on suur ja vastutusrikas töö.

Teiseks on heategevuskontsertide korraldamisega kokku kogutud lisaraha mitmete ühisprojektide toetuseks. Viimane näide neist on tervisekeskuse lastebassein, mille valmimisele aitasid kaasa sajad inimesed linnast ja kaugemaltki. Olen kindel, et annetajate süda on suurem ja avaram, sest seal jagub ruumi ka teisele kaasinimesele mõtlemiseks. Suur tänu neile selle eest.
Paide linnal on kaks heategevuslikku sihtkapitali – üks paljulapseliste perede toetamiseks (Taani sõpruskommuuni ettevõtjate toel loodud) ja teine andekate laste sh maletajate toetuseks (loodud maleõpetaja Hillar Hanssoo pärandist). Kuna viimatinimetatust toimub esimene väljamakse aasta pärast, on paslik tänada neid, kes on oma panuse kapitali andnud. Tänan annetajaid: aktsiaseltsi Prike, Kersti Sarapuu’d ja Andres Taimla’t. Mida rohkem on annetajaid, seda suurem on ka aasta pärast andekate edasiarendamiseks makstava summa suurus.
Kutsun kõiki vastavalt oma võimalustele panust andma andekate ja paljulapseliste toetuseks. Eriti kutsun üles neid, kes juba mitu kuud tagasi on lubanud oma panuse anda, kuid ei ole veel andnud.

Armsad inimesed!
Aeg kulgeb aina kiiremini ja kiiremini. Kas elu läheb paremaks? Kui oskame tõsiselt tegutseda ja arukalt pingutada, siis läheb kindlasti. Kõik soovitu ei tule ju korraga ja ühel ajal. Eesmärkide seadmisest tulemuseni tuleb teha palju tööd, otsida koostööpartnereid, leida võimalusi, kuidas saada jne. Parema tulemuse nimel pingutame iga päev – tööl ja kodus. Kõige tähtsam ja kõige alus on siiski juba olemas. Oma riik, oma keel ja kultuur, oma kodu maailma rahvaste peres. Oleme uhked, et meie lapsed ja lapselapsed kõnelevad seda keelt, millele 85 aasta eest olemas olemise õigus anti. See keel ei kao, kui me seda ei taha. Aja, tarkuse ja töökuse koosmõjul tuleb ka kõik ülejäänu. Aega on vaid vaja. Ja oskust inimesel selle ajaga ümber käia parema tuleviku, parema Eesti, ühtse ja terve Eestimaa nimel.

Õnne ja edu Sulle, kallis Eestimaa! Õnne Paide linnale ning Sulle – kallis linnakodanik, õnne meile kõigile tänasel tähtpäeval!

Ilusat iseseisvuspäeva ja teguderohket tulevikku!
Paide linnapea Tõnis Kõiv´´u kõne EV 85 aastapäeva vastuvõtul Paide Kultuurikeskuses, veebruar 2003