Arhiiv aja järgi jaanuar, 2006

Mees ja naine

29. jaanuar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Legend 13. sajandi paavstist Joanist, kes hakkas avalikul üritusel sünnitama ja osutus naiseks, ei pruugi olla päris tõsi. Ajaloolased vaidlevad selle üle, kuidas see sündmus ikka täpselt aset leidis ja kas leidis.

Ometi näitab see lugu, et tähtsatele ja vastutusrikastele ametikohtadele võivad sattuda ka naised, isegi kui mehed on need kõigi võimalike piirangutega endale reserveerinud.

Ma olen veendunud, et üksnes soo järgi inimese võimekust, oskusi ja teadmisi hinnata ei saa. Võib öelda isegi karmimalt: ei tohi. Inimene on tervik. Vanatestamendilik mõte, et naine on tehtud mehe küljeluust, sümboliseerib hästi inimese terviklikkust. Kuna mehest on naine „ära võetud”, siis ta on ilma naiseta poolik – midagi on puudu ja vastupidi.

Juhtivas rollis naine on samasugune naine nagu iga teinegi. Avalikus elus olemisega harjub, harjub ka juhtimisega. Kuid see ei muuda naise olemust ja tema osa „inimesest”, see jääb samaks.

Suheldes teiste juhtivatel kohtadel olevate naistega, olen tabanud end mõttelt, et paljud mehed aktsepteeriksid naist juhtival kohal ta võimekuse, oskuste ja teadmiste poolest (nagu juhtus paavst Joaniga), kuid ei suuda leppida nende sooga. Diskrimineerimine, kas pole?

Ühiskonnas loodud naise kuvand, mille kohaselt piisab, kui naine on ilus ja parem kui ta ei teeks midagi, mis paistab silma, ei ole õiglane. Ka kodutööde jagamine meeste ja naiste töödeks lõhub inimese emotsionaalset tervikut.

Iga naine tahab olla lisaks ilule ka tark, osav ja võimekas. Samas vajab naine hellust, mõistmist ja rahu. Avalik elu, eriti poliitika, muudab paljud inimesed tiigriks – nii mehe kui naise. Ta peab enda eest seisma, kriitilises olukorras lähevad mõned üle piiri ja muutuvad lausa kiskjaks. Meestega juhtub seda tihemini.

Naised esindavad tiigri leebemat poolt – pehmet kasukat ja nurru. Kodus ootab iga naine, ükskõik mis rollis ta väljaspool kodu on, mõistmist, arusaamist, toetust. Mees ja naine ei ole vastuolulised, nad on tervik – nagu puzzle – õiged tükid haakuvad omavahel ideaalselt.

Vastastikune respekt tuleb kasuks igas olukorras – nii „kodus, tööl kui puhkehetkel.”

Mehed, armastage ja toetage oma naisi! Isegi siis, kui nad tugevad paistavad, vajavad nad teie hoolivust ja mõistvust väga.

Naised, armastage oma mehi! Isegi siis, kui nad ei julge öelda, kui väga nad armastust ootavad!

Mees ja naine

29. jaanuar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Legend 13. sajandi paavstist Joanist, kes hakkas avalikul üritusel sünnitama ja osutus naiseks, ei pruugi olla päris tõsi. Ajaloolased vaidlevad selle üle, kuidas see sündmus ikka täpselt aset leidis ja kas leidis.

Ometi näitab see lugu, et tähtsatele ja vastutusrikastele ametikohtadele võivad sattuda ka naised, isegi kui mehed on need kõigi võimalike piirangutega endale reserveerinud.

Ma olen veendunud, et üksnes soo järgi inimese võimekust, oskusi ja teadmisi hinnata ei saa. Võib öelda isegi karmimalt: ei tohi. Inimene on tervik. Vanatestamendilik mõte, et naine on tehtud mehe küljeluust, sümboliseerib hästi inimese terviklikkust. Kuna mehest on naine „ära võetud”, siis ta on ilma naiseta poolik – midagi on puudu ja vastupidi.

Juhtivas rollis naine on samasugune naine nagu iga teinegi. Avalikus elus olemisega harjub, harjub ka juhtimisega. Kuid see ei muuda naise olemust ja tema osa „inimesest”, see jääb samaks.

Suheldes teiste juhtivatel kohtadel olevate naistega, olen tabanud end mõttelt, et paljud mehed aktsepteeriksid naist juhtival kohal ta võimekuse, oskuste ja teadmiste poolest (nagu juhtus paavst Joaniga), kuid ei suuda leppida nende sooga. Diskrimineerimine, kas pole?

Ühiskonnas loodud naise kuvand, mille kohaselt piisab, kui naine on ilus ja parem kui ta ei teeks midagi, mis paistab silma, ei ole õiglane. Ka kodutööde jagamine meeste ja naiste töödeks lõhub inimese emotsionaalset tervikut.

Iga naine tahab olla lisaks ilule ka tark, osav ja võimekas. Samas vajab naine hellust, mõistmist ja rahu. Avalik elu, eriti poliitika, muudab paljud inimesed tiigriks – nii mehe kui naise. Ta peab enda eest seisma, kriitilises olukorras lähevad mõned üle piiri ja muutuvad lausa kiskjaks. Meestega juhtub seda tihemini.

Naised esindavad tiigri leebemat poolt – pehmet kasukat ja nurru. Kodus ootab iga naine, ükskõik mis rollis ta väljaspool kodu on, mõistmist, arusaamist, toetust. Mees ja naine ei ole vastuolulised, nad on tervik – nagu puzzle – õiged tükid haakuvad omavahel ideaalselt.

Vastastikune respekt tuleb kasuks igas olukorras – nii „kodus, tööl kui puhkehetkel.”

Mehed, armastage ja toetage oma naisi! Isegi siis, kui nad tugevad paistavad, vajavad nad teie hoolivust ja mõistvust väga.

Naised, armastage oma mehi! Isegi siis, kui nad ei julge öelda, kui väga nad armastust ootavad!

Kaine mõistus kaotas

25. jaanuar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Alkoholi tarbimine, selle kasv, kahanemine ja trendid, joomise kui nähtuse otsesed ja kaudsed tagajärjed ühiskonnale on Eesti poliitika, sotsiaalse mõtte ja tavateadvuse igapäevase elu koostisosa. Tasub vaid viidata joomisele, kui probleemile, kui lahingvalvele asuvad kümned ja isegi sajad karskus-, naiste- ja spordiliidud, arstid ja psühholoogid ja muidugi kogu meie poliitika. Teisiti öeldes – teema on sensitiivne ja väga tuntud: peaaegu igal inimesel on joomisega mingi isiklik suhe: ikka on kas mõni inimene joomise kätte invaliidistunud või hukkunud, saatused murtud ja murenenud ja ikka on neid inimesi, kel seostub joomisega episoode, mida nad parema meelega mäletada ei tahaks.

Joomisega on võideldud sajandeid
Kuid samas tuleb möönda, et sama vana, kui on eesti rahva joomine, on ka karskusliikumine ja joomisevastane valgustustöö. Lauluisa Kreutzwald ei alustanud oma kirjamehe-teed mitte „Kalevipojast”, vaid joomisevastasest õpetusraamatust „Viina katk”.
Lisaks tõsine ja järjekindel karskustöö – alates Jaan Tõnissonist ja lõpetades praeguste aeg-ajalt uudisekünnise ületavate karskusliikumise aktivistidega.
Sidumata rahvajoomise absoluutseid mahte tehtava karskuspropaganda intensiivsusega – meil lihtsalt pole metoodikat selleks, et neid seoseid täpselt näha, tundub siiski nii, et seosed on siin kas juhuslikud või pigem siis otsevõrdelised: mida rohkem karskuspropagandat tehakse, seda rohkem juuakse. Loomulikult ka vastupidi: suurem joomine aktiviseerib selle vastu suunatud liikumise. Seost alkoholireklaami ja sellevastase propaganda vahel pole täheldatud, küll aga seda, et lihtsakoeline ja agressiivne karskusepropaganda on koomiline element nii mõneski kirjanduslikus teoses. Põhjus on lihtne: joomisevastast temaatikat on esitanud sotsiaalselt väga aktiivsed, kuid väga sirgjoonelised inimesed, kelle aktsioonid on nende üritusele pigem kahju kui kasu toonud.
Toostide ja pulmanapsu asendamine mahlajoomise või jaaniõhtusest õllekapast limonaadi joomisega pole olnud asjad, mis meie rahvatraditsioonis kuigivõrd kinnistusid. Ainuüksi Gorbatšovi eksperiment viinajoomise piiramisega ja inimeste kohustusliku registreerimisega karskusseltsidesse andis tulemuseks viinajoomise kohvikannudest, teetassidest ja külma-ilma-käes-tänaval. Viga on selles, et enamuse joomisevastaste vahendite taga pole miskit muud, kui – paremal juhul – naiivne aktiivsus ja halvemal – tõelise häda odav ja populistlik ekspluateerimine hetkelise poliitilise võidu huvides.

Viinalembene Savisaar…
Nii võttis majandus-ja kommunikatsiooniminister alkoholireklaami keelava seaduseelnõu Riigikogust tagasi. Kuigi eelnõuga oleks piiratud alkoholi reklaamimist, eriti seda, mis noortele määratud on ja seetõttu kõige ohtlikum.
Riigikogu majanduskomisjonis tehti vähemalt kaks põhimõttelist otsust.
Esiteks võrdsustati lahja alkoholi reklaami kange omaga ning pikendati lahja alkoholi reklaami keeldu kella kaheksast kella üheksani. Telerivaatajad oleksid saanud juurde tunni alkoholivaba aega ning piirang oli suunatud just noori jooma meelitavate lahjade jookide reklaamide vastu.
Teiseks otsustas komisjon kohustada alkoholireklaamide juures näitama hoiatust alkoholi ohtlikkuse kohta tervisele. Analoogselt ravimireklaamiga, kus kiiresti, aga siiski arusaadavalt antakse teada, mida ette võtta näiteks ravimi kõrvaltoimete tekkimisel. Meeldetuletus teleri vaatajale: "alkoholi liigtarbimine on ohtlik teie tervisele" olnuks kindlasti kasuks.
Enamus Riigikogu majanduskomisjoni liikmetest ei pidanud õigeks suruda alkoholireklaami väga kitsasse ajalisse raamistiku, sest see tooks kaasa reklaami arutu kuhjumise ning pigem kasvataks reklaami mõju vaatajale. Kuna me oleme Euroopa Liidu liikmed, tuleb arvestada ka EL-i regulatsioonidega, sealhulgas kohtulahenditega. Näiteks on Rootsis kehtestatud täieliku alkoholireklaami keeld Euroopa Kohtu poolt tühiseks kuulutatud. Otsus on pretsedendi tähendusega, meil tuleb sellega oma seadusi muutes arvestada.

Karskus ei tohi olla naeruväärne
Joomisevastase võitluse käigus käiakse välja liiga palju ja liiga radikaalseid ideid, mis oma kogumis muudavad kogu käsitluse kas mõttetuks või naeruväärseks. Nimetan siinkohal kasvõi aastaalguse hüüatust meedias, et keelame ära aasta-alguse sümfoonia-kontserdi tele-ülekande ettekäändel, et kontserti sponsoreeris konjakifirma Hennessy.
Väidan, et eesti joomarluse probleemid ei alga inimestest, kes joovad elitaarseid margiveine või Hennessy’d, samuti mitte neist, kes sauna järele joovad pudeli või paar normaalset õlut (ja ma ei mõtle siin kaheliitriseid turbodiisleid!). Alkoholismi stardikoht on madalakraadilised ja lastele maitsvad alkopopid (džinn-toonikud, kissid jm), mis on kättesaadavad ja mis on muutunud noorukite trendikäitumise üheks osaks.

Reformierakond soovitab terveid eluviise
Lühidalt kokkuvõttes: alkoholitarbimisega tuleb võidelda, kui seda tuleb teha mitte ainult valimiste eel ja üksnes selliste vahenditega, mille ühiskond ka ise omaks võtab.
Reformierakond peab õigeks, et riik muudab alkoholismivastase teavitustöö oma prioriteediks ning kahekordistab selleks ettenähtud vahendeid riigieelarves. Ehitame spordihooneid, loome avalikult kasutatavaid tervisespordirajatisi ning propageerime tervislikke eluviise. Loome võimalusi juurde tervisliku elu elamiseks ja kahekordistame senist teavitustööde mahtu.
Ühiskonnas moodustavad aktiivsed täiskarsklased küll väärtusliku, kuid ikkagi vähemuse. Olin ise täiskarsklane kuni 25-nda eluaastani, aga peale seda muutusin normaalseks. Ehk siis luban endale mõnikord pokaali head veini või peale sauna õlut. Kusjuures nii on liigjoomise vastu parem võidelda, sest inimesed ei taha täiskarsklast eriti uskuda.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige

Postitatud 25.jaanuaril 2007

Avaldatud: Järva Teatajas, 30.jaanuar 2007; Sakala, 31.jaanuar 2007

Piimatööstus Paidesse tagasi

21. jaanuar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Piimandus ja piimatootmine on Eestile väga olulised. Võrreldes teiste toiduainetetööstustega on piimatööstuses toimunud kiire tootearendus. Kauplustes on palju uusi kodumaiseid piimatooteid ning tarbijad kinnitavad toodete headust, tervelt 77 % neist eelistavad 2004 a andmetel kodumaiseid piimatooteid.

Piimatööstusel on perspektiivi just kohaliku tootmisena. On ju ilmne, et ei piima ega muid piimatooteid näiteks Hiinast meile siia ei too. Seega ei ähvarda piimatööstuseid rõiva-ja elektroonikatööstust juba täna kummitav oht, et tootmine tuleb konkurentsisurve tõttu kolida mõnda odavamasse riiki Aasias.

Paideski oli alles mõned aastad tagasi suur ja võimas piimatööstus ning tublid piimatootjad. Tootjad on tänaseni tublid, ainult et toodetud värske piim sõidab Järvamaalt välja. Endise Paide piimakombinaadi asemel tuksub väike Kalevi Paide tootmine. Samas on jätkuvalt alles võimalused hoopis suuremahulisemaks piimatöötlemiseks.

Tunneli lõpus paistab valgust.

Eelmise aastal oli meediast kosta, et Tallinna Piimatööstus kaalub tootmise väljaviimist Tallinnast ning alternatiividena on valida Paide ja  Viljandi vahel. Jätkuvast huvist Järvamaa ja Paide linna hea käekäigu pärast kohtusin enne jõule piimatööstuse juhi Kadi Lambotiga.
Tallinna Piimatööstuse poolt vaadatuna on mõlemasse linna kolimise tingimused ja hind üsna võrdsed. Ühe või teise linna kasuks otsustamisel võib mängida rolli seadmete soetamiseks vajalikud täiendavad kulutused, tööjõu leidmise perspektiiv ja tehase ületoomise juriidilised tahud.
 
Näen siin kohta, kus nii Paide linna kui lähiümbruse valdade võimud saavad aktiivselt tegutsedes eesootavat otsust oma kasuks kallutada. Analüüsides piimatööstuse juhi poolt väljatoodut, on omavalitsus(t)el võimalik teha oma pakkumine, et lõplik otsus saaks langetatud Paide linna kasuks.

Paide linnale annab suure arengutõuke piimatööstuse kui traditsioonilise tootmise taaselustamine. Tootmine vajab tööjõudu ning loob oma olemasoluga veel mitmeid lisatöökohti. Omavalitsuse jaoks on alati eesmärgiks olnud oma elanikele töökohtade loomine. Seega võiks huvi piimatööstuse Paidesse kolimise vastu olla suur mitte ainult Paide linnas vaid ka Paide ja Väätsa vallas ning ka uus Türi vald võidaks sellest kindlasti. Töötasid ju omal ajal piimakombinaadis inimesed mõlemast Järvamaa linnast ning mitmetest valdadest.

Millised on omavalitsus(t)e võimalused tööstuse kolimissihtkohta muuta?

Arvestada tuleb sellega, et tööstuse kolimise otsus on pika-ajaline. Juba kolimine ise – otsustamisest kuni uues kohas tootmise alustamiseni võtab pea kaks aastat. Uue koha eelised peavad olema samuti pikaajalised.
Omavalitsusel on võimalus pakkuda abi just töötajate osas. Tööjõu leidmiseks on vaja kaardistada endine töötajaskond ja uurida nende valmisolekut uuesti õpitud erialal tööle asumiseks. Omavalitsusel on võimalik koostöös tööstusega läbi viia personaliotsing ning toetada uute töötajate väljaõpet.

Kindlasti on üheks aspektiks ka eluasemeturu areng. Milline on praegune turusituatsioon ja milliseks ta võib muutuda näiteks lähima viie aasta jooksul.

Omavalitsus teab ju täpselt, milliseid planeeringuid ta ette valmistab ning kuhu on uued elurajoonid planeeritud.

Piimatööstuse areng selles regioonis on igal juhul omavalitsusele kasuks. Tööstus põhineb kohalikul toorainel, tootmine hõlmab märkimisväärsel arvul inimesi, koos tootmisega saavad tööd mitmed lisateenuste pakkujad (transport, koristus, valve jne) ja laiemalt vaadates paraneb riigisisene tööjaotus.

Paide linnal on kogemusi Tallinnast tootmise ülekolimisega. Näiteks oli Brandner PCB-l mitu varianti, mille seast nad valisid välja just Paide. Meie kasuks otsustamisel tuli kasuks hea asukoht, olemas oli sobiv krunt, potentsiaalsete töötajate arv, eluasemeturu olukord. Lisaks sellele mängis suurt rolli omavalitsuse ametnike suhtumine ettevõtjasse. Linnavalitsuse planeeringu-ja ehitusosakonna juhataja tööajast kulus päris palju konkreetse ettevõtja asja ajamiseks, aga see oli täiesti eesmärgipärane tegevus. Praegu käib tootmishoone ehitus ning mõne aja pärast alustatakse tootmisega. Kokku annab ettevõte tööd 30 inimesele.

Toodetud Paides – see kõlab uhkelt. Teeme kõik selleks, et Tallinna piimatööstus koliks meile ning me saaks jälle Paides tehtud piimatooteid maitsta.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea 1996-2004

 

Avaldatud: Järva Teataja, 21.jaanuar 2006

Jaanist Niguliste kaudu Pauluse ja Maarjani

10. jaanuar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Kirikud ja religioon on kaasaegse Eesti elus üks enim diskussiooni pakkuvaid teemasid. Piisab, kui keegi oma seisukoha avalikult välja ütleb: kohe järgneb silmipimestav pahameeletorm. Ükskõik, kummast leerist arvamus on.

Kirikud ja religioon on kaasaegse Eesti elus üks enim diskussiooni
pakkuvaid teemasid. Piisab, kui keegi oma seisukoha avalikult välja ütleb:
kohe järgneb silmipimestav pahameeletorm. Ükskõik, kummast leerist arvamus
on.
Nõukogude aeg on jätnud meie hinge lahtise haava, mis ei ole isegi armistunud.

Me ei oska usku ega kirikusse suhtuda. Ja ei tee vahet ateismi, antireligioossuse

ning antiklerikaalsuse vahel, Ei tea nende kohta ühiskonnas. Me ei mõista, v

astupidiselt enamikule lääneeurooplastest, et religioon on osa kultuurist.

Kuid me peame õppima (taas) selle teadmisega elama.
Eestlased ei saa ju uhkustada oma iidsete religioossete juurtega: meile on
mitmeid kordi üritatud erinevaid jumalaid peale suruda, kord jõu, kord
kavalusega. Enne teist maailmasõda olime siiski kristlik rahvas, vähemalt
nii kristlik kui enamik meiega sarnaseid maid ja riike.
Vaidlus usuõpetuse, usundiloo või religiooniõpetuse, ükskõik kuidas me seda
ei nimeta, kohustuslikkuse üle koolides on seetõttu lõputu. Juba nende mõistete sünonüümidena kasutamine viitab meie  teadmiste ning hoiakute puudulikkusele. Alati leidub aga mõne alternatiivi pooldajaid ja ka neid, kes on vanas kinni või põhimõtteliselt kohustuslikkuse vastu. Saalomonlikult tarka ja õiglast vastust ei näi
olevat.
Usun, et kirikute ja religiooni koht ühiskonnas on teema, mida ei
vaidlustata. Ka kõige suuremad usuvastased ja ateistid on sunnitud
tunnistama kirikute arhitektuurilist ja kunstilist väärtust.
Kirik on sümbol, mis peegeldab ajalugu. Euroopa kultuuri, ajalugu ja kunsti
on pea võimatu mõista ilma kirikulugu tundmata. Niivõrd tugev side on nende
vahel. Ka Eestis.

Tallinna Niguliste kui proovikivi

Eesti Valitsus on korduvalt rõhutanud, et jätkusuutlikku kultuuri ei saa  rajada ajaloolisele ebaõiglusele. Üheks oluliseks proovikiviks õigluse taastamisel on Niguliste kiriku tagastamine selle omanikule.  Kuigi ka selle otsuse vastu  on väga paljud,  väites, et kirik ei suuda seda väärtuslikku ehitist koos ainulaadse sisustusega hallata. Me ei tohiks siiski unustada, et just kogudused ja nende vaimulikud päästsid hävingust enamuse nii Niguliste kui ka teiste kirikute kunstivaradest.


Tartu kirikute kolmik
Tartu on suutnud viimastel aastatel nõukogude aja negatiivset pärandit
lammutada. Pauluse kirik on tagasi saanud kogu oma hoone, mida ta varem
jagas kahe muuseumiga. Maarja kogudus saab vahepeal Maaülikooli võimlana
kasutuses olnud hoone taas kirikuks muuta.
Kõige suurem „lammutustöö” oli Jaani kiriku taastamine, mis sai Tartu 2005.
aasta väärikaima teo tiitli. Jaani kirik on väga ainulaadne mitmel
põhjusel. Lisaks keskaegsele päritolule kaunistavad seda nii väljast kui
seest ainulaadsed terrakotaskulptuurid, mis on valmistatud erilisel
meetodil põletatud savist.
Algselt oli skulptuure ühtekokku pea kaks tuhat, kuid aja jooksul on pooled
hävinud. Kogu Euroopas ei ole ühtki teist ehitist, mille terrakotatehnikas
kujud suudaks ligilähedaseltki konkureerida nii arvu, suuruse kui ka
kunstilise taseme poolest Tartu Jaani kiriku omadega.
Terrakotaskulptuuride restaureerimine on pooleli – taastatud on vaid napp
viiendik. Ühe skulptuuri konserveerimise hinnaks võib seniste tegevuse
põhjal arvestada ca 3000 krooni ning uue kuju (koopia) tegemine kiriku
välisseintele veelgi rohkem.
Muinsuskaitseameti, linna ja kunstiarmastajatest annetajate abiga on
suudetud  sisse seada töökoda ja ligi 200 kuju on praeguseks ka
restaureeritud. Kuid veel on vaja rohkem kui 2,5 miljonit krooni, et päästa
ka ülejäänud 800 haruldast kuju hävimisest. Metseenid välismaalt on nõus
jätkama abi andmisega, kuid ma loodan, et  nüüd on valmis ulatama abikäe ka
meie riigi kodanikud , kes väärtustab kultuuri, ilu, religiooni ja meie
esivanemate pärandit.

Paulus saab Saarinenilt ruumi juurde/ või Paulus ja Saarinen
Jaani kiriku inspireerival eeskujul on ellu kutsutud Pauluse kiriku
sihtasutus, mille eesmärgiks on hoolitseda selle eest, et ka Pauluse kirik
saaks tagasi oma endise näo ja kuju.
Pauluse kiriku õnnetu saatus – varemeteni põlemine vaid paarkümmend aastat
pärast valmimist, alates 1966. aastast rohkem kui 2/3 ruumide jagamine
Eesti Rahva Muuseumi ning Eesti Spordimuuseumiga – tuleb pöörata
õnnelikuks.
Üürilised on välja kolinud ning loodetavad toetused riigilt, ning annetused üksikisikutelt, samuti linnapoolsed otsused võimaldavad veel ühel ainulaadsel hoonel ellu jääda.


Kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni projekteeritud ning 1917. aastal
valminud uhkest ja suurest kirikust peab saama jälle ühele suurimale Tartu
kogudusele kirik. 

Maaülikool tegi Maarja vabaks
Pauluse kogudusele omamoodi emaks olnud Maarja kogudus on praegu ise uue
elu alguse ootuses. Vanim spetsiaalselt eesti kogudusele ehitatud kirik –
Maarja kirik on tegelikult hetkel kõige trööstitumas olukorras.
Siiani on Maarja kiriku ruumides olnud Maaülikooli võimla. Tänaseks on
Tartu linnavalitsuse ja Eesti Maaülikooli vahel sõlmitud ühiste kavatsuste
protokoll, millega Maarja kogudus saab tagasi oma ajaloolise hoone ja Eesti
Maaülikool uue spordihoone Tähtvere linnakusse.

Need kolm kirikut, millest ülalpool juttu, on ju tegelikult vaid pisku abi
ja toetust vajavatest mälestistest Eestis. Skandaalid kirikute
restaureerimistega jääksid olemata, kui teadvustaksime omale kiriku
tähtsust iga päev ning kuulaksime abivajajate palveid.
Kirikud ei ole mitte ainult erilised hooned kristlastele, vaid ka kõikidele
ilu ja kunsti armastavatele inimestele. Miks siis mitte ühendada jõud ning
toetada nende kordategemist ning eesmärgipärast kasutamist?!
Paraku on selle teadmiseni jõudmiseks vaja ka haridust ja haritust – et
mõista kirikute ja religiooni mõjukust mitte ainult meie minevikus, vaid ka
olevikus ja tulevikus.