Arhiiv aja järgi september, 2006

Soome kultuuriautonoomia rahastamine täna ja tulevikunägemus

29. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Toivo Kabanen
Ettekanne Eestimaa Rahvuste Ühenduse 18. Foorumil

Teatavasti Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustati peale Kultuuriomavalitsuse kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimisi, mis toimusid 14. - 16. mail 2004. aastal. Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest.


Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtivas seaduses on määratlemata   Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Seepärast ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Lisaks on kehtivas seaduses veel mitmed sätted, mis vajavad muutmist ja on vaja lisada uusi sätteid. Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus on  kahel korral, 1998. ja 1999. aastal esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.


Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiseks moodustati 2005. aasta kevadel töörühm, kes töötaski välja eelnõu teksti. Ka meie esitanud omad ettepanekud seaduse muutmiseks. Kahjuks meie ettepanekuid põhiliselt ei arvestatud. Kuid me olime selle poolt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti.


Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse eelnõu on valmis esitamiseks Riigikogule. Selle seaduse esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. 2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused. Loodame, et uus 2007. aasta märtsis valitav Riigikogu võtab Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse menetlusse.


Nüüd siis finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus. Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid on:
1) emakeelse õppe korraldamine,
2) kultuuri ja hariduse edendamine,
3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine,
4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine.
See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõppe jne.

Tulevikunägemus. Kui rääkida kultuuriautonoomia tulevikust, siis see taandub kõigepealt juriidilise staatuse lahendamisele ja finantseerimise suurusele ning skeemile. See kõik on aga valitsevate ringkondade poliitilise tahte küsimus. Meil kulus ligi kuus aastat oma kultuuriautonoomia saavutamiseks. Kas kulub veel teine kuus aastat, et kultuuriomavalitsus saaks asuda tegutsema?

Tegelikult vajab kogu vähemusrahvuste küsimus täiesti uut lähenemist. Kultuuriautonoomia kehtiva seaduse mõistes on võimalik ainult suurematele rahvusgruppidele (soomlased, valgevenelased, ukrainlased ja venelased). Väiksematele rahvusgruppidele see ei sobi. Seega on vaja välja töötada täiesti uus seadus vähemusrahvustele. Vähemusrahvuste kultuuri ja haridusalase tegevuse finantseerimises tuleb rakendada võrdse kohtlemise printsiipi. Praeguses situatsioonis on eelisolukorras venelased, sest nende haridusalast ja kultuurilist tegevust finantseeritakse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest sadades miljonites kroonides. Teised vähemusrahvused peavad läbi ajama kuidas keegi saab ja oskab.

Soome kultuuriautonoomia rahastamine täna ja tulevikunägemus

29. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Toivo Kabanen
Ettekanne Eestimaa Rahvuste Ühenduse 18. Foorumil

Teatavasti Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia moodustati peale Kultuuriomavalitsuse kõrgeima organi Kultuurinõukogu valimisi, mis toimusid 14. - 16. mail 2004. aastal. Kultuurinõukogu valiti 25 liikmeline. Kultuurinõukogu pidas oma esimese istungi 12. juunil 2004. aastal. Kinnitati Kultuurinõukogu põhimäärus ja valiti Kultuurinõukogu esimees ja kaks aseesimeest.


Soome Kultuuriomavalitsuse käivitamiseks on vaja muuta Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust. Kehtivas seaduses on määratlemata   Kultuuriomavalitsuse juriidiline staatus. Seepärast ei ole võimalik kultuuriomavalitsust kusagil registreerida. Lisaks on kehtivas seaduses veel mitmed sätted, mis vajavad muutmist ja on vaja lisada uusi sätteid. Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seadus on  kahel korral, 1998. ja 1999. aastal esitatud Riigikokku, kuid teda ei võetud menetlusse.


Kolmas katse toimus käesoleva aasta kevadel. Seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiseks moodustati 2005. aasta kevadel töörühm, kes töötaski välja eelnõu teksti. Ka meie esitanud omad ettepanekud seaduse muutmiseks. Kahjuks meie ettepanekuid põhiliselt ei arvestatud. Kuid me olime selle poolt, et valmiskirjutatud eelnõu saaks Riigikokku, kus menetluse käigus on Riigikogu liikmetel võimalus täiendada ja muuta esitatud teksti.


Vähemusrahvuse Kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse eelnõu on valmis esitamiseks Riigikogule. Selle seaduse esitamist Riigikogule planeeriti ühe Riigikogu fraktsiooni liikmete poolt. Kahjuks üks koalitsioonipartner keeldus toetamast seaduse muutmist ning seaduse muutmise eelnõud ei võetud Riigikogu menetlusse. Mis saab edasi, ma ei tea. 2007. aasta mais möödub kolm aastat Kultuurinõukogu valimistest ja ühtlasi saavad otsa ka valitud Kultuurinõukogu volitused. Vastavalt kehtivale seadusele valitakse Kultuurinõukogu kolmeks aastaks. Seega valitud kultuurinõukogu ei ole saanudki asuda täitma oma ülesandeid. Kas järgmisel kevadel tuleb korraldada uued valimised olematule kultuuriautonoomiale? Kes maksab selle kinni? Need on küsimused, milledele peame leidma vastused. Loodame, et uus 2007. aasta märtsis valitav Riigikogu võtab Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse muutmise seaduse menetlusse.


Nüüd siis finantseerimisest. Oleme saanud kultuuriautonoomiale riigieelarvest rahalist toetust kolmel viimasel aastal kokku 1 000 000 krooni. Esimesel aastal oli toetuse summa 200 000 krooni, teisel aastal 300 000 krooni ja käesolevaks aastaks on eraldatud 500 000 krooni. Kuna Kultuuriomavalitsus on registreerimata s.t. ta ei ole juriidiline isik, siis riigieelarvelise toetuse kätte saamiseks on sõlmitud vastav leping Eesti Ingerisoomlaste Liidu ja riigikantselei vahel. See tähendab seda, et EIL kasutab kultuuriautonoomiale määratud toetust. Iseenesest pole meie poolt vaadatuna sel tähtsust, millist teed pidi raha liigub, kuid selles on mitmeid juriidilisi küsitavusi. Teine ja palju olulisem küsimus on riigieelarvelise toetuse suurus. Pool miljonit aastas tundub esmapilgul suur summa. Tegelikult see tähendab ühe töötaja palka, bürookulusid ja muid kulusid. Seaduses ettenähtud eesmärkide teostamiseks sellest ei piisa. Põhieesmärgid on:
1) emakeelse õppe korraldamine,
2) kultuuri ja hariduse edendamine,
3) kultuuriomavalitsusasutuste moodustamine ja nende tegevuse korraldamine,
4) rahvuslike kultuuriürituste korraldamine.
See on nii lai ampluaa, millega on vajalik tegeleda. Praeguse finantseerimise taseme juures on see võimatu. Kui võtta arvesse, et praegusel ajal tegutseb meil 16 isetegevuskollektiivi, korraldatakse igal aastal 15-20 rühmas keeleõppe jne.

Tulevikunägemus. Kui rääkida kultuuriautonoomia tulevikust, siis see taandub kõigepealt juriidilise staatuse lahendamisele ja finantseerimise suurusele ning skeemile. See kõik on aga valitsevate ringkondade poliitilise tahte küsimus. Meil kulus ligi kuus aastat oma kultuuriautonoomia saavutamiseks. Kas kulub veel teine kuus aastat, et kultuuriomavalitsus saaks asuda tegutsema?

Tegelikult vajab kogu vähemusrahvuste küsimus täiesti uut lähenemist. Kultuuriautonoomia kehtiva seaduse mõistes on võimalik ainult suurematele rahvusgruppidele (soomlased, valgevenelased, ukrainlased ja venelased). Väiksematele rahvusgruppidele see ei sobi. Seega on vaja välja töötada täiesti uus seadus vähemusrahvustele. Vähemusrahvuste kultuuri ja haridusalase tegevuse finantseerimises tuleb rakendada võrdse kohtlemise printsiipi. Praeguses situatsioonis on eelisolukorras venelased, sest nende haridusalast ja kultuurilist tegevust finantseeritakse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest sadades miljonites kroonides. Teised vähemusrahvused peavad läbi ajama kuidas keegi saab ja oskab.

Vaba Eesti astus pika sammu edasi

24. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Väga tabavalt on kõrvaltvaatajatest naaberriikide ajakirjanikud iseloomustanud Toomas Hendrik Ilvese valimist Eesti presidendiks – Eesti liikus lõplikult uude ajastusse. Nii ta on. Rüütel on siiski eelmise ajastu märgi kandja.

Olen viimastel kuudel inimestega kohtudes pidevalt rääkinud, et Arnold Rüütel on igati välja teeninud õiguse puhkuseks, pensionile minekuks. Kõige rohkem oli see Rahvaliidu ja Keskerakonna juhtide tahe, et tuleb uuesti kandideerida. Vastumeelselt nõustus kandideerimisega Rüütel ise ning perekond jäigi tal lõpuni teist meelt. Ilma kandideerimiseta ei oleks keegi hakanud välja tooma Rüütli nõukogude aegse tegevuse erinevaid tahke ning president oleks saanud pensionile hoopis väärikamalt. Reiljani ja Savisaare nõudel ta seda teha ei saanud. Seega ei ole Ilvese võit Rüütli kaotus, pigem vastupidi. Ka Rüütel võitis. Tema saab nüüd rahulikult pensionipõlve hakata pidama.

Ilvesel on aga ees suur töö. Rahvas on andnud talle suure poolehoiu ning valijamehed on ta ära valinud. Järgmised presidendi poolt astutavad sammud on väga tähtsad. Järgmise aasta märtsis toimuvad parlamendivalimised muudavad olukorda vaid keerulisemaks. Üks Ilvese presidendiks saamisega seonduv lootus on, et inimeste hirm võimu ees peaks taanduma. Ühes euroopalikus riigis ei pea tavakodanik ega ka riigiametnik kartma välja öelda oma arvamust. President saab häirekella lüüa, kui edaspidigi toimuvad demokraatlikku ühiskonda sobimatud tegevused nagu näiteks kellegi tuludeklaratsiooni vaatamine.

Mul on kahju, et osa Järvamaa valijameestest siiani ei julge öelda, kelle poolt nad Estonias oma hääle andsid. Kas on põhjuseks, et nad kardavad pahandada keskerakonda? Kui saadakse teada, et hääletati Ilvese poolt, siis äkki ei saagi omavalitsus lubatud lisaraha riigieelarvest. Või on hoopis pelg, et võidakse hakata muud moodi taga kiusama.
Vabas Eestis ei tohiks inimestel olla selliseid hirme. Soovitan keskerakonnal ja rahvaliidul maha matta mõte „mittekuulekate” omavalitsuste rahataotluste kõrvaletõrjumisest jmt käitumisest. Kedagi ei tohi karistada tema meelsuse pärast. Mitte ühegi omavalitsuse rahataotlust ei tohi ainult sellepärast toetada, et nad Rüütlit lubasid valida. Samuti ei tohi Ilvese valimise pärast rahataotlus rahuldamata jääda. Riigi rahaga hääli ei osta!

Nüüd on möödas see aeg, kus presidendilt saab ordeni sinimustvalge lipu mahakiskuja. Presidendivalimised tõid päevakorda jälle nõukogude aja teema. Kes siis kus positsioonil oli ja mida tegi. Eks 2006 aastal tuleks ikka rohkem seda vaadata, kas inimene on ka muutunud. Kas ta ajab ikka sama joru mis tollal või on 15 taasiseseisvunud Eestis elatud aastat väärtushinnanguid muutnud.

On Järvamaalgi endiste aegade hõngu. Kunagine Järvamaa esikommunist juhib omavalitsuste liitu vägagi endisaegsetel meetoditel. Kes ei ole tema poolt, loeb ta enda vaenlasteks. Soovib saavutada kontrolli meedia üle, olgu selleks siis Järva portaal, Kuma raadio või ETV ja ER korrespondent.  Need on kommunistlikud põhimõtted, mitte demokraatlikud. Vabad inimesed vabal maal ei tohi olla takistatud oma arvamuse väljendamisel.
Toomas H. Ilvese saamine Eesti presidendiks on märk sellest, et nõuka-aegsetel meetoditel ei ole tulevikku. Eesti rahvas ei taha vanu aegu tagasi ja sellega tuleb ka Järvamaal arvestada.

Tõnis Kõiv
Järva-Viljandimaalt valitud Riigikogu liige

Postitatud 25.septembril 2006

Lugu avaldatud muudetud kujul Järva Teatajas, 26.sept 2006

Mõned mehed ei tea, mis on kultuur

19. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Kultuuriinimene on kultuurne inimene. Tugeva sotsiaalse närviga ja tunneb ühiskonna ees vastutust. Tajub ohte ja reageerib nendele. Avaldab oma arvamust siis, kui tunneb, et on valus. Valus vaadata, kuidas üks või teine protsess kulgeb. Kui asjad lähevad vales suunas. Või päris metsa.

 

Kultuuriinimene on kultuurne inimene. Tugeva sotsiaalse närviga ja tunneb ühiskonna ees vastutust. Tajub ohte ja reageerib nendele. Avaldab oma arvamust siis, kui tunneb, et on valus. Valus vaadata, kuidas üks või teine protsess kulgeb. Kui asjad lähevad vales suunas. Või päris metsa.

Ajaloost on kultuurseid õppetunde eeskujuks võtta mitmeid.

Nii oli see 1980. aastal kui koostati „40 kiri” –vastulauseks valitsuse omavolile  koolinoorte rahutustel osalenute vastu ning ühtlasi eesti keele ja kultuuri kaitseks, sama võib  öelda loomeliitude pleenumi kohta uuel ärkamisajal.

"40 kirja" nägid järgneva kaheksa aasta jooksul vaid vähesed valitud ning mõned kirjale allakirjutanutest pidid kannatama vallandamist, ülekuulmisi või läbiotsimisi, oli neljakümne kirja mõju väga kaugeleulatuv.

Tookordne haritlaskonna väljaastumine mõjus kogu eesti rahva moraali tõstvalt ja ühendavalt. Mõnede ajaloolaste ja poliitikute hinnangul avaldas see kiri lausa EKP Keskkomiteele nii tugevat mõju, et leevendati Eesti venestamispoliitikat.

1988. aasta loominguliste liitude revolutsiooniline ühispleenum oli võimas kultuuriintelligentsi reageering poliitilisele olukorrale ning sai ka märkimisväärse tulemi: seda peetakse kaasaegse rahvusühtsuse sünnipäevaks.

Eesti ühiskonnas on avalik kiri poliitika tegemise üks viise. 80 Eesti kultuuritegelast avaldasid oma seisukoha presidendivalimiste kohta avalikus pöördumuses „Toetades Ilvest aitame Eestit”. Oli see poliitikasse sekkumine ja/või poliitika tegemine? Oli küll. Kuid mis selles halba on?

 

Kultuuripoliitika küünilisus ärritab

Mina isiklikult arvan, et ei olegi. Mitmed kultuuriprominendid suhtuvad ülima skepsisega Eesti riigi kultuuripoliitikasse. Poliitikud ei ole kulutuurivallas enamasti kuigi kodus, kui poliitikasse läinud-tulnud kultuuritegelased ise välja arvata.

Ometi on kõigil poliitikutel õigus kultuuriteemadel sõna võtta ja parem on, kui kultuuritegelased ise midagi seepeale ei kostaks. Muidu keeratakse rahakraanid kinni. Kõige eredam kulutuuripoliitika ausammas on loomulikult ETV (ja Eesti Raadio), mis särab kaugemale, kui Vabadussammas New Yorkis.

Tegelikult on oma seisukohtade avaliku väljaütlemise õigus nii kultuuritegelastel poliitika suhtes kui ka poliitikutel kultuuri suhtes. Avalik arvamus on see, mis paneb asjad paika. Rumalad mõtted naerdakse välja, targad tehakse teoks.

Kultuuritegelastel on oma arvamuse avaldamine poliitika suhtes (sic! mitte poliitilise arvamuse avaldamine) aga palju keerulisem, kui poliitikutel kultuuri suhtes. Poliitik keerab rahakraani kinni seal, kus ei meeldi ja lahti seal, kus meeldib. Ta valib, kas kultuur on olemas või ei ole. Ja ongi poliitika tehtud. Stalin ja Hitler olid möödunud sajandil parimad poliitilise kultuuri viljelejad. Mida saavad kultuuriinimesed selle peale teha? Kirja kirjutamine on ikka väga sõbralik tegevus, eriti kui kiri ise on küll murelik, aga heatahtlik. Seetõttu on Keskerakonna noorte (kes teab, kui noored selle pressiteate autorid tegelikult on!) ja Villu Reiljani kurjustamised lausa kohatud. Mõned mehed Eestis ei tea lihtsalt, mis on kultuur.

 

Ajalugu tuleb kirjutada kultuurselt

Avalikule kirjale reageerinud poliitikute soovis hoida kultuuriharitlased vaiksete ja vaguratena, haritlaskonna alavääristamises ning nende arvamuse tühiseks kuulutamises, kaigub labane üleolevus ja eneseimetlus.

Süüdistused, nagu oleksid kirjale allakirjutanud ühiskonna lõhestatust süvendanud, ei ole kuidagi põhjendatud. Ühiskonna lõhestatuse – kui tekkinud vastuseisu on üldse põhjust nii dramaatilise nimega kutsuda – on põhjustanud blaseerunud poliitiline olukord, mitte 80 haritlase avalik pöördumine ja osalemine demokraatias.

Kollektiivne kiri, ühine väljaastumine ei sünni kaalutlemata otsuste või kiirustamisega. Oma arvamuse avaldamine, sealhulgas grupi arvamuse avaldamine ei anna tunnistust mitte tasakaalu puudumisest, vaid pigem läbimõeldud veendumusest ja otsusest, kus iga mõte on mitu korda üle mõeldud ja kaalutud.

Haritlased ja kultuuriinimesed on alati teadnud – võib-olla mõnikord küll liiga idealiseeritult, kuid siiski – mis on oluline rahvale, mis on tähtis tulevikus ning kuidas seda saavutada. Kui me ei taha tunnistada omale mõne inimese suuremat vaistu ning ettenägemisvaistu, ei saa me siiski eitada, et kultuuritegelased näitasid – nii 1980., 1988. kui 2006. aastal ühiskonna hetkeseisu.

Kokkuvõtvalt: Eesti kultuuritegelased on kirjutanud Eesti ajalugu kultuurselt. Mu südamehääl ütleb, et ka seekord. Kultuuritegelastel on samasugune õigus avaldada oma arvamust poliitika suhtes, nagu on poliitikutel õigus avaldada oma arvamust kultuurist. Eriti siis, kui neil on valus. Osade poliitikute jaoks on selline tunne kahjuks võõras.

 

Mõned mehed ei tea, mis on kultuur

19. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Laine Jänes
Kultuuriinimene on kultuurne inimene. Tugeva sotsiaalse närviga ja tunneb ühiskonna ees vastutust. Tajub ohte ja reageerib nendele. Avaldab oma arvamust siis, kui tunneb, et on valus. Valus vaadata, kuidas üks või teine protsess kulgeb. Kui asjad lähevad vales suunas. Või päris metsa.

 

Kultuuriinimene on kultuurne inimene. Tugeva sotsiaalse närviga ja tunneb ühiskonna ees vastutust. Tajub ohte ja reageerib nendele. Avaldab oma arvamust siis, kui tunneb, et on valus. Valus vaadata, kuidas üks või teine protsess kulgeb. Kui asjad lähevad vales suunas. Või päris metsa.

Ajaloost on kultuurseid õppetunde eeskujuks võtta mitmeid.

Nii oli see 1980. aastal kui koostati „40 kiri” –vastulauseks valitsuse omavolile  koolinoorte rahutustel osalenute vastu ning ühtlasi eesti keele ja kultuuri kaitseks, sama võib  öelda loomeliitude pleenumi kohta uuel ärkamisajal.

"40 kirja" nägid järgneva kaheksa aasta jooksul vaid vähesed valitud ning mõned kirjale allakirjutanutest pidid kannatama vallandamist, ülekuulmisi või läbiotsimisi, oli neljakümne kirja mõju väga kaugeleulatuv.

Tookordne haritlaskonna väljaastumine mõjus kogu eesti rahva moraali tõstvalt ja ühendavalt. Mõnede ajaloolaste ja poliitikute hinnangul avaldas see kiri lausa EKP Keskkomiteele nii tugevat mõju, et leevendati Eesti venestamispoliitikat.

1988. aasta loominguliste liitude revolutsiooniline ühispleenum oli võimas kultuuriintelligentsi reageering poliitilisele olukorrale ning sai ka märkimisväärse tulemi: seda peetakse kaasaegse rahvusühtsuse sünnipäevaks.

Eesti ühiskonnas on avalik kiri poliitika tegemise üks viise. 80 Eesti kultuuritegelast avaldasid oma seisukoha presidendivalimiste kohta avalikus pöördumuses „Toetades Ilvest aitame Eestit”. Oli see poliitikasse sekkumine ja/või poliitika tegemine? Oli küll. Kuid mis selles halba on?

 

Kultuuripoliitika küünilisus ärritab

Mina isiklikult arvan, et ei olegi. Mitmed kultuuriprominendid suhtuvad ülima skepsisega Eesti riigi kultuuripoliitikasse. Poliitikud ei ole kulutuurivallas enamasti kuigi kodus, kui poliitikasse läinud-tulnud kultuuritegelased ise välja arvata.

Ometi on kõigil poliitikutel õigus kultuuriteemadel sõna võtta ja parem on, kui kultuuritegelased ise midagi seepeale ei kostaks. Muidu keeratakse rahakraanid kinni. Kõige eredam kulutuuripoliitika ausammas on loomulikult ETV (ja Eesti Raadio), mis särab kaugemale, kui Vabadussammas New Yorkis.

Tegelikult on oma seisukohtade avaliku väljaütlemise õigus nii kultuuritegelastel poliitika suhtes kui ka poliitikutel kultuuri suhtes. Avalik arvamus on see, mis paneb asjad paika. Rumalad mõtted naerdakse välja, targad tehakse teoks.

Kultuuritegelastel on oma arvamuse avaldamine poliitika suhtes (sic! mitte poliitilise arvamuse avaldamine) aga palju keerulisem, kui poliitikutel kultuuri suhtes. Poliitik keerab rahakraani kinni seal, kus ei meeldi ja lahti seal, kus meeldib. Ta valib, kas kultuur on olemas või ei ole. Ja ongi poliitika tehtud. Stalin ja Hitler olid möödunud sajandil parimad poliitilise kultuuri viljelejad. Mida saavad kultuuriinimesed selle peale teha? Kirja kirjutamine on ikka väga sõbralik tegevus, eriti kui kiri ise on küll murelik, aga heatahtlik. Seetõttu on Keskerakonna noorte (kes teab, kui noored selle pressiteate autorid tegelikult on!) ja Villu Reiljani kurjustamised lausa kohatud. Mõned mehed Eestis ei tea lihtsalt, mis on kultuur.

 

Ajalugu tuleb kirjutada kultuurselt

Avalikule kirjale reageerinud poliitikute soovis hoida kultuuriharitlased vaiksete ja vaguratena, haritlaskonna alavääristamises ning nende arvamuse tühiseks kuulutamises, kaigub labane üleolevus ja eneseimetlus.

Süüdistused, nagu oleksid kirjale allakirjutanud ühiskonna lõhestatust süvendanud, ei ole kuidagi põhjendatud. Ühiskonna lõhestatuse – kui tekkinud vastuseisu on üldse põhjust nii dramaatilise nimega kutsuda – on põhjustanud blaseerunud poliitiline olukord, mitte 80 haritlase avalik pöördumine ja osalemine demokraatias.

Kollektiivne kiri, ühine väljaastumine ei sünni kaalutlemata otsuste või kiirustamisega. Oma arvamuse avaldamine, sealhulgas grupi arvamuse avaldamine ei anna tunnistust mitte tasakaalu puudumisest, vaid pigem läbimõeldud veendumusest ja otsusest, kus iga mõte on mitu korda üle mõeldud ja kaalutud.

Haritlased ja kultuuriinimesed on alati teadnud – võib-olla mõnikord küll liiga idealiseeritult, kuid siiski – mis on oluline rahvale, mis on tähtis tulevikus ning kuidas seda saavutada. Kui me ei taha tunnistada omale mõne inimese suuremat vaistu ning ettenägemisvaistu, ei saa me siiski eitada, et kultuuritegelased näitasid – nii 1980., 1988. kui 2006. aastal ühiskonna hetkeseisu.

Kokkuvõtvalt: Eesti kultuuritegelased on kirjutanud Eesti ajalugu kultuurselt. Mu südamehääl ütleb, et ka seekord. Kultuuritegelastel on samasugune õigus avaldada oma arvamust poliitika suhtes, nagu on poliitikutel õigus avaldada oma arvamust kultuurist. Eriti siis, kui neil on valus. Osade poliitikute jaoks on selline tunne kahjuks võõras.