Arhiiv aja järgi juuni, 2008

Riigikogu kevadistungjärgust I

30. juuni 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Erik Salumäe
Olen pärast iga Riigikogu istungjärku saatnud otsepostiga kõigile valimisringkonna elanikele ülevaate istungjärgul tehtust. Seekord toimub ülevaate postitus 2.-4. juulil. Panen sama teksti, mis saadetakse otsepostiga, siinkohal üles ka oma veebilehele. Veebilehel ilmub lähiajal veel täiendavalt üks või mitu lühiülevaadet ka nendest teemadest, mis käesolevasse kokkuvõttesse ei mahtunud.

LISSABONI LEPING JA GEORGIA


Kahtlemata oli olulisimaks Euroopa Liidu tulevikuga seonduvaks sammuks Lissaboni lepingu ratifitseerimine Riigikogus. See leping loob Euroopa Liidu tegevusele uuendatud ja selgemad reeglistikud, mis on hädavajalikud selleks, et nüüd juba ligi kolmekümnest riigist koosnev liit saaks edukalt toimida. Kuigi Iirimaa referendumi negatiivne tulemus andis protsessile küll väikese tagasilöögi, on rõõmustav, et teised riigid on Lissaboni lepingu ratifitseerimisega jätkanud.

Aprilli lõpus võttis Riigikogu vastu avalduse Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Sellise avalduse tegemine oli ajendatud Vene Föderatsiooni sammudest, millega VF asus tihendama suhteid Georgia Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade de facto võimudega ilma Georgia valitsuse nõusolekuta. Riigikogu juhtis tähelepanu sellele, et Venemaa niisugune käitumine ohustab Georgia
suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning mõistis sellise ühepoolse tegevuse hukka.


KAITSEVÄE UUS ÕIGUSRAAMISTIK


Riigikogu võttis vastu president Toomas Hendrik Ilvese poolt algatatud põhiseaduse muudatused, mille eesmärgiks on korrastada riigikaitse juhtimist ning tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Nende muudatuste jõustumiseks peab need vastu võtma ka järgmine Riigikogu koosseis.


Äärmiselt oluliseks sammuks tuleb pidada kaitseväekorralduse seaduse vastuvõtmist. Tegemist on otseselt põhiseadusest tuleneva seadusega, mida aga 16 aasta jooksul polnud suudetud siiani vastu võtta. Seadus reguleerib kaitseväe õiguslikku seisundit ja ülesandeid, ülesehitust ning juhtimist, samuti kaitseväeluure teostamist ja jõu kasutamist kaitseväe poolt. Seadus näeb muu hulgas ette, mis tasemel otsustatakse kaitseväe organisatsiooni puudutavad küsimused, ning arvestab Eesti NATO liikmesusest tulenevaid vajadusi.

UUS TURVALISUSPOLIITIKA

 

Sageli püütakse jätta muljet, nagu oleks Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude suhted ja seisukohad niisugused, et milleski ei suudeta kokku leppida. Õnneks ei vasta see tõele ja rõhuv enamus seadusi võetakse vastu suures üksmeeles. On rõõm tõdeda, et Riigikogu otsuse eelnõu „Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015“ algatasid kõik Riigikogu fraktsioonid, kes loomulikult andsid oma hääle ka selle otsuse vastuvõtmise poolt.

 

Turvalisuspoliitika põhisuunad lähtuvad printsiibist, mille kohaselt Eesti sisemise stabiilsuse kindlustamisel ning inimelude päästmisel ja kaitsmisel on ohtude ennetamine ja tõrjumine ning kodanike ulatuslik protsessi kaasamine oluliselt tõhusam karistusõiguslikest meetmetest. Põhisuundade elluviimist hakkab Riigikogu edaspidi arutama regulaarselt üks kord aastas.

 

Selle pealkirja all tuleb kindlasti nimetada ka õiguskomisjoni algatusel vastuvõetud karistusseadustiku muudatusi, millega muudeti süstemaatilised pisivargused kuriteoks. Nimelt on osutunud märkimisväärseks probleemiks kauplustes toimepandud varguste arvu suurenemine, kusjuures isegi korduvalt varguse toimepanijat on saanud karistada vaid väärteokaristusega (enamasti rahatrahviga). Seadusemuudatused näevad süstemaatiliste ehk kolmandat või enamat korda ja tahtlikult toime pandud varguste eest ette kuriteokaristuse, milleks võib olla kas rahatrahv või kuni viieaastane vangistus.

 

LÕPP KOHTUASJADE VENIMISELE

 

Praegu on kriminaalmenetluses kujunenud kahjuks tavapäraseks, kus kohtualuste, advokaatide ja tunnistajate haigestumise tõttu või muudel põhjustel lükkuvad kohtuistungid edasi mitmeks kuuks ning kui istung taas toimub, siis on nii kohtunikel kui asjaosalistel tükk tegu, et taas kõiki menetlusega seotud asjaolusid meenutada. Olukorda peaks tunduvalt parandama kevadel vastuvõetud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis jõustuvad 15. juulil. Kehtestatakse katkematuse ja viivitamatuse põhimõte, mille kohaselt peab kriminaalasja arutamine olema planeeritud nii, et see toimub katkestuseta ja istungit on lubatud edasi lükata vaid seaduses selgelt piiritletud juhtumitel. Eelistung muutub üldmenetluses kohustuslikuks ning kohus võib üksikute eranditega arutada korraga vaid ühte üldmenetluse asja. See võimaldab kohtul keskenduda konkreetsele kohtuasjale ja kasutada aega maksimaalses ulatuses käsiloleva kohtuasja arutamiseks.

 

ÄRIKESKKOND SÕBRALIKUMAKS

 

Kasutusele võetakse uued e-teenused, sh võimalus avada internetis äriühingu pangakonto samaaegselt äriühingu asutamisega. Kõik praegu Maksu- ja Tolliametis (MTA) registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjad peavad 2009. aasta jooksul kandma ennast äriregistrisse. See mõjub kindlasti positiivselt ettevõtluse läbipaistvusele, kuna äriregistri andmed on avalikud ning see võimaldab FIE-de ja nende tegevuse kohta saada koheselt andmeid ja ühtset statistikat. FIE-de ümberregistreerimine on riigilõivuvaba.

 

Mittetulundusühingud, kes praegu esitavad majandusaasta aruande MTA-le, peavad alates 2010. aastast esitama selle kohtu registriosakonnale. Aruanne avalikustatakse internetis ja nii on kõigil asjasthuvitatutel võimalik kiirelt saada informatsiooni, kas tegemist on usaldusväärse ja jätkusuutliku ühinguga.

 

Kehtiva korra kohaselt võib majandusaasta aruandeid esitada registrile nii paberkandjal kui elektrooniliselt. Alates 2010. aastast saab aruande esitada ainult elektrooniliselt. Kui aruande esitajal ei ole endal võimalik seda elektrooniliselt teha, näiteks puudub ID-kaart, siis saab ta aruande esitada notari vahendusel. Aruannete elektrooniline esitamine võimaldab need registri poolt kiiresti avalikustada ning kuna register ei pea enam skaneerima paberaruandeid, siis kasutatakse palju otstarbekamalt ka registrite tööjõudu.

Riigikogu kevadistungjärgust I

30. juuni 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Erik Salumäe
Olen pärast iga Riigikogu istungjärku saatnud otsepostiga kõigile valimisringkonna elanikele ülevaate istungjärgul tehtust. Seekord toimub ülevaate postitus 2.-4. juulil. Panen sama teksti, mis saadetakse otsepostiga, siinkohal üles ka oma veebilehele. Veebilehel ilmub lähiajal veel täiendavalt üks või mitu lühiülevaadet ka nendest teemadest, mis käesolevasse kokkuvõttesse ei mahtunud.

LISSABONI LEPING JA GEORGIA


Kahtlemata oli olulisimaks Euroopa Liidu tulevikuga seonduvaks sammuks Lissaboni lepingu ratifitseerimine Riigikogus. See leping loob Euroopa Liidu tegevusele uuendatud ja selgemad reeglistikud, mis on hädavajalikud selleks, et nüüd juba ligi kolmekümnest riigist koosnev liit saaks edukalt toimida. Kuigi Iirimaa referendumi negatiivne tulemus andis protsessile küll väikese tagasilöögi, on rõõmustav, et teised riigid on Lissaboni lepingu ratifitseerimisega jätkanud.

Aprilli lõpus võttis Riigikogu vastu avalduse Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Sellise avalduse tegemine oli ajendatud Vene Föderatsiooni sammudest, millega VF asus tihendama suhteid Georgia Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade de facto võimudega ilma Georgia valitsuse nõusolekuta. Riigikogu juhtis tähelepanu sellele, et Venemaa niisugune käitumine ohustab Georgia
suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning mõistis sellise ühepoolse tegevuse hukka.


KAITSEVÄE UUS ÕIGUSRAAMISTIK


Riigikogu võttis vastu president Toomas Hendrik Ilvese poolt algatatud põhiseaduse muudatused, mille eesmärgiks on korrastada riigikaitse juhtimist ning tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Nende muudatuste jõustumiseks peab need vastu võtma ka järgmine Riigikogu koosseis.


Äärmiselt oluliseks sammuks tuleb pidada kaitseväekorralduse seaduse vastuvõtmist. Tegemist on otseselt põhiseadusest tuleneva seadusega, mida aga 16 aasta jooksul polnud suudetud siiani vastu võtta. Seadus reguleerib kaitseväe õiguslikku seisundit ja ülesandeid, ülesehitust ning juhtimist, samuti kaitseväeluure teostamist ja jõu kasutamist kaitseväe poolt. Seadus näeb muu hulgas ette, mis tasemel otsustatakse kaitseväe organisatsiooni puudutavad küsimused, ning arvestab Eesti NATO liikmesusest tulenevaid vajadusi.

UUS TURVALISUSPOLIITIKA

 

Sageli püütakse jätta muljet, nagu oleks Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude suhted ja seisukohad niisugused, et milleski ei suudeta kokku leppida. Õnneks ei vasta see tõele ja rõhuv enamus seadusi võetakse vastu suures üksmeeles. On rõõm tõdeda, et Riigikogu otsuse eelnõu „Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015“ algatasid kõik Riigikogu fraktsioonid, kes loomulikult andsid oma hääle ka selle otsuse vastuvõtmise poolt.

 

Turvalisuspoliitika põhisuunad lähtuvad printsiibist, mille kohaselt Eesti sisemise stabiilsuse kindlustamisel ning inimelude päästmisel ja kaitsmisel on ohtude ennetamine ja tõrjumine ning kodanike ulatuslik protsessi kaasamine oluliselt tõhusam karistusõiguslikest meetmetest. Põhisuundade elluviimist hakkab Riigikogu edaspidi arutama regulaarselt üks kord aastas.

 

Selle pealkirja all tuleb kindlasti nimetada ka õiguskomisjoni algatusel vastuvõetud karistusseadustiku muudatusi, millega muudeti süstemaatilised pisivargused kuriteoks. Nimelt on osutunud märkimisväärseks probleemiks kauplustes toimepandud varguste arvu suurenemine, kusjuures isegi korduvalt varguse toimepanijat on saanud karistada vaid väärteokaristusega (enamasti rahatrahviga). Seadusemuudatused näevad süstemaatiliste ehk kolmandat või enamat korda ja tahtlikult toime pandud varguste eest ette kuriteokaristuse, milleks võib olla kas rahatrahv või kuni viieaastane vangistus.

 

LÕPP KOHTUASJADE VENIMISELE

 

Praegu on kriminaalmenetluses kujunenud kahjuks tavapäraseks, kus kohtualuste, advokaatide ja tunnistajate haigestumise tõttu või muudel põhjustel lükkuvad kohtuistungid edasi mitmeks kuuks ning kui istung taas toimub, siis on nii kohtunikel kui asjaosalistel tükk tegu, et taas kõiki menetlusega seotud asjaolusid meenutada. Olukorda peaks tunduvalt parandama kevadel vastuvõetud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis jõustuvad 15. juulil. Kehtestatakse katkematuse ja viivitamatuse põhimõte, mille kohaselt peab kriminaalasja arutamine olema planeeritud nii, et see toimub katkestuseta ja istungit on lubatud edasi lükata vaid seaduses selgelt piiritletud juhtumitel. Eelistung muutub üldmenetluses kohustuslikuks ning kohus võib üksikute eranditega arutada korraga vaid ühte üldmenetluse asja. See võimaldab kohtul keskenduda konkreetsele kohtuasjale ja kasutada aega maksimaalses ulatuses käsiloleva kohtuasja arutamiseks.

 

ÄRIKESKKOND SÕBRALIKUMAKS

 

Kasutusele võetakse uued e-teenused, sh võimalus avada internetis äriühingu pangakonto samaaegselt äriühingu asutamisega. Kõik praegu Maksu- ja Tolliametis (MTA) registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjad peavad 2009. aasta jooksul kandma ennast äriregistrisse. See mõjub kindlasti positiivselt ettevõtluse läbipaistvusele, kuna äriregistri andmed on avalikud ning see võimaldab FIE-de ja nende tegevuse kohta saada koheselt andmeid ja ühtset statistikat. FIE-de ümberregistreerimine on riigilõivuvaba.

 

Mittetulundusühingud, kes praegu esitavad majandusaasta aruande MTA-le, peavad alates 2010. aastast esitama selle kohtu registriosakonnale. Aruanne avalikustatakse internetis ja nii on kõigil asjasthuvitatutel võimalik kiirelt saada informatsiooni, kas tegemist on usaldusväärse ja jätkusuutliku ühinguga.

 

Kehtiva korra kohaselt võib majandusaasta aruandeid esitada registrile nii paberkandjal kui elektrooniliselt. Alates 2010. aastast saab aruande esitada ainult elektrooniliselt. Kui aruande esitajal ei ole endal võimalik seda elektrooniliselt teha, näiteks puudub ID-kaart, siis saab ta aruande esitada notari vahendusel. Aruannete elektrooniline esitamine võimaldab need registri poolt kiiresti avalikustada ning kuna register ei pea enam skaneerima paberaruandeid, siis kasutatakse palju otstarbekamalt ka registrite tööjõudu.

Ojuland: olen sooliste kvootide vastu

30. juuni 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Kristiina Ojuland

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland osaleb neljapäeval alanud Crans Montana Foorumi 19. sessioonil Monacos. Seekordne foorum on pühendatud Vahemere piirkonna uuele rollile Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa, Aafrika ja Araabia riikide vahel.

 

Ojuland oli esinejaks paneelides, kus käsitleti innovatsiooni Euro – Vahemere piirkonna avalikus halduses ning naiste rolli avalikus elus.

 

 „Ühelt poolt on naiste rolli suurendamine avalikus elus kuum debatiteema nii kogu Euroopa kui ka teiste Vahemereriikide jaoks, sest tegemist on erinevate kultuuritraditsioonidega.

Näiteks on Eesti ühiskonnas soolise kihistumise määr kõrge. Ühiskondlikud institutsioonid – perekond, haridussüsteem, tööjaotus jt omistavad üksmeelselt meestele rohkem võimu kui naistele,“ märkis Ojuland.

 

„Sama võib näha ka poliitikas, kus naiste osakaal parteides ja poliitikas on otseses seoses ühiskonna soolise kihistumise määraga. Kui lahendusi ei leita, siis ka parteide ja poliitika tasandil jääb kõik samaks,“ lisas Ojuland.

 

Ojuland kritiseeris Euroopa sotsialistide ideid. Nende ühe eeskõnelejana esineb tuntud Rootsi sotsiaaldemokraat, Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström, kes soovib mehaanilist naiste esinduste suurendamist, sealhulgas Norra ja Hispaania eeskujul sookvootide kehtestamist kogu Euroopas.

 

Ojuland nõustub küll sellega, et naiste aktiivset osalemist avalikus elus tuleb tagant tõugata, kuid see peab toimuma normaalses konkurentsis.

 

„Olen sada protsenti vastu üksikisiku vabaduse piiramisele. Igal inimesel peavad jääma võrdsed võimalused, seda ei tohi määrata ei sugu ega vanus. Selliste kvootide kehtestamisega võime jõuda olukorda,  kus määravaks on ihuvärv, vanus, ja sugu. Kus on piir?“ küsis Ojuland oma esinemises.

 

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland leiab, et Euroopas on soolise poliitilise esindatuse näol tegemist valdkonnaga, mis oma keerukuse tõttu vajab paljude poliitiliste tasemete ja valdkondade pikaajalist koostööd..

 

Crans Montana Forum on 1986 aastal loodud rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb rahvusvahelise koostöö ja globaalse arenguga.

 

Foorumi aukülaliste ja põhiesinejate hulgas on tänavu Bahreini kuninganna,  Tema Kuninglik Kõrgus Shaikha Sabeeka Bint Ibrahim Al-Khalifa,  Euroopa Komisjoni asepresident Jacques Barrot ,  ISESCO peadirektor  Abdulaziz Othman Altwaijri , Tema Kuninglik Kõrgus prints Turki Al Faisal Al Saud Saudia Araabiast, ÜRO tsivilisatsioonide alliansi grupi kaasesimees Federico Mayor.

 

Rohkem kui 700  osavõtja hulgas on esindatud maailma tippettevõtjad, peaministrid , valitsusliikmed ning rahvusvaheliste organisatsioonide juhid.

 

Täpsemat infot foorumi kohta: 

http://www.cmf.ch/

 

http://www.cmf.ch/about_us/main.php

 

http://www.cmf.ch/events/crans_montana_forum2008/main.php

 

http://vp1992-2001.vpk.ee/est/k6ned/K6ne.asp?ID=4093

 

http://vp1992-2001.vpk.ee/est/ateated/AmetlikTeade.asp?ID=9830

 

 

Lisainfo: Kristiina Ojuland + 3725051499

 

Aarne Veedla

[email protected]

Kõne Viljandi Maagümnaasiumi 130. aastapäeva jumalateenistusel Viljandi Jaani kirikus 28.06.2008

29. juuni 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Erik Salumäe
Austatud direktor! Austatud õpetajad! Head koolikaaslased! Lugupeetud külalised! 1986. aasta juunikuus, olles just lõpetanud 9. klassi, seisin ma siin kirikuhoones esimest korda. Koos rühma koolikaaslastega olime alustamas siin arheoloogilisi väljakaevamisi ja ’Viljandi restaureerimisvalitsuse abitööline’ ongi esimene kanne minu tööraamatus. Siit kirikust oli välja viidud nõukogudeaegne kaubaladu ning kuna hoone taastamine kirikuna tollal kõne alla ei saanud tulla, siis nägi kohalik kultuuriüldsus vaimusilmas selles hoones kontserdisaali.

Austatud direktor! Austatud õpetajad! Head koolikaaslased! Lugupeetud külalised!

 

1986. aasta juunikuus, olles just lõpetanud 9. klassi, seisin ma siin kirikuhoones esimest korda. Koos rühma koolikaaslastega olime alustamas siin arheoloogilisi väljakaevamisi ja ’Viljandi restaureerimisvalitsuse abitööline’ ongi esimene kanne minu tööraamatus. Siit kirikust oli välja viidud nõukogudeaegne kaubaladu ning kuna hoone taastamine kirikuna tollal kõne alla ei saanud tulla, siis nägi kohalik kultuuriüldsus vaimusilmas selles hoones kontserdisaali.

 

Kiriku põrand oli üles võetud ning paljastunud oli mulla- ja liivapinnas, mida seesmiselt lahutasid müürid. Seda, mis sellest mullapinnasega hoonest tänaseks on kujunenud, näete te kõik – hoone toimib taas kirikuna. Nii nagu muldpõrandaga hoonest ehitati üles taas kirik, saame võrdluspildina tuletada meelde, kuidas meie sajanditetagused esivanemad kasvatasid muldpõrandatega hoonetes oma lapsi ning aegamööda kasvas selliselt üles hea haridusega ja töökas eesti rahvas.

 

On äärmiselt oluline tunda ja tunnetada oma juuri. Olen vahetevahel tabanud ennast mõtlemas sellele, kes ikkagi on olnud minu esivanemad sajandeid ja aastatuhandeid tagasi, kus nad elasid, millises sotsiaalses staatuses nad olid, millist keelt nad rääkisid. See põlvkondade järjepidevus ja side nende kaugete aegadega seab kogu meie eneseolemise ja enesemõistmise ning koha maailma ajaloos hoopis teise ja määratlematusse perspektiivi. See paneb meid aga samas vaatama kindlasti ka tulevikku ning tundma vastutust selle eest, mis toimub mitte ainult täna ja homme, vaid ka sajandite ja aastatuhandete pärast.

 

On sümboolne, et peame täna oma kooli aastapäevajumalateenistust siin poole aastatuhande vanuses Jaani kirikus. Selle kiriku rajasid siia frantsiskaani ordu mungad. Mida me frantsisklastest veel teame? Teame näiteks seda, et frantsisklased asutasid Viljandis kooli juba aastal 1500. Teame ka seda, et just frantsisklaste haru observandid, kes olid ka siinse kloostri ja kiriku asutajad, etendasid 17. sajandil märkimisväärset osa katoliikliku reformi teostamisel, seda ka ladinakeelse kooli valdkonnas.

 

Miks ma seda täna siin räägin? Esiteks seetõttu, et kirikus on minu arvates päris kohane rääkida ajatute ja ajalike asjade seosest. Teiseks seetõttu, et tuua veidikenegi paralleele mineviku, meie juurte, ja tuleviku, s.t meie kõigi vastutuse vahel.

 

Mul on väga hea meel, et mineviku tundmaõppimiseks ja juurte tunnetamiseks on Viljandi Maagümnaasiumis tehtud kõik, mis võimalik- ajaloo eriklassid, koduloo-uurimine, kirjandusklubi ja kooliteater, muinsuskaitseliikumine ja ka koolihoone ise kui side üle-eelmisse sajandisse. Sellega on loodud nii meis, kõigis kooli vilistlastes, kui praegustes õpilastes ja õpetajates, niisugune vaimsus ja lähtealus, et me saame vastutustundlikult mõelda sellele, kuhu me liigume edasi, kuhu liigub eesti rahvas.

 

Kui ma aasta tagasi ütlesin koolimajas oma tervituse 2007. aasta koolilõpetajatele, siis ma rõhutasin, et Eesti vajab moraalset taassündi. Ma olen viimasel ajal mitmel korral märkinud ära ühe 2005. aastal kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide elanike hulgas tehtud uuringu tulemusi. Nimelt usub selle uuringu kohaselt vaid 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, mis on madalaim näitaja Euroopas. Tervelt 54 protsenti eestimaalastest aga usub «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu, mis on kõrgeim näitaja Euroopas.

 

Minu jaoks on see märk päris suurest moraalsest ebakindlusest. Nõukogude võim heitis kõrvale kristliku väärtussüsteemi, mille inimesed olid sajandite jooksul omaks võtnud. Nõukogude võimu langemisega tekkis tühjus, algasid otsingud. Ühelt poolt soovitakse tunnistada mingit kõrgemat autoriteeti, kuid teisalt kardetakse tunnistada, et see on Jumal.

 

Inimesed tegelevad sageli, kas tahtlikult või tahtmatult, mingi nendele ainuomase väärtussüsteemi kujundamisega. Ma usun, et täna siin, kirikuhoones, on kohane tuletada meelde, et see ei ole ju tegelikult vajalik. Kui me peame silmas üllaid eesmärke, olgu see Eesti iive, pereväärtused, vastastikune hoolimine, õiguskuulekus või ükskõik missugune muu teema, siis on lahendused ju olemas. Universaalne väärtuste süsteem, kristlike väärtuste süsteem, on tõestanud oma elujõudu kahe aastatuhande jooksul üle terve maailma. Ärgem häbenegem seda tunnistada ning ärgem kartkem seda tunnustada ka eesti rahva moraalse palge alusena. Kindlasti oskab meist igaüks peast tsiteerida Pirita kloostri preestrit filmist „Viimne reliikvia“, kes pärast seda, kui ta sai teada reliikvia purustamisest, ütles: „Asjata tegid nad seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.“

 

Tartu katoliku kooli vapil on kolm küünalt, mis sümboliseerivad kolme sammast, millele igaüks meist saab oma elus tugineda. Need on kolm k-d - kodu, kool ja kirik. Viimast saab kindlasti tõlgendada ka kristlike väärtustena, kristlike juurtena või kristliku kultuurina. Kuigi Viljandi Maagümnaasiumi vapil seda sümboolikat ei kasutata, on selle kolme samba niisugusel kujul tähtsustamine olnud minu hinnangul läbi 130 aasta ja on jätkuvalt meie kooli üks aluspõhimõtteid. Olgu selle tunnistuseks kasvõi tänane jumalateenistus ja kogu see õpetus, mida selles koolis on antud ja antakse.

 

Mina olen täiesti veendunud selles, et Viljandi Maagümnaasium on võimeline aktiivselt jätkama oma tegutsemist Eesti moraalse taassünni eesliinil. Jõudu selleks meile kõigile ja palju õnne tänase pidupäeva puhul!

Kõne Viljandi Maagümnaasiumi 130. aastapäeva jumalateenistusel Viljandi Jaani kirikus 28.06.2008

29. juuni 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Erik Salumäe
Austatud direktor! Austatud õpetajad! Head koolikaaslased! Lugupeetud külalised! 1986. aasta juunikuus, olles just lõpetanud 9. klassi, seisin ma siin kirikuhoones esimest korda. Koos rühma koolikaaslastega olime alustamas siin arheoloogilisi väljakaevamisi ja ’Viljandi restaureerimisvalitsuse abitööline’ ongi esimene kanne minu tööraamatus. Siit kirikust oli välja viidud nõukogudeaegne kaubaladu ning kuna hoone taastamine kirikuna tollal kõne alla ei saanud tulla, siis nägi kohalik kultuuriüldsus vaimusilmas selles hoones kontserdisaali.

Austatud direktor! Austatud õpetajad! Head koolikaaslased! Lugupeetud külalised!

 

1986. aasta juunikuus, olles just lõpetanud 9. klassi, seisin ma siin kirikuhoones esimest korda. Koos rühma koolikaaslastega olime alustamas siin arheoloogilisi väljakaevamisi ja ’Viljandi restaureerimisvalitsuse abitööline’ ongi esimene kanne minu tööraamatus. Siit kirikust oli välja viidud nõukogudeaegne kaubaladu ning kuna hoone taastamine kirikuna tollal kõne alla ei saanud tulla, siis nägi kohalik kultuuriüldsus vaimusilmas selles hoones kontserdisaali.

 

Kiriku põrand oli üles võetud ning paljastunud oli mulla- ja liivapinnas, mida seesmiselt lahutasid müürid. Seda, mis sellest mullapinnasega hoonest tänaseks on kujunenud, näete te kõik – hoone toimib taas kirikuna. Nii nagu muldpõrandaga hoonest ehitati üles taas kirik, saame võrdluspildina tuletada meelde, kuidas meie sajanditetagused esivanemad kasvatasid muldpõrandatega hoonetes oma lapsi ning aegamööda kasvas selliselt üles hea haridusega ja töökas eesti rahvas.

 

On äärmiselt oluline tunda ja tunnetada oma juuri. Olen vahetevahel tabanud ennast mõtlemas sellele, kes ikkagi on olnud minu esivanemad sajandeid ja aastatuhandeid tagasi, kus nad elasid, millises sotsiaalses staatuses nad olid, millist keelt nad rääkisid. See põlvkondade järjepidevus ja side nende kaugete aegadega seab kogu meie eneseolemise ja enesemõistmise ning koha maailma ajaloos hoopis teise ja määratlematusse perspektiivi. See paneb meid aga samas vaatama kindlasti ka tulevikku ning tundma vastutust selle eest, mis toimub mitte ainult täna ja homme, vaid ka sajandite ja aastatuhandete pärast.

 

On sümboolne, et peame täna oma kooli aastapäevajumalateenistust siin poole aastatuhande vanuses Jaani kirikus. Selle kiriku rajasid siia frantsiskaani ordu mungad. Mida me frantsisklastest veel teame? Teame näiteks seda, et frantsisklased asutasid Viljandis kooli juba aastal 1500. Teame ka seda, et just frantsisklaste haru observandid, kes olid ka siinse kloostri ja kiriku asutajad, etendasid 17. sajandil märkimisväärset osa katoliikliku reformi teostamisel, seda ka ladinakeelse kooli valdkonnas.

 

Miks ma seda täna siin räägin? Esiteks seetõttu, et kirikus on minu arvates päris kohane rääkida ajatute ja ajalike asjade seosest. Teiseks seetõttu, et tuua veidikenegi paralleele mineviku, meie juurte, ja tuleviku, s.t meie kõigi vastutuse vahel.

 

Mul on väga hea meel, et mineviku tundmaõppimiseks ja juurte tunnetamiseks on Viljandi Maagümnaasiumis tehtud kõik, mis võimalik- ajaloo eriklassid, koduloo-uurimine, kirjandusklubi ja kooliteater, muinsuskaitseliikumine ja ka koolihoone ise kui side üle-eelmisse sajandisse. Sellega on loodud nii meis, kõigis kooli vilistlastes, kui praegustes õpilastes ja õpetajates, niisugune vaimsus ja lähtealus, et me saame vastutustundlikult mõelda sellele, kuhu me liigume edasi, kuhu liigub eesti rahvas.

 

Kui ma aasta tagasi ütlesin koolimajas oma tervituse 2007. aasta koolilõpetajatele, siis ma rõhutasin, et Eesti vajab moraalset taassündi. Ma olen viimasel ajal mitmel korral märkinud ära ühe 2005. aastal kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide elanike hulgas tehtud uuringu tulemusi. Nimelt usub selle uuringu kohaselt vaid 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu, mis on madalaim näitaja Euroopas. Tervelt 54 protsenti eestimaalastest aga usub «mingisuguse vaimu või elujõu» olemasolu, mis on kõrgeim näitaja Euroopas.

 

Minu jaoks on see märk päris suurest moraalsest ebakindlusest. Nõukogude võim heitis kõrvale kristliku väärtussüsteemi, mille inimesed olid sajandite jooksul omaks võtnud. Nõukogude võimu langemisega tekkis tühjus, algasid otsingud. Ühelt poolt soovitakse tunnistada mingit kõrgemat autoriteeti, kuid teisalt kardetakse tunnistada, et see on Jumal.

 

Inimesed tegelevad sageli, kas tahtlikult või tahtmatult, mingi nendele ainuomase väärtussüsteemi kujundamisega. Ma usun, et täna siin, kirikuhoones, on kohane tuletada meelde, et see ei ole ju tegelikult vajalik. Kui me peame silmas üllaid eesmärke, olgu see Eesti iive, pereväärtused, vastastikune hoolimine, õiguskuulekus või ükskõik missugune muu teema, siis on lahendused ju olemas. Universaalne väärtuste süsteem, kristlike väärtuste süsteem, on tõestanud oma elujõudu kahe aastatuhande jooksul üle terve maailma. Ärgem häbenegem seda tunnistada ning ärgem kartkem seda tunnustada ka eesti rahva moraalse palge alusena. Kindlasti oskab meist igaüks peast tsiteerida Pirita kloostri preestrit filmist „Viimne reliikvia“, kes pärast seda, kui ta sai teada reliikvia purustamisest, ütles: „Asjata tegid nad seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.“

 

Tartu katoliku kooli vapil on kolm küünalt, mis sümboliseerivad kolme sammast, millele igaüks meist saab oma elus tugineda. Need on kolm k-d - kodu, kool ja kirik. Viimast saab kindlasti tõlgendada ka kristlike väärtustena, kristlike juurtena või kristliku kultuurina. Kuigi Viljandi Maagümnaasiumi vapil seda sümboolikat ei kasutata, on selle kolme samba niisugusel kujul tähtsustamine olnud minu hinnangul läbi 130 aasta ja on jätkuvalt meie kooli üks aluspõhimõtteid. Olgu selle tunnistuseks kasvõi tänane jumalateenistus ja kogu see õpetus, mida selles koolis on antud ja antakse.

 

Mina olen täiesti veendunud selles, et Viljandi Maagümnaasium on võimeline aktiivselt jätkama oma tegutsemist Eesti moraalse taassünni eesliinil. Jõudu selleks meile kõigile ja palju õnne tänase pidupäeva puhul!