Arhiiv aja järgi august, 2006

Esimene koolipäev toob lootusi

31. august 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Mulle meeldib 1. september. Minu jaoks on see tähtsaim päev aastas, olulisem kui jõulud või jaanipäev. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et 1. september pole riigipüha, on aastatega sellest päevast kujunenud tõeline perepüha, mille puhul paljud tööandjad annavad asjaosalistele vaba päeva.
Mulle meeldib 1. september. Minu jaoks on see tähtsaim päev aastas, olulisem kui jõulud või jaanipäev. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et 1. september pole riigipüha, on aastatega sellest päevast kujunenud tõeline perepüha, mille puhul paljud tööandjad annavad asjaosalistele vaba päeva.

Olen seda meelt, et kooliaasta algaks alati just 1. septembril, mistahes nädalapäevale see kuupäev ka ei  langeks ega nihutaks kooliminekut siia- ega sinnapoole. See päev on tegelikult paljude inimeste jaoks uue aasta algus. Vähemalt nendele 14 000-le õpilasele, kes Tartus täna oma kooli aktusele tõttavad. Eriti tähtis on see päev 1000-le esimesse klassi minejale. Ja küllap nende emadele-isadele ja vanaemadele-vanaisadelegi. Kooli algus toob kodudesse ja linna jälle tegusa ja töise elurütmi.

Uue kooliaasta hakul teeb rõõmu see, et oleme jälle jõudumööda suutnud koolide ja lasteaedade remondiraha suurendada, ning tänavu oleme saanud neid remontida 120 miljoni krooni eest. Sammhaaval saavad meie koolimajad ja lasteaiad lastele kodusemaks ja tänapäeva nõuetele kohasemaks.

Loomulikult tahaks teha kõike korraga ja kohe. Kuid kõigi koolide ja lasteaedade koheseks kordategemiseks oleks tänastes hindades vaja umbes 1,5 miljardit krooni. See on rohkem kui on tänane linna aastane eelarve. Aga kordategemist vajavad ka teed ja tänavad, linn vajab valgustamist ja puhastamist, töötajatele on vaja maksta palka jne., jne. Kõik see nõuab linnakassast raha.

Sestap oleme võtnud suuna, et peale kõigis koolides tehtavate kõige hädavajalikumate tööde tuleb majade põhjalikku kordategemist teha järjekorras. Järgmisel aastal lõpetame Kivilinna Gümnaasiumi komplekse remondi. Tänu lisaeelarvele saame sellel aastal alustada Kroonuaia Kooli suurremondiga. Ka selle kooli tahame järgmisel aastal valmis saada.

Paraku ei kulge kõik meie soovide järgi ning objektiivne paratamatus, mida mina nimetaksin ehituskriisiks, on end tänavu suvel koolide remondilgi tunda andnud. Tööd on veninud ja lubatud tähtajad kooliaega nihkunud. Kuid kõik koolid, kus remont jääb kooliaega, on suutelised oma koolitööd korraldama tõrgeteta. Kooliaasta algab kõigis koolides ikka 1.septembril.

Edukast majandusaastast, mis tõi tänavu linnakassasse raha oodatust rohkem, saavad osa nii koolid kui lasteaiad. Lisaeelarvest on planeeritud raha 5-le koolile ja 5-le lasteaiale akende vahetuseks. Amortiseerunud, sooja mittepidavad ja suisa ohtlikud aknad on enamuse koolide-lasteaedade suurim valulaps. Kui volikogu jah-sõna ütleb, siis on jõuluks uued aknad ees. Tööd korraldatakse nii, et see õppimist ei segaks. Midagi ei ole teha, et ehituses enam eestlaste vanasõna suvise ree rautamise kohta paika ei pea. Ehitustöölisi jagub meil nüüd rohkem talvisel ajal ja ka soodushinnad kutsuvad kokkuhoidlikke peremehi just talvel tegutsema.

Kooliaasta hakul rõõmustab hing veel paljude asjade üle. Olgu see või näiteks mõni päev tagasi Tartus toimunud konverents “100 aastat eestikeelset keskharidust”. Igati kordaläinud ja huvitav konverents, millel jäi kõlama mõte, et eestikeelsest keskharidusest võiksime rääkida ka saja aasta pärast. Meie haridusel on tugev põhi.

Tore oli kuulda sedagi, et Tartu linna koolid on riigieksamitulemuste poolest Eesti parimad. Kahtlemata on see üks meie linna haridustaseme näitaja – mitte küll võib-olla kõige olulisem, aga siiski tähtis.

Samas jagub kooliaasta algul murelikke mõtteidki. Täna  istub koolipinki 560 last vähem kui möödunud aastal. Eelmisel aastal 530 last vähem ja üle-eelmisel koguni 550 last vähem. Nagu Tartu linna rahvastiku prognoos aastani 2017 ütleb, läheb ka kümne aasta pärast kooli tänasest üle tuhande võrra vähem lapsi – 12 700. See on ühe suure koolimaja jagu lapsi. Ja see on tõesti murettekitav suundumus. Nii, et optimistlikku lootust sündivuse tõusule prognoosid ei toeta.

Ajad muutuvad ja nõuded koos nendega. Praegu oleme suutnud nõukogudeaegsed koolimajad viia vastavusse praegu kehtivatele tervisekaitse-, päästeameti ja muudele nõuetega. Mõne üksiku nõude puhul  - nagu näiteks tulekindlad koridorideuksed - tuleb veel investeeringuid teha.

Linn on vastu võtnud põhimõttelise otsuse – kui kooli või lasteaeda hakatakse kapitaalselt remontima, siis tehakse korda kõik süsteemid – elekter, vesi, küte, ventilatsioon. Praegu seisab elektrisüsteemi väljavahetamine ees veel kolmes koolis.

Mulle meeldib töö hariduse valdkonnas. Noorte keskel seisab meel erk ning teisalt ei hakka siin kunagi igav. Peale selle on ju haridus selline valdkond, milles tahavad ja oskavad kaasa rääkida väga paljud. Arutelud ja diskussioonid viivad aga elu edasi.

Kaunist uue aasta alustamist kõigile kooliminejaile ja nende peredele!

Esimene koolipäev toob lootusi

31. august 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Mulle meeldib 1. september. Minu jaoks on see tähtsaim päev aastas, olulisem kui jõulud või jaanipäev. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et 1. september pole riigipüha, on aastatega sellest päevast kujunenud tõeline perepüha, mille puhul paljud tööandjad annavad asjaosalistele vaba päeva.
Mulle meeldib 1. september. Minu jaoks on see tähtsaim päev aastas, olulisem kui jõulud või jaanipäev. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et 1. september pole riigipüha, on aastatega sellest päevast kujunenud tõeline perepüha, mille puhul paljud tööandjad annavad asjaosalistele vaba päeva.

Olen seda meelt, et kooliaasta algaks alati just 1. septembril, mistahes nädalapäevale see kuupäev ka ei  langeks ega nihutaks kooliminekut siia- ega sinnapoole. See päev on tegelikult paljude inimeste jaoks uue aasta algus. Vähemalt nendele 14 000-le õpilasele, kes Tartus täna oma kooli aktusele tõttavad. Eriti tähtis on see päev 1000-le esimesse klassi minejale. Ja küllap nende emadele-isadele ja vanaemadele-vanaisadelegi. Kooli algus toob kodudesse ja linna jälle tegusa ja töise elurütmi.

Uue kooliaasta hakul teeb rõõmu see, et oleme jälle jõudumööda suutnud koolide ja lasteaedade remondiraha suurendada, ning tänavu oleme saanud neid remontida 120 miljoni krooni eest. Sammhaaval saavad meie koolimajad ja lasteaiad lastele kodusemaks ja tänapäeva nõuetele kohasemaks.

Loomulikult tahaks teha kõike korraga ja kohe. Kuid kõigi koolide ja lasteaedade koheseks kordategemiseks oleks tänastes hindades vaja umbes 1,5 miljardit krooni. See on rohkem kui on tänane linna aastane eelarve. Aga kordategemist vajavad ka teed ja tänavad, linn vajab valgustamist ja puhastamist, töötajatele on vaja maksta palka jne., jne. Kõik see nõuab linnakassast raha.

Sestap oleme võtnud suuna, et peale kõigis koolides tehtavate kõige hädavajalikumate tööde tuleb majade põhjalikku kordategemist teha järjekorras. Järgmisel aastal lõpetame Kivilinna Gümnaasiumi komplekse remondi. Tänu lisaeelarvele saame sellel aastal alustada Kroonuaia Kooli suurremondiga. Ka selle kooli tahame järgmisel aastal valmis saada.

Paraku ei kulge kõik meie soovide järgi ning objektiivne paratamatus, mida mina nimetaksin ehituskriisiks, on end tänavu suvel koolide remondilgi tunda andnud. Tööd on veninud ja lubatud tähtajad kooliaega nihkunud. Kuid kõik koolid, kus remont jääb kooliaega, on suutelised oma koolitööd korraldama tõrgeteta. Kooliaasta algab kõigis koolides ikka 1.septembril.

Edukast majandusaastast, mis tõi tänavu linnakassasse raha oodatust rohkem, saavad osa nii koolid kui lasteaiad. Lisaeelarvest on planeeritud raha 5-le koolile ja 5-le lasteaiale akende vahetuseks. Amortiseerunud, sooja mittepidavad ja suisa ohtlikud aknad on enamuse koolide-lasteaedade suurim valulaps. Kui volikogu jah-sõna ütleb, siis on jõuluks uued aknad ees. Tööd korraldatakse nii, et see õppimist ei segaks. Midagi ei ole teha, et ehituses enam eestlaste vanasõna suvise ree rautamise kohta paika ei pea. Ehitustöölisi jagub meil nüüd rohkem talvisel ajal ja ka soodushinnad kutsuvad kokkuhoidlikke peremehi just talvel tegutsema.

Kooliaasta hakul rõõmustab hing veel paljude asjade üle. Olgu see või näiteks mõni päev tagasi Tartus toimunud konverents “100 aastat eestikeelset keskharidust”. Igati kordaläinud ja huvitav konverents, millel jäi kõlama mõte, et eestikeelsest keskharidusest võiksime rääkida ka saja aasta pärast. Meie haridusel on tugev põhi.

Tore oli kuulda sedagi, et Tartu linna koolid on riigieksamitulemuste poolest Eesti parimad. Kahtlemata on see üks meie linna haridustaseme näitaja – mitte küll võib-olla kõige olulisem, aga siiski tähtis.

Samas jagub kooliaasta algul murelikke mõtteidki. Täna  istub koolipinki 560 last vähem kui möödunud aastal. Eelmisel aastal 530 last vähem ja üle-eelmisel koguni 550 last vähem. Nagu Tartu linna rahvastiku prognoos aastani 2017 ütleb, läheb ka kümne aasta pärast kooli tänasest üle tuhande võrra vähem lapsi – 12 700. See on ühe suure koolimaja jagu lapsi. Ja see on tõesti murettekitav suundumus. Nii, et optimistlikku lootust sündivuse tõusule prognoosid ei toeta.

Ajad muutuvad ja nõuded koos nendega. Praegu oleme suutnud nõukogudeaegsed koolimajad viia vastavusse praegu kehtivatele tervisekaitse-, päästeameti ja muudele nõuetega. Mõne üksiku nõude puhul  - nagu näiteks tulekindlad koridorideuksed - tuleb veel investeeringuid teha.

Linn on vastu võtnud põhimõttelise otsuse – kui kooli või lasteaeda hakatakse kapitaalselt remontima, siis tehakse korda kõik süsteemid – elekter, vesi, küte, ventilatsioon. Praegu seisab elektrisüsteemi väljavahetamine ees veel kolmes koolis.

Mulle meeldib töö hariduse valdkonnas. Noorte keskel seisab meel erk ning teisalt ei hakka siin kunagi igav. Peale selle on ju haridus selline valdkond, milles tahavad ja oskavad kaasa rääkida väga paljud. Arutelud ja diskussioonid viivad aga elu edasi.

Kaunist uue aasta alustamist kõigile kooliminejaile ja nende peredele!

Ajaloo mõistmiseks ei piisa vaid keskharidusest

31. august 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Ene Tannberg astub tänavu esimesel septembril üle Miina Härma gümnaasiumi ukseläve kooliaastale vastu üheteistkümnendat korda. Esimest korda teeb ta seda direktorina.

«Ma arvan, et ma ei saa praegu päris hästi aru, kui suur vastutus see tegelikult on,» räägib senine Miina Härma gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Tannberg ja lisab, et eks ta kuu aja pärast ole teine inimene kui praegu.

Ta kiidab kooli tugevat ja toetavat meeskonda ning kinnitab, et kindlasti ei taha ta kooli tulevikku üksi paika panna, vaid arvestada võimalikult paljude inimeste arvamusega.

Uus direktor ütleb, et Härma kooli endise direktori ja praeguse abilinnapea Jüri Sasi järglane on hea olla – kool lähimate aastate jooksul remonti ei vaja ja õppetöö käib kui kellavärk.

Kuigi alguses oli Tannbergil direktori ametikohale kandideerimisel süda kõhklev, tundis paarkümmend aastat õpetajana töötanud naine siiski, et tahab midagi muud. «Õpetajatöö ei ole mulle midagi uut. Igal aastal on lihtsalt uued lapsed, » selgitab ta.

Missiooni lõpusirgel

Tannbergil oli direktoriks kandideerimiseks veel teinegi hea põhjus – juba kaks aastat on ta juhtinud töörühma, mis on ette valmistanud kooli 100. sünnipäeva pidustusi, ja võõral inimesel oleks tema hinnangul väga raske selle protsessiga lõpusirgel kaasa minna. «See on nagu missioon,» räägib ta talle antud ülesandest.

Selle nädala alguses esitleti raamatut Miina Härma kooli ajaloost ja peeti konverents, millega tähistati eestikeelse keskhariduse 100. sünnipäeva.

Koolis on tulemas ka sportmängud vilistlastele ja oktoobris kooli sünnipäeval üritused vilistlastele ning õpetajatele, muu hulgas rongkäik, millega käiakse läbi Härma kooli kunagised asukohad.

Ajaloolasest õpetaja oskab ritta laduda kõik kunagised koolimajad, kus härmakad on tarkusi taga ajanud: Tartu Ülikooli kohviku ja sotsiaalteaduskonna hoone ja ka Treffneri gümnaasiumi koolimaja, kus rasketel aegadel õhtuses vahetuses haridust antud.

Tannbergi eelseisvast kooliaastast ei puudu ka nukrusenoot – kuigi direktor võib anda kuni kuus tundi nädalas, ei riski ta esialgu üle kahe tunni nädalas anda ja sellest on tal kahju. Õnnelikud, kes tema tundides saavad edasi käia, on ka erilised, mullu tema juhatamise all põhikooli lõpetanud.

Õpetajana on Tannberg enda hinnangul heatahtlik, ent kui vaja, siis võib tunnis pahandada ka. «Ma ütlen isegi mõnikord halvasti mõnele, » naerab ta ja nendib, et õpilased teavad, et kui ta halvasti ütleb, siis ta päris nii ikka ei mõtle.

Tannberg loodab, et õpilased tema tundi vastu tahtmist ei tule, seda järeldab ta sellest, et huvi aine ja ajaloo lõpueksami vastu on koolis suur. «Aga mõnikord, kui olen ühissõidukis juhtunud kuulma, mida räägitakse päevapoliitikast või ajaloost, siis on küll selline tunne, et sekkuks kohe ja... » räägib naine, et noorte ajalooteadmiste tase on ikka seinast seina.

Olulised faktid

Ajaloos, leiab ta, on aga väga oluline faktide teadmine, sest ilma nendeta ei teki ka arutelu. Enamik õpilasi ei jõua tema sõnul keskkoolis erinevate riikide ajaloo seoste mõistmiseni, Tannbergil sai enda sõnul ajalugu selgeks alles paari aasta õpetamise järel.

Praegusel õppekaval, millele kriitikud heidavad ette liigset faktikesksust, pole Tannbergi hinnangul viga midagi. «Me ei pea hakkama seda iga hinna eest muutma, kui me ei tea, et uus parem tuleb,» leiab ta. Samas ei meeldi talle paljude ajalooõpikute tihendamine ehk lühikonspektiks muutmine, tema sõnul võiks ajalooraamatus lisaks faktidele olla ka lugusid, muidu pole see lastele huvitav.

Pärast koolitööd Tannbergil enda sõnul palju vaba aega ei jää. Eriti kui õpetada on gümnaasiumiklassid – siis on vaja koduski paar-kolm tundi õpetajatööga tegeleda, pärast seda jõudvat veel ajalehed läbi lugeda ja mõnda teleuudistesaadet kaeda. Ja kui eriti hästi läheb, siis mõnda filmi vaadata.

Ka niisama on hea logeleda või juturaamatut lugeda, leiab ta. Samuti meeldib direktrissile väga õmmelda, kuigi selleks ei ole ta enam ammu aega leidnud. Tulevikus plaanib ta võib-olla astuda doktorantuuri, sest tahab ka viie aasta pärast ametiaja lõppedes olla tööturul konkurentsivõimeline.

Ent kui endisest kursusevennast abikaasal, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsendil ajaloodoktor Tõnu-Andrusel valmib järjekordne ajalooõpik, on Ene varmas sinna juurde töövihiku koostama. Esimene töövihik valmis 1998. aastal. Muide, nende kursuselt tuli peale nende veel kaks abielupaari.

Kuigi 3. klassis raadiost kuuldud esiaja ajaloo saatest innustust saanud ja Hillar Palametsa ajalooõpiku peaaegu et pähe lugenud tüdruk keskkooli lõpul kahtles, et äkki peaks hoopiski minema õigusteadust tudeerima, ei kahetse Ahja keskkooli oma klassi parim õpilane erialavalikut.

Kahel korral on Tannberg oma Miina Härma gümnaasiumi vilistlastest lastel, Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika 3. aasta tudengist pojal ja sügisest Tartu Ülikooli õigusteadust tudeerival tütrel, nende lunimise peale aidanud ajalooeksamiks õppida.

Tänavu aga on ilmselt vaja aidata ajaloo lõpueksamiks valmistuda Hugo Treffneri gümnaasiumi reaalklassis õppival tütrel, kelle kaudu ta näiteks on ka Treffneris toimuvaga kursis. Igasugune võistlus on Tannbergi hinnangul hea, aga Treffneri kooliga loodab ta pigem koostööd arendada kui, hammas verel, mõõtu võtta.

----------------------------------------

CV

• Ene Tannberg on sündinud 22. jaanuaril 1963. aastal Tartus, ta on abielus ja kolme lapse ema.

• Pärast Võnnu ja Ahja keskkooli läks õppima Tartu Riiklikku Ülikooli, kus lõpetas Eesti ajaloo eriala ajaloolase, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutsega. 2003. aastal sai Tartu Ülikooli avatud ülikoolis koolikorralduse kutsemagistriks.

• On töötanud Puka ja Tsirguliina keskkoolis ning alates 1996. aastast Miina Härma gümnaasiumis õpetajana. On koostanud 1998. aastast ajalooõpikuid ning -töövihikuid, 2004. aastal valiti aasta õpetajaks.

----------------------------------------

Arvamus

Jüri Sasi

Miina Härma gümnaasiumi endine direktor, Tartu abilinnapea

Kuna ma ise soovitasin tal kandideerida, siis ma ei saagi teisiti öelda, kui et ta on parim kandidaat. Temas on piisavalt kodanikujulgust, näiteks õppenõukogus julges ta välja tulla arvamusega, mis ei olnud üldsuse arvamus. Tal on ideid, mõtteid, kuidas kooli juhtida ja mida tuleks tänases koolis tähele panna. Täna on tal ka enamiku õpetajate ja õpilaste toetus – nende kahe suure jõu toel on koolis võimalik mägesid liigutada. Ta on piisavalt energiline, hea huumorimeelega ja tolerantne, et saaks kooli juhtimisega hästi hakkama.

Mis ei ole ka vähetähtis – tema oma lapsed on juba suured, mees ei vaja ka igapäevast tuge ja ta saab täie jõuga pühenduda kooli asjadele. Selles töös peab olema alati valmis, et kaheksa tunniga päevas ja viie päevaga nädalas ei tule toime ja ka koolivaheajal peab tööl olema.

Heikki Veinimäe

Miina Härma gümnaasiumi direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal

Tema iseloomuomadustest paneksin esikohale töökuse, seejärel sihikindluse ja rahulikkuse erinevates olukordades.

Tasakaalukas inimene, võiks öelda. Mis inimestevahelises suhtluses ikka oluline on – ta on sõbralik.

Ma arvan, et selle raamatu kokkupanek andis päris hea stardipositsiooni direktoriametis. See oli ju süvitsi tegelemine kooli minevikuga ja selle taustal ma mõtlen, et teatud mõtted võisid tal tekkida ka kooli tuleviku suhtes.

Alan Rüütel

Mullu Ene Tannbergi juhatamise all 9.b klassi lõpetanud õpilane

Mina käisin tema klassis ühe aasta, aga ma oskan öelda, et ta on väga abivalmis, hästi sõbralik ja muidugi väga hea õpetaja.

Kindlasti ei ole ta kuri, pigem muutis tunni huvitavaks ja tekitas tahtmise hästi õppida.

 
Tarmo Lamp, Postimees Online

Ajaloo mõistmiseks ei piisa vaid keskharidusest

31. august 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Ene Tannberg astub tänavu esimesel septembril üle Miina Härma gümnaasiumi ukseläve kooliaastale vastu üheteistkümnendat korda. Esimest korda teeb ta seda direktorina.

«Ma arvan, et ma ei saa praegu päris hästi aru, kui suur vastutus see tegelikult on,» räägib senine Miina Härma gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Tannberg ja lisab, et eks ta kuu aja pärast ole teine inimene kui praegu.

Ta kiidab kooli tugevat ja toetavat meeskonda ning kinnitab, et kindlasti ei taha ta kooli tulevikku üksi paika panna, vaid arvestada võimalikult paljude inimeste arvamusega.

Uus direktor ütleb, et Härma kooli endise direktori ja praeguse abilinnapea Jüri Sasi järglane on hea olla – kool lähimate aastate jooksul remonti ei vaja ja õppetöö käib kui kellavärk.

Kuigi alguses oli Tannbergil direktori ametikohale kandideerimisel süda kõhklev, tundis paarkümmend aastat õpetajana töötanud naine siiski, et tahab midagi muud. «Õpetajatöö ei ole mulle midagi uut. Igal aastal on lihtsalt uued lapsed, » selgitab ta.

Missiooni lõpusirgel

Tannbergil oli direktoriks kandideerimiseks veel teinegi hea põhjus – juba kaks aastat on ta juhtinud töörühma, mis on ette valmistanud kooli 100. sünnipäeva pidustusi, ja võõral inimesel oleks tema hinnangul väga raske selle protsessiga lõpusirgel kaasa minna. «See on nagu missioon,» räägib ta talle antud ülesandest.

Selle nädala alguses esitleti raamatut Miina Härma kooli ajaloost ja peeti konverents, millega tähistati eestikeelse keskhariduse 100. sünnipäeva.

Koolis on tulemas ka sportmängud vilistlastele ja oktoobris kooli sünnipäeval üritused vilistlastele ning õpetajatele, muu hulgas rongkäik, millega käiakse läbi Härma kooli kunagised asukohad.

Ajaloolasest õpetaja oskab ritta laduda kõik kunagised koolimajad, kus härmakad on tarkusi taga ajanud: Tartu Ülikooli kohviku ja sotsiaalteaduskonna hoone ja ka Treffneri gümnaasiumi koolimaja, kus rasketel aegadel õhtuses vahetuses haridust antud.

Tannbergi eelseisvast kooliaastast ei puudu ka nukrusenoot – kuigi direktor võib anda kuni kuus tundi nädalas, ei riski ta esialgu üle kahe tunni nädalas anda ja sellest on tal kahju. Õnnelikud, kes tema tundides saavad edasi käia, on ka erilised, mullu tema juhatamise all põhikooli lõpetanud.

Õpetajana on Tannberg enda hinnangul heatahtlik, ent kui vaja, siis võib tunnis pahandada ka. «Ma ütlen isegi mõnikord halvasti mõnele, » naerab ta ja nendib, et õpilased teavad, et kui ta halvasti ütleb, siis ta päris nii ikka ei mõtle.

Tannberg loodab, et õpilased tema tundi vastu tahtmist ei tule, seda järeldab ta sellest, et huvi aine ja ajaloo lõpueksami vastu on koolis suur. «Aga mõnikord, kui olen ühissõidukis juhtunud kuulma, mida räägitakse päevapoliitikast või ajaloost, siis on küll selline tunne, et sekkuks kohe ja... » räägib naine, et noorte ajalooteadmiste tase on ikka seinast seina.

Olulised faktid

Ajaloos, leiab ta, on aga väga oluline faktide teadmine, sest ilma nendeta ei teki ka arutelu. Enamik õpilasi ei jõua tema sõnul keskkoolis erinevate riikide ajaloo seoste mõistmiseni, Tannbergil sai enda sõnul ajalugu selgeks alles paari aasta õpetamise järel.

Praegusel õppekaval, millele kriitikud heidavad ette liigset faktikesksust, pole Tannbergi hinnangul viga midagi. «Me ei pea hakkama seda iga hinna eest muutma, kui me ei tea, et uus parem tuleb,» leiab ta. Samas ei meeldi talle paljude ajalooõpikute tihendamine ehk lühikonspektiks muutmine, tema sõnul võiks ajalooraamatus lisaks faktidele olla ka lugusid, muidu pole see lastele huvitav.

Pärast koolitööd Tannbergil enda sõnul palju vaba aega ei jää. Eriti kui õpetada on gümnaasiumiklassid – siis on vaja koduski paar-kolm tundi õpetajatööga tegeleda, pärast seda jõudvat veel ajalehed läbi lugeda ja mõnda teleuudistesaadet kaeda. Ja kui eriti hästi läheb, siis mõnda filmi vaadata.

Ka niisama on hea logeleda või juturaamatut lugeda, leiab ta. Samuti meeldib direktrissile väga õmmelda, kuigi selleks ei ole ta enam ammu aega leidnud. Tulevikus plaanib ta võib-olla astuda doktorantuuri, sest tahab ka viie aasta pärast ametiaja lõppedes olla tööturul konkurentsivõimeline.

Ent kui endisest kursusevennast abikaasal, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsendil ajaloodoktor Tõnu-Andrusel valmib järjekordne ajalooõpik, on Ene varmas sinna juurde töövihiku koostama. Esimene töövihik valmis 1998. aastal. Muide, nende kursuselt tuli peale nende veel kaks abielupaari.

Kuigi 3. klassis raadiost kuuldud esiaja ajaloo saatest innustust saanud ja Hillar Palametsa ajalooõpiku peaaegu et pähe lugenud tüdruk keskkooli lõpul kahtles, et äkki peaks hoopiski minema õigusteadust tudeerima, ei kahetse Ahja keskkooli oma klassi parim õpilane erialavalikut.

Kahel korral on Tannberg oma Miina Härma gümnaasiumi vilistlastest lastel, Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika 3. aasta tudengist pojal ja sügisest Tartu Ülikooli õigusteadust tudeerival tütrel, nende lunimise peale aidanud ajalooeksamiks õppida.

Tänavu aga on ilmselt vaja aidata ajaloo lõpueksamiks valmistuda Hugo Treffneri gümnaasiumi reaalklassis õppival tütrel, kelle kaudu ta näiteks on ka Treffneris toimuvaga kursis. Igasugune võistlus on Tannbergi hinnangul hea, aga Treffneri kooliga loodab ta pigem koostööd arendada kui, hammas verel, mõõtu võtta.

----------------------------------------

CV

• Ene Tannberg on sündinud 22. jaanuaril 1963. aastal Tartus, ta on abielus ja kolme lapse ema.

• Pärast Võnnu ja Ahja keskkooli läks õppima Tartu Riiklikku Ülikooli, kus lõpetas Eesti ajaloo eriala ajaloolase, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutsega. 2003. aastal sai Tartu Ülikooli avatud ülikoolis koolikorralduse kutsemagistriks.

• On töötanud Puka ja Tsirguliina keskkoolis ning alates 1996. aastast Miina Härma gümnaasiumis õpetajana. On koostanud 1998. aastast ajalooõpikuid ning -töövihikuid, 2004. aastal valiti aasta õpetajaks.

----------------------------------------

Arvamus

Jüri Sasi

Miina Härma gümnaasiumi endine direktor, Tartu abilinnapea

Kuna ma ise soovitasin tal kandideerida, siis ma ei saagi teisiti öelda, kui et ta on parim kandidaat. Temas on piisavalt kodanikujulgust, näiteks õppenõukogus julges ta välja tulla arvamusega, mis ei olnud üldsuse arvamus. Tal on ideid, mõtteid, kuidas kooli juhtida ja mida tuleks tänases koolis tähele panna. Täna on tal ka enamiku õpetajate ja õpilaste toetus – nende kahe suure jõu toel on koolis võimalik mägesid liigutada. Ta on piisavalt energiline, hea huumorimeelega ja tolerantne, et saaks kooli juhtimisega hästi hakkama.

Mis ei ole ka vähetähtis – tema oma lapsed on juba suured, mees ei vaja ka igapäevast tuge ja ta saab täie jõuga pühenduda kooli asjadele. Selles töös peab olema alati valmis, et kaheksa tunniga päevas ja viie päevaga nädalas ei tule toime ja ka koolivaheajal peab tööl olema.

Heikki Veinimäe

Miina Härma gümnaasiumi direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal

Tema iseloomuomadustest paneksin esikohale töökuse, seejärel sihikindluse ja rahulikkuse erinevates olukordades.

Tasakaalukas inimene, võiks öelda. Mis inimestevahelises suhtluses ikka oluline on – ta on sõbralik.

Ma arvan, et selle raamatu kokkupanek andis päris hea stardipositsiooni direktoriametis. See oli ju süvitsi tegelemine kooli minevikuga ja selle taustal ma mõtlen, et teatud mõtted võisid tal tekkida ka kooli tuleviku suhtes.

Alan Rüütel

Mullu Ene Tannbergi juhatamise all 9.b klassi lõpetanud õpilane

Mina käisin tema klassis ühe aasta, aga ma oskan öelda, et ta on väga abivalmis, hästi sõbralik ja muidugi väga hea õpetaja.

Kindlasti ei ole ta kuri, pigem muutis tunni huvitavaks ja tekitas tahtmise hästi õppida.

 
Tarmo Lamp, Postimees Online

Linn lubab lasteaiasabad kaotada

30. august 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Jüri Sasi
Aastaid Tartu häbiplekiks olnud lasteaiasabad peaksid kaduma hiljemalt järgmise aasta sügiseks, lubab Tartu abilinnapea Jüri Sasi. Maakonnas järjekorrad mõnel pool säilivad.

Juba sel sügisel lisandub Tartusse 128 uut lasteaiakohta. Neist 82 linna lasteaedade viies rühmas. Olulist leevendust toob aga see, et 46 uut kohta luuakse veel ka kahte eralasteaeda.

Sasi kinnitas, et kõik need, kes kevadel Sassi lasteaias pika ninaga jäid, saavad eeloleval sügisel kindlasti lasteaiakoha.

Lisaks on katoliku kool väljendanud valmidust avada 20 kohta 2–6-aastastele lastele, ent praegu on tahtjaid teada vaid 10.

Otsustav tegutsemine

«Nii et väga tõsine probleem on selleks aastaks tõesti ümber,» ütles Sasi.

Lõplik leevendus peaks tulema aga alles tuleva aasta sügisel, kui valmib Ida tänava lasteaed, sest enne seda ei ole võimalik kohta anda kõigile kevadistele sõimekoha soovijatele.

Tõsi on ka see, et täit teadmist, kui palju lasteaiakohti täpselt puudu on, linnal pole. Sest kõik vanemad ei soovigi lapsi lasteaeda panna. Tartus käib ainult 63 protsenti lasteaiaealistest lastest lasteaias.

Mis siis aga muutunud on, et lasteaiasabad, mis aastaid näis lahendamatu probleemina, õnnestub ootamatult aastaga ära kaotada?

«Võibolla oli lihtsalt küsimus selles, et oli tarvis otsustavalt tegutseda ja võtta vastu otsused, et me teeme need asjad korda,» vastas Sasi.

«Ja tegelikult see ressurss oli linnal olemas, nagu nüüd välja tuleb. Oli ju lasteaedasid, kus ruumid olid olemas, neid ei kasutatud sellepärast, et ei olnud raha. Nüüd on see raha leitud, sai need korda tehtud ja kasutusele võetud,» lisas ta.

Maakonnas veel muret

Lasteaiakohtade puudus pole võõras teema ka maakonnas.

Elva linnamajanduse osakonna juhataja Kalev Kepp ütles, et kahes Elva lasteaias käib praegu kapitaalremont. Kui need lõpevad, algab Peedu lasteaia laiendamine. Praegu on Elvas lasteaiajärjekordades umbes 40 last, aasta pärast ei tohiks järjekordi enam olla.

Tartu valla sotsiaalnõunik Jaana Puur nentis, et ka neil on lasteaiakohtade defitsiit.

«Meie selliste töövõitudega nagu Tartu veel ei hiilga. Meil on kaks lasteaeda. On ka järjekord,» ütles ta. Vallas just käivad läbirääkimised, kas ehitada Kõrveküla lasteaiale juurdeehitis või tuleb Vahi kasvavasse elurajooni eralasteaed, milles käivate laste eest hakkaks omavalitsus maksma.

Uued lasteaiakohad Tartus

Sel aastal

• 1. augustist Kellukeses 18 sõimekohta

• 1. septembrist Sassis 18 sõimekohta ja 24 aiakohta

• 1. septembrist eralasteaias Anni Mängumaa 2 rühma (kokku 26 kohta, mõlemas üks koht erivajadustega lastele)

• 1. septembrist Maarja koolis 4 kohta erivajadustega lastele

• 1. oktoobrist Maarjamõisas 18 sõimekohta

• Oktoobri alguseks katoliku koolis 20 kohta 2–6-aastastele

Tuleval aastal

• Veebruaris-märtsis Ploomikeses 14 sõimekohta

• Ilmselt mais, aga hiljemalt septembris Karolines 14 sõimekohta ja Meelespeas 14 sõimekohta

• 1. septembril Ida tänava lasteaias kuus rühma (kokku 132 kohta)

Jaanika Meier, Jüri Saar, Tartu Postimees