Arhiiv aja järgi märts, 2006

Sõnnikust, helikopterist ja helgest tulevikust

24. märts 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Tulevik saab minevikuks enne, kui me suudame aduda olevikku. Elutempo kiireneb, ka ajalugu kiireneb. Siiski teeme me kõik plaane tulevikuks – mõtleme, mida valmistame õhtusöögiks või mis meist on saanud 5, 10 või 20 aasta pärast. Põnev on, kasvõi selle pärast.

Tulevik saab minevikuks enne, kui me suudame aduda olevikku. Elutempo kiireneb, ka ajalugu kiireneb. Siiski teeme me kõik plaane tulevikuks – mõtleme, mida valmistame õhtusöögiks või mis meist on saanud 5, 10 või 20 aasta pärast. Põnev on, kasvõi selle pärast. Aga ka vajadusest.

Kui me ise seda ei tee, sunnib meid selleks õpetaja, ema või pangalaenunõustaja. Nii peavad mõtlema ette oma ühise tuleviku peale ka vallad, linnad, riigid ning lõpuks kogu planeet – eriti praeguse peadpööritava globaliseerumise kontekstis.

Pea kõik firmad peavad auasjaks oma kodulehel valiku all „visioon” rääkida oma tulevikuplaanidest või eesmärkidest. Mida suuremalt ja uhkemalt, seda parem. See on moes. Millegipärast pole aga moes rääkida tulevikuplaanidest ja -strateegiatest riigiasutustel. Põhjus on muidugi ilmselge: igapäevaprobleemidele lahenduste otsimine võtab palju aega ning kurnab inimesed ära. Unistamiseks ning ennustamiseks eriti aega ei jää. OLUPOLIITIKA!

Ja kui jääbki, võib elu tuua hoopis muud. New Yorgi linnavalitsus arutas 1904. aastal, mis võiks olla New Yorgi kõige suurem probleem aastal 2004. Targad linnajuhid olid veendunud, et see probleem on hobuse sõnnik – seda ei ole 100 aasta pärast enam kuskile panna. Kui lõpuni aus olla, siis polegi – ainult autode kujul.

Seetõttu tuleb mõelda ettenägelikult, et vältida ebameeldivaid üllatusi või vähemalt püüda neid ette aimata. Kiirustamine ning pidev kiiruste kasv oli iseloomulik kahekümnendale – infotehnoloogia sajandile. Nüüd, 21. sajandil peaks esmalt analüüsima möödunut, et sellest teha järeldusi ja ammutada teadmisi tuleviku prognoosimiseks ja ehitamiseks.

 

Pärandini jõuavad sihikindlad

Kui inimene tahab kaalu langetada, siis on mõistlik, kui ta seab selleks omale pikemaajalise arenguplaani – visiooni, et poole aasta pärast on ta näiteks 6 kilo kergem. Sellest lähtuvalt teeb ta ka oma „väiksemad” otsused visioonist lähtuvalt: ei söö lõunaooteks karpi kalleid trühvleid ega osta õhtusöögiks perele megaburgereid – need otsused on visiooni heaks, kuid samas ka säästlikud ja tervislikud.

Samamoodi nagu linn ja kõik teised omavalitsusüksused on organisatsioonid, on nad ka elavad organismid. Elavatele organismidele on omane pidevalt muutuda ja areneda. Seda arengut peab aga vastutustundlikult  ja aktiivselt kujundama.

Siin-seal tegutsemine ja aukude „lappimine” on ka tähtis, kuid ühel hetkel on aeg lõpetada konkreetse sihita ringiekslemine ja otsimine. Nüüd, kus Eesti on saavutanud riigina juba teatava stabiilsuse ja tegutsemisrutiini, tuleb maha istuda ja vaadata ka tulevikku, et tegutseda mõtestatult ja tulevikkuvaatavalt.

Piisavalt mõjukat põhjendust sellele väitele ei pea kaugelt otsima: Tallinna külastas hiljuti Unesco maailmapärandi komitee esindaja ning tema meelest on Tallinnal ka väiksemaid probleeme – mõne ehitise sobimatus vms, kuid peaprobleem, millest need väiksemadki alguse saavad, on üldise arenguvisiooni puudumine, strateegiline tulevikunägemuse puudumine.

Sellest peaksid õppima kõik omavalitsused: kaootiline ning kindla sihita „arendamine” võibki lõppeda kaosesarnase seisundiga, kus ei ole piisavalt väärtustatud vana, kuid uus ei ole veel väärtustamist väärt.

 

Hauakambris, aga ikkagi linnas!

Rohkem kui pool maailma elanikkonnast elab praegu linnades, millest paljud on hiigelsuured, algelised, viletsa infrastruktuuriga ning täis kõikvõimalikke haiguste levitajaid. Kairos elab näiteks sadu tuhandeid inimesi nekropolides.

Nendele probleemidele vaatamata jääb alati trendiks see, et inimesed kolivad linnadesse, sest linnaelu pakub põnevust ja suuremaid valikuvõimalusi. Niisiis on linnade arendamine ja kasvamine möödapääsmatu, kuigi ka Eestis on üha enam polaarsust võitmas säästlik ja maalähedane eluviis.

Internetistumine, kogu teeninduse, äri ning võib-olla ka inimsuhtluse kolimine digitaalsesse maailma ei ole enam kellelegi uudis. Selliseid trende, mida on võimalik jälgida ning prognoosida, on teisigi. Nende trendide põhjal saame ennustada muresid, mis vaevavad omavalitsus- ja riigijuhtide päid mõnekümne aasta pärast ning saame neid võib-olla juba täna vältida.

Ka äris ei jää visioon ainult uhkeks sõnaks ja selle all olevale ümmargusele jutule koduleheküljel. Kui mõni pank oleks küsinud 1995. aastal klientide käest, kas nad tahaksid oma kodus arvutiekraani ees arveid maksta ja kaupa tellida, oleks enamik vastanud „ei”. Kümme aastat hiljem ei ole aga panka, kes seda teenust ei pakuks. (Ja peaaegu ka klienti, kes seda teenust ei kasutaks!)

 

Hull Leonardo, geniaalne Leonardo!

Selliste hüppeliste teadus- ja tehnoloogiasaavutuste etteaimamine on suhteliselt raske. Ja kui keegi ka fantaseerib neil teemadel, peetakse teda ulmekirjanikuks. Nagu Leonardo da Vincit omal ajal, kui ta mõtles välja helikopteri jm – omas ajas utoopilist ja uskumatut.

Valda, linna ja riiki juhtivad inimesed ja parteid vahelduvad kiiresti. Nende ideed on kui sõnaseletusmäng – kõik väljapakutud ideed ning pakkumised on teretulnud, kuid õige on ikka üks, milleni eelnevad pakkumised peaksid viima. Riik ja selle haldusüksused vajavad aga stabiilsust: ühtset arengusuunda mitte neljaks valitsemisaastaks, vaid silmapiiri, mille poole püüelda ka kahe või kolme dekaadi jooksul. Üksikobjekte ja probleeme käsitlevad ideed ja lahendused, vahel ka utoopilised, peavad järgima ühtset arengusuunda.

Sõnnikust, helikopterist ja helgest tulevikust

24. märts 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Tulevik saab minevikuks enne, kui me suudame aduda olevikku. Elutempo kiireneb, ka ajalugu kiireneb. Siiski teeme me kõik plaane tulevikuks – mõtleme, mida valmistame õhtusöögiks või mis meist on saanud 5, 10 või 20 aasta pärast. Põnev on, kasvõi selle pärast.

Tulevik saab minevikuks enne, kui me suudame aduda olevikku. Elutempo kiireneb, ka ajalugu kiireneb. Siiski teeme me kõik plaane tulevikuks – mõtleme, mida valmistame õhtusöögiks või mis meist on saanud 5, 10 või 20 aasta pärast. Põnev on, kasvõi selle pärast. Aga ka vajadusest.

Kui me ise seda ei tee, sunnib meid selleks õpetaja, ema või pangalaenunõustaja. Nii peavad mõtlema ette oma ühise tuleviku peale ka vallad, linnad, riigid ning lõpuks kogu planeet – eriti praeguse peadpööritava globaliseerumise kontekstis.

Pea kõik firmad peavad auasjaks oma kodulehel valiku all „visioon” rääkida oma tulevikuplaanidest või eesmärkidest. Mida suuremalt ja uhkemalt, seda parem. See on moes. Millegipärast pole aga moes rääkida tulevikuplaanidest ja -strateegiatest riigiasutustel. Põhjus on muidugi ilmselge: igapäevaprobleemidele lahenduste otsimine võtab palju aega ning kurnab inimesed ära. Unistamiseks ning ennustamiseks eriti aega ei jää. OLUPOLIITIKA!

Ja kui jääbki, võib elu tuua hoopis muud. New Yorgi linnavalitsus arutas 1904. aastal, mis võiks olla New Yorgi kõige suurem probleem aastal 2004. Targad linnajuhid olid veendunud, et see probleem on hobuse sõnnik – seda ei ole 100 aasta pärast enam kuskile panna. Kui lõpuni aus olla, siis polegi – ainult autode kujul.

Seetõttu tuleb mõelda ettenägelikult, et vältida ebameeldivaid üllatusi või vähemalt püüda neid ette aimata. Kiirustamine ning pidev kiiruste kasv oli iseloomulik kahekümnendale – infotehnoloogia sajandile. Nüüd, 21. sajandil peaks esmalt analüüsima möödunut, et sellest teha järeldusi ja ammutada teadmisi tuleviku prognoosimiseks ja ehitamiseks.

 

Pärandini jõuavad sihikindlad

Kui inimene tahab kaalu langetada, siis on mõistlik, kui ta seab selleks omale pikemaajalise arenguplaani – visiooni, et poole aasta pärast on ta näiteks 6 kilo kergem. Sellest lähtuvalt teeb ta ka oma „väiksemad” otsused visioonist lähtuvalt: ei söö lõunaooteks karpi kalleid trühvleid ega osta õhtusöögiks perele megaburgereid – need otsused on visiooni heaks, kuid samas ka säästlikud ja tervislikud.

Samamoodi nagu linn ja kõik teised omavalitsusüksused on organisatsioonid, on nad ka elavad organismid. Elavatele organismidele on omane pidevalt muutuda ja areneda. Seda arengut peab aga vastutustundlikult  ja aktiivselt kujundama.

Siin-seal tegutsemine ja aukude „lappimine” on ka tähtis, kuid ühel hetkel on aeg lõpetada konkreetse sihita ringiekslemine ja otsimine. Nüüd, kus Eesti on saavutanud riigina juba teatava stabiilsuse ja tegutsemisrutiini, tuleb maha istuda ja vaadata ka tulevikku, et tegutseda mõtestatult ja tulevikkuvaatavalt.

Piisavalt mõjukat põhjendust sellele väitele ei pea kaugelt otsima: Tallinna külastas hiljuti Unesco maailmapärandi komitee esindaja ning tema meelest on Tallinnal ka väiksemaid probleeme – mõne ehitise sobimatus vms, kuid peaprobleem, millest need väiksemadki alguse saavad, on üldise arenguvisiooni puudumine, strateegiline tulevikunägemuse puudumine.

Sellest peaksid õppima kõik omavalitsused: kaootiline ning kindla sihita „arendamine” võibki lõppeda kaosesarnase seisundiga, kus ei ole piisavalt väärtustatud vana, kuid uus ei ole veel väärtustamist väärt.

 

Hauakambris, aga ikkagi linnas!

Rohkem kui pool maailma elanikkonnast elab praegu linnades, millest paljud on hiigelsuured, algelised, viletsa infrastruktuuriga ning täis kõikvõimalikke haiguste levitajaid. Kairos elab näiteks sadu tuhandeid inimesi nekropolides.

Nendele probleemidele vaatamata jääb alati trendiks see, et inimesed kolivad linnadesse, sest linnaelu pakub põnevust ja suuremaid valikuvõimalusi. Niisiis on linnade arendamine ja kasvamine möödapääsmatu, kuigi ka Eestis on üha enam polaarsust võitmas säästlik ja maalähedane eluviis.

Internetistumine, kogu teeninduse, äri ning võib-olla ka inimsuhtluse kolimine digitaalsesse maailma ei ole enam kellelegi uudis. Selliseid trende, mida on võimalik jälgida ning prognoosida, on teisigi. Nende trendide põhjal saame ennustada muresid, mis vaevavad omavalitsus- ja riigijuhtide päid mõnekümne aasta pärast ning saame neid võib-olla juba täna vältida.

Ka äris ei jää visioon ainult uhkeks sõnaks ja selle all olevale ümmargusele jutule koduleheküljel. Kui mõni pank oleks küsinud 1995. aastal klientide käest, kas nad tahaksid oma kodus arvutiekraani ees arveid maksta ja kaupa tellida, oleks enamik vastanud „ei”. Kümme aastat hiljem ei ole aga panka, kes seda teenust ei pakuks. (Ja peaaegu ka klienti, kes seda teenust ei kasutaks!)

 

Hull Leonardo, geniaalne Leonardo!

Selliste hüppeliste teadus- ja tehnoloogiasaavutuste etteaimamine on suhteliselt raske. Ja kui keegi ka fantaseerib neil teemadel, peetakse teda ulmekirjanikuks. Nagu Leonardo da Vincit omal ajal, kui ta mõtles välja helikopteri jm – omas ajas utoopilist ja uskumatut.

Valda, linna ja riiki juhtivad inimesed ja parteid vahelduvad kiiresti. Nende ideed on kui sõnaseletusmäng – kõik väljapakutud ideed ning pakkumised on teretulnud, kuid õige on ikka üks, milleni eelnevad pakkumised peaksid viima. Riik ja selle haldusüksused vajavad aga stabiilsust: ühtset arengusuunda mitte neljaks valitsemisaastaks, vaid silmapiiri, mille poole püüelda ka kahe või kolme dekaadi jooksul. Üksikobjekte ja probleeme käsitlevad ideed ja lahendused, vahel ka utoopilised, peavad järgima ühtset arengusuunda.

Piimatööstus tuleb Paidesse tuua

14. märts 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Tallinna piimatööstuse kolimisotsus on kaalukas nii otsustajatele kui ka kohale, mille kasuks otsus langeb. Kalev kolis Tallinnast Rae valda, seega on üks ümberkolimise kogemus omast käest võtta ja selle vigu kindlasti ei korrata. Kohaliku omavalitsusega sõlmitud kokkulepped peavad olema kirjalikud ja volikogu need heaks kiitnud, alles siis on võimalik nendega arvestada.

Ühisplaane juba peetakse

Minu algatusel Paides 25. jaanuaril olnud Tallinna piimatööstuse, Järva maavalitsuse, Paide linna ja valla ning kutsekoolide esindajate kohtumisel tutvustati Järvamaa võimalusi ja eeliseid ning räägiti sellest, mida kõike võiks teha selleks, et piimatööstus ikka Paidesse koliks.

Paide võimalused on päris head, seda tunnistasid ka piimatööstuse esindajad. Kohtumise lõpul tegin ettepaneku, et nõupidamisel räägitud võimalused ja tegevused esitataks Järvamaa Tallinna piimatööstusele kirjaliku pakkumisena.

Sel juhul tekib lisaks jutule ka midagi kindlamat, mida ettevõtte nõukogus otsust vaagides aluseks võtta. Kõik osapooled olid nõus pakkumist esitama ja sellise teadmisega nõupidamine ka lõppes.

Paar nädalat hiljem maavanema käest pakkumise koostamise seisu uurides sain teada, et tegelikult tehakse ikka kaks pakkumist, maavalitsus ja linn eraldi.

See on isegi mõistlik, sest linnavalitsusel on võimu hoopis rohkem pakkuda kui maavalitsusel.

Maavalitsus saab pakkuda abi ja koostööd uuringute tegemisel, aidata institutsioonide tööd koordineerida. Paide linnavalitsus saab pakkuda abi tööjõu leidmisel ja koolitamisel, esitada andmeid eluasemeturu arengu kohta viimase kolme aasta jooksul ja prognoosi lähimaks kolmeks aastaks, kinnitada valmisolekut menetleda lubasid ja muid bürokraatlikke protseduure suurima seaduses lubatud kiirusega.

Tavapäraseid vee–, kanalisatsiooni– ja energiaprobleeme ei tohiks olla. Minu mäletamist mööda on piimakombinaadi maa–alal oma puurkaev, veepuhastusseadmed kuuluvad piimatööstuse tütarettevõttele ja kohalik katlamaja on samuti olemas. Linn saab pakkumises esitada väljavõtte arengukavast ehk piimatööstuse sobivusest kohalikku keskkonda. Ühesõnaga, Paidel on pakkuda küll.

Kui pakkumised on esitatud, järgnevad läbirääkimised, mille tulemusel sõlmitakse koostööleping. Kuigi piimatööstus ei ole ju veel otsust teinud Paide kasuks, võib ta koostöölepingule siiski alla kirjutada, kui sinna lisada klausel, et leping hakkab kehtima, kui kolimisotsus tuleb Paide kasuks.

Koostöölepingu kolmas osapool Paide linna ja piimatööstuse kõrval saab olla Järva maavalitsus. Välistada ei saa ka näiteks linna naabervaldade lisandumist allakirjutajate sekka, kui neil pakkumises oma osa on.

Kui näiteks mõne planeerigu menetlus võib edasi lükata Mäo liiklussõlme valmimise ja ristmiku õigel ajal valmimine võib mõjutada piimatööstuse kolimisotsust, tuleb kaasata ka Paide vald.

Kindlasti peavad omavalitsuste lubadused olema volikogu otsusega tagatud. Elu on muutlik, inimesed vahetuvad, aga volikogud on valitud 2009. aastani ja seda ei väära miski.

Kui volikogu on nii pakkumise kui ka selle järel sõlmitava koostöölepingu heaks kiitnud, on Paidel tõsine argument loodud kolimisotsuse oma kasuks kallutamisel.

Üllatusega sain üle–eelmisel reedel teada, et Tallinna piimatööstus on saanud pakkumise Järva maavalitsuselt, aga mitte Paide linnalt. Kohtumine, kus pakkumise esitamises kokku lepiti, oli ju peaaegu poolteist kuud tagasi?! 

Ma ei süüdistakski linnapead, kellel on ka palju muid tähtsaid ülesandeid täita. Aga keegi linnapea alluvatest sai ju ometi korralduse pakkumine kokku panna?! Aeg muudkui läheb, läbirääkimised võtavad aega, volikogus otsustamine samuti, ei siin ole aega passida.

Linnavalitsus viivitab

Esialgse plaani järgi pidi ülekolimise otsus langema esimese kvartali ehk siis märtsi lõpuks. Õnneks on otsustada aega juurde võetud, seega jõuab linnapea oma alluvad korrale kutsuda ja pakkumise ära esitada.

Aega on sellegipoolest vähe. Seepärast olen nõus koostöölepingu projekti ette valmistama ja osapooltele laiali saatma, arvan, et saan nädalaga hakkama. Kui on olemas pakkumine ja koostöölepingu projekt, siis on võimalik läbi viia läbirääkimised pakkumise ja lepingu täpsustamiseks.

Sedavõrd tähtsas küsimuses on linnavolikogu kindlasti valmis kas või erakorraliselt kokku tulema ning pakkumise ja koostöölepingu heaks kiitma.

Minu käest on küsitud, miks ma seda piimatööstuse Paidesse kolimise asja ajan. Vastus on lihtne: hoolin Paide ja kogu Järvamaa arengust ja piimatööstuse taas­tööle­hakka­mine mõjub linnale hästi.

Samuti ei lähe mul meelest, et just piimakombinaat oli põhjus, miks Paidesse tulin. 1993. aastal võttis tollane piimakombinaadi peadirektor Jaan Käär mind tööle juristiks. Meelest ei lähe tore ja sõbralik kollektiiv, kes noort juristi väga hästi vastu võttis. Piimakombinaat oli siis tööandja ligi kolmesajale inimesele Paidest, Türilt ja mujalt Järvamaalt.

Soovin, et inimesed saaksid jälle piimakombinaadis tööd, et Paides toodetud piimatooteid saaks igalt poolt osta, et areng läheks ülesmäge.

Tõnis Kõiv

Paide linnapea 1996-2004

 

Avaldatud: Järva Teataja, 14.märts 2006

Ingerisoomlaste emakeele olukord minevikus ja tänapäeval

13. märts 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Toivo Kabanen
Ettekanne emakeelepäeval Tartu Ülikooli raamatukogu saalis

Käsitlen peroodi alates 1918. aastast. Sel ajal elas Ingerimaal üle 140 000 soomlase kellede emakeeleks ja igapäevaseks suhtlemiskeeleks oli soome keel. Asjaajamiskeeleks paljudes kohalikes omavalitsustes oli soome keel. Seal, kus venekeelsete elanike arv oli suurem, kasutati asjaajamiskeelena vene keele kõrval ka soome keelt. Sel ajal tegutses 53 soomekeelset omavalitsust. Hakati organiseerima isegi soomekeelsete omavalitsuste liitu. Kuid see jäi moodustamata.

1920. aasta Tartu Rahulepinguga Soome ja N.Venemaa vahel lubati ingerisoomlastele laialdast autonoomiat, mis tegelikkuses kunagi ei saanud teoks.
 
Ingerisoomlastele kooliharidust anti kuni 1930ndate aastate teise pooleni soome keeles. 1918. aastal tegutses Ingerimaal 314 soomekeelset kooli. Keskkool oli 10-klassiline.

Veel 1930. aastal tegutses seal 286 algkooli, 19 keskkooli, oli neli soomekeelset tehnikumi, kolm ametikooli. Kõrgharidust oli võimalik soome keeles omandada Leningradi ülikooli ja Hertzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi soomekeelsetes osakondades.

Lisaks anti teoloogiaalast haridust Inkeri Luterliku kiriku eestvedamisel. Sel ajal tegutses Ingerimaal 32 soomekeelset kogutust. Luteri kirik oli ja on ingerisoomlaste üks identiteedi tunnus.

Lisaks soomekeelsele kooliharidusele anti välja kümmekond soomekeelset alalehte. Tegutses kirjastus “Kirja” (Raamat), kes jõudis aastatel 1923 kini 1932 välja anda 944 raamatut.

Kokkuvõtteks selle perioodi kohta võib öelda, et ingerisoomlaste emakeele olukord Ingerimaal oli suhteliselt hea, kuigi poliitiline olukord halvenes jätkuvalt. Algas kollektiviseerimine ja algasid ka repressioonid, mis viisid selleni, et kümned tuhanded ingerisoomlased küüditati kodumaalt.

Ingerisoomlaste emakeelele oli 1937. aasta pöördeline ja pöördumatu. Sel aastal suleti kõik soomekeelsed koolid ja soomekeelsed kirikud. Lõpetati soomekeelsete trükiste väljaandmine. Põletati juba väljaantud soomekeelne kirjandus. Haritlased ja kirikutegelased represseeriti. Enamus nendest kadus teadmatusse.

Koolihariduse andmine ja asjaajamine jätkus ainult vene keeles. Soome keele, kui emakeele kasutamine oli võimalik ainult kodudes. Isegi tänaval oli võimatu kasutada oma emakeelt. Võisid sattuda  represseeritavate kilda.

Peagi algas Teine maailmasõda, mis lõplikult hävitas Ingerimaa. Üle 64 000 soomlase viidi Saksamaa poolt okupeeritud aladelt Soome ja NL aladelt deporteeriti kõik soomlased Siberisse, Põhjapiirkondadesse jne. Nendel lastel, kes viidi Soome, oli võimalus jätkata õpinguid soome keeles. Kuid peagi lõppes seegi võimalus. Peale vaherahu sõlmimist NL ja Soome vahel 1944. aastal toodi ligi 53 000 ingerisoomlast tagasi NL, kus nad hajutati kesk-venemaa oblastites.

Ligi 20 tuhandel soomlased õnnestus 40ndate aastate lõpus asuda elama Eestisse. Siin tuli kohaneda  uue situatsiooniga, lisandus eesti keel. Tinglikult hakkas ingrisoomlaste kogukond jagunema kaheks: eestikeelsed ja venekeelsed. Soome keelt oli võimalus kasutada ainult oma pere keskel. Ka peredes vähenes soome keele kasutamine seoses vanema põlvkonna lahkumisega siit ilmast ja segaabieludega. Tasapisi muutus koduseks keeleks kas eesti või vene keel.

Üle viiekümne aasta ei olnud võimalik ingerisoomlastel rääkida soome keeles, saada soomekeelset haridust jne. Alles 1988. aastal, kui algas rahvuste ärkamisaeg NL-s, sai võimalikuks oma emakeele kasutamine. Kuid aeg oli oma töö teinud. Ei olnud enam kuigi palju soome keele oskajaid, rääkimata soome keele õpetajatest, õppematerjalidest jne. 1988. aastal loodi esimesed ingerisoomlaste kultuuriseltsid ja 1989. aastal ka EIL. Meie esimeseks ülesandeks oli soome keele õpetamine, oma kultuuri taasäratamine. Algul oli puudus kõigest, nii õpetajatest, õpikutest jne. Kuid oli tugev soov midagi ära teha. Abi saadi Soomest ning koheselt käivitati keelekursused, koolitati soome keele õpetajaid. See töö käib siiani. Oleme igal aastal meie üheteistkümnes seltsis korraldanud soome keele kursuseid ca 20 rühma  aastas. Keskmiselt on saanud aastas soome keele õpet üle 300 inimese.

Olukord Venemaal

Seal on kaks ingerisoomlaste kogukonda: endine Ingerimaa: Leningradi oblast ja Sankt-Peterburg ning Karjala. Kummaski neis elab ligi 20 000 ingerisoomlast. Seal käib samuti vilgas tegevus oma keele ja kultuuri edendamisel. Karjalas on olukord pisut parem, kuna soome keel on olnud seal suhtlemis- kui ka ametliku keelena kasutusel kogu pealesõjaaegse perioodi. Petroskoi ülikoolis on õpetatud soome keelt, tegutseb soome teater, ilmub riiklik soomekeelne ajaleht Karjalan Sanomat. jne. Kõige hullem on olukord endisel Ingerimaal. Sealgi korraldatakse samuti soome keele kursuseid, ligi 30 rühma igal aastal ning palju muid üritusi.

See kõik tänu Soome riigile, kes on selleks otstarbeks eraldanud vahendeid ja koolitanud õpetajaid jne. Me anname välja alates 1993. aastast soomekeelset ajalehte Inkeri, korraldame igal aastal oma laulu-ja tantsupidusid. Need on meetmed, mida me oleme saanud kasutada oma emakeele säilitamiseks.

Nagu siit nähtub, siis Eesti riigi roll on olnud meie emakeele ja kultuuri säilitamisel minimaalne, kui mitte  öelda olematu. Seepärast olemegi alates 1998. aastast taotlemas kultuuriautonoomiat Eestis. Kultuuriautonoomia põhieesmärgiks ongi oma rahvuskeele ja kultuuri edendamine. Me soovime läbi seaduse lülitada sellesse protsessi ka Eesti riigi ja kohalikud omavalitsused. Oleme ju üks osa eesti kultuurimaastikul.

Mis puutub kultuuriautonoomiasse, siis me oleme jõudnud otsustavasse faasi. Nimelt maikuus toimuvad kultuuriautonoomia kõrgeima organi kultuurinõukogu valimised. Kui need valimised õnnestuvad, siis moodustame kultuuriomavalitsuse ning hakkame vastavalt seaduse ellu viima oma eesmärke.

Lõpetuseks võin öelda, et ingerisoomlaste emakeel-soome keel on meie kogukondades nii Eestis kui ka Venemaal tõususuunal, kuid ta ei saavuta enam kunagi sellist staatust, mis tal oli Ingerimaa õitsengu ajal kuni aastani 1937. Kuid me teeme kõik selle nimel, et meie emakeel jääks püsima  aastakümneteks.

Ingerisoomlaste emakeele olukord minevikus ja tänapäeval

13. märts 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Toivo Kabanen
Ettekanne emakeelepäeval Tartu Ülikooli raamatukogu saalis

Käsitlen peroodi alates 1918. aastast. Sel ajal elas Ingerimaal üle 140 000 soomlase kellede emakeeleks ja igapäevaseks suhtlemiskeeleks oli soome keel. Asjaajamiskeeleks paljudes kohalikes omavalitsustes oli soome keel. Seal, kus venekeelsete elanike arv oli suurem, kasutati asjaajamiskeelena vene keele kõrval ka soome keelt. Sel ajal tegutses 53 soomekeelset omavalitsust. Hakati organiseerima isegi soomekeelsete omavalitsuste liitu. Kuid see jäi moodustamata.

1920. aasta Tartu Rahulepinguga Soome ja N.Venemaa vahel lubati ingerisoomlastele laialdast autonoomiat, mis tegelikkuses kunagi ei saanud teoks.
 
Ingerisoomlastele kooliharidust anti kuni 1930ndate aastate teise pooleni soome keeles. 1918. aastal tegutses Ingerimaal 314 soomekeelset kooli. Keskkool oli 10-klassiline.

Veel 1930. aastal tegutses seal 286 algkooli, 19 keskkooli, oli neli soomekeelset tehnikumi, kolm ametikooli. Kõrgharidust oli võimalik soome keeles omandada Leningradi ülikooli ja Hertzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi soomekeelsetes osakondades.

Lisaks anti teoloogiaalast haridust Inkeri Luterliku kiriku eestvedamisel. Sel ajal tegutses Ingerimaal 32 soomekeelset kogutust. Luteri kirik oli ja on ingerisoomlaste üks identiteedi tunnus.

Lisaks soomekeelsele kooliharidusele anti välja kümmekond soomekeelset alalehte. Tegutses kirjastus “Kirja” (Raamat), kes jõudis aastatel 1923 kini 1932 välja anda 944 raamatut.

Kokkuvõtteks selle perioodi kohta võib öelda, et ingerisoomlaste emakeele olukord Ingerimaal oli suhteliselt hea, kuigi poliitiline olukord halvenes jätkuvalt. Algas kollektiviseerimine ja algasid ka repressioonid, mis viisid selleni, et kümned tuhanded ingerisoomlased küüditati kodumaalt.

Ingerisoomlaste emakeelele oli 1937. aasta pöördeline ja pöördumatu. Sel aastal suleti kõik soomekeelsed koolid ja soomekeelsed kirikud. Lõpetati soomekeelsete trükiste väljaandmine. Põletati juba väljaantud soomekeelne kirjandus. Haritlased ja kirikutegelased represseeriti. Enamus nendest kadus teadmatusse.

Koolihariduse andmine ja asjaajamine jätkus ainult vene keeles. Soome keele, kui emakeele kasutamine oli võimalik ainult kodudes. Isegi tänaval oli võimatu kasutada oma emakeelt. Võisid sattuda  represseeritavate kilda.

Peagi algas Teine maailmasõda, mis lõplikult hävitas Ingerimaa. Üle 64 000 soomlase viidi Saksamaa poolt okupeeritud aladelt Soome ja NL aladelt deporteeriti kõik soomlased Siberisse, Põhjapiirkondadesse jne. Nendel lastel, kes viidi Soome, oli võimalus jätkata õpinguid soome keeles. Kuid peagi lõppes seegi võimalus. Peale vaherahu sõlmimist NL ja Soome vahel 1944. aastal toodi ligi 53 000 ingerisoomlast tagasi NL, kus nad hajutati kesk-venemaa oblastites.

Ligi 20 tuhandel soomlased õnnestus 40ndate aastate lõpus asuda elama Eestisse. Siin tuli kohaneda  uue situatsiooniga, lisandus eesti keel. Tinglikult hakkas ingrisoomlaste kogukond jagunema kaheks: eestikeelsed ja venekeelsed. Soome keelt oli võimalus kasutada ainult oma pere keskel. Ka peredes vähenes soome keele kasutamine seoses vanema põlvkonna lahkumisega siit ilmast ja segaabieludega. Tasapisi muutus koduseks keeleks kas eesti või vene keel.

Üle viiekümne aasta ei olnud võimalik ingerisoomlastel rääkida soome keeles, saada soomekeelset haridust jne. Alles 1988. aastal, kui algas rahvuste ärkamisaeg NL-s, sai võimalikuks oma emakeele kasutamine. Kuid aeg oli oma töö teinud. Ei olnud enam kuigi palju soome keele oskajaid, rääkimata soome keele õpetajatest, õppematerjalidest jne. 1988. aastal loodi esimesed ingerisoomlaste kultuuriseltsid ja 1989. aastal ka EIL. Meie esimeseks ülesandeks oli soome keele õpetamine, oma kultuuri taasäratamine. Algul oli puudus kõigest, nii õpetajatest, õpikutest jne. Kuid oli tugev soov midagi ära teha. Abi saadi Soomest ning koheselt käivitati keelekursused, koolitati soome keele õpetajaid. See töö käib siiani. Oleme igal aastal meie üheteistkümnes seltsis korraldanud soome keele kursuseid ca 20 rühma  aastas. Keskmiselt on saanud aastas soome keele õpet üle 300 inimese.

Olukord Venemaal

Seal on kaks ingerisoomlaste kogukonda: endine Ingerimaa: Leningradi oblast ja Sankt-Peterburg ning Karjala. Kummaski neis elab ligi 20 000 ingerisoomlast. Seal käib samuti vilgas tegevus oma keele ja kultuuri edendamisel. Karjalas on olukord pisut parem, kuna soome keel on olnud seal suhtlemis- kui ka ametliku keelena kasutusel kogu pealesõjaaegse perioodi. Petroskoi ülikoolis on õpetatud soome keelt, tegutseb soome teater, ilmub riiklik soomekeelne ajaleht Karjalan Sanomat. jne. Kõige hullem on olukord endisel Ingerimaal. Sealgi korraldatakse samuti soome keele kursuseid, ligi 30 rühma igal aastal ning palju muid üritusi.

See kõik tänu Soome riigile, kes on selleks otstarbeks eraldanud vahendeid ja koolitanud õpetajaid jne. Me anname välja alates 1993. aastast soomekeelset ajalehte Inkeri, korraldame igal aastal oma laulu-ja tantsupidusid. Need on meetmed, mida me oleme saanud kasutada oma emakeele säilitamiseks.

Nagu siit nähtub, siis Eesti riigi roll on olnud meie emakeele ja kultuuri säilitamisel minimaalne, kui mitte  öelda olematu. Seepärast olemegi alates 1998. aastast taotlemas kultuuriautonoomiat Eestis. Kultuuriautonoomia põhieesmärgiks ongi oma rahvuskeele ja kultuuri edendamine. Me soovime läbi seaduse lülitada sellesse protsessi ka Eesti riigi ja kohalikud omavalitsused. Oleme ju üks osa eesti kultuurimaastikul.

Mis puutub kultuuriautonoomiasse, siis me oleme jõudnud otsustavasse faasi. Nimelt maikuus toimuvad kultuuriautonoomia kõrgeima organi kultuurinõukogu valimised. Kui need valimised õnnestuvad, siis moodustame kultuuriomavalitsuse ning hakkame vastavalt seaduse ellu viima oma eesmärke.

Lõpetuseks võin öelda, et ingerisoomlaste emakeel-soome keel on meie kogukondades nii Eestis kui ka Venemaal tõususuunal, kuid ta ei saavuta enam kunagi sellist staatust, mis tal oli Ingerimaa õitsengu ajal kuni aastani 1937. Kuid me teeme kõik selle nimel, et meie emakeel jääks püsima  aastakümneteks.