Arhiiv aja järgi august, 2007

Sitta kah!

30. august 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi

Eesti kontuur on ilus ja kodune, kuigi ei erine hangutäie sõnniku omast õieti millegi poolest. Miks ei võiks siis koduseks  saada suvaline post, ammugi konkreetne rist, millele see kontuur peale on joonistatud!

„Rahvas“ juba arvabki, et hangutäis tuleb mäenõlvale ära visata, mitte vaielda. Et osad pole ju kunagi rahul, see oli teada, et me ju ei püstita seda kunstnikele. Sama arvab valitsus.

Lõppude lõpuks ei vasta heale maitsele enamus kultuurina serveeritavast. Ainult et selline kraam erinevalt monumendist ei jää avalikku kohta kivina püsima. Seda ei pakuta ka riigi tellimusel. Ja viimaks, Eesti on kena pisike, aga too post röögatult suur ja pealetükkiv.

Noored harjutasid kätt, kogusid kogemust ja teostasid ennast, see on kiiduväärt. Sotsid jorisevad asjatult nende vanuse üle. Aga seda usutavam pidanuks olema töö. „Naiivne“ osutus ettenägelikuks hinnanguks, kui autorid välja tulid.

Risti põlgamine on teine sotsialistlik veidrus. Nagu ka ateistlikud foobiad, mis välja on ilmunud. Rist on ammu omaks võetud - haudadel, Vabadussõjas, vabadusristina. Vene rünnaku ja haakidega ristid elame üle.

Väike paradoks muidugi on, et vabadusele üldisemalt peab osutama rist, millega saabusid meile esimesena vabaduse võtjad. Vabadussõja peavaenlasi olid ristisõdalaste järeltulijad ja Võidupüha tähistab võitu nende üle. Vabadussõja võidu võtmeks on peetud maade ära võtmist neilt juba sõja ajal. 

Ent arhitektid nõrgestasid oma positsiooni jutuga, et keel pole kaasaegne ja sobib 30ndatesse. Selle peale pandi kõrvad kinni. Ajaloolisse monumenti on ka konservatiivsus olemuslikult peidetud, vähemasti oodatakse seda. Vabadussõda on raske modernse asjaga meenutada.

Kui hull peaks üks võidutöö olema, et tema järgi ehitama ei hakataks? 28 meetrit amatürismi pluss nõlvatäis betooni  peaks ju olema küll? Aga ei ole, miski vist ei ole. Hea maitse otsus pole demokraatias võimalik. Saab olema meeletu dominant, mis piirkonna ära matab.

Sitta kah!

30. august 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi

Eesti kontuur on ilus ja kodune, kuigi ei erine hangutäie sõnniku omast õieti millegi poolest. Miks ei võiks siis koduseks  saada suvaline post, ammugi konkreetne rist, millele see kontuur peale on joonistatud!

„Rahvas“ juba arvabki, et hangutäis tuleb mäenõlvale ära visata, mitte vaielda. Et osad pole ju kunagi rahul, see oli teada, et me ju ei püstita seda kunstnikele. Sama arvab valitsus.

Lõppude lõpuks ei vasta heale maitsele enamus kultuurina serveeritavast. Ainult et selline kraam erinevalt monumendist ei jää avalikku kohta kivina püsima. Seda ei pakuta ka riigi tellimusel. Ja viimaks, Eesti on kena pisike, aga too post röögatult suur ja pealetükkiv.

Noored harjutasid kätt, kogusid kogemust ja teostasid ennast, see on kiiduväärt. Sotsid jorisevad asjatult nende vanuse üle. Aga seda usutavam pidanuks olema töö. „Naiivne“ osutus ettenägelikuks hinnanguks, kui autorid välja tulid.

Risti põlgamine on teine sotsialistlik veidrus. Nagu ka ateistlikud foobiad, mis välja on ilmunud. Rist on ammu omaks võetud - haudadel, Vabadussõjas, vabadusristina. Vene rünnaku ja haakidega ristid elame üle.

Väike paradoks muidugi on, et vabadusele üldisemalt peab osutama rist, millega saabusid meile esimesena vabaduse võtjad. Vabadussõja peavaenlasi olid ristisõdalaste järeltulijad ja Võidupüha tähistab võitu nende üle. Vabadussõja võidu võtmeks on peetud maade ära võtmist neilt juba sõja ajal. 

Ent arhitektid nõrgestasid oma positsiooni jutuga, et keel pole kaasaegne ja sobib 30ndatesse. Selle peale pandi kõrvad kinni. Ajaloolisse monumenti on ka konservatiivsus olemuslikult peidetud, vähemasti oodatakse seda. Vabadussõda on raske modernse asjaga meenutada.

Kui hull peaks üks võidutöö olema, et tema järgi ehitama ei hakataks? 28 meetrit amatürismi pluss nõlvatäis betooni  peaks ju olema küll? Aga ei ole, miski vist ei ole. Hea maitse otsus pole demokraatias võimalik. Saab olema meeletu dominant, mis piirkonna ära matab.

Tulevane Jõks ja Oviir

29. august 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Lang on järgmine õiguskantsler ja Veskimägi riigikontrolör, eitagu ja lükaku nad ümber palju tahes. Lehed on ju suitsu täis ja kui leeke ei leita, aitas järelikult „avalikkuse pahameel ja surve“. Vabandanud lehed pole.

RE tubades pole sellest suitsust aga lõhnagi olnud. Milline oleks siin loogika? Lang on erakonnas vajalik mees ja hea minister, ta natuur ei mahuks sellesse ametisse äragi. Milleks oleks REl seda vaja ja miks tarvis tõestada, et tippjustiitsametid (lisaks minister ja riigikohtu esimees) peavad eranditult RE taustaga olema? Mis oleks selle hind?

Millest sellised lood sünnivad? Ahvatlusele lisaks on vaja ka vihjet. Huvist loomulikult. Populaarsete ametimeeste kõrvaldamine on plekk, mida tahetakse konkurendil näha. RE mustamisest on kõige rohkem võita. Mängulust pealeselle. Kui mehi ei vahetata, tundub sahistajale ja tundub lugejale, et nüüd on kõva intriig ja RE hirmsas hädas.

Teine huvi on Jõksi ja Oviiri jätkamise kindlustamine. Ennetav fantaasia tekitab kära ja vimma ning paneks sepitsejad, kui neid oleks, kõhklema.  

Jõksil ega Oviiri kiita poliitik ei tohi, arvatakse, et on ära kodustatud.

Mihklis jääb puudu revidendi kurjust ja hallust Häbilugu, aga teda ei taha kangutada keegi.

Allariga on keerulisem. Toetajaid ja vastaseid on tal igas erakonnas. Mina kuulun esimeste sekka. Mitte põhjusel, et populaarset toetada on populaarne, mis on mõne praeguse kiidu põhjus. Hoopis koostöö ning ta argumentatsiooni professionaalsuse pärast.

Kiitjad vaikivad maha, et ärritanud on ta kõiki, ja mitte pelgalt õiguse ja õiglusega. On olnud palju publikule mängu ja vastandumist.
Kui vastu on nii opositsioon kui koalitsioon, on ta öelnud, on positsioon õige. Mis pole kahtlemata kõige tõenäolisem võimalus.
Süüdistusi poliitilisuses on olnud mugav tõrjuda jättes publikule mulje, et süüdistatakse parteipoliitilisuses. Tegelikult on jutt õiguskantsleri ja poliitiliste institutsioonide piiride kompimisest poliitikutevaenuliku publiku kaasaelamisel.

Need piirid on noore tava ja põhiseaduse tõlgenduse küsimus, mistõttu ei saa väita, et ta väänaks seaduse sätet, jutt on mõttest.
Ta on laia profiiliga üksikprobleemidele osutaja. Vastutajad, ja terviku eest, on teised. Näpuganäitamised ei anna poliitikutele juurde ressursse ega poliitilisi valikuid. Lisaks maailmavaatelised eriarvamused, mis piirini näiteks riik eestkostet ilma karuteeneid osutamata pakkuda tohib. Pinge tema ning poliitikute suhetesse on nii sisse kirjutatud.

Populistid pole talt solidaarsust leidnud isegi mundris. Otsimine näitab, et ta on jätnud endast ebaõiglaselt kehva mulje. Väike populism ta asjaajamise juurde käib, aga juura on peamine. Lolluse ja ebaaususe tunneb ta ära.

Las mees jätkab. Kerge see pole, sest mida ka ei räägitaks, vastaseid tal jagub.

Tulevane Jõks ja Oviir

29. august 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Lang on järgmine õiguskantsler ja Veskimägi riigikontrolör, eitagu ja lükaku nad ümber palju tahes. Lehed on ju suitsu täis ja kui leeke ei leita, aitas järelikult „avalikkuse pahameel ja surve“. Vabandanud lehed pole.

RE tubades pole sellest suitsust aga lõhnagi olnud. Milline oleks siin loogika? Lang on erakonnas vajalik mees ja hea minister, ta natuur ei mahuks sellesse ametisse äragi. Milleks oleks REl seda vaja ja miks tarvis tõestada, et tippjustiitsametid (lisaks minister ja riigikohtu esimees) peavad eranditult RE taustaga olema? Mis oleks selle hind?

Millest sellised lood sünnivad? Ahvatlusele lisaks on vaja ka vihjet. Huvist loomulikult. Populaarsete ametimeeste kõrvaldamine on plekk, mida tahetakse konkurendil näha. RE mustamisest on kõige rohkem võita. Mängulust pealeselle. Kui mehi ei vahetata, tundub sahistajale ja tundub lugejale, et nüüd on kõva intriig ja RE hirmsas hädas.

Teine huvi on Jõksi ja Oviiri jätkamise kindlustamine. Ennetav fantaasia tekitab kära ja vimma ning paneks sepitsejad, kui neid oleks, kõhklema.  

Jõksil ega Oviiri kiita poliitik ei tohi, arvatakse, et on ära kodustatud.

Mihklis jääb puudu revidendi kurjust ja hallust Häbilugu, aga teda ei taha kangutada keegi.

Allariga on keerulisem. Toetajaid ja vastaseid on tal igas erakonnas. Mina kuulun esimeste sekka. Mitte põhjusel, et populaarset toetada on populaarne, mis on mõne praeguse kiidu põhjus. Hoopis koostöö ning ta argumentatsiooni professionaalsuse pärast.

Kiitjad vaikivad maha, et ärritanud on ta kõiki, ja mitte pelgalt õiguse ja õiglusega. On olnud palju publikule mängu ja vastandumist.
Kui vastu on nii opositsioon kui koalitsioon, on ta öelnud, on positsioon õige. Mis pole kahtlemata kõige tõenäolisem võimalus.
Süüdistusi poliitilisuses on olnud mugav tõrjuda jättes publikule mulje, et süüdistatakse parteipoliitilisuses. Tegelikult on jutt õiguskantsleri ja poliitiliste institutsioonide piiride kompimisest poliitikutevaenuliku publiku kaasaelamisel.

Need piirid on noore tava ja põhiseaduse tõlgenduse küsimus, mistõttu ei saa väita, et ta väänaks seaduse sätet, jutt on mõttest.
Ta on laia profiiliga üksikprobleemidele osutaja. Vastutajad, ja terviku eest, on teised. Näpuganäitamised ei anna poliitikutele juurde ressursse ega poliitilisi valikuid. Lisaks maailmavaatelised eriarvamused, mis piirini näiteks riik eestkostet ilma karuteeneid osutamata pakkuda tohib. Pinge tema ning poliitikute suhetesse on nii sisse kirjutatud.

Populistid pole talt solidaarsust leidnud isegi mundris. Otsimine näitab, et ta on jätnud endast ebaõiglaselt kehva mulje. Väike populism ta asjaajamise juurde käib, aga juura on peamine. Lolluse ja ebaaususe tunneb ta ära.

Las mees jätkab. Kerge see pole, sest mida ka ei räägitaks, vastaseid tal jagub.

Esimene pääsuke

28. august 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Taavi Rõivas
Täna teatas BIG otsusest loobuda SMS-laenude pakkumisest viidates sellele, et negatiivsed argumendid kaaluvad üles kiirlaenudest saadava tulu.
See otsus on sümboolse tähtsusega – end usaldusväärse pangana positsioneerinud BIG andis avalikkusele selge sõnumi, et SMS-laenud ei sobi soliidse asutuse portfelli. Samas kahtlen, et see eeskuju leiaks arvukalt järgijaid – ülejäänud SMS-laenude pakkujad on keskendunud just sellele tootele ning nende jaoks tähendaks SMS-laenudest loobumine kogu äri lõpetamist.
 
Küll aga võib loota, et nimekad ettevõtjad, kes on hiljuti kiirlaenuärisse sisenenud, kaaluvad tõsiselt, kas ikka tasub oma head nime ebaeetiliselt reklaamitrava tootega määrida. Kes on järgmine?
 
 
Loe täpsemalt Eesti Päevalehest: http://www.epl.ee/artikkel/397737