Arhiiv aja järgi märts, 2005

Tiina Lokk anastab Euraasia. Heas mõttes

12. märts 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on tore. Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?...
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on  tore.  Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?

Mul on tõrge Coca-Cola Plaza vastu. Isiklik. Sellest ajast, kui  nad ehitasid kino ja kuulutasid välja nimekonkursi, mis  suubus. Limonaad ostis ära. Kas see festival peab seal  toimuma?

Aga kas te näete teisi kinosid kusagil?

Nojah. See on kahe otsaga asi. Kui räägime hästi suurest  festivalist, siis mitte. A enne plaasat sai ka hakkama ju.

Ei saanud. Tegelikult on lugu selles, et ka enne ei saanud. Olid kohad,  kus oli säilinud projektsiooniaparaat, aga kino enam ei näidatud. Meil  oli Vene draamateater, Ohvitseride maja, Kinomaja, Sõprus, Sakala  oma kahe saaliga.

Ühelt poolt sai seda teadlikult tehtud, et festival oleks üle linna ja see  oleks nagu vahva iseenesest, samas, vaataja seisukohalt on mugavam  mitte lasta pori kõrvuni pritsides mööda linna.

Sellal oli eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et pole kinosid. Aga  samas, kui tollal oleks rahvusvahelised filmikompaniid ja tegijad  teadnud, missugustes tingimustes filme näidatakse, siis me poleks neid  filme saanud. Tegelikult peaks filme kindlustama, aga maksis ainult  minu isiklik allkiri.

Praegu ma ei tea, kas need projektoridki on enam alles.

Põhimõtteliselt mulle meeldis professionaalsem õhkkond. Põrandal  istudes filmi vaadata. Aga ma ei saa. See on jube närvipinge.

Kas see kõik peab nii mastaapne olema?

See peab nii mastaapne olema, kui me tahame Tähendab esiteks,  miks ta ei võiks olla? Kas me teeme filminädalat, neid on kohutavalt palju, sellesse ei suhtuta filmimaailmas tõsiselt. Festivalid jagunevad mingitesse kategooriatesse, mille järgi filme jagatakse, et saaks paremat programmi teha.

Okei. Kakssada täispikka filmi

Meie külastavus tõusis totaalselt. Ma ei mäleta, kaks või kolm korda. Tollel aastal kui me on olemas suhtarvude reeglistik, see on ka psühholoogiline tunne peab jääma. Ta peab olema festival. Sündmus.

Nii Eesti mastaabis kui ka välis selles regioonis. Siis ta jääb ellu.

Selge see. Kümmet hamburgerirestorani on kergem majandada kui kolme. Aga palju on välispublikut?

Me ei tea seda. Pole aimugi. On ka kohalikud välismaalased, kes käivad filme vaatamas. Võimatu on seda öelda.

Mingit hotellipaketti ei ole?

See tuleb step-bai-stepp. Sellel aastal, me ei teinud reklaami, aga see külaliste arv, mille me saime kutsuda, sai täis ja veel oli inimesi, kes tahtsid tulla. Siis tegime käigupealt reegli, et saavad festivalihindadega, ja maksavad ise – niimoodi hoobilt registreerus kakskümmend inimest!

Festival on praegu selle piiri peal, kus ta on küll mastaapne, aga eksklusiivne. Siin on kõik asjad mõnes mõttes väga läbi mõeldud.

Me pole võtnud eesmärgiks teha sellest tohutut massiüritust nagu on Berliin või Cannes.

Milline see eesmärk siis on? Karlovy Vary?

Isegi Karlovy Vary on natuke suur, aga kuskilt kandist jah. Ta on küll A-klassi festival, aga atmosfäärilt väga mõnus.

PÖFF on C-klassi festival?

Ei ole olemas A-, B- ja C-klassi.

Ma saan sellest aru, aga tunnetuslikult?

Tunnetuslikult jääb ta A ja B vahepeale. Kui päris aus olla. Meid on pandud ühte patta ka Karlovy Vary ja Moskvaga.

Palju see PÖFFi preemia üldse filmimaailmas tähendab? Ja kas ta tähendab?

Praegu ei tähenda veel suurt midagi. Kui me ülejäänud maailma võtame, siis festivalid on ikka kolmkümmend ja viiskümmend aastat ja üle selle isegi

Tavapäraselt on nii, et esimesed seitse aastat festival üldse vaarub jalgadel ja tavapäraselt ei ulatu oma riigi piiridest üldse kaugemale.

Meil on kõik käinud jube kiiresti.

Jah. PÖFF ja GSM tulid enam-vähem ühel ajal. Aga lihtne ja loogiline küsimus. Miks seda 10 000-eurost preemiat üldse vaja on? Selle 160 tonni võiks ju mõistlikumalt investeerida.

Kõige mõistlikum oleks üldse asfalti lappida.

See on kahetine, ühelt poolt ta muidugi aitab võistlusprogrammi koostada. Mainekus jälle. Aga preemia ise, esiteks sellega me aitame filmitegijaid ja -kompaniisid, mis ei ole üldse nii väheoluline asi. Materiaalne lisab moraalset tunnustust.

Noh. Sportlased saavad ju ka preemiat. Samas võib küsida, kas see on ratsionaalne? Mis see meile annab?

Miks me peaksime Šmigunidele preemiat andma. Mulle tundub see väga ebaratsionaalne.

Preemia lihtsalt aitab seda üldist filmisituatsiooni ka rahvusvaheliselt edasi. Oma väikese pisikese killuga.

Kas PÖFFi preemia eristub kuidagi tavalisest preemiast? Kas ta eristub Saku Originaalist?

Eristub.

Mismoodi?

Esiteks, tol hetkel kui meie selle programmi, võistlusprogrammi nimetuse – Euraasia – välja kuulutasime, teisisõnu see on piiritletud kontinentaalselt. See oli esimene omasuguste seas. Pärast seda tekkis ruttu veel kaks: Türki ja Kasahstani.

Kui ma selle välja käisin, siis vaadati mind sõna otseses mõttes kollase-rohelise kadedusega. Selles mõttes, et ta on hästi võimalusterohke.

Ühel kontinendil tehakse tegelikult kaks kolmandikku kõige huvitavamast autorikinost üldse. Täiesti julgelt võib nii öelda.

Pluss veel, et meie, kes me oleme selle programmi kokku pannud, tahaksime teha mitte just friigi autorikino, aga otsida huvitavaid autoreid, kes on Trende ja niisuguseid uusi nüansse.

Oma nägemuse ja visiooniga autorifilm. Heas mõttes.

Ma ütlen selle pärast heas mõttes, et kui enamik publikust kuuleb sõna autorifilm, siis ta mõtleb, et oo jumal, see on nüüd midagi friigilikku, millest ma aru ei saa!

Ses mõttes, et saab küll.

Mis puutub veel mainekusse, siis sellel aastal elasime üle kolme riigi šantaažid. Kes ütlesid, et kui me nende filmi konkurssprogrammi ei võta, siis ei anna nad ühtegi filmi.

Kinoliidu ekvivalendi tasandil?

No jah. Nad juba adusid ära selle njuhhi, et tahavad olla konkurssprogrammis. Sest jube huvitavad riigid on kõrvuti.

No võtame näiteks Cannes’i. See oleks nagu väga suur ja ülemaailmne, aga kui hakkame programmi analüüsima, siis näeme, et ta on suuresti keskendunud Kesk-Euroopale. Ja Vahemere maad.

Niimoodi võime kõik need festivalid läbi käia. Ära lahterdada.

Ma võtan küll mütsi maha teie turunduse ees. Aga. Tegelikult on meil siin tatt ja laga. Miks see festival toimub praegu. Võiks ju olla mingil mõnusal ajal. Tuleks välismaalased Tallinna ja

Tegelikult ei ole. See on puhas turundusküsimus jah.

Kuna olen tegelenud nii palju dramaturgiaga – siis on olemas üks kuldreegel. Ma tean, et oma nõrkused tuleb tugevusteks mängida. Sellepärast ongi.

Ja muidugi on sel ajal filme lihtsam kätte saada.

Küsimus

Miks sa ostsid 30-le PÖFFi filmile piletid?

Karin Reinberg-Shestakov , produtsent, Revolver Film:

Miks ma ostsin 30-le PÖFFi filmile piletid?! Minule ei tekita see kogus mingit sisemist erutust, et liiga palju või midagi.

Asi on lihtsalt selles, et tavaelus valitseb mul karjuv krooniline ajapuudus otsimaks-vaatamaks ilmavalgust näinud viimaste aegade art-house-filme. Samas neist mingit laiemat valikut nägemata, poleks mõtet ju siin Eestiski hea filmi tegemise suunas pürgida. See on see pragmaatiline põhjus.

Hoopis vahvam on aga see, et iga-aastane ja enne-jõulune PÖFF on kui mingi «unusta asjatamine / elagu elu» rong, mis sinu jaama on jõudnud – 10 päeva, mil mobiil on peaaegu väljas ja tormad kui üliõpilane auditooriumist auditooriumisse ning loengult loengule... ja enamasti saad täisdoosi elamust nahavahele:)

Tiina Lokk anastab Euraasia. Heas mõttes

12. märts 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on tore. Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?...
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on  tore.  Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?

Mul on tõrge Coca-Cola Plaza vastu. Isiklik. Sellest ajast, kui  nad ehitasid kino ja kuulutasid välja nimekonkursi, mis  suubus. Limonaad ostis ära. Kas see festival peab seal  toimuma?

Aga kas te näete teisi kinosid kusagil?

Nojah. See on kahe otsaga asi. Kui räägime hästi suurest  festivalist, siis mitte. A enne plaasat sai ka hakkama ju.

Ei saanud. Tegelikult on lugu selles, et ka enne ei saanud. Olid kohad,  kus oli säilinud projektsiooniaparaat, aga kino enam ei näidatud. Meil  oli Vene draamateater, Ohvitseride maja, Kinomaja, Sõprus, Sakala  oma kahe saaliga.

Ühelt poolt sai seda teadlikult tehtud, et festival oleks üle linna ja see  oleks nagu vahva iseenesest, samas, vaataja seisukohalt on mugavam  mitte lasta pori kõrvuni pritsides mööda linna.

Sellal oli eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et pole kinosid. Aga  samas, kui tollal oleks rahvusvahelised filmikompaniid ja tegijad  teadnud, missugustes tingimustes filme näidatakse, siis me poleks neid  filme saanud. Tegelikult peaks filme kindlustama, aga maksis ainult  minu isiklik allkiri.

Praegu ma ei tea, kas need projektoridki on enam alles.

Põhimõtteliselt mulle meeldis professionaalsem õhkkond. Põrandal  istudes filmi vaadata. Aga ma ei saa. See on jube närvipinge.

Kas see kõik peab nii mastaapne olema?

See peab nii mastaapne olema, kui me tahame Tähendab esiteks,  miks ta ei võiks olla? Kas me teeme filminädalat, neid on kohutavalt palju, sellesse ei suhtuta filmimaailmas tõsiselt. Festivalid jagunevad mingitesse kategooriatesse, mille järgi filme jagatakse, et saaks paremat programmi teha.

Okei. Kakssada täispikka filmi

Meie külastavus tõusis totaalselt. Ma ei mäleta, kaks või kolm korda. Tollel aastal kui me on olemas suhtarvude reeglistik, see on ka psühholoogiline tunne peab jääma. Ta peab olema festival. Sündmus.

Nii Eesti mastaabis kui ka välis selles regioonis. Siis ta jääb ellu.

Selge see. Kümmet hamburgerirestorani on kergem majandada kui kolme. Aga palju on välispublikut?

Me ei tea seda. Pole aimugi. On ka kohalikud välismaalased, kes käivad filme vaatamas. Võimatu on seda öelda.

Mingit hotellipaketti ei ole?

See tuleb step-bai-stepp. Sellel aastal, me ei teinud reklaami, aga see külaliste arv, mille me saime kutsuda, sai täis ja veel oli inimesi, kes tahtsid tulla. Siis tegime käigupealt reegli, et saavad festivalihindadega, ja maksavad ise – niimoodi hoobilt registreerus kakskümmend inimest!

Festival on praegu selle piiri peal, kus ta on küll mastaapne, aga eksklusiivne. Siin on kõik asjad mõnes mõttes väga läbi mõeldud.

Me pole võtnud eesmärgiks teha sellest tohutut massiüritust nagu on Berliin või Cannes.

Milline see eesmärk siis on? Karlovy Vary?

Isegi Karlovy Vary on natuke suur, aga kuskilt kandist jah. Ta on küll A-klassi festival, aga atmosfäärilt väga mõnus.

PÖFF on C-klassi festival?

Ei ole olemas A-, B- ja C-klassi.

Ma saan sellest aru, aga tunnetuslikult?

Tunnetuslikult jääb ta A ja B vahepeale. Kui päris aus olla. Meid on pandud ühte patta ka Karlovy Vary ja Moskvaga.

Palju see PÖFFi preemia üldse filmimaailmas tähendab? Ja kas ta tähendab?

Praegu ei tähenda veel suurt midagi. Kui me ülejäänud maailma võtame, siis festivalid on ikka kolmkümmend ja viiskümmend aastat ja üle selle isegi

Tavapäraselt on nii, et esimesed seitse aastat festival üldse vaarub jalgadel ja tavapäraselt ei ulatu oma riigi piiridest üldse kaugemale.

Meil on kõik käinud jube kiiresti.

Jah. PÖFF ja GSM tulid enam-vähem ühel ajal. Aga lihtne ja loogiline küsimus. Miks seda 10 000-eurost preemiat üldse vaja on? Selle 160 tonni võiks ju mõistlikumalt investeerida.

Kõige mõistlikum oleks üldse asfalti lappida.

See on kahetine, ühelt poolt ta muidugi aitab võistlusprogrammi koostada. Mainekus jälle. Aga preemia ise, esiteks sellega me aitame filmitegijaid ja -kompaniisid, mis ei ole üldse nii väheoluline asi. Materiaalne lisab moraalset tunnustust.

Noh. Sportlased saavad ju ka preemiat. Samas võib küsida, kas see on ratsionaalne? Mis see meile annab?

Miks me peaksime Šmigunidele preemiat andma. Mulle tundub see väga ebaratsionaalne.

Preemia lihtsalt aitab seda üldist filmisituatsiooni ka rahvusvaheliselt edasi. Oma väikese pisikese killuga.

Kas PÖFFi preemia eristub kuidagi tavalisest preemiast? Kas ta eristub Saku Originaalist?

Eristub.

Mismoodi?

Esiteks, tol hetkel kui meie selle programmi, võistlusprogrammi nimetuse – Euraasia – välja kuulutasime, teisisõnu see on piiritletud kontinentaalselt. See oli esimene omasuguste seas. Pärast seda tekkis ruttu veel kaks: Türki ja Kasahstani.

Kui ma selle välja käisin, siis vaadati mind sõna otseses mõttes kollase-rohelise kadedusega. Selles mõttes, et ta on hästi võimalusterohke.

Ühel kontinendil tehakse tegelikult kaks kolmandikku kõige huvitavamast autorikinost üldse. Täiesti julgelt võib nii öelda.

Pluss veel, et meie, kes me oleme selle programmi kokku pannud, tahaksime teha mitte just friigi autorikino, aga otsida huvitavaid autoreid, kes on Trende ja niisuguseid uusi nüansse.

Oma nägemuse ja visiooniga autorifilm. Heas mõttes.

Ma ütlen selle pärast heas mõttes, et kui enamik publikust kuuleb sõna autorifilm, siis ta mõtleb, et oo jumal, see on nüüd midagi friigilikku, millest ma aru ei saa!

Ses mõttes, et saab küll.

Mis puutub veel mainekusse, siis sellel aastal elasime üle kolme riigi šantaažid. Kes ütlesid, et kui me nende filmi konkurssprogrammi ei võta, siis ei anna nad ühtegi filmi.

Kinoliidu ekvivalendi tasandil?

No jah. Nad juba adusid ära selle njuhhi, et tahavad olla konkurssprogrammis. Sest jube huvitavad riigid on kõrvuti.

No võtame näiteks Cannes’i. See oleks nagu väga suur ja ülemaailmne, aga kui hakkame programmi analüüsima, siis näeme, et ta on suuresti keskendunud Kesk-Euroopale. Ja Vahemere maad.

Niimoodi võime kõik need festivalid läbi käia. Ära lahterdada.

Ma võtan küll mütsi maha teie turunduse ees. Aga. Tegelikult on meil siin tatt ja laga. Miks see festival toimub praegu. Võiks ju olla mingil mõnusal ajal. Tuleks välismaalased Tallinna ja

Tegelikult ei ole. See on puhas turundusküsimus jah.

Kuna olen tegelenud nii palju dramaturgiaga – siis on olemas üks kuldreegel. Ma tean, et oma nõrkused tuleb tugevusteks mängida. Sellepärast ongi.

Ja muidugi on sel ajal filme lihtsam kätte saada.

Küsimus

Miks sa ostsid 30-le PÖFFi filmile piletid?

Karin Reinberg-Shestakov , produtsent, Revolver Film:

Miks ma ostsin 30-le PÖFFi filmile piletid?! Minule ei tekita see kogus mingit sisemist erutust, et liiga palju või midagi.

Asi on lihtsalt selles, et tavaelus valitseb mul karjuv krooniline ajapuudus otsimaks-vaatamaks ilmavalgust näinud viimaste aegade art-house-filme. Samas neist mingit laiemat valikut nägemata, poleks mõtet ju siin Eestiski hea filmi tegemise suunas pürgida. See on see pragmaatiline põhjus.

Hoopis vahvam on aga see, et iga-aastane ja enne-jõulune PÖFF on kui mingi «unusta asjatamine / elagu elu» rong, mis sinu jaama on jõudnud – 10 päeva, mil mobiil on peaaegu väljas ja tormad kui üliõpilane auditooriumist auditooriumisse ning loengult loengule... ja enamasti saad täisdoosi elamust nahavahele:)