Arhiiv aja järgi detsember, 2004

Valga ja Euroopa

10. detsember 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Margus Lepik

VALGA LINN MÕJUTAB EUROPOLIITIKAT

 

Missuguseks kujuneb Valga linna areng, ei sõltu ainult Raekojas tehtud otsustest. Vaidlen vastu neile valgalastele, kes leiavad, et nüüd, mil Eesti on Euroopa Liidu liige, peame ka kohalike asjade suhtes küsima nõu Brüsselist. Ei pea. Ainult et areng Euroopas ja mujal maailmas mõjutab ka Valgat, olgu see linn maailma mastaabis nii väike kui tahes. Me võime selle arenguga kaasa loksuda ja end selle järgi mugandada. Kuid me võime ka ise püüda seda mõjutada ja arengust võita.

 

Valga linna juhid on võtnud suuna avatusele ja aktiivsele osalemisele Euroopa omavalitsuspoliitika kujundamisel. Olen mitmel nõupidamisel Brüsselis ja äsjasel Euroopa omavalitsuse foorumil Ateenas näinud, kui palju suudame omavalitsuste koostöö kaudu end tutvustada ja ise kasu saada. Jutt pole ainult rahast, kuigi näiteks Valga veemajandus on pea täielikult renoveeritud Euroopa maksumaksjate abiga. Paljud projektid on kirjutamisel või raha ootel. Et kolm neljandikku Euroopa Liidu õigusaktidest viiakse ellu regionaalsel tasandil, peame jälgima, et otsustajail oleks meie kohta võimalikult rohkem teavet.

 

Tallinnal on Brüsselis oma esindus. Valga maavalitsuse aktiivseim välissuhtleja Rainer Kuutma pani juba ammu ette, et ka Kagu-Eesti omavalitsused võiks seal luua oma esinduse. Väärt mõte, kuid praegu tundub, et rahapuudusel jääb see idee vähemalt esialgu teostamata.

 

Seetõttu pean väga vajalikuks välissuhtlust, mis toimub üleriigiliste omavalitsusliitude –Eesti Linnade Liidu ja -maaomavalitsuste liidu kaudu. Meil on siin hea väljund – Euroopa Liidu Regioonide Komitee. Tegu on 1994. aastal Maastrichti lepingu alusel loodud poliitilise koguga,  mille volitusi laiendas oluliselt viie aasta eest Amsterdamis sõlmitud lepe. Euroopa Liidu Nõukogu on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule kohustatud regioonide komiteega konsulteerima valdkondades, mis mõjutavad regionaalseid huvisid, eriti tööhõivet, keskkonda, tervishoidu, haridust, noorsooküsimusi, majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, üle-euroopalisi infrastruktuurivõrgustikke, transporti, kutseõpet, kultuuri, piiriülest koostööd ja sotsiaalfondi. Nii loodetakse tagada, et otsustamine Brüsselis rahvast ei kaugeneks ja kodanikele lähima valitsemistasandi häält oleks Euroopa Liidus kuulda.

Regioonide komiteesse kuulub 317 liiget ja sama palju asendusliikmeid. Eestil on komitees seitse liiget ja ka seitse asendusliiget. Linnade liidul on neli põhi- ja kolm asendusliikme kohta.

 

Mind on ühe põhiliikmena valitud Eesti delegatsiooni juhiks. Kuulun kahte – säästva arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika komisjoni. Nii komisjonide kui ka regioonide komitee plenaaristungid toimuvad viis korda aastas. Asendusliikmetega tööplaane sättides oleme suutnud koormust hajutada. Kõik selle tööga seotud kulud, ka sõidupiletid ja lähetusraha tasub Euroopa Liit. Viimasel säästva arengu komisjoni koosolekul Brüsselis väitlesime, kuidas saaks meid ümbritsevat keskkonda inimeste põhjustatud saaste eest rohkem kaitsta. Siin saavad kokku üldine ja üksiktasand. Oleme ju meiegi kuulutanud Pedeli jõe reostusallikate vähendamise, jõe puhastamise ja süvendamise üheks oma peaülesandeks. Loodame, et Euroopa Liit meid toetab.

 

Regioonide komitee tegevus on pidevam kui mõned kokkusaamised aastas. Teavet vahetame ka poliitiliste rühmade, koordinaatorite ja komitee büroo liikmete vahel. Nii Ateena-foorumil kui ka praegu võrreldakse kõige rohkem eri riikide omavalitsuste tulude kujunemist ja seda, kui palju ja milliseid teenuseid osutavad omavalitsused rahvale.

 

Lisaks regioonide komiteele  on Eesti linnad ja alates käesoleva aasta detsembrist ka vallad, esindatud Euroopa kõige esinduslikuma omavalitsusorganisatsiooni - Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste nõukogu töös. Tegu on ülemaailmse organisatsiooni Euroopa esindusega.  Meie linnade liit kuulub nõukokku alates 1995. aastast. Sinnagi on valitud Eesti linnasid esindama Valga linnapea.

 

Organisatsioone, mille tööst meie omavalitsustel tuleb osa võtta, on palju. Kes, kus ja kui palju osaleb, sõltub omavalitsusjuhi enda aktiivsusest ja  tahtest arendada oma linna või valda laiemalt kui kohalik tasand.

 

Valga puhul on rahvusvaheline suhtlus vältimatu, sest koos Valkaga moodustavad meie kaks linna Euroopas ainulaadse piirkonna, mille arengut mõjutab väliskoostöö väga otseselt. Seni on Valga ja Valka end tutvustanud peamiselt kultuuri ja noortevahetuse kaudu oma sõpruspiirkondades. Algatatud on esimesed majanduskoostöö projektid.

 

Osalemine Euroopa Liidu Regioonide Komitee töös on meie jaoks avanud välissuhtluse uue ja teisema tasandi.

 

Valga ja Euroopa

10. detsember 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Margus Lepik

VALGA LINN MÕJUTAB EUROPOLIITIKAT

 

Missuguseks kujuneb Valga linna areng, ei sõltu ainult Raekojas tehtud otsustest. Vaidlen vastu neile valgalastele, kes leiavad, et nüüd, mil Eesti on Euroopa Liidu liige, peame ka kohalike asjade suhtes küsima nõu Brüsselist. Ei pea. Ainult et areng Euroopas ja mujal maailmas mõjutab ka Valgat, olgu see linn maailma mastaabis nii väike kui tahes. Me võime selle arenguga kaasa loksuda ja end selle järgi mugandada. Kuid me võime ka ise püüda seda mõjutada ja arengust võita.

 

Valga linna juhid on võtnud suuna avatusele ja aktiivsele osalemisele Euroopa omavalitsuspoliitika kujundamisel. Olen mitmel nõupidamisel Brüsselis ja äsjasel Euroopa omavalitsuse foorumil Ateenas näinud, kui palju suudame omavalitsuste koostöö kaudu end tutvustada ja ise kasu saada. Jutt pole ainult rahast, kuigi näiteks Valga veemajandus on pea täielikult renoveeritud Euroopa maksumaksjate abiga. Paljud projektid on kirjutamisel või raha ootel. Et kolm neljandikku Euroopa Liidu õigusaktidest viiakse ellu regionaalsel tasandil, peame jälgima, et otsustajail oleks meie kohta võimalikult rohkem teavet.

 

Tallinnal on Brüsselis oma esindus. Valga maavalitsuse aktiivseim välissuhtleja Rainer Kuutma pani juba ammu ette, et ka Kagu-Eesti omavalitsused võiks seal luua oma esinduse. Väärt mõte, kuid praegu tundub, et rahapuudusel jääb see idee vähemalt esialgu teostamata.

 

Seetõttu pean väga vajalikuks välissuhtlust, mis toimub üleriigiliste omavalitsusliitude –Eesti Linnade Liidu ja -maaomavalitsuste liidu kaudu. Meil on siin hea väljund – Euroopa Liidu Regioonide Komitee. Tegu on 1994. aastal Maastrichti lepingu alusel loodud poliitilise koguga,  mille volitusi laiendas oluliselt viie aasta eest Amsterdamis sõlmitud lepe. Euroopa Liidu Nõukogu on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule kohustatud regioonide komiteega konsulteerima valdkondades, mis mõjutavad regionaalseid huvisid, eriti tööhõivet, keskkonda, tervishoidu, haridust, noorsooküsimusi, majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, üle-euroopalisi infrastruktuurivõrgustikke, transporti, kutseõpet, kultuuri, piiriülest koostööd ja sotsiaalfondi. Nii loodetakse tagada, et otsustamine Brüsselis rahvast ei kaugeneks ja kodanikele lähima valitsemistasandi häält oleks Euroopa Liidus kuulda.

Regioonide komiteesse kuulub 317 liiget ja sama palju asendusliikmeid. Eestil on komitees seitse liiget ja ka seitse asendusliiget. Linnade liidul on neli põhi- ja kolm asendusliikme kohta.

 

Mind on ühe põhiliikmena valitud Eesti delegatsiooni juhiks. Kuulun kahte – säästva arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika komisjoni. Nii komisjonide kui ka regioonide komitee plenaaristungid toimuvad viis korda aastas. Asendusliikmetega tööplaane sättides oleme suutnud koormust hajutada. Kõik selle tööga seotud kulud, ka sõidupiletid ja lähetusraha tasub Euroopa Liit. Viimasel säästva arengu komisjoni koosolekul Brüsselis väitlesime, kuidas saaks meid ümbritsevat keskkonda inimeste põhjustatud saaste eest rohkem kaitsta. Siin saavad kokku üldine ja üksiktasand. Oleme ju meiegi kuulutanud Pedeli jõe reostusallikate vähendamise, jõe puhastamise ja süvendamise üheks oma peaülesandeks. Loodame, et Euroopa Liit meid toetab.

 

Regioonide komitee tegevus on pidevam kui mõned kokkusaamised aastas. Teavet vahetame ka poliitiliste rühmade, koordinaatorite ja komitee büroo liikmete vahel. Nii Ateena-foorumil kui ka praegu võrreldakse kõige rohkem eri riikide omavalitsuste tulude kujunemist ja seda, kui palju ja milliseid teenuseid osutavad omavalitsused rahvale.

 

Lisaks regioonide komiteele  on Eesti linnad ja alates käesoleva aasta detsembrist ka vallad, esindatud Euroopa kõige esinduslikuma omavalitsusorganisatsiooni - Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste nõukogu töös. Tegu on ülemaailmse organisatsiooni Euroopa esindusega.  Meie linnade liit kuulub nõukokku alates 1995. aastast. Sinnagi on valitud Eesti linnasid esindama Valga linnapea.

 

Organisatsioone, mille tööst meie omavalitsustel tuleb osa võtta, on palju. Kes, kus ja kui palju osaleb, sõltub omavalitsusjuhi enda aktiivsusest ja  tahtest arendada oma linna või valda laiemalt kui kohalik tasand.

 

Valga puhul on rahvusvaheline suhtlus vältimatu, sest koos Valkaga moodustavad meie kaks linna Euroopas ainulaadse piirkonna, mille arengut mõjutab väliskoostöö väga otseselt. Seni on Valga ja Valka end tutvustanud peamiselt kultuuri ja noortevahetuse kaudu oma sõpruspiirkondades. Algatatud on esimesed majanduskoostöö projektid.

 

Osalemine Euroopa Liidu Regioonide Komitee töös on meie jaoks avanud välissuhtluse uue ja teisema tasandi.

 

Šikk boheem Tiina Lokk

4. detsember 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet...

Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet.

Kuidas vorm on?

Ma olen tükk aega mõelnud, milles mul see kasulik moment oli, et kunagi litsusin joosta nagu hull, aga nüüd vist saan sellest aru, sest pika maa jooksmisel oli selline mõiste nagu «surnud punkt». Spordis saad sellest üle ja iga PÖFFi ajal ma toetun oma kunagise trennitegemise kogemusele.

Ja kui ma muidu olen ööinimene, hommikuti magan, siis PÖFFi ajal sunnin end suure tahtejõupingutusega vara ärkama ja terve päeva läbi nende probleemide rügama.

Aga vaimselt: kuidas saavutasite ärinaise-seisundi?

See on jälle sama, et reaalsus paneb paika. Eks ma enne pidasin levifirmat, ja ütleme nii, et raamatupidajat ei ole minust saanud. Aga ma tean ja jagan neid eelarveid ja asju ja ega mind väga alt ei saa vedada. Aga kui nimetada mind ärinaiseks, siis see on olnud mu elus üldse suurim eneseületamine.

Kui midagi on mu iseloomule täiesti vastuvõetamatu, vastandlik, siis see, et ma pean karme läbirääkimisi pidama. On hetki, kui ma pean vaatamata sellele, mida mõtlen, lükkama jalad maha ja ütlema, et nüüd on nii ja teisiti olla ei saa, ja rohkem me ei maksa või selle peale me ei lähe. Kõige õudsem on raha kokkukorjamine. Käin mööda asutusi ja proovin selgeks teha, mis kellelegi võib meeldida, nagu see turunduse juures ikka käib – sest ma olen ju lisaks kõigele müügiagent.

Kas see kalgiks ei tee?

Ma olen seda ise ka kogu aeg mõelnud, sest arvan, et olen loominguline tüüp, ja algul oli ka PÖFF looming, aga tean, et pankrotti ma minna ei tohi – seda ei andestaks keegi. Siis mõtlen, et minus kui Kaaludes on ühendatud kaks äärmust: ülim emotsionaalsus ja ülim ratsionaalsus.

Täiuslik komplekt!

Võib-olla, aga minule on see siiski enesemurdmine, sest ma tõesti ei suuda olla kalk. Kui pean asja nimel kellegagi tülitsema ja kaklema ja vaidlema, siis elan seda nii kohutavalt üle. Ma andestan kohe. Ja siis olen enda peale vihane, et ma seda ikka veel pärast kümmet aastat PÖFFi üle elan – et milleks end kulutada. Aga samas: teised ei andesta alati.

Ja käreda naise kuulsus on küljes.

Ütleme nii, et terav suuvärk on mu loomuses. Mis ma sinna teha saan, et mul on kiired reaktsioonid ja kujundlik mõtlemine, et vahel tuleb terav ja kiire kokkuvõte.

Aga teisest küljest – kui olin kolmekümne tuuris, kutsuti mind esimest korda ülikooli lugema. Ma ei saanud minna, sest ma ise tean, et näen välja siuke tõeline lõngu. Kui ma parasjagu PÖFFi ei tee, ma mõtlen just alati viimast kahte kuud enne seda, siis olen eraelus täielik lontu.

Ja kui ma olen lontu-seisundis, siis viibin oma maailmas, naudin lilli, loodust, mida iganes. Jäin just ükspäev auto alla. No ja siis paljud inimesed võtavadki mind nii, et on siuke, kõrvad loperdavad, võib naha üle kõrvade tõmmata. Ja siis ma ärkan, oi kurat, jälle mind tahetakse petta: siis lööb vastaskülg välja.

Naine meeste karmis maailmas, jah.

Eks seal ole mu käre ütlemine enesekaitse. Selle nõksu olen ära tabanud, et on kaks võimalust: esiteks see, et mängid õrna, habrast ja lootusetut naist, kes flirdib... Aga mulle ei ole tööalastes suhetes kunagi meeldinud mängida selle keele peal, et ma olen naine, tehke mulle hinnaalandust. Ma tahan, et mind võetakse võrdsena. Siit tuleb räme ütlemine. Eraelus ei ole mul mingit rämedust.

Kes kodus juhib?

Kodus ei taha ma üldse otsustada. Ma olen laste puhul isegi liiga tolerantne, ilmselt õige lapsevanem oleks hoopis teistsugune, autoritaarsem.

Kasvatate lapsi vist üksi. Siis peab ju perekonnapea olema.

Ega muud üle jää. Kui ma mõni aasta tagasi lahku läksin (filmilevitaja Madis Trambergist – V. V.), siis mõtlesin, et ma ei oska kolme asja teha: autot juhtida, pudeleid avada ja konservipurke avada. Neid asju ei oska ma seni. Tütred avavad.

PÖFF kasvab ja lapsed kasvavad, kõik läheb valutult.

Omal ajal ma läksin selle eksperimendi peale, et lapsed sellise mustlasetöö keskele tuua... no ma ei ole kunagi pidanud töötama üheksast viieni, ma armastan oma tööd ja teen seda igal suvalisel ajal... Ja siis ma võtsin lapsi kaasa Moskvasse komandeeringusse, püüdsin säilitada lähedust ja minu arust tuli see hästi välja, sest inimestena on nad väga okeid. Mis neist erialaselt saab, on iseküsimus.

Siin on teine iga naise dilemma: kogu aeg maksad lõivu, kas perele või tööle. Tasakaalus hoida on raske.

Aga väiksed veinid sõbrannadega?

(Õhkab.) Seda on nii harva! Mul on head sõbrad ja sõbrannad, pärast seda kui ma lahku läksin, on mul väikegi võimalus kellegagi suhelda, enne ei olnud üldse. Aga ma ei ole see tüüp ja õnneks pole mu sõbrannad ka sellised, et me räägiks toiduretseptidest ja kleitidest – see kõik toimib meil niigi. Nii et kui näeme sõbrannadega kord kvartalis, siis sellest piisab. Nädalalõpu- või saunapidudeks ei ole aega ja ausalt öeldes ka huvi mitte.

Milline on teie kui boheemi suhe elu olme- ja probleemipoolega?

See on nii nihkes kui üldse olla saab. Kui läheb arvete maksmiseks, siis vaatan iga jumala kuu, et olen oma pangaarvesse väga loovalt suhtunud. Vaatan, kuidas hakkama saan. Aeg-ajalt tekivad süümepiinad, et nii vana inimene peaks selle koha pealt olema oluliselt teistsugune.

Imidž on teil eriti šikiks muutunud. Aasta-aastalt enam. Mis toimub selles vallas? Lõdvast boheemlusest pole juttugi. Kasvanud võimalused?

(Naeratab, ei vasta nii ruttu kui muidu.) Vaadake. Ma töötan sõubisnises. Aga kui ma noor olin, nägin sama šikk välja. Võib-olla vahepeal ei olnud, jah, võimalusi.

Aga praegu, kui mul neid võimalusi ka poleks, peaksin need igal juhul tekitama, sest see ringkond, kellega ma lävin väljaspool Eestit, on selline, et sinna ei saa ilmuda nagu tädi. Ma ei saavutaks oma eesmärke. Siin ongi see konks, et olen ju ka rahvusvahelises bisnises, mitte ainult Eestis. Seal on minust kakskümmend aastat nooremad, et nendega rütmis püsida, ei saa ma endale lubada mingit lohakust. Ärilise edukuse küsimus.

Milline oli kodune kasvatus?

Mul oli lapsehoidja, kes lõi mulle surmani imidži ette. Ta nägi ka 85-aastaselt välja superkorralik: valge kraega, soengus, elegantne. Kui peaksin nii vanaks elama, ei näeks ka mina teistmoodi välja.

Üks mu hea äripartner ütles mulle, et ta ei ole kunagi tunnetanud, et ma oleksin idaeurooplane.

Vene ajal tundsingi end võõrkehana, sest mul oli hullult range kasvatus. Kui teised lapsed möllasid poris, siis mina pidin valge linaga laua taga õppima kõigi riistadega sööma. Samal ajal kasvatati mind vabamõtlejaks, ja teatud väärtused on mulle emapiimaga kaasa antud, olen püüdnud mõnda neist pehmendada, aga...

Näiteks.

Ma õudselt ei salli valetamist. Näen inimesi läbi, kui nad valetavad. Vahel mõtlen, et ma nii tahan mitte aru saada, kui mulle valetatakse, oleks kergem. Siis jälle on endal vahel vaja mingit hädavalet, aga ma ei saa seda teha. No nõme inimene, eks, ma ei saa valetada. Ma lähen nagu peet punaseks ja hakkan kokutama. Ja ma ei oska kiibitseda. Ma ei oska koonerdada.

Kas pärast pöff-hüsteeriat jõuluhüsteeriasse sukelduda on aega?

Vot ongi häda – teised inimesed saavad normaalselt jõuludeks valmistuda, aga mina hüppan karussellile viimasel hetkel ja rabelen, et tütardele ikka väärikad pühad teha. No ja siis saan kaks nädalat jalad seinal vedeleda, jaanuaris juba hakkavad esimesed sõidud, valikud. Teised meeskonnast lõpetavad veel eelmist PÖFFi, kui mina juba uut alustan.

Mitu filmi te aastas vaatate?

Sellega on nii, et kui ma vaatan aastas nelisada kuni kuussada sellist filmi, mille kohta võib öelda kunst, siis vastandina jälgin (hakkab itsitama) täielikku trash’i. Lapsed ütlevad, et mis kuradi filmikriitik sa oled, kui sellist jama vaatad. Aga ma täiesti naudin, kui vaatan näiteks mingit absoluutselt totakat ameerika komöödiat. Siis on mul veel hull hobi vaadata kriminulle – ükski pealkiri ei jää meelde –, ja eks see ongi mul ajupuhastuseks.

Aga miks siis üldse... Mina küll ei saa halba muusikat kuulata.

Puhkus! Kujutate ette, kui ma käin festivalidel, siis vaatan iga päev viit täispikka mängufilmi. Augusti lõpust alates olen vaadanud läbi kassette – ja sel aastal saadeti neid PÖFFile eriti palju –, igal öösel poole neljani. Ma olen normaalne inimene, mind ei taba professionaalne kretinism, see on peenutsemine, kui te ütlete, et ei saa halba muusikat kuulata.

Ei no ma ei kuulagi enamasti maru tõsist, ma kuulan, mis on ilus või mis tantsib, šeigib või rokib täiega. Või chillib või on uus ja põnev või...

Nojah. See on vist teine asi. Ega ma ei käi ka seda saasta kinos vaatamas. Mulle meeldib lastega teleka ees täielike lolluste üle lapsikult naerda.

Mis teid viimati vaimustas, kui me ei räägi filmist?

(Naerab.) Oi, ma pean siis ajas väga kaugele tagasi minema. Sügis, tegelikult.

Valus ei ole vaadata, kuidas lehed järjest kukuvad? See on nagu inimelu traagika.

Ei, mulle see just meeldib, et lehed kukuvad. Ja vanadus... ma ei karda kortse, vaid seda, kui mul ühel hetkel enam ei ole pea selge ja jalad ei liigu nii kabedalt. Kuni see toimib, naudin iga hetke.

Kui nüüd mõelda, siis neljakümnendad eluaastad ongi mul kõige kihvtimad olnud. Ma ei tea, mida toovad viiekümnendad. Aga mõistan järjest rohkem ja suudan anda maksimumi, see on jällegi elu võlu. Peaasi, et vanajumal mind nii palju hoiaks, et ma voodihaigeks ei jääks. (Naerab.) Sellepärast ma suitsetangi, et suitsetajate lõpp on kiire ja konkreetne.

Mis ahistab?

Materiaalsus ja ratsionaalsus, mis Eestis valitseb, see omandi- ja tarbimisühiskond on ju võlts. Ma saan aru, et ühiskonna arengu seisukohalt on see loomulik etapp, aga võiks juba mööda minna. Ma ei saa ka aru paaridest, kes elavad koos ainult ühise omandi nimel.

Ühiskonna seisund väljendub alati kõige täpsemini liikluses. Inimesed elavad oma pinged välja jõumootorite abil. Paljudes riikides ei ole isegi liiklusmärke, aga õnnetusi ka peaaegu pole. Ma ei pea seal auto eest ära hüppama nagu känguru, et oma elu päästa. Inimelu ei kaalu üles ükski reegel, kõik saavad sellest ise aru.

Mis annab teile usku, et inimesed on siiski enamasti kenad?

Ühelt poolt enda lapsed, aga samas, ilma naljata, ma tunnen tohutut mõnu sellest, kui näen, et mingi minu teo või sõna peale ilmub inimese silmi see rõõmus helk, millel üldse ongi elus mõtet.

Teine asi, mis mulle meeldib, on sügis: õudselt meeldivad nüansid, pooltoonid... Meeldivad ka täistoonid, aga eriti see, et maailm koosneb nii paljudest varjunditest, ja kui sa ühel hetkel hakkad neid tabama, siis saad tõelise elu kaifi kätte, tunned, kuidas seinad lähevad äkki laiali ja näed, et maailmas on nii palju erinevat: mõtteid, inimesi, maid, kultuure.

Šikk boheem Tiina Lokk

4. detsember 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet...

Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet.

Kuidas vorm on?

Ma olen tükk aega mõelnud, milles mul see kasulik moment oli, et kunagi litsusin joosta nagu hull, aga nüüd vist saan sellest aru, sest pika maa jooksmisel oli selline mõiste nagu «surnud punkt». Spordis saad sellest üle ja iga PÖFFi ajal ma toetun oma kunagise trennitegemise kogemusele.

Ja kui ma muidu olen ööinimene, hommikuti magan, siis PÖFFi ajal sunnin end suure tahtejõupingutusega vara ärkama ja terve päeva läbi nende probleemide rügama.

Aga vaimselt: kuidas saavutasite ärinaise-seisundi?

See on jälle sama, et reaalsus paneb paika. Eks ma enne pidasin levifirmat, ja ütleme nii, et raamatupidajat ei ole minust saanud. Aga ma tean ja jagan neid eelarveid ja asju ja ega mind väga alt ei saa vedada. Aga kui nimetada mind ärinaiseks, siis see on olnud mu elus üldse suurim eneseületamine.

Kui midagi on mu iseloomule täiesti vastuvõetamatu, vastandlik, siis see, et ma pean karme läbirääkimisi pidama. On hetki, kui ma pean vaatamata sellele, mida mõtlen, lükkama jalad maha ja ütlema, et nüüd on nii ja teisiti olla ei saa, ja rohkem me ei maksa või selle peale me ei lähe. Kõige õudsem on raha kokkukorjamine. Käin mööda asutusi ja proovin selgeks teha, mis kellelegi võib meeldida, nagu see turunduse juures ikka käib – sest ma olen ju lisaks kõigele müügiagent.

Kas see kalgiks ei tee?

Ma olen seda ise ka kogu aeg mõelnud, sest arvan, et olen loominguline tüüp, ja algul oli ka PÖFF looming, aga tean, et pankrotti ma minna ei tohi – seda ei andestaks keegi. Siis mõtlen, et minus kui Kaaludes on ühendatud kaks äärmust: ülim emotsionaalsus ja ülim ratsionaalsus.

Täiuslik komplekt!

Võib-olla, aga minule on see siiski enesemurdmine, sest ma tõesti ei suuda olla kalk. Kui pean asja nimel kellegagi tülitsema ja kaklema ja vaidlema, siis elan seda nii kohutavalt üle. Ma andestan kohe. Ja siis olen enda peale vihane, et ma seda ikka veel pärast kümmet aastat PÖFFi üle elan – et milleks end kulutada. Aga samas: teised ei andesta alati.

Ja käreda naise kuulsus on küljes.

Ütleme nii, et terav suuvärk on mu loomuses. Mis ma sinna teha saan, et mul on kiired reaktsioonid ja kujundlik mõtlemine, et vahel tuleb terav ja kiire kokkuvõte.

Aga teisest küljest – kui olin kolmekümne tuuris, kutsuti mind esimest korda ülikooli lugema. Ma ei saanud minna, sest ma ise tean, et näen välja siuke tõeline lõngu. Kui ma parasjagu PÖFFi ei tee, ma mõtlen just alati viimast kahte kuud enne seda, siis olen eraelus täielik lontu.

Ja kui ma olen lontu-seisundis, siis viibin oma maailmas, naudin lilli, loodust, mida iganes. Jäin just ükspäev auto alla. No ja siis paljud inimesed võtavadki mind nii, et on siuke, kõrvad loperdavad, võib naha üle kõrvade tõmmata. Ja siis ma ärkan, oi kurat, jälle mind tahetakse petta: siis lööb vastaskülg välja.

Naine meeste karmis maailmas, jah.

Eks seal ole mu käre ütlemine enesekaitse. Selle nõksu olen ära tabanud, et on kaks võimalust: esiteks see, et mängid õrna, habrast ja lootusetut naist, kes flirdib... Aga mulle ei ole tööalastes suhetes kunagi meeldinud mängida selle keele peal, et ma olen naine, tehke mulle hinnaalandust. Ma tahan, et mind võetakse võrdsena. Siit tuleb räme ütlemine. Eraelus ei ole mul mingit rämedust.

Kes kodus juhib?

Kodus ei taha ma üldse otsustada. Ma olen laste puhul isegi liiga tolerantne, ilmselt õige lapsevanem oleks hoopis teistsugune, autoritaarsem.

Kasvatate lapsi vist üksi. Siis peab ju perekonnapea olema.

Ega muud üle jää. Kui ma mõni aasta tagasi lahku läksin (filmilevitaja Madis Trambergist – V. V.), siis mõtlesin, et ma ei oska kolme asja teha: autot juhtida, pudeleid avada ja konservipurke avada. Neid asju ei oska ma seni. Tütred avavad.

PÖFF kasvab ja lapsed kasvavad, kõik läheb valutult.

Omal ajal ma läksin selle eksperimendi peale, et lapsed sellise mustlasetöö keskele tuua... no ma ei ole kunagi pidanud töötama üheksast viieni, ma armastan oma tööd ja teen seda igal suvalisel ajal... Ja siis ma võtsin lapsi kaasa Moskvasse komandeeringusse, püüdsin säilitada lähedust ja minu arust tuli see hästi välja, sest inimestena on nad väga okeid. Mis neist erialaselt saab, on iseküsimus.

Siin on teine iga naise dilemma: kogu aeg maksad lõivu, kas perele või tööle. Tasakaalus hoida on raske.

Aga väiksed veinid sõbrannadega?

(Õhkab.) Seda on nii harva! Mul on head sõbrad ja sõbrannad, pärast seda kui ma lahku läksin, on mul väikegi võimalus kellegagi suhelda, enne ei olnud üldse. Aga ma ei ole see tüüp ja õnneks pole mu sõbrannad ka sellised, et me räägiks toiduretseptidest ja kleitidest – see kõik toimib meil niigi. Nii et kui näeme sõbrannadega kord kvartalis, siis sellest piisab. Nädalalõpu- või saunapidudeks ei ole aega ja ausalt öeldes ka huvi mitte.

Milline on teie kui boheemi suhe elu olme- ja probleemipoolega?

See on nii nihkes kui üldse olla saab. Kui läheb arvete maksmiseks, siis vaatan iga jumala kuu, et olen oma pangaarvesse väga loovalt suhtunud. Vaatan, kuidas hakkama saan. Aeg-ajalt tekivad süümepiinad, et nii vana inimene peaks selle koha pealt olema oluliselt teistsugune.

Imidž on teil eriti šikiks muutunud. Aasta-aastalt enam. Mis toimub selles vallas? Lõdvast boheemlusest pole juttugi. Kasvanud võimalused?

(Naeratab, ei vasta nii ruttu kui muidu.) Vaadake. Ma töötan sõubisnises. Aga kui ma noor olin, nägin sama šikk välja. Võib-olla vahepeal ei olnud, jah, võimalusi.

Aga praegu, kui mul neid võimalusi ka poleks, peaksin need igal juhul tekitama, sest see ringkond, kellega ma lävin väljaspool Eestit, on selline, et sinna ei saa ilmuda nagu tädi. Ma ei saavutaks oma eesmärke. Siin ongi see konks, et olen ju ka rahvusvahelises bisnises, mitte ainult Eestis. Seal on minust kakskümmend aastat nooremad, et nendega rütmis püsida, ei saa ma endale lubada mingit lohakust. Ärilise edukuse küsimus.

Milline oli kodune kasvatus?

Mul oli lapsehoidja, kes lõi mulle surmani imidži ette. Ta nägi ka 85-aastaselt välja superkorralik: valge kraega, soengus, elegantne. Kui peaksin nii vanaks elama, ei näeks ka mina teistmoodi välja.

Üks mu hea äripartner ütles mulle, et ta ei ole kunagi tunnetanud, et ma oleksin idaeurooplane.

Vene ajal tundsingi end võõrkehana, sest mul oli hullult range kasvatus. Kui teised lapsed möllasid poris, siis mina pidin valge linaga laua taga õppima kõigi riistadega sööma. Samal ajal kasvatati mind vabamõtlejaks, ja teatud väärtused on mulle emapiimaga kaasa antud, olen püüdnud mõnda neist pehmendada, aga...

Näiteks.

Ma õudselt ei salli valetamist. Näen inimesi läbi, kui nad valetavad. Vahel mõtlen, et ma nii tahan mitte aru saada, kui mulle valetatakse, oleks kergem. Siis jälle on endal vahel vaja mingit hädavalet, aga ma ei saa seda teha. No nõme inimene, eks, ma ei saa valetada. Ma lähen nagu peet punaseks ja hakkan kokutama. Ja ma ei oska kiibitseda. Ma ei oska koonerdada.

Kas pärast pöff-hüsteeriat jõuluhüsteeriasse sukelduda on aega?

Vot ongi häda – teised inimesed saavad normaalselt jõuludeks valmistuda, aga mina hüppan karussellile viimasel hetkel ja rabelen, et tütardele ikka väärikad pühad teha. No ja siis saan kaks nädalat jalad seinal vedeleda, jaanuaris juba hakkavad esimesed sõidud, valikud. Teised meeskonnast lõpetavad veel eelmist PÖFFi, kui mina juba uut alustan.

Mitu filmi te aastas vaatate?

Sellega on nii, et kui ma vaatan aastas nelisada kuni kuussada sellist filmi, mille kohta võib öelda kunst, siis vastandina jälgin (hakkab itsitama) täielikku trash’i. Lapsed ütlevad, et mis kuradi filmikriitik sa oled, kui sellist jama vaatad. Aga ma täiesti naudin, kui vaatan näiteks mingit absoluutselt totakat ameerika komöödiat. Siis on mul veel hull hobi vaadata kriminulle – ükski pealkiri ei jää meelde –, ja eks see ongi mul ajupuhastuseks.

Aga miks siis üldse... Mina küll ei saa halba muusikat kuulata.

Puhkus! Kujutate ette, kui ma käin festivalidel, siis vaatan iga päev viit täispikka mängufilmi. Augusti lõpust alates olen vaadanud läbi kassette – ja sel aastal saadeti neid PÖFFile eriti palju –, igal öösel poole neljani. Ma olen normaalne inimene, mind ei taba professionaalne kretinism, see on peenutsemine, kui te ütlete, et ei saa halba muusikat kuulata.

Ei no ma ei kuulagi enamasti maru tõsist, ma kuulan, mis on ilus või mis tantsib, šeigib või rokib täiega. Või chillib või on uus ja põnev või...

Nojah. See on vist teine asi. Ega ma ei käi ka seda saasta kinos vaatamas. Mulle meeldib lastega teleka ees täielike lolluste üle lapsikult naerda.

Mis teid viimati vaimustas, kui me ei räägi filmist?

(Naerab.) Oi, ma pean siis ajas väga kaugele tagasi minema. Sügis, tegelikult.

Valus ei ole vaadata, kuidas lehed järjest kukuvad? See on nagu inimelu traagika.

Ei, mulle see just meeldib, et lehed kukuvad. Ja vanadus... ma ei karda kortse, vaid seda, kui mul ühel hetkel enam ei ole pea selge ja jalad ei liigu nii kabedalt. Kuni see toimib, naudin iga hetke.

Kui nüüd mõelda, siis neljakümnendad eluaastad ongi mul kõige kihvtimad olnud. Ma ei tea, mida toovad viiekümnendad. Aga mõistan järjest rohkem ja suudan anda maksimumi, see on jällegi elu võlu. Peaasi, et vanajumal mind nii palju hoiaks, et ma voodihaigeks ei jääks. (Naerab.) Sellepärast ma suitsetangi, et suitsetajate lõpp on kiire ja konkreetne.

Mis ahistab?

Materiaalsus ja ratsionaalsus, mis Eestis valitseb, see omandi- ja tarbimisühiskond on ju võlts. Ma saan aru, et ühiskonna arengu seisukohalt on see loomulik etapp, aga võiks juba mööda minna. Ma ei saa ka aru paaridest, kes elavad koos ainult ühise omandi nimel.

Ühiskonna seisund väljendub alati kõige täpsemini liikluses. Inimesed elavad oma pinged välja jõumootorite abil. Paljudes riikides ei ole isegi liiklusmärke, aga õnnetusi ka peaaegu pole. Ma ei pea seal auto eest ära hüppama nagu känguru, et oma elu päästa. Inimelu ei kaalu üles ükski reegel, kõik saavad sellest ise aru.

Mis annab teile usku, et inimesed on siiski enamasti kenad?

Ühelt poolt enda lapsed, aga samas, ilma naljata, ma tunnen tohutut mõnu sellest, kui näen, et mingi minu teo või sõna peale ilmub inimese silmi see rõõmus helk, millel üldse ongi elus mõtet.

Teine asi, mis mulle meeldib, on sügis: õudselt meeldivad nüansid, pooltoonid... Meeldivad ka täistoonid, aga eriti see, et maailm koosneb nii paljudest varjunditest, ja kui sa ühel hetkel hakkad neid tabama, siis saad tõelise elu kaifi kätte, tunned, kuidas seinad lähevad äkki laiali ja näed, et maailmas on nii palju erinevat: mõtteid, inimesi, maid, kultuure.