Arhiiv aja järgi august, 2004

Positiivne ignoreerimine

13. august 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Riho Kruuv
Viimastel nädalatel on ilmunud välispoliitikaga tegelejate sulest mitmeid artikleid, milles analüüsitakse Eesti-Vene suhteid ja kirutakse, kui raske on Venemaaga asju ajada. Toredad artiklid kõik. Samas ei tule ükski autoreist välja oma nägemusega, millisele strateegiale peaks Eesti edasise välissuhtluse Venemaaga rajama. Käesolev artikkel üritab seda vaakumit natuke täita.
Viimastel nädalatel on ilmunud välispoliitikaga tegelejate sulest mitmeid artikleid, milles analüüsitakse Eesti-Vene suhteid ja kirutakse, kui raske on Venemaaga asju ajada. Toredad artiklid kõik. Samas ei tule ükski autoreist välja oma nägemusega, millisele strateegiale peaks Eesti edasise välissuhtluse Venemaaga rajama. Käesolev artikkel üritab seda vaakumit natuke täita.

Nii nagu iga strateegilise otsuse langetamise puhul tuleb kaaluda erinevate võimaluste vahel, ei ole ka välispoliitika erandiks. Kuigi tulevikustrateegiate puhul on veel palju ruumi aruteludeks, on aastaks 2004 üks asi siiski selge. Eesti “Positiivse hõlvamise” strateegia suhetes Venemaaga on oma aja ära elanud. Ja seda ennekõike Venemaa leppimatuse tõttu olla ka edaspidi sellise strateegilise lähenemise objektiks.

Aastail, mil Eesti taotles liikmelisust Euroopa Liidus ja NATO-s oli meie elulistes huvides iga hinna eest vältida avalikku konfrontatsiooni Venemaaga. Meil oli piltlikult väljendudes vaja hoida suu ees sordiini, et mitte karu talveunest üles äratada. Kui vaja, lükkasime unesegasele otile ette pisikese meepoti, mis mõneks ajaks mürakaru etteaimamatuid tujusid vaigistas. Selline strateegia aitas meil ohjata Venemaad seni, kuni me ise suutsime EL-i ja NATO ukse vahelt ennast sisse libistada.

Tänaseks on aga selgeks saanud, et need pisikesed meepotid Venemaad enam ei rahulda. Tähtsam veel on tõdeda, et meil endal hakkavad meepotid otsa saama ja mis seal salata, eks magus maitse ka meile endale. Tulles tagasi asjade õigete nimede juurde - Venemaa suhtumine Eestisse (ja ka Lätisse) ei ole muutunud pärast meie EL-i ja NATO liikmeks saamist ja meie-suunalised rünnakud jätkuvad endiselt. Samal ajal, olles rahvusvaheliste liitude liikmed, ei ole meil enam otsest vajadust Venemaale pidevaid järeleandmisi teha ja alandada ennast Venemaa “ukse taga kraapimisega”. Meie EL-iga liitumise eelses retoorikas kasutasime tihti vihjet sellele, et pärast liitumist hakkame suhtlema Venemaaga võtmes EL-Venemaa. On saabunud aeg anda sellele retoorikale ka reaalne sisu. Kuidas siis tuleks edasi minna ja milline strateegia kujundada?

Esiteks peame vabanema senisest kujutelmast, et välispoliitikas on alati võimalik ja vajalik saavutada kiiret tulemust või edu. Meie senine kiire integratsioon lääne-institutsioonidega on tekitanud meis tunde, et sama kiire tempoga saab läheneda ka Venemaale. Lähiajalugu on näidanud, et see ei ole võimalik. Ka Venemaa kaugem ajalugu annab tunnistust selle maa suurest inertsist.

Revolutsioonilisi vapustusi kõrvale jättes toimuvad Venemaal muutused pikkamööda, mitmete inimpõlvede jooksul. Liiga kiirete muutuste ootamine, nende eeldamine või isegi nõudmine on paratamatult määratud läbikukkumisele; eriti selliste muutuste, mis tähendavad Venemaale kas või pisematki järeleandmist teisele riigile või rahvale. Veel enam, kui see riik ja rahvas on Venemaast umbes sada korda väiksem.

Me peame andma Venemaale aega maailmas ja tema piiridel toimuvaga harjuda. Töötades oma eesmärkide nimel kannatlikult ja sihikindlalt, andmata märku elulisest või sisepoliitilisest vajadusest kiirele tulemusele jõudmise osas, on tõenäosus eesmärgile jõudmiseks suurem kui kiire tulemuse nimel pidevaid ühepoolseid järeleandmisi tehes. Venemaa aga austab ainult tugevaid. Nii ei pea me ka pidevalt sajatama selle üle, et me ei ole siiani tagasi saanud presidendi ametiraha, Tartu ülikooli kunstivarasid ega kompensatsiooni okupatsioonikahjude eest. Oleme oma seisukoha Venemaale teatavaks teinud ning sobival hetkel tuletame seda veel neile meelde. Varem või hiljem, pigem hiljem, saame need varad tagasi niikuinii. Seni aga üritame tagada, et need varad säiliksid.

Teiseks, me peaksime astuma rahvusvahelises mastaabis avaliku sammu Venemaaga piirilepingu allakirjutamiseks ning kutsuma Venemaa esindaja ametlikult ja avalikult Eestisse või mingisse kolmandasse riiki lepingut alla kirjutama. Võib-olla peaks sellesse kutsesse kaasama isegi Euroopa Komisjoni. Kuigi see samm näitab ehk meie taktikalist nõrkust Venemaaga suhtlemisel, eksponeerib see selgelt Eesti avatust ja heasoovlikku lähenemist suhete arendamisel Venemaaga. Sellises olukorras on Venemaal väga raske kui mitte võimatu panna lauale mingit lepingu sõlmimise eeltingimuste nimekirja. Venemaa on oma kõrgete esindajate kaudu Euroopa Komisjonile ka kinnitanud, et ta on valmis piirilepingule alla kirjutama, aga Eesti (ja Läti) initsiatiivi. Ma arvan, et selle initsiatiiviga ei tohiks me viivitada ning seda sammu astudes tuleks ignoreerida kõiki lisatingimusi, mida Venemaa on meile varem esitanud. Juhul kui Venemaa Eesti initsiatiivile ei järgne, on juba nende kohus maailmale selgitada, miks nad seda ei tee. Meie elu ei jää ilma allkirjadeta piirilepingul seisma. Kui vaja, ootame Venemaad järele seni, kuni ta on valmis lepingule alla kirjutama.

Kolmandaks, Eesti peab astuma samme, et realiseerida oma soov viia suhtlemine Venemaaga strateegilistes küsimustes üle teljele Brüssel-Moskva. See ei tähenda, et suhted Venemaaga tuleks Tallinna ja Moskva vahel külmutada. Lähiajalugu on näidanud, et ametkondlikul tasandil on Eesti-Venemaa suhtlus olnud raskuste kiuste üsna edukas. Probleemid tulevad esile siis, kui eesmärgi saavutamiseks on vaja kõrgel tasemel poliitilist otsust.

Kuigi see võib nii mõnelegi tunduda töötamisena oma riigi suveräänsuse säilitamise vastu, peab Eesti saama üheks Euroopa Liidu ühise välis- ja kaitsepoliitika kujundajate esirinnas seisvaks riigiks. See loob eeldused, et nimetatud poliitikate kujundamisel saab Eesti kaasa rääkida ja seda nii poliitika ulatuse kui ka sügavuse üle. Vastandades ennast ühisele välis- ja kaitsepoliitikale, soodustame Euroopa suurriikide ja Venemaa vahelisi bilateraalseid sobinguid ja ühiseid seisukohavõtte, mis kahjustavad nii meie kui ka teiste EL-i liikmesriikide suveräänsust ja huve. Me peame seadma endale eesmärgiks, et EL käituks Venemaa suunal kui üks tervik, arvestades kõigi oma liikmete huve. Euroopa ühist välispoliitikat peaks ilmestama klausel, mille kohaselt on vetoõigus liikmesriigil või riikide grupil, kes omab riigiga, kellele see poliitika on suunatud, ühist maismaapiiri. Nii on lähitulevikus näiteks Venemaale suunatud Euroopa Liidu poliitika osas vetoõigus nii Soomel, Eestil, Lätil, Leedul kui ka Poolal. Selline lahendus kompenseeriks ka liikmesriikide suveräänsuse vähenemise otsesuhetes Venemaaga.

Eesti on esimese tõsise panuse EL-i välissuhtlemise arengusse juba teinud. Toomas Hendrik Ilvese valimine Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimeheks on oluline Eesti eesmärkide saavutamise eeldus Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises välissuhtluses. Sellist arengut peab toetama aktiivne tegutsemine Euroopa komisjonis ja nõukogus. Viimases on sõna öelda ka liikmesriikide valitsuste esindajatel. Vähe tähtis ei ole antud juhul ka see, et ühise välis- ja kaitsepoliitika eesvõitlejana saab Eesti Euroopa Liidus olla ka millegi “poolt”. Meil kui uuel liikmesriigil on tarvis anda oma panus Euroopa Liidu arengusse ja ühise välispoliitika kujundamine annaks meile tinglikult öeldes võimaluse lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Samas tuleb meil pingsalt jälgida, et ühine kaitsepoliitika ei areneks NATO arvel, vaid ikka ja ainult seda täiendades. Eelmainitud on aga kindlasti valdkonnad, kus üleeuroopalise initsiatiivika tegutsemise puhul on meil rohkem võita kui kaotada.

Neljandaks, Eesti peab ajama selja sirgeks ja ignoreerima Venemaa-poolseid provokatsioone ja rahvusvahelisi Eesti tõrvamise katseid. See ei tähenda, et peaksime lihtsalt vait olema. Mõnikord võib vaikimine tähendada kriitikaga nõusolekut. Venemaa kriitikast sõltumata peame aga tutvustama maailmale oma kogemusi ja edu rahvusvähemuste integratsioonis ja tegema seda sama usinalt, kui me toimetasime Eesti tunnuslause “Welcome to Estonia!” väljatöötamisel. Sellise tutvustuskampaania korraldamine ei saa aga olla ainult välisministeeriumi ülesandeks tingimusklausliga “kampaania vahendid leida välisministeeriumi 2004. a eelarvest”, vaid seda tuleb käsitleda kui üleriikliku tähtsusega projekti. Loomulikult eeldab selline kampaania, et on, mida tutvustada ja mille üle uhke olla, seda nii praegu kui ka tulevikus.
Poliitiline ebastabiilsus, mida Venemaa pidevate rünnakutega taotleb, ei ole ainult välissuhtluse probleem. Selline eba-stabiilsus avaldab peale Eesti ja eestlaste üldise imago mõju ka uute välisinvesteeringute tulemisele, mis omakorda puudutab kogu ühiskonda läbi töökohtade ja majanduskasvu.

Eeltoodule lisaks peab Eesti olema valmis leppima sellega, et Venemaa tooraine ja toodangu transiit läbi Eesti territooriumi väheneb. Kuigi transiidiäri on loonud ja loob ilmselt ka edaspidi Eestisse töökohti ning läbi riigi osalustega Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee ning nendega seotud sidusettevõtete saabub igal aastal tõhus täiendus riigieelarvesse, peame riigina seadma endale sihiks surutisest vabanemise Venemaaga äri ajamisel. Kaubelda Venemaaga tasub ja seda peabki tegema. Aga mitte kunagi ei tohi Eesti välispoliitika enam olla ega saada Venemaa transiidivoogude pantvangiks.


(Avaldatud Eesti Päevalehes 14.08.2004: http://www.epl.ee/artikkel/271774 )

Positiivne ignoreerimine

13. august 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Riho Kruuv
Viimastel nädalatel on ilmunud välispoliitikaga tegelejate sulest mitmeid artikleid, milles analüüsitakse Eesti-Vene suhteid ja kirutakse, kui raske on Venemaaga asju ajada. Toredad artiklid kõik. Samas ei tule ükski autoreist välja oma nägemusega, millisele strateegiale peaks Eesti edasise välissuhtluse Venemaaga rajama. Käesolev artikkel üritab seda vaakumit natuke täita.
Viimastel nädalatel on ilmunud välispoliitikaga tegelejate sulest mitmeid artikleid, milles analüüsitakse Eesti-Vene suhteid ja kirutakse, kui raske on Venemaaga asju ajada. Toredad artiklid kõik. Samas ei tule ükski autoreist välja oma nägemusega, millisele strateegiale peaks Eesti edasise välissuhtluse Venemaaga rajama. Käesolev artikkel üritab seda vaakumit natuke täita.

Nii nagu iga strateegilise otsuse langetamise puhul tuleb kaaluda erinevate võimaluste vahel, ei ole ka välispoliitika erandiks. Kuigi tulevikustrateegiate puhul on veel palju ruumi aruteludeks, on aastaks 2004 üks asi siiski selge. Eesti “Positiivse hõlvamise” strateegia suhetes Venemaaga on oma aja ära elanud. Ja seda ennekõike Venemaa leppimatuse tõttu olla ka edaspidi sellise strateegilise lähenemise objektiks.

Aastail, mil Eesti taotles liikmelisust Euroopa Liidus ja NATO-s oli meie elulistes huvides iga hinna eest vältida avalikku konfrontatsiooni Venemaaga. Meil oli piltlikult väljendudes vaja hoida suu ees sordiini, et mitte karu talveunest üles äratada. Kui vaja, lükkasime unesegasele otile ette pisikese meepoti, mis mõneks ajaks mürakaru etteaimamatuid tujusid vaigistas. Selline strateegia aitas meil ohjata Venemaad seni, kuni me ise suutsime EL-i ja NATO ukse vahelt ennast sisse libistada.

Tänaseks on aga selgeks saanud, et need pisikesed meepotid Venemaad enam ei rahulda. Tähtsam veel on tõdeda, et meil endal hakkavad meepotid otsa saama ja mis seal salata, eks magus maitse ka meile endale. Tulles tagasi asjade õigete nimede juurde - Venemaa suhtumine Eestisse (ja ka Lätisse) ei ole muutunud pärast meie EL-i ja NATO liikmeks saamist ja meie-suunalised rünnakud jätkuvad endiselt. Samal ajal, olles rahvusvaheliste liitude liikmed, ei ole meil enam otsest vajadust Venemaale pidevaid järeleandmisi teha ja alandada ennast Venemaa “ukse taga kraapimisega”. Meie EL-iga liitumise eelses retoorikas kasutasime tihti vihjet sellele, et pärast liitumist hakkame suhtlema Venemaaga võtmes EL-Venemaa. On saabunud aeg anda sellele retoorikale ka reaalne sisu. Kuidas siis tuleks edasi minna ja milline strateegia kujundada?

Esiteks peame vabanema senisest kujutelmast, et välispoliitikas on alati võimalik ja vajalik saavutada kiiret tulemust või edu. Meie senine kiire integratsioon lääne-institutsioonidega on tekitanud meis tunde, et sama kiire tempoga saab läheneda ka Venemaale. Lähiajalugu on näidanud, et see ei ole võimalik. Ka Venemaa kaugem ajalugu annab tunnistust selle maa suurest inertsist.

Revolutsioonilisi vapustusi kõrvale jättes toimuvad Venemaal muutused pikkamööda, mitmete inimpõlvede jooksul. Liiga kiirete muutuste ootamine, nende eeldamine või isegi nõudmine on paratamatult määratud läbikukkumisele; eriti selliste muutuste, mis tähendavad Venemaale kas või pisematki järeleandmist teisele riigile või rahvale. Veel enam, kui see riik ja rahvas on Venemaast umbes sada korda väiksem.

Me peame andma Venemaale aega maailmas ja tema piiridel toimuvaga harjuda. Töötades oma eesmärkide nimel kannatlikult ja sihikindlalt, andmata märku elulisest või sisepoliitilisest vajadusest kiirele tulemusele jõudmise osas, on tõenäosus eesmärgile jõudmiseks suurem kui kiire tulemuse nimel pidevaid ühepoolseid järeleandmisi tehes. Venemaa aga austab ainult tugevaid. Nii ei pea me ka pidevalt sajatama selle üle, et me ei ole siiani tagasi saanud presidendi ametiraha, Tartu ülikooli kunstivarasid ega kompensatsiooni okupatsioonikahjude eest. Oleme oma seisukoha Venemaale teatavaks teinud ning sobival hetkel tuletame seda veel neile meelde. Varem või hiljem, pigem hiljem, saame need varad tagasi niikuinii. Seni aga üritame tagada, et need varad säiliksid.

Teiseks, me peaksime astuma rahvusvahelises mastaabis avaliku sammu Venemaaga piirilepingu allakirjutamiseks ning kutsuma Venemaa esindaja ametlikult ja avalikult Eestisse või mingisse kolmandasse riiki lepingut alla kirjutama. Võib-olla peaks sellesse kutsesse kaasama isegi Euroopa Komisjoni. Kuigi see samm näitab ehk meie taktikalist nõrkust Venemaaga suhtlemisel, eksponeerib see selgelt Eesti avatust ja heasoovlikku lähenemist suhete arendamisel Venemaaga. Sellises olukorras on Venemaal väga raske kui mitte võimatu panna lauale mingit lepingu sõlmimise eeltingimuste nimekirja. Venemaa on oma kõrgete esindajate kaudu Euroopa Komisjonile ka kinnitanud, et ta on valmis piirilepingule alla kirjutama, aga Eesti (ja Läti) initsiatiivi. Ma arvan, et selle initsiatiiviga ei tohiks me viivitada ning seda sammu astudes tuleks ignoreerida kõiki lisatingimusi, mida Venemaa on meile varem esitanud. Juhul kui Venemaa Eesti initsiatiivile ei järgne, on juba nende kohus maailmale selgitada, miks nad seda ei tee. Meie elu ei jää ilma allkirjadeta piirilepingul seisma. Kui vaja, ootame Venemaad järele seni, kuni ta on valmis lepingule alla kirjutama.

Kolmandaks, Eesti peab astuma samme, et realiseerida oma soov viia suhtlemine Venemaaga strateegilistes küsimustes üle teljele Brüssel-Moskva. See ei tähenda, et suhted Venemaaga tuleks Tallinna ja Moskva vahel külmutada. Lähiajalugu on näidanud, et ametkondlikul tasandil on Eesti-Venemaa suhtlus olnud raskuste kiuste üsna edukas. Probleemid tulevad esile siis, kui eesmärgi saavutamiseks on vaja kõrgel tasemel poliitilist otsust.

Kuigi see võib nii mõnelegi tunduda töötamisena oma riigi suveräänsuse säilitamise vastu, peab Eesti saama üheks Euroopa Liidu ühise välis- ja kaitsepoliitika kujundajate esirinnas seisvaks riigiks. See loob eeldused, et nimetatud poliitikate kujundamisel saab Eesti kaasa rääkida ja seda nii poliitika ulatuse kui ka sügavuse üle. Vastandades ennast ühisele välis- ja kaitsepoliitikale, soodustame Euroopa suurriikide ja Venemaa vahelisi bilateraalseid sobinguid ja ühiseid seisukohavõtte, mis kahjustavad nii meie kui ka teiste EL-i liikmesriikide suveräänsust ja huve. Me peame seadma endale eesmärgiks, et EL käituks Venemaa suunal kui üks tervik, arvestades kõigi oma liikmete huve. Euroopa ühist välispoliitikat peaks ilmestama klausel, mille kohaselt on vetoõigus liikmesriigil või riikide grupil, kes omab riigiga, kellele see poliitika on suunatud, ühist maismaapiiri. Nii on lähitulevikus näiteks Venemaale suunatud Euroopa Liidu poliitika osas vetoõigus nii Soomel, Eestil, Lätil, Leedul kui ka Poolal. Selline lahendus kompenseeriks ka liikmesriikide suveräänsuse vähenemise otsesuhetes Venemaaga.

Eesti on esimese tõsise panuse EL-i välissuhtlemise arengusse juba teinud. Toomas Hendrik Ilvese valimine Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimeheks on oluline Eesti eesmärkide saavutamise eeldus Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises välissuhtluses. Sellist arengut peab toetama aktiivne tegutsemine Euroopa komisjonis ja nõukogus. Viimases on sõna öelda ka liikmesriikide valitsuste esindajatel. Vähe tähtis ei ole antud juhul ka see, et ühise välis- ja kaitsepoliitika eesvõitlejana saab Eesti Euroopa Liidus olla ka millegi “poolt”. Meil kui uuel liikmesriigil on tarvis anda oma panus Euroopa Liidu arengusse ja ühise välispoliitika kujundamine annaks meile tinglikult öeldes võimaluse lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Samas tuleb meil pingsalt jälgida, et ühine kaitsepoliitika ei areneks NATO arvel, vaid ikka ja ainult seda täiendades. Eelmainitud on aga kindlasti valdkonnad, kus üleeuroopalise initsiatiivika tegutsemise puhul on meil rohkem võita kui kaotada.

Neljandaks, Eesti peab ajama selja sirgeks ja ignoreerima Venemaa-poolseid provokatsioone ja rahvusvahelisi Eesti tõrvamise katseid. See ei tähenda, et peaksime lihtsalt vait olema. Mõnikord võib vaikimine tähendada kriitikaga nõusolekut. Venemaa kriitikast sõltumata peame aga tutvustama maailmale oma kogemusi ja edu rahvusvähemuste integratsioonis ja tegema seda sama usinalt, kui me toimetasime Eesti tunnuslause “Welcome to Estonia!” väljatöötamisel. Sellise tutvustuskampaania korraldamine ei saa aga olla ainult välisministeeriumi ülesandeks tingimusklausliga “kampaania vahendid leida välisministeeriumi 2004. a eelarvest”, vaid seda tuleb käsitleda kui üleriikliku tähtsusega projekti. Loomulikult eeldab selline kampaania, et on, mida tutvustada ja mille üle uhke olla, seda nii praegu kui ka tulevikus.
Poliitiline ebastabiilsus, mida Venemaa pidevate rünnakutega taotleb, ei ole ainult välissuhtluse probleem. Selline eba-stabiilsus avaldab peale Eesti ja eestlaste üldise imago mõju ka uute välisinvesteeringute tulemisele, mis omakorda puudutab kogu ühiskonda läbi töökohtade ja majanduskasvu.

Eeltoodule lisaks peab Eesti olema valmis leppima sellega, et Venemaa tooraine ja toodangu transiit läbi Eesti territooriumi väheneb. Kuigi transiidiäri on loonud ja loob ilmselt ka edaspidi Eestisse töökohti ning läbi riigi osalustega Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee ning nendega seotud sidusettevõtete saabub igal aastal tõhus täiendus riigieelarvesse, peame riigina seadma endale sihiks surutisest vabanemise Venemaaga äri ajamisel. Kaubelda Venemaaga tasub ja seda peabki tegema. Aga mitte kunagi ei tohi Eesti välispoliitika enam olla ega saada Venemaa transiidivoogude pantvangiks.


(Avaldatud Eesti Päevalehes 14.08.2004: http://www.epl.ee/artikkel/271774 )