Arhiiv aja järgi juuli, 2006

Paide vajab arenguks elamuehitust

26. juuli 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Paide vajab arenguks elamuehitust


Hiljuti avaldatud uudise kohaselt tabab Eestit aastal 2012 tööjõupuudus. Tegelikult on juba tänagi suhteliselt keeruline leida inimesi, kes töö ära teeks.
Paidesse ja lähiümbrusse on tootmist kolimas või seda ehitamas mitmed ettevõtted – Brandner, Tallinna Piimatööstus, Sakret jne. Kõik need ettevõtted vajavad ka uusi töökäsi. Kust tuleb lisatööjõud Paidesse, kui vaba ressurssi ehk siis töötuid oli eelmisel kuul tervel Järvamaal ainult 446 inimest alles jäänud. Neist Paide linnast 137. Kahjuks ei ole osa neist inimestest ühel või teisel põhjusel huvitatudki tööle minekust, seega – vaba tööjõud praktiliselt puudub.
Lahenduseks saab siin olla vaid Paide ja Järvamaa tervikuna atraktiivsemaks muutmine ja valmisolek uute elanike tulekuks mujalt Eestist. Napib aga kohti, kuhu elama tulla. Korteri veel leiab, aga maja jaoks krunti või maja ennast mitte. Kinnisvaraturg areneb, hinnad on kõvasti tõusnud ning juba tasub Paidesse maja ehitada. Läbi on see aeg, kus visati nalja – nii kui Paides majaseina kivi asetad, kohe kivi hinnast pool läinud. Nüüd enam nii ei ole. Juba on esimesed äriprojektid lõpule jõudmas, kus Paides ehitatakse maja ja see siis kasumiga maha müüakse. Tuleb nõustuda Hannes Looperega, kes kirjutab 26.juulil Postimehe kinnisvaralisas, et Paides uute eramute ja eramukruntide turg praktiliselt puudub, sest pole pakkumist.

Maa on jätkuvalt riigi oma

Tõsi ta on. 2002 aastal kehtestatud linna üldplaneering näeb ette uued elurajoonid Pärna tänavaga külgnevale alale ning Joodi ja piimakombinaadi vahelisele alale (67 kvartal). Pärna tänaval on detailplaneering olemas ning alates 2006 aasta maist saab Paide linn riigilt maad taotleda. Kui omavalitsus on aktiivne, võib juba käesoleva aasta lõpus maa linna oma olla ning siis on vaja kokku leppida kinnisvara-arenduse kontseptsioon  - kes ehitab kommunikatsioonid, kas seatakse arhitektuursed või ka näiteks ajalised piirid elamute ehitamiseks, kuidas ja millal müüakse soovijatele maa või seatakse hoopis hoonestusõigus jne. Küsimusi on küll palju, kuid neile kõigile on vastused olemas, vaja vaid kokku leppida ja inimestele reeglitest teada anda.
Joodi uuel elurajoonil aga terviklik detailplaneering puudub. Juunikuu linnavolikogus ei leidnud toetust Reformierakonna fraktsiooni esitatud eelnõu Joodi elurajooni detailplaneeringu algatamise kohta. Linnavalitsus esitas vastuväiteks, et ei saa planeerida, kuna Maanteeamet projekteerib uut ristmiku Maksimarketi juurde ja et ristmiku projekt vaja enne ära oodata. Ei ole vaja oodata, koos tuleb teha. Kui nüüd küsitakse ristmikku projekteerides Paide linnalt arvamust erinevate peale-ja mahasõitude variantide kohta, siis millele tuginedes linnavõim arvamuse annab? Arvestada tuleb Joodi elurajooni tulevase tänavavõrguga, laste kooliteega, ühistranspordi vajadustega jne. Kõik need küsimused saavad lahenduse planeerimise käigus, oma sõna saab sekka öelda ka rahvas, sest planeerimine on avalik protsess.  Nüüd on otsustamine ja valikute tegemine jäetud maanteeameti projekteerija teha, aga tema ei ole ju valitud ja seatud paidelaste poolt linna huvide eest seisma. Kui maanteeameti plaanid ja Paide linna plaanid omavahel kokku ei sobi, saame jälle tagantjärele kiruda. Aga mis kasu sest enam on?

Joodi elurajoonil on eeliseid

Miks on Joodi piirkond sedavõrd tähtis? Mitte sellepärast, et mul endal seal maatükk on, kus täna suvila peal, aga kuhu ka maja ehitada saab. Hoopis sellepärast, et Paide linna edasiseks arenguks on vaja elamuehitust ning nii kinnisvaraturg, tööjõuturg kui riigi maapoliitika soodustavad arengut. Linnas olemasolevate kommunikatsioonide läheduses tuleb elamuehitus ka kõigile osapooltele odavam. Teadaolevalt plaanitakse Viraksaarde 50-e, Reopallu 20-e ja Kriileväljale 15-ne krundiga uusi elurajoone. Paidel on nende arenduste ees selge eelis, mida tuleks kasutada. Miks peab Paide linna elanik lähiümbruse valda oma perele maja ehitama, kui linnaski on ruumi küll. Erinevad on Paide linna ja Väätsa ning Paide valla võimalused vee-ja kanalisatsiooni trasse vedada, tänavavalgustust ehitada, teid-tänavaid rajada jne. Linnal on rohkem võimalusi ja ka eeldusi. Nii näiteks koostati ulatuslik vee-ja kanalisatsiooni trasside rajamise projekt, mille sees muuhulgas ka Joodile vee-ja kanalisatsiooni trassid jõuavad, just Paide linna eestvedamisel. Põhiosas Euroopa Liidu poolt rahastatava kavandi kohaselt toimub sel aastal projekteerimine ning järgmisel aastal hakatakse ehitama. Joodil on juba täna osaliselt olemas tänavavalgustuse võrk,  ka elektriga on lood korrastumas, lepingud sõlmitakse otse kinnistuomanikega. Kinnisvaraarenduseks vajalikud kommunikatsioonid on pea kõik olemas,  kesklinn on kogu oma teenustega lähedal, Maksimarket lausa kiviga visata.
Omavalitsus saab oskusliku käitumisega kõiki neid eelised veelgi võimendada, koostades hea ja läbimõeldud planeeringu.
Loodan, et linnavõim mõtleb veelkord järele Joodi uue elurajooni detailplaneeringu vajalikkuse üle. Võib ju teha nii, nagu Toompeal mõnikord juhtub - opositsiooni hea eelnõu lastakse põhja, kuid seejärel tehakse sarnane asi oma nimel siiski ära. Inimeste jaoks ei olegi vahet, peamine, et saaks tehtud.


Tõnis Kõiv
Paide linnapea 1996-2004

 

 

Postitatud 27.juulil 2006

 

Avaldatud: Järva Teataja, 03.august 2006

Kes järele on jäänud, mõelgem!

25. juuli 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda - turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem - kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.


Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta - on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas - ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam - juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006

Liiklusest ja liiklemisest

25. juuli 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda - turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem - kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.


Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta - on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas - ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam - juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006

Keskerakond neelab Rahvaliidu alla?!

16. juuli 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Keskerakond neelab Rahvaliidu alla

Keskerakond on oma loomisest saati väiksemaid erakondi endasse imenud. Karu kõhtu läksid nii Ettevõtjate Erakond, omaaegsed rohelised, Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, mitmed vene rühmitused, kui ka viimati näiteks suurearvuline Pensionäride Erakond. Sel teel on hõlmatud uusi väiksemaid valijarühmi ja vähendatud konkurentide arvu oma häältesektoris. Tõele au andes tuleb märkida, et eks ole Keskerakonnast lahku ka löödud, aga midagi püsivat pole sellest sündinud. Aga nüüd ei ole isegi vaja selgeltnägija olla, et aru saada - Keskerakonna järgmiseks suuremaks sihiks on liita endaga Rahvaliit.

Rahvaliidu esimees on selle strateegilise eesmärgi teostumise nüüd Keskerakonna jaoks lihtsaks teinud, pannes sisuliselt ise Rüütli jätkamise nimel Rahvaliidu müüki.

Tema palvekirjas Savisaarele „teeb Rahvaliit Keskerakonnale ettepaneku alustada kõnelusi presidendivalimisteks ühise strateegia ja taktika kavandamiseks, mis looks hea aluse jätkuvale koostööle pärast 2007. aasta parlamendivalimisi”.

Et Rahvaliidul on oma presidendikandidaadi toetuseks hääli tarvis, on selgemast selgem. Ent vaatame lähemalt selle ettepaneku teist poolt, kus kirjas ettepanek luua juba enne valimisi Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioon. Sisuliselt tähendab see ju seda, et järgmistel Riigikogu valimistel kandideerib üks partei vähem. Nii pole neil valijatel, kellele sümpatiseerib kas Keskerakond või Rahvaliit, enam vaja valimiskasti juures pead murda, kumma poolt siis hääl anda. Vahet pole, tegu on ju sisuliselt ühe ja sama erakonnaga. Piisab, kui annad hääle Keskerakonnale, nii oled juba toetanud ka Rahvaliitu. Sest pärast valimisi tehakse kõike koos ja hääl jääb nö peresse. Kui aga Keskerakond meeldib, aga ei meeldi Savisaare liigne venesõbralikkus – võid jälle rahulikult hääletada Rahvaliidu poolt. Tegemist saab olema sisuliselt valimisliidu ehk ühendatud anumatega.

Reiljan andis end Savisaare meelevalda

Alati on ilusa asja juures ka omad konksud. Selline ühendatud anumate olukord sobiks eesseisvatel valimistel Reiljani Rahvaliidule kindlasti rohkem kui Keskerakonnale. Hääled sisulise valimisliidu moodustanud erakondade vahel ühtlustuvad ikka samamoodi kui anumates vedelik – kõrgem ja madalam muutuvad üheks keskmiseks tasemeks. Täna on Keskerakonna toetus selgelt kõrgem, mistõttu just teda ähvardab häälte äravool Rahvaliidule. See tõenäosus on seda suurem, et kui tehing teoks saab, on just Rahvaliit (ja mitte musta töö tegija Keskerakond) viieks aastaks taas tähtis „presidendipartei”.

Oleks naiivne arvata, et Keskerakonnas seda rehkendust ei mõistetaks. Seepärast pole kahtlustki, mida küsib Savisaar Reiljanilt Rüütli toetamise eest vastutasuks. Mitte peaministriportfelli ja lõtva lubadust teha koalitsioon, millega Reiljan üritab Keskerakonnal veel enne kevadet kaks nahka üle kõrvade tõmmata (võtta nii president kui valimistel hääled), vaid tegelikku parteide liitmist ja endale selle gigantse ühendpartei juhi kohta.

Miks peakski Savisaar leppima vähemaga?

Seepärast võib olla päris kindel, et kui kokkulepe Rüütli toetamiseks kahe partei vahel sünnib, on sündinud ka leping uue partei – Keskerakonna ja Rahva Liidu – moodustamiseks.

Kas ka kirja kirjutajad nii mõtlesid või soovisid, mine võta kinni?! Aga välja paistab see küll nii, et Villu Reiljan pani Edgarile saadetud härda palvekirjaga Rahvaliidu müüki. Sellest lõksust pääsemiseks on Reiljanil ainult üks tee – lunastada 2001. aasta presidendivalimistel „Estonia” kontserdisaalis Keskerakonnale häälte eest antud lubadused. Maksta vana võlg – loobuda Rüütlist ja toetada presidendiks Savisaart ennast.



Tõnis Kõiv

RK liige

Reformierakond



Postitatud 17.juulil 2006

Avaldatud: Postimees Online, 17.juuli 2006, Järva Teataja, 25.juuli 2006;

Hansapäevad algasid sambatantsuga

14. juuli 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Raekoja torni kell lõi üheksa kõlavat kellalööki ja trummipõrina saatel väljus hansaseltskond eesotsas linnapea Laine Jänesega Tartu raekojast.

Kui linnapea ja abilinnapea Jüri Sasi olid hansapäevalisi tervitanud, tantsiti-lauldi sambarütmilist «Tartu marssi» ehk «Tartu sambat» ja heatujuliselt läksidki kostüümides mungad, nunnad, kõhutantsijad ja teisedki hansahuvilised linna peale hansatuju levitama.

Linnapea hommikuga käivitusid eile eksootilised hansapäevad, mis kestavad Tartus pühapäevani.

«Hullusti palav on!» tõdes Jänes uhkes hansarüüs olles. Ta nentis, et asi nii hull ei ole, et peaks hansariietes ka toidupoodi minema, aga eelmise aasta hansapäevadel oli tema sõnul tõesti nii, et neljal päeval järjest hommikust õhtuni oli ta keskaegseis rõivais – nii rongkäigus, rüütliturniiril kui ka õhtul kohvikusse minnes.

Eile lõunast hakkas Tartu kesklinna tekkima mitmesuguseid lavasid ja torujuppe, millest pandi kokku uhked esinemis- ja laadatelgid. Eile oli programm veel üsna hõre, ent täna peaks küll nii suur kui väike hansapäevade viies linnas ja neid ühendavatel tänavatel endale tegevust leidma.

Lisaks kultuuriprogrammile saab kaema minna ka hansalaata, kus kaupleb 250 kohas üle 300 kaupleja ja käsitöömeistri.

Hansapäevadele oodatakse üle 100 000 külalise nii Eestist kui ka mujalt.

Jaanika Meier, Tartu Postimees