Arhiiv aja järgi aprill, 2007

Ingel on sündinud

30. aprill 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi

Berliinis oli vägistajate monument alles. Ohvrid on enamasti surnud või nii vanad, et nende mälestused jäid vabaduse hinna sees vist märkamatuks. Keegi ei karju seal küll ka Rossijat või Türgit, vehi punalippe ega kummarda kõrgemaid jõude varguste vahele.
Meie Aljoša on selle kõrval tippkunst – ja alles on temagi. Kalmistu puude vahel ja päikese käes imeilus, räägitakse.

Aga kaks päeva ära olla, et rääkida Euroopa demograafilisest allakäigust ja finantsperspektiividest, immigratsiooni õnnetustest, kuulda energiahirmudest ja kasvavast Vene-vastasusest Euroopas, seda on talumatult palju. Sest kodus võib selle ajaga vahetuda võim ja sündida ingel!

Minnes redutas põõsas argpüks, kes vingus kaitse järele. Tulles, kui valitsus korra taastanud on, näeme juhti, otsustajat ja ümarlauakorraldajat, kes teab lahendusi ja loetleb süüdlasi, kes on haaranuid ohjad. Enamgi, sündinud on pättide kaitseingel.

Eks pättidel ole teda ka vaja. Nad on koormaks iseendale, oma rahvusele, riigile, algul pigem justiits-, siis tervishoiu-, ja lõpus sotsiaalhoolekandesüsteemile. Nende kaitsmine on ropp töö, aga valimistel kuhjaga tasutav.

Kujutlegem linnapead arestimajades kondamas, ühes näpus Kaur, teises munitsipaalpolitseinik, kaastundlikult kinnipeetavaid küsitlemas. Tsiviliseeritud ühiskonna haavatavus leiab kindlasti kinnituse – klaasi lõhkus hoopis üks Igor, ülikond vedeles tänaval, mina tahtsin hoopis koju pääseda. Tõesta vastupidist, kohus!

Teine mulje koju jõudnuna on imetlus, kui vabal maal me elame. Sõnavabadus ja arvamuste paljusus ei mahu siia äragi. Ütleb pätt kaamerasse, et narood protiv!, ja sa võid kah minna ja kirjutada: valitsuse usaldus rahva seas kadus!; ütleb Venemaa, et naaberriigi valitsus peab tagasi astuma, ja läheb kodanik ja ütleb: valitsus peab tagasi astuma.

Vaprad kodanikud, vapper riik - ajal, mil naaber ähvardab ja boikoteerib, ründab saatkondi ja röövib vara, kisub oma monumente maha, aga võõraid ei luba liigutadagi.

Mina tahaksin öelda hoopis midagi lohutavat venelastele.

Ingel on sündinud

30. aprill 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi

Berliinis oli vägistajate monument alles. Ohvrid on enamasti surnud või nii vanad, et nende mälestused jäid vabaduse hinna sees vist märkamatuks. Keegi ei karju seal küll ka Rossijat või Türgit, vehi punalippe ega kummarda kõrgemaid jõude varguste vahele.
Meie Aljoša on selle kõrval tippkunst – ja alles on temagi. Kalmistu puude vahel ja päikese käes imeilus, räägitakse.

Aga kaks päeva ära olla, et rääkida Euroopa demograafilisest allakäigust ja finantsperspektiividest, immigratsiooni õnnetustest, kuulda energiahirmudest ja kasvavast Vene-vastasusest Euroopas, seda on talumatult palju. Sest kodus võib selle ajaga vahetuda võim ja sündida ingel!

Minnes redutas põõsas argpüks, kes vingus kaitse järele. Tulles, kui valitsus korra taastanud on, näeme juhti, otsustajat ja ümarlauakorraldajat, kes teab lahendusi ja loetleb süüdlasi, kes on haaranuid ohjad. Enamgi, sündinud on pättide kaitseingel.

Eks pättidel ole teda ka vaja. Nad on koormaks iseendale, oma rahvusele, riigile, algul pigem justiits-, siis tervishoiu-, ja lõpus sotsiaalhoolekandesüsteemile. Nende kaitsmine on ropp töö, aga valimistel kuhjaga tasutav.

Kujutlegem linnapead arestimajades kondamas, ühes näpus Kaur, teises munitsipaalpolitseinik, kaastundlikult kinnipeetavaid küsitlemas. Tsiviliseeritud ühiskonna haavatavus leiab kindlasti kinnituse – klaasi lõhkus hoopis üks Igor, ülikond vedeles tänaval, mina tahtsin hoopis koju pääseda. Tõesta vastupidist, kohus!

Teine mulje koju jõudnuna on imetlus, kui vabal maal me elame. Sõnavabadus ja arvamuste paljusus ei mahu siia äragi. Ütleb pätt kaamerasse, et narood protiv!, ja sa võid kah minna ja kirjutada: valitsuse usaldus rahva seas kadus!; ütleb Venemaa, et naaberriigi valitsus peab tagasi astuma, ja läheb kodanik ja ütleb: valitsus peab tagasi astuma.

Vaprad kodanikud, vapper riik - ajal, mil naaber ähvardab ja boikoteerib, ründab saatkondi ja röövib vara, kisub oma monumente maha, aga võõraid ei luba liigutadagi.

Mina tahaksin öelda hoopis midagi lohutavat venelastele.

Veel mõtteid pronkssõduriga seonduvalt

30. aprill 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Eestimeelsete jõudude koondumise aeg kestab. Nüüd ei ole aeg arupärimisteks ja muuks taoliseks sisepoliitilisteks vahenditeks. Praegu on olukord, kus meie naaberriik nõuab Eesti valitsuse tagasiastumist ehk siis sekkub jõhkralt Eesti siseasjadesse. Igaüks, kes oma tegevusega praegu samasuunalist tööd teeb, satub paratamatult samasse paati Vene imperialistliku võimuga. Ehk siis asetab ennast automaatselt eestimeelset rahvast väljapoole. Ja see teine pool on Eesti iseseisvuse, iseotsustamise, iseolemise vastu. Selline suhtumine võib küll liiga must-valge tunduda, aga praegusel ajal ei saa teistmoodi. Pooltoonid tulevad siis mängu, kui rahutused on möödas.

Riigikogulane Vladimir Velman andis esmaspäeval siiski Riigikogu keskfraktsiooni poolt üle arupärimise peaministrile. Nii arupärimise kui hiljem Riigikogu vabas mikrofonis keskerakondlase Olga Sõtniku paberilt mahaloetud tekstide sõnum oli üks. Ansip on paha, sest ta viis pronkssõduri Tõnismäelt minema. Saalis heideti keskerakondlaste esinemise ajal nalja, et näe, jõuti ikka Moskvast saadetud tekst enne ettekandmist eesti keelde tõlkida. Lihtsalt keskerakondlaste riigikogu puldist aetud jutt vastas täpselt Moskva soovidele ja tahtmistele.

Ma saan aru, et Keskerakond oleks tahtnud, et eelmise nädala reede hommikul oleks osa linnast olnud lõhutud, kui pronkssõdur terve ja puutumata. Keskerakond toleks tahtnud, et Eesti Vabariigi valitsus oleks pättide ees põnnama löönud ning otsustusvõimetuks muutunud. Küll siis oleks Savisaar saanud mõnuga parastada: "näete inimesed, valitsus kaitseb puuslikku, aga teid ei kaitse keegi". Eesti Vabariigi Valitsus peaminister Andrus Ansipi juhtimisel tegi öösel vastu reedet ainuõige otsuse - pronkssõdur kohe minema. Peale eelnenud laamendamisi, varastamisi ei oleks saanud mitte kuidagi teistmoodi otsustada. Rõõmu teeb, et valitsus oli ses otsuses täiesti üksmeelne.

Ei ole ka keskerakondlased sugugi kõik ühe vitsaga löödud. Kui Meelis Atonen riigikogu kõnepuldist emotsionaalset vastukõnet pidas ja keskerakonna, just eriti Savisaare tegevust lubamatuks pidas, noogutasid osa keskerakondlastest riigikogulasi nõustumise märgiks pead. Ega eestimeelsetel ei olegi täna kerge keskerakondlane olla. Aga lõppude-lõpuks otsustab iga inimene ise, millisesse erakonda ta kuulub. Kuhu sisse astub või kust välja astub.

Tõnismäel käivad väljakaevamised ning tänaõhtuse seisuga on leitud 12 kirstu. Ma ei imestaks sugugi, kui osa kirstudest on tühjad. Omal ajal ideoloogilises eesmärgil ausamba rajamise tarbeks korraldatud matmisel ei pruukinud laipu jaguda. Ei ole ju ajaloolasedki leidnud andmeid nii paljude hukkunute kohta, kui väidetavalt sinna maetud on. Kaitseministeerium lubas kolmapäeval täpsemat infot anda.

Täiesti terve pronkssõdur on juba eilsest üleval Siselinna kalmistul. Sõitsin sealt isegi autoga mööda, et olukorraga tutvuda. Kuju seisis kenasti püsti ja uudishimulikke oli veelgi. Politsei valve oli samuti kohal. Mitme riigi televisioonis näidati kaadreis sellest, kuidas vaatamata Vene meedia väidetele pronkssõdur täiesti ühes tükis ja tervena uuel kohal seisab. Isegi üllatama ei pane osade, eriti Vene propagandast läbiimbunud inimeste väited, et nende sõdurike ikkagi lõhuti tükkideks ja seejärel liimiti jälle uuesti kokku. Neile inimestele võib valget voodilina näidata, aga kui nad on ikka Vene telekanalilt kuulnud, et lina on must, siis nad jäävadki uskuma, et on must. Lehvita oma valge linaga palju tahad.

Lõhutud kauplused ja bürood saavad riburada pidi jälle korda. Olen päris mitmetes Euroopa riikide pealinna vanalinnades ringi jalutanud, ka õhtusel ja öisel ajal. Vanalinnas on levinud, et vähegi kallimat kaupa müüva kaupluse vaateaken on öösel turvakardinaga kaetud. Poodnik ei sule õhtul lahkudes ainult ust vaid tõmbab alla turvakardina ja lukustab sellegi. Eestis ei olnud äridel turvakardinaid, suurte ja uhkete kaubamärkide poed ei teinud isegi kõige elementaarsemat - vaateakende klaasid olid turvakilega katmata. Klaasile kleebitud kile ei lase klaasil kildudeks lennata, muutudes löögi tagajärjel läbipaistmatuks. Kiletatud aknast läbi pääsemiseks tuleb klaas tervikuna eemaldada. Eks oli meil levinud suhtumine, ega Eestis ju midagi ei juhtu. Aga näe juhtus, on aeg vaateakendegi osas Euroopale järele jõuda.

Osa ärimehi on väga mures, et nüüd ei saa Venemaaga enam äri ajada. Võib-olla tõesti ei saa. Kuid ärgem unustagem, et Venemaaga äri ajamine on alati olnud kõrgendatud riskiga bisnis. Venemaa puhul peab alati valmis olema poliitiliseks sekkumiseks, mis toob kaasa äri lõppemise. Osadel on hirm, et nüüd kaovad Eestis mitmed töökohad, mis Venemaast sõltuvad. Kadugu need töökohad pigem siis, kui meie majanduskasv on kõrge ja töökäsi igal pool puudu. Nii kaob Vene poolel võimalus meid majanduslikult mõjutada siis, kui majanduskasv nii kõrge ei ole. Venemaa võib vähendada nafta transiiti läbi Eesti. Aga meie riigi erinevad keskkonnaalased strateegilised dokumendid näevadki ette, et Eestit läbiva keskkonnaohtliku transiidi vähendamist. Kui Vene pool tahab ise meie keskkonnaalaseid eesmärke ellu viia, andku minna.

Kahel äreval ööl Eesti politseid nõustanud eksperdid Rootsist kui Soomest rahustasid Eesti kolleege, et teile ainult tundub, et asi on hull. Ekspertide sõnul on nende kodumaal olnud hoopis hullemaid väljaastumisi. Eesti ei ole lihtsalt selliste sündmustega harjunud ning politseigi mitte. Korrakaitsjad on saanud väärtusliku praktilise kogemuse ning ka vajalikku varustust. Tuleb turvafirmadelgi oma käitumise skeemid üle vaadata ning parandused sisse viia. Samuti peaksid ettevõtjad oma turvateenuse pakkumise lepingud ette võtma ning vajadusel punkte muutma. Et kohustused ja vastutus jaguneks ikka kohasel moel.

Tõnis Kõiv

Postitatud 1.mail 2007

Veel uue põlvkonna tulemisest

30. aprill 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Kalle Palling
Eelmise kuu Paremate Uudiste juhtkirjas oli juttu põlvkondade vahetusest poliitikas üldisemalt ja ka Reformierakonnas. Selle tõestuseks on statistiline näitaja, mille kohaselt on rahvasaadikute keskmine vanus märgatavalt langenud. Oma osa sellest on ka minul, sest Riigikogu XI koosseisu kõige noorema liikme tiitel kuulub just mulle. Kuigi ma ei arva, et inimese vanus on tema tegevust määrav, on sellel siiski mingi sümboolne tähendus. Näiteks luges Riigikogu liikme vande 2. aprillil ette just Riigikogu kõige vanem liige. Lisaks sellele, et saadikute keskmine vanus on langenud, erineb uus põlvkond poliitikas raskekaardiväest aga veel ühe näitaja poolest – nimelt paljud alla 30sed täna poliitikas aktiivsed noored ongi poliitikaga terve oma teadliku elu tegelenud. Kui veel 10-15 aastat tagasi koosnes valdav osa poliitikutest oma eriala tippudest, olgu see siis ajalugu, majandus või sotsioloogia, siis tänased noorpoliitikud on varakult (tihti juba keskkooli pinki nühkides) jõudnud veendumusele, et nad soovivad oma elu siduda poliitikaga ja seda kõige aktiivsemas võtmes. Kõnealune uus põlvkond on üldjuhul kasvanud välja erakondade noortekogudest, nad on mitmel korral aidanud erakonnal erinevaid kampaaniaid korraldada ja nad on erakondade liikmetena olnud

keskmiselt aktiivsemad. Ja nii ka mina. Seega, olukorras, kus meedia ja kaassaadikud pööravad mulle ja mu tegevusele kõrgendatud tähelepanu tänu sellele, et ma olen niivõrd "roheline", tunnen ma ise, et see on mu poliitilise tegevuse loomulik jätk. Kindlasti ei taha ma täna võtta lõplikku seisukohta kogu mu edasise tegevuse suhtes, aga ma julgen täie enesekindlusega väita, et järgmised neli aastat olen ma Riigikogu liige ja esindan oma valijaid parimal võimalikul viisil. Viimase nädala-kahe jooksul on minult korduvalt küsitud, kas ma ei arva, et mul napib riigikogulase töö tegemiseks elukogemust. Minu reaktsioon on siinkohal olnud alati üks – defineerige mõiste elukogemus. Olen seisukohal, et Riigikogus kui rahva esinduskogus peavad olema esindatud kõik ühiskonnagrupid ja noorte või tudengite esindajana oleme meie, noored, ainuõige valik. Reformierakonna suur esindatus Riigikogus on tugeva töö teenitud tulemus. Ka minu liikmelisus on raske töö tulemus. Ja ma olen selle tulemusega rohkem kui rahul, sest sisulise töö tegemiseks on Riigikogus kõik võimalused olemas. Valimiseelset erakondade ja nende esindajate vahelist hõõrumist pole enam tunda. Riigikogus valitseb sõbralik ja töine atmosfäär, minu imestuseks pigem positiivne kui jalgealust õõnestav. Ja seda nii noorte kui vanemate kolleegide vahel.

Paremad Uudised 2007 aprill

Pronkssõdurist ja muustki

28. aprill 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv

Tallinn on olnud paar viimast päeva pättide ja politsei kokkupõrgete kohaks.

Olles Eestist eemal, sain tormilistest sündmustest kodumaal aimu, kui Järva Teataja ajakirjanik  reedel (27.aprillil) SMS-i saatis ja öistele sündmustele kommentaari soovis. Saatsin sõnumi vastu ja küsisin, milliste sündmustega tegemist on? Vastuseks sain, et pronksmees viidi öösel minema. Tuleb tunnistada, et see teade tegi meele väga rõõmsaks.
Mõne tunni pärast vaatasin telerist Euronewsi kanalilt uudiseid ja siis sain aimu pronkssõduri äraviimise tagamaadest, õigemini öeldes, sündmustest, mis viisid kuju kiire kõrvaldamiseni.
Olen kindlal veendumusel, et Vene riik on juba pikemat aega kulutanud raha ja muidki vahendeid, et Eestis mingi jama kokku keerata. Pronkssõdur oli provokatsioonide alustamiseks sobilik. Eestimaal elab parasjagu nõukogude inimesi ehk Homo Soveticusi, kelle jaoks iseseisev Eesti ei ole arusaadav ega aktsepteeritav. Põhiliselt on need inimesed vene rahvusest, kuid on ka muudest rahvustest, sealhulgas eestlasi. Rahvus ei olegi siin määrav. Oluline on, et inimese arusaamisesse ei ole jõudnud iseseisva riigi olemus ega riigi kodaniku roll oma riigi ühiskonnas. Eks siin ole põhjuseid rohkemgi.

Olen täiesti nõus Järvamaa politseinikega, kelle arvates tuleks Tallinna linnapea Edgar Savisaar kriminaalvastutusele võtta tema väljaütlemiste ja isegi tegevusetuse viimastel päevadel. Ka kõige viimastele kahtlejatele pidi selgeks saama, et Savisaar on meid (loe:Eesti riiki) valmis kohe maha müüma. Eelkõige muidugi Vene riigile, oma koostööpartneri Ühtse Venemaa võimuritele. Kaitsepolitsei on meid teavitanud Vene saatkonna kohtumiste mõjust mõnede inimeste käitumisele rahutuste korraldamisel. Ei imestaks sugugi, kui me varsti kuuleme, kuidas Keskerakonna esimees on kas otse või oma jüngrite abil käitumisjuhiseid võõrriigi saatkonnast saanud. Muidugi võis see tal kõik ka puhtast pugejalikkusest nii välja kukkuda, et kõik mida Tallinna linnapea tegi või tegemata jättis, oli vesi pättide ja sellega koos ka Putini Venemaa veskile.

Eesti Politsei ees aga võtan mütsi maha, nemad kaitsesid meid pättide eest ja kaitsevad ka edaspidi. Kusjuures iga päevaga on politseil juures kogemust ja oskusi, kuidas veelgi paremini erakorralistes oludes toime tulla. Kui kasvõi üks keskerakondlane julgeb Riigikogus välja tulla arupärimistega peaministrile või siseministrile Tallinnas
toimunu kohta, siis tuleb neile selgelt koht kätte näidata. Ev Riigikogu ei ole koht, kus Vene riigi huve esindada ja raskel perioodil asjatuid küsimusi küsida. Kui olukord normaliseerub, siis on paras aeg rahulikult kogu toimunu läbi analüüsida ning edaspidiseks järeldused teha. Ei kahtle hetkekski, et politsei analüüsimise esimesel vabal momendil ka ette võtab. Kui keskparteilastel on soov kindlasti midagi küsida, siis küsigu oma erakonna esimehelt - mida ta võttis ette selleks, et pättide ja nende kaasajooksikute laamendamist ära hoida. Seni on linn osanud ainult häbematul kombel rahanumbreid kokku lüüa, palju kogu selle mäsu tagajärgede likvideerimine maksma läheb, et siis Vabariigi Valitsuselt kõik sisse kasseerida. Minu arvates on Tallinna linnal täiesti kohatu küsida raha linna kordategemise eest. See peaks olema auküsimus linnale  - teha võimalikult kiiresti jälle kõik korda.

Kõik, kellele ei meeldi iseseisev Eesti riik, eesti rahvas ja eesti keel, kes ei suuda end asetada iseseisva Eesti riigi elanikeks, tuleb siit paratamatult lahkuda. Alati on mõistlik valida vabatahtlik lahkumise tee. Siseministri viimatise avalduse alusel ähvardab kuni 60 inimest elamisloa tühistamine ja sellest tulenev Eestist väljasaatmine. Kõik nad on olnud aktiivsed
rahutustes osalejad. Eesti riik ei salli vargaid ja laamendajaid, lõhkujaid ja rüüstajaid. Ega ma ausalt öeldes ei teagi riiki, kes selliseid inimesi salliks.

Tahan rõhutada, et kindlasti ei tohi toimunud lõhkumiste ja märatsemiste eest vastutust lajatada kõigile venelastele. Ei ole mingit põhjust süüdistada igat venekeelset inimest eestivastasuses, nii me teeme neile ülekohut. Põhilised lõhkujad tulid siiski Venemaalt ja probleem on nende kaasajooksikutes, kelle arv on erinevatel hinnangutel mõni tuhat inimest. Muust rahvusest elanikke on Eestis aga üle kolmesaja tuhande. Probleemide juuri tuleb otsida ja neid on mitmes kohas. Ebakvaliteetne haridus venekeelsetes koolides, erinevad infoväljad jne. Toimunud sündmused annavad uue tõuke probleemide väljatoomiseks ja nende lahendamiseks. Näide tõsistes puudujääkidest koolihariduses oli pühapäevases Aeg luubis näidatud koolilaste räuskamine EV Riigikogu ees. Nad on Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud!!! Millised on need kodud, kus noored on üles kasvanud,  kes on need õpetajad, kes on neid õpetanud, mis inimesed neist saavad? Kas haridusministeerium mingitki ülevaadet koolides toimuvast omab? Palju küsimusi, mis peavad lähiajal saama kõik vastuse.

EV President Toomas H Ilves on öelnud, et oma riik ei saa kunagi valmis, teda tuleb pidevalt ehitada ja tema eest hoolt kanda. Toimunu äratas paljud rahulolust üles, sundides mõtlema Eesti riigi peale, meie rahvuse ja riigi ajaloole. Igaühel meist tuleb Eesti riigi peale mõelda, oma riigist hoolida, ise midagi ära teha. Algatuseks sobib väga hästi, kui me oma lastele või lastelastele üle kordame, millal ja kuidas Eesti riik sündis, kuidas vahepeal iseseisvus kadus ja siis uuesti tagasi võideti. Tundub, et see on küll väga väike asi, mida ette võtta. Aga suured asjad saavadki alguse väikestest.

Tõnis Kõiv

Postitatud 29.aprillil 2007