Arhiiv aja järgi aprill, 2008

Meediasuhtluse kuldreeglid Savisaare näitel

30. aprill 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Taavi Rõivas
Head uudised too ise
Kui leiate miskit avada, tuleb ise kohale minna ja käärid lindilõikamiseks kätte võtta. Sobib ka kellu nurgakivi panekul või lihtsalt „inspekteerimine” ehk „tööde käiguga tutvumine” kui projekt ei ole veel valmis.
 
Näide: Kõik Kristiine linnaosa eramajad peaks tänaseks juba sajaprotsendiliselt kanalisatsiooniga ühendatud olema. Sõltumata sellest, et seni on linnavalitsus investeeringuid järjest edasi lükanud, võib alati käia telekaamerate saatel uudistamas alasid, mis kanalisatsiooniühenduste järele janunevad.
 
Näide 2: tee pressiteade oma osalemisest koristusaktsioonil või muidu toredal ettevõtmisel. Ehk siis antakse andeks, et olulistel teemadel on teated tegemata.
 
Näide 3: tugevaim võimalus „tuld suunata” või peateemasid varjata on loomulikult järjekordse keelu tutvustamine. Lubage ennustada – kui asjad Savisaare jaoks veel enam kiiva kisuvad, tuleb ta välja kasiinode või alkoholi täieliku keelustamisega. Või näiteks keeluga baarides ja kohvikutes veini juua. Sest siis suunaksid kõik oma tähelepanu debatile alkoholismi kahjulikkusest.
 
Halvad uudised jäta teistele
Leia oma meeskonnast mõni otu olemisega abiline (näiteks abilinnapea), kes hämaks või probleemid enda peale võtaks. Valimistel ei pea see ebapopulaarne abilinnapea ju kandideerima ning peakangelase maine on pealiskaudsel vaatlusel puhas.
 
Näide: Tallinna linnaeelarve on suures defitsiidis, vaatamata võlakoormuse kasvule on investeeringud eelmise aastaga võrreldes kasvanud vaid 1,9%. Teede investeeringud vähenevad 148 miljoni võrra. Selle asemel, et jooksvad kulud kriitilise pilguga üle vaadata, otsustab Savisaar minna kergema vastupanu teed – esitada Euroopa Investeermispangale taotluse 1 miljardi krooni laenamiseks.
 
Kuigi loogiline oleks oma imelikku käitumist avalikkusele selgitada, on linnapea kadunud kui vits vette, jättes kolm nädalat järjest ilmumata linnavalitsuse pressikonverentsilegi. Ebamugavad küsimused on õhus, otu abilinnapea vassimise ja keerutamisega vahele jäänud ning linna rahaline seis enam kui nutune.
 
Kolm korda järjest Tallinna Linnavolikogu istungilt puudunud voliniku kuuluvus peatatakse automaatselt, linnapeade puhul see paraku ei kehti.
 
Süüdista oma hädades teisi
Kui mõistad, et oled liiale läinud, aja kõik teiste kaela. Süüdlaseks sobivad teised linnad, aga – mis veel parem – peaminister.
 
Näide: linna defitsiidis eelarvest ei pea rääkima, kui saab samal ajal tõstatada teema riigieelarve laekumistest. Mis sellest, et riik koheselt reageerib ja säästueelarvega tasakaalu taastab.
 
 

Meediasuhtluse kuldreeglid Savisaare näitel

30. aprill 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Taavi Rõivas
Head uudised too ise
Kui leiate miskit avada, tuleb ise kohale minna ja käärid lindilõikamiseks kätte võtta. Sobib ka kellu nurgakivi panekul või lihtsalt „inspekteerimine” ehk „tööde käiguga tutvumine” kui projekt ei ole veel valmis.
 
Näide: Kõik Kristiine linnaosa eramajad peaks tänaseks juba sajaprotsendiliselt kanalisatsiooniga ühendatud olema. Sõltumata sellest, et seni on linnavalitsus investeeringuid järjest edasi lükanud, võib alati käia telekaamerate saatel uudistamas alasid, mis kanalisatsiooniühenduste järele janunevad.
 
Näide 2: tee pressiteade oma osalemisest koristusaktsioonil või muidu toredal ettevõtmisel. Ehk siis antakse andeks, et olulistel teemadel on teated tegemata.
 
Näide 3: tugevaim võimalus „tuld suunata” või peateemasid varjata on loomulikult järjekordse keelu tutvustamine. Lubage ennustada – kui asjad Savisaare jaoks veel enam kiiva kisuvad, tuleb ta välja kasiinode või alkoholi täieliku keelustamisega. Või näiteks keeluga baarides ja kohvikutes veini juua. Sest siis suunaksid kõik oma tähelepanu debatile alkoholismi kahjulikkusest.
 
Halvad uudised jäta teistele
Leia oma meeskonnast mõni otu olemisega abiline (näiteks abilinnapea), kes hämaks või probleemid enda peale võtaks. Valimistel ei pea see ebapopulaarne abilinnapea ju kandideerima ning peakangelase maine on pealiskaudsel vaatlusel puhas.
 
Näide: Tallinna linnaeelarve on suures defitsiidis, vaatamata võlakoormuse kasvule on investeeringud eelmise aastaga võrreldes kasvanud vaid 1,9%. Teede investeeringud vähenevad 148 miljoni võrra. Selle asemel, et jooksvad kulud kriitilise pilguga üle vaadata, otsustab Savisaar minna kergema vastupanu teed – esitada Euroopa Investeermispangale taotluse 1 miljardi krooni laenamiseks.
 
Kuigi loogiline oleks oma imelikku käitumist avalikkusele selgitada, on linnapea kadunud kui vits vette, jättes kolm nädalat järjest ilmumata linnavalitsuse pressikonverentsilegi. Ebamugavad küsimused on õhus, otu abilinnapea vassimise ja keerutamisega vahele jäänud ning linna rahaline seis enam kui nutune.
 
Kolm korda järjest Tallinna Linnavolikogu istungilt puudunud voliniku kuuluvus peatatakse automaatselt, linnapeade puhul see paraku ei kehti.
 
Süüdista oma hädades teisi
Kui mõistad, et oled liiale läinud, aja kõik teiste kaela. Süüdlaseks sobivad teised linnad, aga – mis veel parem – peaminister.
 
Näide: linna defitsiidis eelarvest ei pea rääkima, kui saab samal ajal tõstatada teema riigieelarve laekumistest. Mis sellest, et riik koheselt reageerib ja säästueelarvega tasakaalu taastab.
 
 

Abordist ja portaalist

30. aprill 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Paul-Eerik Rummo

Kuna olin üks neist, kes toetas Hasartmaksumängu nõukogule (HMN) esitatud taotlust portaali www.abort.ee toetamiseks, on mult küsitud, kas avatud portaal vastab mu ootustele ja taotluses antud kirjeldusele ja kas riik (Sotsiaalministeerium HMN kaudu) tegi õigesti seda algatust toetades. Panen oma eelmise nädala lõpus antud vastuse ka siia üles.

Kõigepealt kaks postulaati asja enda ehk abordi kohta. Esiteks, abort on igal juhul õnnetus, hõisata pole siin midagi. Teiseks, otsus, kas laps lõpuni kanda või aborteerida, on raseda langetada. Abordi totaalne keelustamine ei mahu isikuvabadusele rajatud õigusruumi ega anna ka praktiliselt soovitud tulemust.

Otsused (valikud) on seda asjakohasemad (ja seda vähemate negatiivsete tagasilöökidega otsustaja hilisemale enesetundele), mida põhjalikuma informeerituse pinnalt nad tehakse. Ministrina andsin oma õnnistuse rasedusnõustamise ülemaalise süsteemi väljakujundamisele (riigi ja kodanikualgatuse koostöös), selleks et igal rasestunul, eriti kui ta tunneb end hingeliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ebakindlalt, oleks hõlpsasti kättesaadav võimalus kõik oma väljavaated heade asjatundjatega aegsasti läbi arutada. Ootan just teateid, kui kaugele sellega jõutud on.

Jättes kõrvale abordi meditsiinilistel jms näidustustel, peaks abort pereplaneerimise meetmena olema midagi ammu unustatut. Soovimatu lapse tegemata jätmiseks on küllaldaselt teisi, väiksemate või olematute moraalsete ja füüsiliste kõrvalmõjudega teid.

See ongi asja sisu ja eesmärk: austades igaühe õigust isiklikele valikutele, püüda luua võimalikult avarat ja kvaliteetset info- ja haridusruumi, kus igaüks leiaks mõtteainet ja faktilist teavet, mis aitavad tal kriitilistes situatsioonides parima otsuseni jõuda.

Nüüd siis küsimus sellest, kas riik tegi õigesti, toetades omalt poolt kodanikualgatusliku abort.ee portaali loomist. See taandub küsimusele, kas see portaal on oma loomult kooskõlas eelkirjeldatud eesmärgiga. Vastus võib olla nii hinnanguline kui põhimõtteline.

Minu põhimõtteline vastus on: jah, riik ei ole siin eksinud, kuna mitmekülgselt informeeritud kodanikkond ongi riigi alus. Kahtlustused desinformatsioonis (nt kas portaalis kasutatavad fotod esitavad seda, mida portaali autorid väidavad neid esitavat, või kas teatavad ennetusvahendid on tõepoolest tegelikult abortiivid) jäägu asjatundjate kinnitada või hajutada, terava vajaduse korral miks mitte ka kohtu teel. Kui osutub, et tegemist on ühemõtteliselt desinformatsiooniga, mis selle tarbijaid otseselt kahjustab, ei saa selle levitamist toetada. Praegu pole mulle teada, et need kahtlustused paika peaksid.

Minu hinnanguline vastus on, et meie n-ö keskmise inimese stardipositsiooni ja eelhoiakuid arvestades ei tarvitse portaali tegijate valitud väga range ja pedantlik joon soovitud tulemusteni viia, olgugi eesmärk õilis ja argumendid adekvaatsed. Kuid see on pigem maitseasi ega ei sea kahtluse alla portaali eluõigust, mis sisaldab ka võimaluse oma esitustaktikat korrigeerida. (Tänaseks ongi teatatud, et kokkuleppel Sotsiaalministeeriumiga portaal seda ka teeb.)

Lõpuks veel pisut üldisemalt. Olenemata sellest, kas ja kui, siis milliste vahelülide kaudu on üks või teine algatus seotud mõne kiriku/uskkonnaga, oleks riigist väga rumal vältida nendega koostööd pelgalt nende võimaliku religioossuse tõttu. Rääkimata sellest, et riik ei võiks teha koostööd vahetult kirikute/uskkondade endiga. Eriti olukorras, kus kodanikuühiskond on kujunemas trendimõisteks ja ka riik panustab kõvasti aktiivse kodanikutunde edendamisele, oleks möödavaatamine suurte traditsioonide ja sajandite jooksul kristalliseerunud vaadetega ühendustest lausa kummaline.

Moodsale ajale, liberaalsele demokraatiale iseloomulik riigi ja religiooni lahutatuse printsiip ei välista nende ühistööd kuidagi, pigem vastupidi – annab sellele raamistiku seal, kus ristuvad avalik huvi ja igaühe privaatsfäär. Tulemuse, nagu alati, määrab selle koostöö ja selle kõigi osapoolte panuse kvaliteet, mis areneb tegevuse käigus. Ettekujutus, et ilmalik ja usuline või usuline ja teaduslik arusaamastik tingimata teineteist välistavad (või on lausa verivaenlased), on kahetsusväärselt primitiivne ja ammu aegunud.


Paul-Eerik Rummo
Riigikogu liige

Eesti abistab kriisikolletes ja looduskatastroofides kannatanuid

29. aprill 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Urmas Paet
Välisministeerium toetab vabatahtliku annetusega ÜRO Hädaabi Keskfondi (CERF – Central Emergency Response Fund) 900 000 krooni ulatuses. Annetatav summa eraldatakse välisministeeriumi eelarves arengu– ja humanitaarabiks ettenähtud vahenditest.

Välisminister Urmas Paeti sõnul on ÜRO Hädaabi Keskfondi toetused suunatud eelkõige humanitaarkatastroofide tõttu kannatanutele kriisipiirkondades kogu maailmas. „Eesti oli esimene riik, mis ÜRO Hädaabi Keskfondi rahaliselt toetas ning me kavatseme oma panust edaspidi suurendada,” ütles Paet. „Nii saame tegelikult abistada hädasolijaid kriisikolletes ja parandada inimeste elujärge seal, kus abi kõige enam vajatakse,” lisas ta.

ÜRO Hädaabi Keskfondi eesmärk on võimaldada ÜRO humanitaarabi organisatsioonidel kiiresti ja õigeaegselt osutada ellujäämiseks vajalikku abi inimestele, kes on kannatanud konfliktsituatsioonides ja looduskatastroofides.

“Soovime panustada ka aktiivse osalemisega ÜRO humanitaar- ja katastroofiabi süsteemis,” lausus Paet. Välisminister tõi näiteks, et Eesti päästeeksperdid on ÜRO rahvusvaheliste kriiside hindamise ja koordineerimise üksuse (UNDAC – UN Disaster Assessment and Coordination) liikmetena osalenud 13 missioonil.

ÜRO humanitaarabi andvatel allorganisatsioonidel ei ole sageli kriiside või katastroofide tekkimisel abivajajate aitamiseks piisavalt vahendeid. Eriti terav on see probleem pikaajaliste humanitaarkriiside puhul. CERF sõltub rahaliste vahendite osas täielikult vabatahtlikest annetustest, mistõttu on pidev vabatatlike annetuste laekumine fondi edasiseks tööks hädavajalik.

ÜRO Hädaabi Keskfondi tegi Eesti esmakordselt annetuse 2005. aastal ning ainukese riigina on Eesti CERFi annetustega toetamas juba neljandat korda. 2008. aastal on lubanud CERFi toetada 70 riiki kokku ligi 4,2 miljardi krooni ulatuses.

Humanitaarabiga tegelevaid rahvusvahelisi organisatsioone on Eesti toetanud vabatahtlike rahaliste annetustega alates 1996. aastast.

Eesti abistab kriisikolletes ja looduskatastroofides kannatanuid

29. aprill 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Urmas Paet
Välisministeerium toetab vabatahtliku annetusega ÜRO Hädaabi Keskfondi (CERF – Central Emergency Response Fund) 900 000 krooni ulatuses. Annetatav summa eraldatakse välisministeeriumi eelarves arengu– ja humanitaarabiks ettenähtud vahenditest.

Välisminister Urmas Paeti sõnul on ÜRO Hädaabi Keskfondi toetused suunatud eelkõige humanitaarkatastroofide tõttu kannatanutele kriisipiirkondades kogu maailmas. „Eesti oli esimene riik, mis ÜRO Hädaabi Keskfondi rahaliselt toetas ning me kavatseme oma panust edaspidi suurendada,” ütles Paet. „Nii saame tegelikult abistada hädasolijaid kriisikolletes ja parandada inimeste elujärge seal, kus abi kõige enam vajatakse,” lisas ta.

ÜRO Hädaabi Keskfondi eesmärk on võimaldada ÜRO humanitaarabi organisatsioonidel kiiresti ja õigeaegselt osutada ellujäämiseks vajalikku abi inimestele, kes on kannatanud konfliktsituatsioonides ja looduskatastroofides.

“Soovime panustada ka aktiivse osalemisega ÜRO humanitaar- ja katastroofiabi süsteemis,” lausus Paet. Välisminister tõi näiteks, et Eesti päästeeksperdid on ÜRO rahvusvaheliste kriiside hindamise ja koordineerimise üksuse (UNDAC – UN Disaster Assessment and Coordination) liikmetena osalenud 13 missioonil.

ÜRO humanitaarabi andvatel allorganisatsioonidel ei ole sageli kriiside või katastroofide tekkimisel abivajajate aitamiseks piisavalt vahendeid. Eriti terav on see probleem pikaajaliste humanitaarkriiside puhul. CERF sõltub rahaliste vahendite osas täielikult vabatahtlikest annetustest, mistõttu on pidev vabatatlike annetuste laekumine fondi edasiseks tööks hädavajalik.

ÜRO Hädaabi Keskfondi tegi Eesti esmakordselt annetuse 2005. aastal ning ainukese riigina on Eesti CERFi annetustega toetamas juba neljandat korda. 2008. aastal on lubanud CERFi toetada 70 riiki kokku ligi 4,2 miljardi krooni ulatuses.

Humanitaarabiga tegelevaid rahvusvahelisi organisatsioone on Eesti toetanud vabatahtlike rahaliste annetustega alates 1996. aastast.