Arhiiv aja järgi veebruar, 2006

Variatsioonid koorile ja linnapea Laine Jänesele

24. veebruar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Anu Jõesaar kirjutab Stiilis

 

Vähe on naisi, kes pere ja armastatud eriala kõrvalt on valmis võtma endale nii nõudliku 24h ameti nagu linnapea oma. Tartu linnapea Laine Jänes (41) võttis väljakutse vastu. On ta päris Duracelli jänes või pigem päikesejänku?

 

Avamäng. Kuidas saada linnapeaks?

Mõõdukalt, pidulikult

 

Karismaatiline mees, kes on linna edukalt juhtinud kuus aastat ja kogunud valimistel megasumma hääli, otsustab jätkata karjääri pealinnas ja vaatab järeltulijat otsides ringi. Kes suudaks pärast teda inimeste seas silma paista? See võiks olla naine – oleks midagi uut ja naised paistavad pingviinide keskelt alati välja. Ja mitte lihtsalt naine, vaid noor, särav ja võimekas naine. Naine nagu Laine.

Laine Jänes juba märkamatuks ei jää. Ei siis, kui ta kaubamaja avamisel kõnet peab ega siis, kui suudlevate tudengite kuju juures juhuslikult vastu tuleb. Linnarahvale esinedes on ta vaoshoitud, kõigile arusaadav, avameelne ja natuke emalik. Tänaval kohtudes aga energiline ja õnnelik, nagu ei tuleks raekojast, vaid spaa-protseduurilt.

 

Esimene osa. Natuke vene sarmi

Rahulikult, mõtisklevalt

Tartu linnapea sarmist rääkides ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tema ema on venelanna ja passis on tartlanna sünnilinnaks Moskva. Laine isa läks Moskvasse geodeesiat õppima ja leidis seal raamatukogus armastuse kogu eluks. Kaks nädalat pärast esimest kohtumist viis noorpaar avaldused sisse ja vähem kui kahe kuu pärast olid tulevaste geodeetide pulmad. Laine olin poolteist, kui isa kandidaadikraadi kaitses ja pere Tartusse tagasi kolis. 1966. aasta 3. jaanuarist tänaseni on praegune emeriitprofessor Jüri Randjärv töötanud põllumajandusülikoolis. “Isa on üks rahulik, töökas ja sihikindel inimene, lojaalne oma tegevusele. Ema aga nagu tulesäde, päikest ja äikest vaheldumisi. Nad täiendavad teineteist haruldaselt - üks ei saa ilma teiseta.”

Perekonnanõukogu on välja selgitanud, et Laine on oma vanemate õnnelik sulam – isa näojooned, kuid tume nagu ema; emast tasakaalukam, aga temperamentsem kui isa.

 

Teine osa. Lapsena Aafrikas

Kiiresti, tuliselt

Vene keelt ei õppinud väike Laine rääkima mitte Moskvas, vaid hoopis Aafrikas. 11-aastasena elas ta koos vanematega aasta Alzheerias, kuhu isa saadeti külalisprofessoriks. Sealne saatkonna kool töötas loomulikult vene keeles.

See aasta oli Lainele suureks elukooliks. Juba talveks soojale maale sõita oli nõukogude ajal tohutult eriline. Ühel pool nende elupaika oli imekaunis mandariinisalu, teisel pool oliivimets. Laine jalanõudeks olid popid Soomest toodud puukingad. Need ei takistanud teda aga ronimast oliivipuude otsa, kus oli laste põhiline mängupaik. Alzheeria lastele jooksis tookord teles prantsuskeelne õudussari allveelaevast ja seetõttu mängisid nad oliivipuu otsas põhiliselt allveelaeva.

Laste seltskond on väga kirju. Õppejõudude majas elasid koos kirgiisi, valgevene, ukraina, Moskva, Krasnodari lapsed. Nende kodused emad sisustasid aega rahvuslike lõunate valmistamise ja klubiõhtute korraldamisega.

Kuid läheduses elasid ka araablased. Laine sõbrustas ühe araabia tüdrukuga. “Ta oli oma pere arvukatest lastest kõige vanem. Tema ema oli hästi ilus, aga teda sai näha ainult toas, kus ta käis ilma valge linata. Isa oli neil ellusuhtumiselt tänapäevane, tal oli ainult üks naine, keda ta kõikjale kaasa võttis.” See pere tutvustas kord sõpradele kaugelt maalt araabia näidispulma. Kogu tseremoonia: kuidas kuus korda kleiti vahetatakse, mis toite süüakse, mis kombeid täidetakse. Kõik see tundus Lainele tookord toreda etendusena. Kui aga Laine hakkas Eestisse sõitma, tõi araablanna tema emale kingituseks mingeid teri, et Laine “natuke kosuks ja naiselikumaks muutuks”. Ja siis tuli lause, mis 11-aastast Lainet sügavalt šokeeris– temast aasta vanemat sõbrannat valmistati juba ette meheleminekuks ja 13-aastasena pidi ta olema tõelises pulmas tõeline pruut. “See aasta õpetas mulle, et maailm ei ole igal pool selline, nagu mina olin harjunud enda ümber nägema.”

 

Kolmas osa. Koorijuhi rõõmud

Voolavalt, tundeküllaselt

 

Kui Laine Jänes räägib kontserdil dirigeerimisest, siis pole ta enam linnapea moodi – ta pilk muutub unistavaks, nägu särab ja žestid tulevad jutule toeks.

Laine käis pisikesest peast isaga kooriproovides kaasas. Isa on kogu elu laulnud meeskooris Gaudeamus, mida aastaid juhatas Roland Laasmäe. Temast kujunes Laine iidol. “Laasmäe oli suurepärane muusik, kes oskas laulust sädeme välja tuua ja publikut nakatada. Aga ta oli ka väga hea kollektiivi juht. Ega koori juhtimine ei ole ainult laulu õpetamine. See on sama palju ka organisatsiooni loomine ja töölepanek.”

Koorijuht saab kõva trenni. Õhtuti proovid, nädalavahetustel laululaagrid, siis kontserdid poolteist tundi järjest. Süda töötab, käed töötavad, energiat voolab juurde, tunded möllavad. Vaadake naiskoorijuhte, kõigil neil on kaunis hoiak, selge hääl, emotsionaalne väljenduslaad ja tohutu vastupidavus. Ülim emotsioon saadakse laulukaare all dirigendipuldis. Laine Jänes on saanud selle võimaluse kolmel laulupeol, Tallinnas koolinoorte peol ja kaks korda Tartus.

Laulupeol laulmise rõõmu ei keela Laine endale kunagi. Praegu on tal ainult üks koor, Tarmeko kammerkoor, ja see töötab nii-öelda projektikoorina. Tulebki kokku laulupidudeks.

1990. aastal peeti laulupidu Tartus. Laine tegeles seal oma kooriga, nelja-aastane Marit tilpnes käe otsas, Liine prõmmis veel kõhus rahvariiete all. Järsku Laine kangestub - laps on kadunud. “Ma olin ikka täiesti paanikas! Järsku avastan – Marit Jänes seisab dirigendipuldi kõrval koori ees ja dirigeerib Lennart Jõelaga võidu lastekoore! Laul sai otsa, laps kummardas ilusti ja kujutage ette, talle toodi lilli kah!. Aastaid hiljem laulis Marit Lennart Jõela juhatuse all neidude kooris Kurekell. Ta lõpetas isegi Tartu II muusikakoolis laulu eriala, aga praegu õpib ülikoolis majandust. Liine lõpetab aga tänavu põhikooli ja musikaalne on temagi.

 

Neljas osa. Mõtleb nagu orav

Kindlalt, konkreetselt

 

Oravapartei sobib Lainele. Ta on inimene, kes eelistab ise oma elu korraldada, selmet saatuselt armuande oodata. Sõna “pragmaatiline” kuuleb tema huulilt sageli.

Kasvõi mehelemineku lugu. Laine õppis konservatooriumis, kus oli vähe poisse ja tema lennust võeti needki vähesed kohe ära Vene sõjaväkke. Ta mõistis, et ega peigmehe leidmisest sealt ikka head nahka tule. Rauakooli poisid talle ka ei istunud ja nii ta otsustas, et läheb EÜEsse EPA rühma, epakad on ikka mehed, kes oskavad kirvest hoida, heina niita ja perele maja ehitada. Laine nägi oma rühma esimest korda Maarjamäel maleva pidulikul avamisel. Esimesel sekundil, kui ta Viljarit silmas, oli otsus selge – see mees on minu! Paraku ei pääsenud ta veel kümme päeva malevasse, sest pidi osalema üliõpilaslaulupeol Gaudeamus. Kogu see aeg kartis, et see poiss on juba ära võetud. Aga ei tulnud tal kellegagi võistelda. Koos Viljariga kuivendas Laine terve malevasuve usinalt Laeva poldrit ja kui ta praegu Tallinn-Tartu maanteel oma kunagise armastuse paigast möödub, on tal hea meel näha, et sinna polegi võsa peale kasvanud, töö sai kah hästi tehtud. Järgmise aasta elasid nad juba Tartu ja Tallinna vahel, nädalavahetustel kokku saades. Pulmad tulid suvel.

Viljar oskabki kirvest hoida. Ehitas perele oma kätega Uus-Ihastesse maja. Praegu esindab Lõuna-Eestis heade jookide maaletoojat AS Prike.

“Inimene planeerib oma elu ikkagi ise,” nõustub Laine. Hea küll, tänapäevases mõttes planeerimine oleks ehk tähendanud, et Marit poleks praegu 20-aastane, vaid et lapsed alles ootaksid ilmaletuleku võimalust. Aga sellistes asjades ongi parem lasta saatusel vahele segada.

Siiski väidab Laine, et tema plaanid eluga olid väiksemad kui elul temaga. Tema tahtis jääda Elleri muusikakooli õpetajaks ja koorijuhiks, ega osanud arvata, et hakkab tegema Muusikaakadeemia Tartu filiaali, sealt kutsub Aivar Mäe ta kontserdimaja juhtima, siis pakutakse abilinnapea kohta ja lõpuks – linnapeaks! “Ma ei ole selline, kes ise trügib küünarnukkidega järjest kõrgemale. Mulle on need töökohad pakkumisega tulnud. Aga nüüd on mul siiski tunne, et ma suudan Tartu heaks midagi olulist ja jäävat ära teha. Midagi sellist, mis poleks vaid valimisloosung. Kasvõi mingi väikese asja, mis jääb mulle seda aega meenutama.

Otsusest teostuseni võtavad asjad linnas palju aega. Tartu kaubamaja võib rahvas küll Jänese kaubahooviks kutsuda, kuid alguse sai hoone palju aega varem ja Laine roll piirdus siin ikkagi hoone vastuvõtmise ja avakõnega. Laine Jänes loodab enda poolt linnale jätta Vabaduse silla, uue A Le Coq spordihoone ja renoveeritud nn Tartu rahu maja Reiniku gümnaasiumile. Selle kooli, endise 10. keskkooli vilistlane on ka Laine ise.

 

Viies osa. Süümepiinad

Nukralt, meloodiliselt

 

“Üks asi, mis piinab elu lõpuni - ma olen kord unustanud oma lapse trenni. See oli kontserdimaja käivitamise aeg, mil ma ei vaadanud kunagi kella. Liine oli 3. klassis. Pidin ta vahepeal trennist koju viima ja tagasi tulema. Möllan seal ja vaatan korraga – kell on 7! Lapse trenn lõppes kell 4. Kihutasin paanikas ülikooli spordihoonesse. Ma ei unusta seda pilti iialgi. Väike nutsakas istub, jope seljas, seljakott seljas, ja vaatab eesruumis telekat ja ootab oma ema, kes on ta ära unustanud… See oli kohutav.

Ei saa ikka elada ainult selleks, et teha tööd. Peaks olema vastupidi, aga vaat see on asi, mida ma ei oska ja mida võibolla ükskord kahetsen.”

Raekoja valvur käib õhtuti Jänese uksele koputamas, et kas hakkate ka minema või panen ukse kinni. Linnapea üritab vastata enamikule talle saadetud kirjadele, aga neid tuleb umbes 120 päevas.

“Kui ma ütlen, et mul lastega üldse pingeid ei ole, siis ma valetan. See lühike aeg, kui ma kodus olen, toimetan ma liiga ägedalt. Olen vahel küllaltki tüütu tüüp, muretsen ja õiendan nendega kogu aeg. Vastuseks pean siis kuulma, et ongi hea, kui sind kodus vähe näeb.

Muidugi on ka neil keeruline. Enne kandideerimist küsisin ka lastelt, kas neil on piinlik näha oma ema bussipeatuse seinal, vuntsid ette joonistatud. Vastasid, et kannatame ära, peaasi et sa ise lollusi ei tee.”

 

Kuues osa. Kunstide doktoriks

Rahulikult, ühtlases tempos

 

Laine on üritanud töönädala jagada nii, et reede on rohkem iseenda jaoks. Ta ei lepi reedeks töökohtumisi. Üks asju, millele ta reedeti aega hoiab, on – kõlab uskumatuna! – doktoritöö. Tema iidol Roland Laasmäe oli Tuudur Vettiku õpilane. Laasmäe lesk kinkis Lainele maestro märkmeid ja Tuudur Vettiku kirjavahetuse oma mehega ja see sai Laine doktoritöö teemaks. Kirjades sisaldub praktilisi nõuandeid teoste esitamiseks. Neis on ka üldisemaid arutlusi muusikast ja poliitikast, kirjutas ju Vettik oma pika elu jooksul laule nii Eesti isamaale kui Leninile ja elas üle stalinliku represseerimise. Laine teab, et arhiivides on olemas ka Vettiku ja Konstantin Pätsi vaheline kirjavahetus. Muusika ja poliitika seoste teema on lähedane ka Lainele ja Vettiku pärandit on tal doktoritööks põnev uurida.

 

Seitsmes osa. Kus on kortsud?

Kergelt, mänglevalt

 

Kui Tartu Postimees ükskord varahommikul Laine koduukse taga koputas ja tema meigikotid lugejate ette tühjaks raputas, oli reporteri saak kesine: huulepulk ja silmapliiats ja oligi kõik. Ei mingeid kortsudevastaseid imekreeme. Ometi näeb Laine Jänes linnapeana välja nii, nagu oleks tal piiramatult võimalusi kosmeetiku juures vedelemiseks.

“Kust ma veel selle aja võtaksin? Hommikul käin dushi all ja föönitan juuksed ära. Kogu lugu. Õnneks on loodus ja vanemad andnud mulle küllalt hea näonaha. Võtan mõningaid vitamiine – aitavad nad siis või mitte, aga mul on neisse usku - ja mu lemmikkreemiks on “Solaris”, mis pärineb Surnumere sooladest tehtud Dr Nona sarjast. Mu isa ei kiitnud meikimist heaks ja ehk tänu sellele olen end hoidnud tänini liialduste eest.”

Oluline osa on ka heal seltskonnal. Kuuldavasti peetakse Uus-Ihastes väikeses sõprade seltskonnas vahvaid teemapidusid. Kui Laine Jänes sai 40, oli teemaks “Mida vanem eit, seda roosam kleit”. Viljari sama vanuse tähtpäevale pühendati “Mutionu pidu”, kus jänestena ilmusid kohale naabrid, aga Laine maskeerus rebaseks.

Ka reformierakondlaste pidudel on Laine ikka staari rollis. Kord Postimehe päeval ja hiljem Reformierakonna suurel jõulupeol etendas Tartu linnavalitsus Helisevat muusikat – Laine sai muidugi Maria osa. Viimati otsustati kokku panna oma kellade ansambel ja mängiti erakonna jõuluballi üllatuseks mitu lugu maha. “See näitab tiimitööd ja toredat seltskonda, me mitte ainult ei tegele poliitikaga, vaid teeme koos ka midagi meeleolukat ära.”

 

Viimane noot

Ja kui sopranite, altide, tenorite ja basside ühtesulanud hääled on täitnud saali tohutu emotsiooniga ning kõlama on jäänud veel viimane noot, suleb dirigent korraks silmad ja kuulatab sekundi vaikust, kaheldes veel isegi, kas see lugu tuli tõesti nii ilus kui talle tundus, seejärel teeb silmad lahti ja näeb enda ees kolmekümmet õnnelikku nägu. Ta laseb käed alla. Aplaus.

Selliseid hetki on Laine elus palju.

Variatsioonid koorile ja linnapea Laine Jänesele

24. veebruar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Anu Jõesaar kirjutab Stiilis

 

Vähe on naisi, kes pere ja armastatud eriala kõrvalt on valmis võtma endale nii nõudliku 24h ameti nagu linnapea oma. Tartu linnapea Laine Jänes (41) võttis väljakutse vastu. On ta päris Duracelli jänes või pigem päikesejänku?

 

Avamäng. Kuidas saada linnapeaks?

Mõõdukalt, pidulikult

 

Karismaatiline mees, kes on linna edukalt juhtinud kuus aastat ja kogunud valimistel megasumma hääli, otsustab jätkata karjääri pealinnas ja vaatab järeltulijat otsides ringi. Kes suudaks pärast teda inimeste seas silma paista? See võiks olla naine – oleks midagi uut ja naised paistavad pingviinide keskelt alati välja. Ja mitte lihtsalt naine, vaid noor, särav ja võimekas naine. Naine nagu Laine.

Laine Jänes juba märkamatuks ei jää. Ei siis, kui ta kaubamaja avamisel kõnet peab ega siis, kui suudlevate tudengite kuju juures juhuslikult vastu tuleb. Linnarahvale esinedes on ta vaoshoitud, kõigile arusaadav, avameelne ja natuke emalik. Tänaval kohtudes aga energiline ja õnnelik, nagu ei tuleks raekojast, vaid spaa-protseduurilt.

 

Esimene osa. Natuke vene sarmi

Rahulikult, mõtisklevalt

Tartu linnapea sarmist rääkides ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et tema ema on venelanna ja passis on tartlanna sünnilinnaks Moskva. Laine isa läks Moskvasse geodeesiat õppima ja leidis seal raamatukogus armastuse kogu eluks. Kaks nädalat pärast esimest kohtumist viis noorpaar avaldused sisse ja vähem kui kahe kuu pärast olid tulevaste geodeetide pulmad. Laine olin poolteist, kui isa kandidaadikraadi kaitses ja pere Tartusse tagasi kolis. 1966. aasta 3. jaanuarist tänaseni on praegune emeriitprofessor Jüri Randjärv töötanud põllumajandusülikoolis. “Isa on üks rahulik, töökas ja sihikindel inimene, lojaalne oma tegevusele. Ema aga nagu tulesäde, päikest ja äikest vaheldumisi. Nad täiendavad teineteist haruldaselt - üks ei saa ilma teiseta.”

Perekonnanõukogu on välja selgitanud, et Laine on oma vanemate õnnelik sulam – isa näojooned, kuid tume nagu ema; emast tasakaalukam, aga temperamentsem kui isa.

 

Teine osa. Lapsena Aafrikas

Kiiresti, tuliselt

Vene keelt ei õppinud väike Laine rääkima mitte Moskvas, vaid hoopis Aafrikas. 11-aastasena elas ta koos vanematega aasta Alzheerias, kuhu isa saadeti külalisprofessoriks. Sealne saatkonna kool töötas loomulikult vene keeles.

See aasta oli Lainele suureks elukooliks. Juba talveks soojale maale sõita oli nõukogude ajal tohutult eriline. Ühel pool nende elupaika oli imekaunis mandariinisalu, teisel pool oliivimets. Laine jalanõudeks olid popid Soomest toodud puukingad. Need ei takistanud teda aga ronimast oliivipuude otsa, kus oli laste põhiline mängupaik. Alzheeria lastele jooksis tookord teles prantsuskeelne õudussari allveelaevast ja seetõttu mängisid nad oliivipuu otsas põhiliselt allveelaeva.

Laste seltskond on väga kirju. Õppejõudude majas elasid koos kirgiisi, valgevene, ukraina, Moskva, Krasnodari lapsed. Nende kodused emad sisustasid aega rahvuslike lõunate valmistamise ja klubiõhtute korraldamisega.

Kuid läheduses elasid ka araablased. Laine sõbrustas ühe araabia tüdrukuga. “Ta oli oma pere arvukatest lastest kõige vanem. Tema ema oli hästi ilus, aga teda sai näha ainult toas, kus ta käis ilma valge linata. Isa oli neil ellusuhtumiselt tänapäevane, tal oli ainult üks naine, keda ta kõikjale kaasa võttis.” See pere tutvustas kord sõpradele kaugelt maalt araabia näidispulma. Kogu tseremoonia: kuidas kuus korda kleiti vahetatakse, mis toite süüakse, mis kombeid täidetakse. Kõik see tundus Lainele tookord toreda etendusena. Kui aga Laine hakkas Eestisse sõitma, tõi araablanna tema emale kingituseks mingeid teri, et Laine “natuke kosuks ja naiselikumaks muutuks”. Ja siis tuli lause, mis 11-aastast Lainet sügavalt šokeeris– temast aasta vanemat sõbrannat valmistati juba ette meheleminekuks ja 13-aastasena pidi ta olema tõelises pulmas tõeline pruut. “See aasta õpetas mulle, et maailm ei ole igal pool selline, nagu mina olin harjunud enda ümber nägema.”

 

Kolmas osa. Koorijuhi rõõmud

Voolavalt, tundeküllaselt

 

Kui Laine Jänes räägib kontserdil dirigeerimisest, siis pole ta enam linnapea moodi – ta pilk muutub unistavaks, nägu särab ja žestid tulevad jutule toeks.

Laine käis pisikesest peast isaga kooriproovides kaasas. Isa on kogu elu laulnud meeskooris Gaudeamus, mida aastaid juhatas Roland Laasmäe. Temast kujunes Laine iidol. “Laasmäe oli suurepärane muusik, kes oskas laulust sädeme välja tuua ja publikut nakatada. Aga ta oli ka väga hea kollektiivi juht. Ega koori juhtimine ei ole ainult laulu õpetamine. See on sama palju ka organisatsiooni loomine ja töölepanek.”

Koorijuht saab kõva trenni. Õhtuti proovid, nädalavahetustel laululaagrid, siis kontserdid poolteist tundi järjest. Süda töötab, käed töötavad, energiat voolab juurde, tunded möllavad. Vaadake naiskoorijuhte, kõigil neil on kaunis hoiak, selge hääl, emotsionaalne väljenduslaad ja tohutu vastupidavus. Ülim emotsioon saadakse laulukaare all dirigendipuldis. Laine Jänes on saanud selle võimaluse kolmel laulupeol, Tallinnas koolinoorte peol ja kaks korda Tartus.

Laulupeol laulmise rõõmu ei keela Laine endale kunagi. Praegu on tal ainult üks koor, Tarmeko kammerkoor, ja see töötab nii-öelda projektikoorina. Tulebki kokku laulupidudeks.

1990. aastal peeti laulupidu Tartus. Laine tegeles seal oma kooriga, nelja-aastane Marit tilpnes käe otsas, Liine prõmmis veel kõhus rahvariiete all. Järsku Laine kangestub - laps on kadunud. “Ma olin ikka täiesti paanikas! Järsku avastan – Marit Jänes seisab dirigendipuldi kõrval koori ees ja dirigeerib Lennart Jõelaga võidu lastekoore! Laul sai otsa, laps kummardas ilusti ja kujutage ette, talle toodi lilli kah!. Aastaid hiljem laulis Marit Lennart Jõela juhatuse all neidude kooris Kurekell. Ta lõpetas isegi Tartu II muusikakoolis laulu eriala, aga praegu õpib ülikoolis majandust. Liine lõpetab aga tänavu põhikooli ja musikaalne on temagi.

 

Neljas osa. Mõtleb nagu orav

Kindlalt, konkreetselt

 

Oravapartei sobib Lainele. Ta on inimene, kes eelistab ise oma elu korraldada, selmet saatuselt armuande oodata. Sõna “pragmaatiline” kuuleb tema huulilt sageli.

Kasvõi mehelemineku lugu. Laine õppis konservatooriumis, kus oli vähe poisse ja tema lennust võeti needki vähesed kohe ära Vene sõjaväkke. Ta mõistis, et ega peigmehe leidmisest sealt ikka head nahka tule. Rauakooli poisid talle ka ei istunud ja nii ta otsustas, et läheb EÜEsse EPA rühma, epakad on ikka mehed, kes oskavad kirvest hoida, heina niita ja perele maja ehitada. Laine nägi oma rühma esimest korda Maarjamäel maleva pidulikul avamisel. Esimesel sekundil, kui ta Viljarit silmas, oli otsus selge – see mees on minu! Paraku ei pääsenud ta veel kümme päeva malevasse, sest pidi osalema üliõpilaslaulupeol Gaudeamus. Kogu see aeg kartis, et see poiss on juba ära võetud. Aga ei tulnud tal kellegagi võistelda. Koos Viljariga kuivendas Laine terve malevasuve usinalt Laeva poldrit ja kui ta praegu Tallinn-Tartu maanteel oma kunagise armastuse paigast möödub, on tal hea meel näha, et sinna polegi võsa peale kasvanud, töö sai kah hästi tehtud. Järgmise aasta elasid nad juba Tartu ja Tallinna vahel, nädalavahetustel kokku saades. Pulmad tulid suvel.

Viljar oskabki kirvest hoida. Ehitas perele oma kätega Uus-Ihastesse maja. Praegu esindab Lõuna-Eestis heade jookide maaletoojat AS Prike.

“Inimene planeerib oma elu ikkagi ise,” nõustub Laine. Hea küll, tänapäevases mõttes planeerimine oleks ehk tähendanud, et Marit poleks praegu 20-aastane, vaid et lapsed alles ootaksid ilmaletuleku võimalust. Aga sellistes asjades ongi parem lasta saatusel vahele segada.

Siiski väidab Laine, et tema plaanid eluga olid väiksemad kui elul temaga. Tema tahtis jääda Elleri muusikakooli õpetajaks ja koorijuhiks, ega osanud arvata, et hakkab tegema Muusikaakadeemia Tartu filiaali, sealt kutsub Aivar Mäe ta kontserdimaja juhtima, siis pakutakse abilinnapea kohta ja lõpuks – linnapeaks! “Ma ei ole selline, kes ise trügib küünarnukkidega järjest kõrgemale. Mulle on need töökohad pakkumisega tulnud. Aga nüüd on mul siiski tunne, et ma suudan Tartu heaks midagi olulist ja jäävat ära teha. Midagi sellist, mis poleks vaid valimisloosung. Kasvõi mingi väikese asja, mis jääb mulle seda aega meenutama.

Otsusest teostuseni võtavad asjad linnas palju aega. Tartu kaubamaja võib rahvas küll Jänese kaubahooviks kutsuda, kuid alguse sai hoone palju aega varem ja Laine roll piirdus siin ikkagi hoone vastuvõtmise ja avakõnega. Laine Jänes loodab enda poolt linnale jätta Vabaduse silla, uue A Le Coq spordihoone ja renoveeritud nn Tartu rahu maja Reiniku gümnaasiumile. Selle kooli, endise 10. keskkooli vilistlane on ka Laine ise.

 

Viies osa. Süümepiinad

Nukralt, meloodiliselt

 

“Üks asi, mis piinab elu lõpuni - ma olen kord unustanud oma lapse trenni. See oli kontserdimaja käivitamise aeg, mil ma ei vaadanud kunagi kella. Liine oli 3. klassis. Pidin ta vahepeal trennist koju viima ja tagasi tulema. Möllan seal ja vaatan korraga – kell on 7! Lapse trenn lõppes kell 4. Kihutasin paanikas ülikooli spordihoonesse. Ma ei unusta seda pilti iialgi. Väike nutsakas istub, jope seljas, seljakott seljas, ja vaatab eesruumis telekat ja ootab oma ema, kes on ta ära unustanud… See oli kohutav.

Ei saa ikka elada ainult selleks, et teha tööd. Peaks olema vastupidi, aga vaat see on asi, mida ma ei oska ja mida võibolla ükskord kahetsen.”

Raekoja valvur käib õhtuti Jänese uksele koputamas, et kas hakkate ka minema või panen ukse kinni. Linnapea üritab vastata enamikule talle saadetud kirjadele, aga neid tuleb umbes 120 päevas.

“Kui ma ütlen, et mul lastega üldse pingeid ei ole, siis ma valetan. See lühike aeg, kui ma kodus olen, toimetan ma liiga ägedalt. Olen vahel küllaltki tüütu tüüp, muretsen ja õiendan nendega kogu aeg. Vastuseks pean siis kuulma, et ongi hea, kui sind kodus vähe näeb.

Muidugi on ka neil keeruline. Enne kandideerimist küsisin ka lastelt, kas neil on piinlik näha oma ema bussipeatuse seinal, vuntsid ette joonistatud. Vastasid, et kannatame ära, peaasi et sa ise lollusi ei tee.”

 

Kuues osa. Kunstide doktoriks

Rahulikult, ühtlases tempos

 

Laine on üritanud töönädala jagada nii, et reede on rohkem iseenda jaoks. Ta ei lepi reedeks töökohtumisi. Üks asju, millele ta reedeti aega hoiab, on – kõlab uskumatuna! – doktoritöö. Tema iidol Roland Laasmäe oli Tuudur Vettiku õpilane. Laasmäe lesk kinkis Lainele maestro märkmeid ja Tuudur Vettiku kirjavahetuse oma mehega ja see sai Laine doktoritöö teemaks. Kirjades sisaldub praktilisi nõuandeid teoste esitamiseks. Neis on ka üldisemaid arutlusi muusikast ja poliitikast, kirjutas ju Vettik oma pika elu jooksul laule nii Eesti isamaale kui Leninile ja elas üle stalinliku represseerimise. Laine teab, et arhiivides on olemas ka Vettiku ja Konstantin Pätsi vaheline kirjavahetus. Muusika ja poliitika seoste teema on lähedane ka Lainele ja Vettiku pärandit on tal doktoritööks põnev uurida.

 

Seitsmes osa. Kus on kortsud?

Kergelt, mänglevalt

 

Kui Tartu Postimees ükskord varahommikul Laine koduukse taga koputas ja tema meigikotid lugejate ette tühjaks raputas, oli reporteri saak kesine: huulepulk ja silmapliiats ja oligi kõik. Ei mingeid kortsudevastaseid imekreeme. Ometi näeb Laine Jänes linnapeana välja nii, nagu oleks tal piiramatult võimalusi kosmeetiku juures vedelemiseks.

“Kust ma veel selle aja võtaksin? Hommikul käin dushi all ja föönitan juuksed ära. Kogu lugu. Õnneks on loodus ja vanemad andnud mulle küllalt hea näonaha. Võtan mõningaid vitamiine – aitavad nad siis või mitte, aga mul on neisse usku - ja mu lemmikkreemiks on “Solaris”, mis pärineb Surnumere sooladest tehtud Dr Nona sarjast. Mu isa ei kiitnud meikimist heaks ja ehk tänu sellele olen end hoidnud tänini liialduste eest.”

Oluline osa on ka heal seltskonnal. Kuuldavasti peetakse Uus-Ihastes väikeses sõprade seltskonnas vahvaid teemapidusid. Kui Laine Jänes sai 40, oli teemaks “Mida vanem eit, seda roosam kleit”. Viljari sama vanuse tähtpäevale pühendati “Mutionu pidu”, kus jänestena ilmusid kohale naabrid, aga Laine maskeerus rebaseks.

Ka reformierakondlaste pidudel on Laine ikka staari rollis. Kord Postimehe päeval ja hiljem Reformierakonna suurel jõulupeol etendas Tartu linnavalitsus Helisevat muusikat – Laine sai muidugi Maria osa. Viimati otsustati kokku panna oma kellade ansambel ja mängiti erakonna jõuluballi üllatuseks mitu lugu maha. “See näitab tiimitööd ja toredat seltskonda, me mitte ainult ei tegele poliitikaga, vaid teeme koos ka midagi meeleolukat ära.”

 

Viimane noot

Ja kui sopranite, altide, tenorite ja basside ühtesulanud hääled on täitnud saali tohutu emotsiooniga ning kõlama on jäänud veel viimane noot, suleb dirigent korraks silmad ja kuulatab sekundi vaikust, kaheldes veel isegi, kas see lugu tuli tõesti nii ilus kui talle tundus, seejärel teeb silmad lahti ja näeb enda ees kolmekümmet õnnelikku nägu. Ta laseb käed alla. Aplaus.

Selliseid hetki on Laine elus palju.

Ettevõtja erahuvi üldise huvi vastu

9. veebruar 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Lugesin murega laupäevasest JT-st,e et Atko on vaidlustanud riigihangete ametis konkurendi Go Busi pakkumise, mille tulemusel ei pruugigi Paide ja Türi vahel 1.aprillist sõitma hakata uued bussid. Ajalehes välja toodud vaidlustamise põhjused tundusid pigem otsitud kui tegelikud.

Ühistransport on eriline

Bussidega sõidab palju inimesi, pileti hind on sotsiaalselt tundlik, riik maksab ühistranspordile dotatsiooni. Just seepärast peab ühistranspordis toimuv olema selge ja avalik, nii on inimeste huvid kõige paremini kaitstud.
Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK) on asjatundlikult läbi viinud hanke ning pea igale liinigrupile on laekunud mitu pakkumist. Nüüd peaks normaalse asjaajamise korral jõutama kõikide protseduuride läbimisel pakkumise võitja kuulutamiseni igas liinigrupis ning peale võitjaga lepingu sõlmimist jätkub häireteta inimeste vedu. Vahetuvad vedajad, uuenevad bussid kuid tõrget ei tohi tekkida. Uus hange muudab reisijatele olukorra paremaks pea igal liinigrupil. Vedajad on konkurentsi tingimustes pakkunud üha uuemaid busse, jäädes samas dotatsiooni küsimisega võimaluste piiridesse. Seega ei tohiks lähitulevikus piletihinna tõusuks alust olla. Järvalased saaks sama raha uuemas bussis sõita. Hea tulemus!

Kui JÜTKi poolt korraldatud hange lõpuni viia ja uued lepingud sõlmida, siis Atko kaotab. Soovimatus kaotada on viinudki vaidlustamisele. Atko on mujalgi Eestis tuntud kui kiuslik hangete vaidlustaja.  Näiteks Põlvas oli olukord jälle vastupidine. Atko võitis hanke, aga vedama ikka ei hakanud. Hanget korraldanud maavalitsusele mõistliku aja jooksul ei teatanud ka, et ei hakka vedama. Lihtsalt loobus ja jättis Põlvamaa hätta. Õnneks oli seal eelmine vedaja nõus lepingut pikendama. Nüüd teeb Põlvamaa uut hanget ja on pannud loobumise leppetrahviks miljon krooni.

Järvamaa hanke on Atko vaidlustanud riigihangete ametis. Viimane teeb otsuse vaidluse kohta loetud päevade jooksul. Selle peale võib aga kaevata kohtusse ning kohtuveskid jahvatavad teadupärast aeglaselt. Nii võibki tekitada olukorra, kus JÜTK-il ei jää muud üle, kui pikendada olemasolevate vedajatega, sh Atkoga lepingut. Atkol on täna kasulik vaielda ja venitada, sest nii ta lükkab oma kaotust edasi. Kui väga kaua venitab, võib olla vajalik uue hanke korraldamine. Aga seni peavad järvakad edasi sõitma vanade bussidega. See ei ole kindlasti bussireisijate huvides, küll aga ühe vedaja - Atko huvides. Ühe ettevõtja huvid kogu Järvamaa bussisõitjate huvide vastu.

Tuletan siinkohal meelde eelmise aasta detsembri keskpaika, Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimehe valimise eelset aega. Reformierakond ei toetanud Arvo Sarapuu kandidatuuri JOL-i esimehe kohale. Ühe põhjusena tõime välja, et Sarapuu puhul on kahtlus, et ta ajab üldise ja erahuvi sassi.
Praegune olukord on ilmekas näide huvide sassiajamisest. Järvamaa omavalitsuste liidu esimees Sarapuu oleks rõõmus, kui riigihanke tulemusel saavad järvamaalased uute või uuemate bussidega sõita. Ettevõtja Sarapuu aga on kurb, sest tema ei ole enam vedaja.
Täna toimetab ettevõtja Sarapuu järvamaalaste huvide vastaselt, sõdides otsitud põhjustega uute busside vastu. Ongi käes olukord, mille eest detsembris hoiatasime. Detsembris ei olnud "erapooletu” raadioreporter nõus seda põhjust läbi eetri välja ütlema. Vastus tema tolleaegsele tegevusele on tulnud, täna on ta siirdunud raadiotöölt ühe erakonna teenistusse. 

Ei tahaks uskuda, et Sarapuu läheb oma mõjuvõimu kasutades niikaugele, et hakkab JÜTK-i juhatuse liikmeid välja vahetama endale kuulekate vastu.

JÜTKi juhatusel on suur roll, peavad ju nemad otsustama kui pikaks ajaks sõlmida ajutine leping praeguste vedajatega, mida teha vaidlustatud hankega peale vaidluse lõppu, kas korraldada uus hange või mitte, kui uus, siis milliste tingimustega jne. Kui riigihanke vaidlustamise ajal hakatakse JÜTK-i juhatuse liikmeid vahetama, on kuri karjas. Eriti siis, kui uute juhatuse liikmete nimetamise järel hakkavad tulema Atkot soosivad otsused. Järvamaa Ühistranspordikeskuse juhatus peab arvestama bussireisijate huvidega mitte ühe vedaja huvidega.

Et ei oleks kaksipidi mõistmist: minu jaoks ei ole vahet, kas Järvamaal sõidavad Assotransi, Atko Transi või Go Busi või hoopis kellegi neljanda, viienda bussid. Ei tohiks vahet olla ka bussireisija jaoks. Suur vahe on aga selles, kas bussi  vanus on 16 aastat, 6 aastat või on tegemist suisa uute bussidega. Siin näeme me kõik suurt vahet. Ei tohi lubada, et kui ausa riigihanke tulemusel saaks järvalased sõita uute bussidega, siis keegi püüab trikitamisega ikka vanadega jätkata. Kutsun üles kõiki järvamaalasi selles küsimuses selget seisukohta välja ütlema.

Tõnis Kõiv
Järvamaalt valitud Riigikogu liige

 

Muudetud kujul avaldatud: Järva Teataja, 9.veebruar 2006