Arhiiv aja järgi september, 2004

Majandusedu kõverpeegel

14. september 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Riho Kruuv
Sattusin hiljuti kuulma ühe noorest emast sugulase elamusi tööintervjuust Eesti väidetavalt igati edukas ettevõttes. Noore, haritud ja andeka ema ja teda palgata sooviva firma vaheline infovahetus oli sujunud suurepäraselt selle hetkeni, mil kandidaat avaldas firma esindajatele, et tal on kodus kaheaastane laps. Sellest toredast asjaolust sai tööintervjuu pöördepunkt. Üsna varjamatult muutus firmaesindajate jutu toon, ning ilma otsest süüd emaks-olemisele panemata tehti kandidaadile selgeks, et ta ei ole firma töötajate vaprasse ritta oodatud.
Sattusin hiljuti kuulma ühe noorest emast sugulase elamusi tööintervjuust Eesti väidetavalt igati edukas ettevõttes. Noore, haritud ja andeka ema ja teda palgata sooviva firma vaheline infovahetus oli sujunud suurepäraselt selle hetkeni, mil kandidaat avaldas firma esindajatele, et tal on kodus kaheaastane laps. Sellest toredast asjaolust sai tööintervjuu pöördepunkt. Üsna varjamatult muutus firmaesindajate jutu toon, ning ilma otsest süüd emaks-olemisele panemata tehti kandidaadile selgeks, et ta ei ole firma töötajate vaprasse ritta oodatud.

Kuuldu pani mind sügavalt mõtlema selle üle, kuidas ikkagi harutada lahti probleemipundar, mis on seotud Eesti iibe ja noorte naiste valmisolekuga teha oma karjääris paus, et sünnitada kolm last. Teades, et pärast seda, kui need põngerjad juba omal jalal ringi paterdavad, on võimalik ennast alandamata ning varem omandatud haridust ja oskusi maha kandmata pöörduda tagasi karjääri juurde.

Sunnimeetod

Hoopis suurem probleem tundub hakkajale eesti naisele olevat (andke, naised, mulle andeks, kui ma eksin!) see, et Eesti ühiskond ja majandus ei soosi noorte emade või kohe-kohe sünnitusikka jõudvate naiste astumist või tagasipöördumist tööjõu hulka. Kartes seda, et pärast lapse sündi on töösaamine väga raske või hoopis võimatu, lükatakse lastesaamist edasi nii kaua, kui vähegi kannatab. Enne emaks saamist püütakse ennast majanduslikult kindlustada nii palju kui võimalik. Riskitakse isegi sellega, et loodus võib sünnituse edasilükkajale üldse käe ette panna ja unistuse emaks saamisest nurjata.

Mida võiks riik veel teha, et tagada naiste lihtne asumine/tagasipöördumine oma armastatud ameti juurde ja pakkuda võimalusi jätkata karjääri ka pärast emaks saamist? Kuidas mõjutada Eestis tegutsevaid ettevõtteid nägema noort naist kui firma vara (firma bilansis kui aktiva) ja mitte kui koormat (passiva)?

Võiks ju arvata, et mis seal ikka, võtame vastu seaduse ning paneme ettevõtetele peale kvoodid, mis kehtestaksid, kui suur osa nende töötajaist peavad olema 18-40-aastased naised. Maa-ilma majanduspraktika on näidanud, et firmadele, ülikoolidele ja ka riigiasutustele kohustuste panek kvootide näol rassilise, soolise või mingi muu kriteeriumi alusel oma liikmes- või töötajaskonda valida, ei ole toonud oodatud arengut.

Kui inimene teab, et ta kuulub mingisse riskirühma, millele on tekitatud kunstlikud eelised, ei ole ta enam valmis endast maksimumi andma, vaid ?liigutab? ainult niipalju, et ületada minimaalne valikukünnis. Sellise süsteemi lahutamatuks kaaslaseks on kohtuvaidlused diskrimineerimise üle. Kunstlike eeliste loomine muudab automaatselt diskrimineerituks ka need inimesed, kes riskirühmadesse ei kuulu. Arvestades Eesti elanike suhteliselt vähest seaduskuulekust, võib kindel olla selles, et leitakse moodus nendest kvootidest mööda hiilida.

Seega ei saa ilmselt pidada efektiivseks olukorra lahendamist seaduste ja määruste vorpimise teel. Selleks, et tagada noorte naiste ja emade lihtne tagasipöördumine tööjõu hulka, tuleb otsida nn pehmeid meetodeid ning muuta ühiskonna hoiakuid laiemalt.

Pehmed meetodid

Ennekõike sõltub noorte naiste ja emade tagasipöördumine tööjõu hulka Eesti ettevõtjate hoiakutest ja siin tegutsevatele välisfirmadele antud signaalidest Eesti ühiskonna ootustest nende tegevuse suhtes. Seni, kuni Eestis tegutsevad firmad ei näe noorte naiste ja emade palkamises ühiskondliku ja majandusliku edukuse kriteeriumi, ei ole oodata suhtumise muutust ja eestlaste iibe märkimisväärset kasvu. Probleemiks on seega valed stiimulid ja väärastunud edukuse mõõdupuu.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (100% riigi omanduses olev sihtasutus!) poolt iga-aastaselt läbiviidav „Ettevõtete konkurentsi edetabel” mõõdab uhkelt tööjõukulu ja tootlikkust ühe töötaja kohta kuus. On loomulik, et selliste majanduslikus mõttes igati kohaste edukriteeriumide järgi eelistavad firmad palgata pigem noori elujõulisi ja terveid mehi kui naisi, kes kohe-kohe dekreeti lähevad või lapse ravimise ja hooldamise põhjusel palju töölt puuduma peavad. Ettevõtja poolt vaadates kõik nagu klapib. Ühiskond tervikuna on aga saanud vale signaali ja stiimuli. Teiste majandusedu mõõtvate konkurssidega ei ole asi parem.

Vähe tutvustatud

Ühiskonnas on seni avalikult tutvustamata ja tunnustamata jäänud ka need ettevõtted, kes on ohverdanud oma kontorihoones või territooriumil ruumi(d) firma töötajate „lastetoaks”. Noored emad võivad rahulikult oma pisikese sinna jätta kasvataja hoole alla, samal ajal kui nad ise end firma edule pühendavad. Loomulikult, seni kuni lastetoa rajamine ei ole käsitletav investeeringuna, kasvataja töötasult tuleb maksta sotsiaalmaksu, emad saavad n-ö erisoodustust, mida tuleb samuti maksustada ning firma suurendab oma käivet ja majandusedu neid vabu ruume pigem välja rentides, ei saagi oodata erilist motivatsiooni selliseid lastetubasid rajada.

Praegustes tingimustes sõltub selliste tubade rajamine peamiselt firma tippjuhtkonna missioonitundest, mitte aga ühiskondlikust ootusest ja riigi poolt tekitatud motivatsioonimehhanismist. Ükskõik, millise kivi all vähk ka peidus ei oleks, on tulemus see, et noor naine ja ema ei ole praegu firma töötajaskonna hulka soovitud ja hinnatud.

Lisaks eelmainitule aitaks lastetubade rajamine olulisel määral leevendada ka praegust lasteaiakohtade nappust Eesti suuremates linnades. Eeltoodu põhjal teen Eesti ühiskonnas vastavasisulise diskussiooni algatamiseks kaks konkreetset ettepanekut.

Esiteks, luua ettevõtlusedu mõõtmisel avalikud stiimulid, mis mõõdaksid muude kriteeriumide kõrval ka 18 kuni 40-aastaste naiste osakaalu ettevõtte töötajaskonna seas. Sellele kriteeriumile tuleks anda teistega võrreldes üsna suur kaal, et firmad hakkaksid selles ka enda jaoks motivaatorit nägema. Võib-olla peaks selleks looma üldse eraldi edukuskonkursi või kuulutama välja isegi vastava kampaania?

Teiseks, soodustada firmadepoolset lastetubade rajamist selleks kuluarvestus- või maksustamisalaseid erisusi luues. Tuleb sügavamalt analüüsida, kas ja kuidas on see võimalik, minemata vastuollu Euroopa Liidus toimuma hakkava riikide maksubaaside ühtlustamisega.


(Avaldatud Eesti Päevalehe Ärilehes 15. septembril 2004: http://www.epl.ee/artikkel/330077 )

Majandusedu kõverpeegel

14. september 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Riho Kruuv
Sattusin hiljuti kuulma ühe noorest emast sugulase elamusi tööintervjuust Eesti väidetavalt igati edukas ettevõttes. Noore, haritud ja andeka ema ja teda palgata sooviva firma vaheline infovahetus oli sujunud suurepäraselt selle hetkeni, mil kandidaat avaldas firma esindajatele, et tal on kodus kaheaastane laps. Sellest toredast asjaolust sai tööintervjuu pöördepunkt. Üsna varjamatult muutus firmaesindajate jutu toon, ning ilma otsest süüd emaks-olemisele panemata tehti kandidaadile selgeks, et ta ei ole firma töötajate vaprasse ritta oodatud.
Sattusin hiljuti kuulma ühe noorest emast sugulase elamusi tööintervjuust Eesti väidetavalt igati edukas ettevõttes. Noore, haritud ja andeka ema ja teda palgata sooviva firma vaheline infovahetus oli sujunud suurepäraselt selle hetkeni, mil kandidaat avaldas firma esindajatele, et tal on kodus kaheaastane laps. Sellest toredast asjaolust sai tööintervjuu pöördepunkt. Üsna varjamatult muutus firmaesindajate jutu toon, ning ilma otsest süüd emaks-olemisele panemata tehti kandidaadile selgeks, et ta ei ole firma töötajate vaprasse ritta oodatud.

Kuuldu pani mind sügavalt mõtlema selle üle, kuidas ikkagi harutada lahti probleemipundar, mis on seotud Eesti iibe ja noorte naiste valmisolekuga teha oma karjääris paus, et sünnitada kolm last. Teades, et pärast seda, kui need põngerjad juba omal jalal ringi paterdavad, on võimalik ennast alandamata ning varem omandatud haridust ja oskusi maha kandmata pöörduda tagasi karjääri juurde.

Sunnimeetod

Hoopis suurem probleem tundub hakkajale eesti naisele olevat (andke, naised, mulle andeks, kui ma eksin!) see, et Eesti ühiskond ja majandus ei soosi noorte emade või kohe-kohe sünnitusikka jõudvate naiste astumist või tagasipöördumist tööjõu hulka. Kartes seda, et pärast lapse sündi on töösaamine väga raske või hoopis võimatu, lükatakse lastesaamist edasi nii kaua, kui vähegi kannatab. Enne emaks saamist püütakse ennast majanduslikult kindlustada nii palju kui võimalik. Riskitakse isegi sellega, et loodus võib sünnituse edasilükkajale üldse käe ette panna ja unistuse emaks saamisest nurjata.

Mida võiks riik veel teha, et tagada naiste lihtne asumine/tagasipöördumine oma armastatud ameti juurde ja pakkuda võimalusi jätkata karjääri ka pärast emaks saamist? Kuidas mõjutada Eestis tegutsevaid ettevõtteid nägema noort naist kui firma vara (firma bilansis kui aktiva) ja mitte kui koormat (passiva)?

Võiks ju arvata, et mis seal ikka, võtame vastu seaduse ning paneme ettevõtetele peale kvoodid, mis kehtestaksid, kui suur osa nende töötajaist peavad olema 18-40-aastased naised. Maa-ilma majanduspraktika on näidanud, et firmadele, ülikoolidele ja ka riigiasutustele kohustuste panek kvootide näol rassilise, soolise või mingi muu kriteeriumi alusel oma liikmes- või töötajaskonda valida, ei ole toonud oodatud arengut.

Kui inimene teab, et ta kuulub mingisse riskirühma, millele on tekitatud kunstlikud eelised, ei ole ta enam valmis endast maksimumi andma, vaid ?liigutab? ainult niipalju, et ületada minimaalne valikukünnis. Sellise süsteemi lahutamatuks kaaslaseks on kohtuvaidlused diskrimineerimise üle. Kunstlike eeliste loomine muudab automaatselt diskrimineerituks ka need inimesed, kes riskirühmadesse ei kuulu. Arvestades Eesti elanike suhteliselt vähest seaduskuulekust, võib kindel olla selles, et leitakse moodus nendest kvootidest mööda hiilida.

Seega ei saa ilmselt pidada efektiivseks olukorra lahendamist seaduste ja määruste vorpimise teel. Selleks, et tagada noorte naiste ja emade lihtne tagasipöördumine tööjõu hulka, tuleb otsida nn pehmeid meetodeid ning muuta ühiskonna hoiakuid laiemalt.

Pehmed meetodid

Ennekõike sõltub noorte naiste ja emade tagasipöördumine tööjõu hulka Eesti ettevõtjate hoiakutest ja siin tegutsevatele välisfirmadele antud signaalidest Eesti ühiskonna ootustest nende tegevuse suhtes. Seni, kuni Eestis tegutsevad firmad ei näe noorte naiste ja emade palkamises ühiskondliku ja majandusliku edukuse kriteeriumi, ei ole oodata suhtumise muutust ja eestlaste iibe märkimisväärset kasvu. Probleemiks on seega valed stiimulid ja väärastunud edukuse mõõdupuu.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (100% riigi omanduses olev sihtasutus!) poolt iga-aastaselt läbiviidav „Ettevõtete konkurentsi edetabel” mõõdab uhkelt tööjõukulu ja tootlikkust ühe töötaja kohta kuus. On loomulik, et selliste majanduslikus mõttes igati kohaste edukriteeriumide järgi eelistavad firmad palgata pigem noori elujõulisi ja terveid mehi kui naisi, kes kohe-kohe dekreeti lähevad või lapse ravimise ja hooldamise põhjusel palju töölt puuduma peavad. Ettevõtja poolt vaadates kõik nagu klapib. Ühiskond tervikuna on aga saanud vale signaali ja stiimuli. Teiste majandusedu mõõtvate konkurssidega ei ole asi parem.

Vähe tutvustatud

Ühiskonnas on seni avalikult tutvustamata ja tunnustamata jäänud ka need ettevõtted, kes on ohverdanud oma kontorihoones või territooriumil ruumi(d) firma töötajate „lastetoaks”. Noored emad võivad rahulikult oma pisikese sinna jätta kasvataja hoole alla, samal ajal kui nad ise end firma edule pühendavad. Loomulikult, seni kuni lastetoa rajamine ei ole käsitletav investeeringuna, kasvataja töötasult tuleb maksta sotsiaalmaksu, emad saavad n-ö erisoodustust, mida tuleb samuti maksustada ning firma suurendab oma käivet ja majandusedu neid vabu ruume pigem välja rentides, ei saagi oodata erilist motivatsiooni selliseid lastetubasid rajada.

Praegustes tingimustes sõltub selliste tubade rajamine peamiselt firma tippjuhtkonna missioonitundest, mitte aga ühiskondlikust ootusest ja riigi poolt tekitatud motivatsioonimehhanismist. Ükskõik, millise kivi all vähk ka peidus ei oleks, on tulemus see, et noor naine ja ema ei ole praegu firma töötajaskonna hulka soovitud ja hinnatud.

Lisaks eelmainitule aitaks lastetubade rajamine olulisel määral leevendada ka praegust lasteaiakohtade nappust Eesti suuremates linnades. Eeltoodu põhjal teen Eesti ühiskonnas vastavasisulise diskussiooni algatamiseks kaks konkreetset ettepanekut.

Esiteks, luua ettevõtlusedu mõõtmisel avalikud stiimulid, mis mõõdaksid muude kriteeriumide kõrval ka 18 kuni 40-aastaste naiste osakaalu ettevõtte töötajaskonna seas. Sellele kriteeriumile tuleks anda teistega võrreldes üsna suur kaal, et firmad hakkaksid selles ka enda jaoks motivaatorit nägema. Võib-olla peaks selleks looma üldse eraldi edukuskonkursi või kuulutama välja isegi vastava kampaania?

Teiseks, soodustada firmadepoolset lastetubade rajamist selleks kuluarvestus- või maksustamisalaseid erisusi luues. Tuleb sügavamalt analüüsida, kas ja kuidas on see võimalik, minemata vastuollu Euroopa Liidus toimuma hakkava riikide maksubaaside ühtlustamisega.


(Avaldatud Eesti Päevalehe Ärilehes 15. septembril 2004: http://www.epl.ee/artikkel/330077 )