Arhiiv aja järgi august, 2005

Eesti on vääramatul kursil

3. august 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.
 
KEN KOORT,
rahvastikuministri büroo

Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.

Eesti ei valinud kerget teed

Tänapäeva maailmas pole nii mõnigi paljurahvuseline, mitme kogukonnaga riik edukas. Eelistatakse ühetaolisuse suurenemist.

Vanades Euroopa riikides on assimilatsiooniprotsessid seetõttu tavaline nähtus.

Läti pole sugugi viimane riik Euroopas, kes ratifitseeris vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, näiteks Prantsusmaa aga ei kavatse kunagi selle raamkonventsiooniga ühineda.

Või Saksamaa, kus ametlikult on vähemusrahvusteks ainult Saksa passiga taanlased ja väike rahvakild sorbid. Miljonid türklased, araablased ega venelased Saksamaal ametlikult vähemusrahvused pole. Saksamaal ei tule kellelgi pähegi, et peale saksakeelse riikliku kooli võiks veel näiteks venekeelne riiklik kool olla.

Miks on Eesti valinud suhteliselt keerulisema mudeli? Põhjus on eesti rahva enda ajaloos. Sajanditepikkune rahvuslik rõhumine, mis tipnes nõukogude ajal katsega eesti rahvas välja suretada ning asendada nõukogude rahvaga vene keele baasil, on eestlastele teinud vastuvõetamatuks igasugused assimilatsioonimudelid. Eelistatakse, et eesti inimesed säilitavad oma rahvusliku kuuluvuse põlvkondade jooksul. Ning ega see Eesti jaoks midagi uut ole. Vanausulised Peipsi ääres on suutnud oma rahvusliku kuuluvuse säilitada sajandite jooksul ning samas edukalt Eesti ühiskonda integreeruda.

Venekeelne haridus jääb

Seepärast pole ka hirmu, et venekeelne riiklik kool võiks Eestist kaduda. Jah, see on Euroopas haruldane, et riigikeelse koolisüsteemi kõrval on veel üks muukeelne riiklik kool. Vähemusrahvuste raamkonventsioon lubaks meil selle erisuse lõpetada, nii nagu see enamikus Euroopa riikides tavaks ongi. Eesti valikud on lihtsalt teised. Oleme liberaalne riik ning seni, kuni jätkub soovijaid, venekeelne riiklik haridussüsteem ka jätkab.

Viimasel ajal on aktiviseerunud diskussioon selle ümber, kas Eesti integratsiooniprotsessid pole mitte liiga aeglased. Kas see ühisosa, mis peaks eri rahvustest inimesi Eestis ühendama, pole liialt visa tekkima?

Kui vaadelda arvulisi näitajaid, siis mingist aeglasest arengust küll rääkida ei saa. Suisa vastupidi – meie integratsioonitempo on liigagi kiire. 14 aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 494 000-lt 145 000ni, 16 aastaga on eesti keele oskajate arv mitte-eestlaste hulgas kasvanud 14%-lt juba rohkem kui 50%ni. Veel suuremat tempot suudavad peale suruda ainult inimesed ise, sest loomulikult pole Eesti alalistele elanikele mingeid takistusi ei Eesti kodakondsuse omandamisel ega eesti keele selgekssaamisel.

Soovitaksin kahtlejail rohkem tutvuda reaalse eluga. Näiteks tänu keelekümblusprogrammile räägivad meil algklassides vene lapsed eesti keelt juba kahe õppeaasta järel, isegi nendes piirkondades, kus mingit eestikeelset keskkonda üldse ei ole.

Nõukogude nostalgia?

Fakt on ka see, et viimastel valimistel ei suutnud Eesti parlamenti pääseda mitte ükski etnilisel alusel loodud partei. Valijad eelistasid maailmavaatelisi parteisid, kus on esindatud eri rahvuste delegaadid. Nii et ka ühisosa on tekkimas. Iseasi on see, et vaevalt tasub katsetada inimeste ümberkasvatamisega NLKP vaimus. Seda, et pooled venelased tunnevad nostalgiat nõukogude aja järele, nagu näitas üks arvamusuuring, võib võrrelda vanemate eestlaste nostalgiaga president Pätsi aegade järele. Nooruses oli taevas ikka sinisem ja rohi rohelisem. Inimeste väärtushinnangud, nende hinnangud ajaloole ja poliitikale muutuvad ajas. Sageli põlvkondade jooksul. Kunstlikult neid protsesse kiirendada tähendaks asjatute vastuolude süvendamist ühiskonnas.

Passiivsed venelased

Tegelda tuleks ühe teise probleemiga: vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste ühiskondliku passiivsusega. See on selgelt pärand nõukogude ühiskonnast, kus sellist aktiivsust ei tolereeritud. Oli tõesti hämmastav jälgida mõni aeg tagasi vene keelt kõnelevate saadikute käitumist ühes linnavolikogus, kus linna eelarveprobleemide tõttu tuli kõne alla ka rahvusvähemustele mõeldud summade vähendamine. Oleks siis tulnud kas või üks protest või ettepanek, mis sellise sammu kahtluse alla oleks seadnud! Kohati jäi mulje, et austatud linnavolikogu liikmed polnud kunagi kokku puutunudki demokraatlike protseduuridega.

Selge see, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb ressursside eest võidelda. Selleks tuleb selgelt defineerida oma huvid ning teiste huvigruppidega kokku leppida. Midagi sellist me aga vene saadikute käitumises tolles linnas ei näinud.

Mitte millegi muu kui meie vene keelt kõneleva elanikkonna passiivsusega ei saa põhjendada ka fakti, et 7125 last, kes saaksid Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta, kodakondsuseta vanemate avalduse alusel, ei ole seda senini omandanud. Tööd riigiasutustel veel jätkub.

Sel aastal alustati Eestis Euroopa Liidu programmi Transition Facility raames uut projekti määratlemata kodakondsusega isikute integreerimiseks. Loodame, et pärast seda siiski viivad vanemad kodakondsus- ja migratsiooniametisse ära avalduse oma lapsele kodakondsuse võtmise kohta. Ehk kasutavad nad ka ise ära võimaluse, mida see projekt võimaldab – hankida endale kodakondsus.

Eesti kavatseb jätkata ka positiivse kogemusega riiklikust integratsiooniprogrammist.

Ees seisab uue programmi ettevalmistamine aastateks 2008-2013. Loodetavasti võtavad uue programmi koostamisest aktiivselt osa ka need, keda see programm kõige rohkem puudutab.

Kindlasti on vähe lootusi neil, kes ähvardavad Eestit Küprose kogemusega. See ei tule mitte ainult sellest, et nendel inimestel on vähe aimu Eestis toimuvatest demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, et ei aduta reaalsust tervikuna. Integratsioon ei toimu Eestis mitte sellepärast, et keegi subjektiivselt seda soovib, vaid sellepärast, et see on Eestis toimuva majandusliku ja sotsiaalse arengu paratamatu kaasnähtus. Riik saab siin ainult kaasa aidata.

Neljapäev, 4.08.2005

Eesti on vääramatul kursil

3. august 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.
 
KEN KOORT,
rahvastikuministri büroo

Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.

Eesti ei valinud kerget teed

Tänapäeva maailmas pole nii mõnigi paljurahvuseline, mitme kogukonnaga riik edukas. Eelistatakse ühetaolisuse suurenemist.

Vanades Euroopa riikides on assimilatsiooniprotsessid seetõttu tavaline nähtus.

Läti pole sugugi viimane riik Euroopas, kes ratifitseeris vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, näiteks Prantsusmaa aga ei kavatse kunagi selle raamkonventsiooniga ühineda.

Või Saksamaa, kus ametlikult on vähemusrahvusteks ainult Saksa passiga taanlased ja väike rahvakild sorbid. Miljonid türklased, araablased ega venelased Saksamaal ametlikult vähemusrahvused pole. Saksamaal ei tule kellelgi pähegi, et peale saksakeelse riikliku kooli võiks veel näiteks venekeelne riiklik kool olla.

Miks on Eesti valinud suhteliselt keerulisema mudeli? Põhjus on eesti rahva enda ajaloos. Sajanditepikkune rahvuslik rõhumine, mis tipnes nõukogude ajal katsega eesti rahvas välja suretada ning asendada nõukogude rahvaga vene keele baasil, on eestlastele teinud vastuvõetamatuks igasugused assimilatsioonimudelid. Eelistatakse, et eesti inimesed säilitavad oma rahvusliku kuuluvuse põlvkondade jooksul. Ning ega see Eesti jaoks midagi uut ole. Vanausulised Peipsi ääres on suutnud oma rahvusliku kuuluvuse säilitada sajandite jooksul ning samas edukalt Eesti ühiskonda integreeruda.

Venekeelne haridus jääb

Seepärast pole ka hirmu, et venekeelne riiklik kool võiks Eestist kaduda. Jah, see on Euroopas haruldane, et riigikeelse koolisüsteemi kõrval on veel üks muukeelne riiklik kool. Vähemusrahvuste raamkonventsioon lubaks meil selle erisuse lõpetada, nii nagu see enamikus Euroopa riikides tavaks ongi. Eesti valikud on lihtsalt teised. Oleme liberaalne riik ning seni, kuni jätkub soovijaid, venekeelne riiklik haridussüsteem ka jätkab.

Viimasel ajal on aktiviseerunud diskussioon selle ümber, kas Eesti integratsiooniprotsessid pole mitte liiga aeglased. Kas see ühisosa, mis peaks eri rahvustest inimesi Eestis ühendama, pole liialt visa tekkima?

Kui vaadelda arvulisi näitajaid, siis mingist aeglasest arengust küll rääkida ei saa. Suisa vastupidi – meie integratsioonitempo on liigagi kiire. 14 aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 494 000-lt 145 000ni, 16 aastaga on eesti keele oskajate arv mitte-eestlaste hulgas kasvanud 14%-lt juba rohkem kui 50%ni. Veel suuremat tempot suudavad peale suruda ainult inimesed ise, sest loomulikult pole Eesti alalistele elanikele mingeid takistusi ei Eesti kodakondsuse omandamisel ega eesti keele selgekssaamisel.

Soovitaksin kahtlejail rohkem tutvuda reaalse eluga. Näiteks tänu keelekümblusprogrammile räägivad meil algklassides vene lapsed eesti keelt juba kahe õppeaasta järel, isegi nendes piirkondades, kus mingit eestikeelset keskkonda üldse ei ole.

Nõukogude nostalgia?

Fakt on ka see, et viimastel valimistel ei suutnud Eesti parlamenti pääseda mitte ükski etnilisel alusel loodud partei. Valijad eelistasid maailmavaatelisi parteisid, kus on esindatud eri rahvuste delegaadid. Nii et ka ühisosa on tekkimas. Iseasi on see, et vaevalt tasub katsetada inimeste ümberkasvatamisega NLKP vaimus. Seda, et pooled venelased tunnevad nostalgiat nõukogude aja järele, nagu näitas üks arvamusuuring, võib võrrelda vanemate eestlaste nostalgiaga president Pätsi aegade järele. Nooruses oli taevas ikka sinisem ja rohi rohelisem. Inimeste väärtushinnangud, nende hinnangud ajaloole ja poliitikale muutuvad ajas. Sageli põlvkondade jooksul. Kunstlikult neid protsesse kiirendada tähendaks asjatute vastuolude süvendamist ühiskonnas.

Passiivsed venelased

Tegelda tuleks ühe teise probleemiga: vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste ühiskondliku passiivsusega. See on selgelt pärand nõukogude ühiskonnast, kus sellist aktiivsust ei tolereeritud. Oli tõesti hämmastav jälgida mõni aeg tagasi vene keelt kõnelevate saadikute käitumist ühes linnavolikogus, kus linna eelarveprobleemide tõttu tuli kõne alla ka rahvusvähemustele mõeldud summade vähendamine. Oleks siis tulnud kas või üks protest või ettepanek, mis sellise sammu kahtluse alla oleks seadnud! Kohati jäi mulje, et austatud linnavolikogu liikmed polnud kunagi kokku puutunudki demokraatlike protseduuridega.

Selge see, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb ressursside eest võidelda. Selleks tuleb selgelt defineerida oma huvid ning teiste huvigruppidega kokku leppida. Midagi sellist me aga vene saadikute käitumises tolles linnas ei näinud.

Mitte millegi muu kui meie vene keelt kõneleva elanikkonna passiivsusega ei saa põhjendada ka fakti, et 7125 last, kes saaksid Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta, kodakondsuseta vanemate avalduse alusel, ei ole seda senini omandanud. Tööd riigiasutustel veel jätkub.

Sel aastal alustati Eestis Euroopa Liidu programmi Transition Facility raames uut projekti määratlemata kodakondsusega isikute integreerimiseks. Loodame, et pärast seda siiski viivad vanemad kodakondsus- ja migratsiooniametisse ära avalduse oma lapsele kodakondsuse võtmise kohta. Ehk kasutavad nad ka ise ära võimaluse, mida see projekt võimaldab – hankida endale kodakondsus.

Eesti kavatseb jätkata ka positiivse kogemusega riiklikust integratsiooniprogrammist.

Ees seisab uue programmi ettevalmistamine aastateks 2008-2013. Loodetavasti võtavad uue programmi koostamisest aktiivselt osa ka need, keda see programm kõige rohkem puudutab.

Kindlasti on vähe lootusi neil, kes ähvardavad Eestit Küprose kogemusega. See ei tule mitte ainult sellest, et nendel inimestel on vähe aimu Eestis toimuvatest demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, et ei aduta reaalsust tervikuna. Integratsioon ei toimu Eestis mitte sellepärast, et keegi subjektiivselt seda soovib, vaid sellepärast, et see on Eestis toimuva majandusliku ja sotsiaalse arengu paratamatu kaasnähtus. Riik saab siin ainult kaasa aidata.

Neljapäev, 4.08.2005