Arhiiv aja järgi veebruar, 2009

Bonnieri auhind kohtuasja eest

28. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Tõe ja õiguse austaja ei kuulutaks enda parimaks teoks kohtussekaevatut. Mitte juhul, kui ta respekteerib legaalset võimu, ammugi kui peab end sellest neljandaks osaks. Aga Ekspress Grupi kohta see ei käi. Enda Bonnieri preemia vääriliseks hinnati äsja lugu, millest tuleb paari nädala pärast aru anda kohtus.

Väljaspool lõbutööst üldreegel kehtib - kui oled teinud sedavõrd haiget, et solvatu pöördub kolmanda võimu poole, on avaliku eneseimetluse asemel väärikas vähemasti erapooletu hinnang ära oodata. Sest kui oled laimanud, on ju kogu edasine ja varasem auhinnatava farss ning küsida tuleb, mida on väärt kõik ülejäänud täiskirjutatud leheküljed. Kui kohtus võidad, auhinna väärtus vaid tõuseb, võib-olla isegi kõrgemale väljaande raamidest.

Premeeritud lugudes kirjutas grupeering, et maadevahetuse süsteemi lõi eesmärgi ja tulemusega parseldamisega tegelda reformierakondlastest grupeering eesotsas Neinar Seliga. Tema teinud seaduse enda järgi ja olnud selle ettekandja Riigikogus.

Mitte solvuda pole võimalik. Eksitust mitte tunnistada minu hinnangul ka mitte, ses osas sõltumata isegi kohtuotsusest. Kui meelevaldsed seosed ja räiged hinnangud ei pruugi paragrahvi alla kuuluda, käivad nad moraalikoodeksi alla ikka.

Tegelikult on maadevahetuse looja KMÜ valitsus aastast 1998, kui Seli ei olnud isegi Riigikogus, ammugi koalitsioonis. Selle järgi sai omanik, juhul kui ta maa riikliku kaitse ja seega kasutuspiirangute alla sattus, taotleda kompensatsiooniks samas mõõdus asendusmaad. Igati õigusriigi põhimõte, sest vaba füüri kaitse alla võtmise suurusjärgus riigil käes ei ole.

Õiguskantsler juhtis peagi tähelepanu seaduse mittetöötamisele, riigi huvi mittekaitstusele, ja seda hakati muutma. Üksmeelselt ja vaidlustega, juriidiliste isikute vastutuse ja pindala asemel väärtuse arvestamise suunas. Seadust luges Arnold Rüütel, ja päris lõpus ka teda asendanud Seli, Riigikogus aastast 1999. Aga seltskond selle taga oli palju kogenum kui tema uustulnukana, teistest parteidest, ja sai ülesaalilise toetuse.

Keegi ei teadnud aastal 2000, mis kohtuasjad täna maadevahetuse ümber on. Me ei tea ka täna, kas keegi neis süüdi jääb. Seli ega ta erakonnakaaslasi ei ole neis süüdistatud.  Olemuselt ei ole maadevahetuse süsteem ebaloogiline, ammugi mitte illegaalne, aga et sadade tehingute sees on ilmselt ka kokkumänge, oleme selle taas ära muutnud. Ainult maine, mitte kuritegelikkuse pärast, aga hinnaga, et maade väljaostuks ei ole raha ja kaitse on halvemini tagatud, omandiõigusest rääkimata.

Bonnieri auhind kohtuasja eest

28. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Tõe ja õiguse austaja ei kuulutaks enda parimaks teoks kohtussekaevatut. Mitte juhul, kui ta respekteerib legaalset võimu, ammugi kui peab end sellest neljandaks osaks. Aga Ekspress Grupi kohta see ei käi. Enda Bonnieri preemia vääriliseks hinnati äsja lugu, millest tuleb paari nädala pärast aru anda kohtus.

Väljaspool lõbutööst üldreegel kehtib - kui oled teinud sedavõrd haiget, et solvatu pöördub kolmanda võimu poole, on avaliku eneseimetluse asemel väärikas vähemasti erapooletu hinnang ära oodata. Sest kui oled laimanud, on ju kogu edasine ja varasem auhinnatava farss ning küsida tuleb, mida on väärt kõik ülejäänud täiskirjutatud leheküljed. Kui kohtus võidad, auhinna väärtus vaid tõuseb, võib-olla isegi kõrgemale väljaande raamidest.

Premeeritud lugudes kirjutas grupeering, et maadevahetuse süsteemi lõi eesmärgi ja tulemusega parseldamisega tegelda reformierakondlastest grupeering eesotsas Neinar Seliga. Tema teinud seaduse enda järgi ja olnud selle ettekandja Riigikogus.

Mitte solvuda pole võimalik. Eksitust mitte tunnistada minu hinnangul ka mitte, ses osas sõltumata isegi kohtuotsusest. Kui meelevaldsed seosed ja räiged hinnangud ei pruugi paragrahvi alla kuuluda, käivad nad moraalikoodeksi alla ikka.

Tegelikult on maadevahetuse looja KMÜ valitsus aastast 1998, kui Seli ei olnud isegi Riigikogus, ammugi koalitsioonis. Selle järgi sai omanik, juhul kui ta maa riikliku kaitse ja seega kasutuspiirangute alla sattus, taotleda kompensatsiooniks samas mõõdus asendusmaad. Igati õigusriigi põhimõte, sest vaba füüri kaitse alla võtmise suurusjärgus riigil käes ei ole.

Õiguskantsler juhtis peagi tähelepanu seaduse mittetöötamisele, riigi huvi mittekaitstusele, ja seda hakati muutma. Üksmeelselt ja vaidlustega, juriidiliste isikute vastutuse ja pindala asemel väärtuse arvestamise suunas. Seadust luges Arnold Rüütel, ja päris lõpus ka teda asendanud Seli, Riigikogus aastast 1999. Aga seltskond selle taga oli palju kogenum kui tema uustulnukana, teistest parteidest, ja sai ülesaalilise toetuse.

Keegi ei teadnud aastal 2000, mis kohtuasjad täna maadevahetuse ümber on. Me ei tea ka täna, kas keegi neis süüdi jääb. Seli ega ta erakonnakaaslasi ei ole neis süüdistatud.  Olemuselt ei ole maadevahetuse süsteem ebaloogiline, ammugi mitte illegaalne, aga et sadade tehingute sees on ilmselt ka kokkumänge, oleme selle taas ära muutnud. Ainult maine, mitte kuritegelikkuse pärast, aga hinnaga, et maade väljaostuks ei ole raha ja kaitse on halvemini tagatud, omandiõigusest rääkimata.

Talis Kitsing Vs meedia!

28. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Ilmus portaalis Lass 24

Toimetas: Kadi Mumma

Usun, et enamik inimesi, kes meedia hammasrataste vahele jäävad, on selles ise süüdi. Nii on see ka minu puhul, mitte keegi ei käskinud mul “Baari” saatesse minna.Saatesse läksin kahel kindlal põhjusel: teha promo oma spordialale ja rääkida usust. Saates olles muidugi tekkisid uued ideed, aga samas, keegi ei hoiatanud mind selle eest, mis pärast juhtuda võib.Ühendriikides ilmselt võiks ma produktsioonifirma kohtusse kaevata ja päris kopsaka summa teenida. Eestis aga öeldakse, et ise olid nii loll, et telekasse ronisid.

Peale selle, et saatesse läksin, pole ma ise teinud midagi selleks, et meedia huvi minu vastu püsiks. Vastupidi, olen nii mõnestki pakkumisest loobunud või siis ainult pika lunimise peale järele andnud. Ma ei ole kellegi peale pahane, olgugi, et ma pole rahul mitme asjaga. Eelkõige sellega, et ajakirjandus mind Baari-Taliseks kutsub. Minu nimi on ju ikkagi Talis Kitsing, aga mõned väljaanded ei taha sellest kuidagi aru saada. Baari-Talis on minu ja produktsioonifirma poolt loodud tegelaskuju. Aga paraku mõned väljaanded püüavad Baari-Talist vägisi oma elu elama sundida. Kui ma ühele väljaandele, kes minu huvidega arvestab, annan intervjuu, siis mõni teine väljaanne rebib sellest mingi lause kontekstist välja ja avaldab uue uudise.Näiteks üks ajaleht tahtis mind hiljuti olümpiale saata, olgugi, et ma midagi sellist pole lubanud. Aga pole hullu. Ka on üks ajakiri mind mitme erineva näitsikuga paari pannud, kellega mul tõesti pole mitte mingit romantilist laadi suhet olnud. Aga ka sellest pole midagi, olen kõike võtnud läbi huumoriprisma. Kurb on see, et kirjutatakse põhiliselt ainult sellest, mis müüb.

Mõni leht, millest lugu olen pidanud, on minu silmis oma väärtuse kaotanud. Nagu näiteks Eesti Ekspress. Olen Ekspressi ostnud juba sellest ajast, kui see maksis 50 kopikat (teised lehed maksid siis 3 kopikat).Ekspress oli tol ajal väga erinev ülejäänud ajakirjandusest. Praegu aga ei näe ma küll eriti suuri erinevusi Kanal 2 saate „Reporter“, Kroonika, Õhtulehe ning Ekspressi vahel. Kõigist neist võin näiteks teada saada Vändra Aveli, Anna-Mari Galojani ning Liis Haaveli seikluste kohta. Esimese kahega olen muuseas isiklikult tuttav. Meid kõiki ju seob ka “tühjade kuulsuste” tiitel. Vahet pole kas ma olen tühi või täis Bussi-Paavo või Baari-Talis, kurb on see, et soliidne ajaleht kirjutab inimestest, keda ta ise peab tühjadeks. Minu loogika järgi on siis ju ka see ajaleht tühi?! Veel kurvem on see, et ajakirjanik või ajakirjanikud, kes selle edetabeli kokku panid, ei viitsinud kodutööd teha. Minu kohta kirjutati, et astusin Reformierakonda ja et sõitsin Iirimaale ja siis tagasi. Seda, et minu õpilane on tulnud maailmameistriks, või et olen juba mõned aastad Mustamäe halduskogu liige ja kandideerisin valimistel võitja erakonnas Riigikokku, nagu ei olekski juhtunud. Õhtulehe ja Kroonika puhul ma ei kurvastaks, aga ikkagi Ekspress.

Enne 2005. aasta valimisi helistas mulle üks Kroonika ajakirjanik ja küsis, mida ma Pärnus plaanin ära teha. Ma vastasin, et ajakirjanikul on kodutöö tegemata, Pärnus kandideerib minu erakonnakaaslane Paavo Pärn, aga ma võin pikalt rääkida sellest, mida plaanin ette võtta Mustamäel. Rääkisingi, ainult et neil polnud seda infot vaja. Järgmises Kroonikas ilmus juhtkirjas, et küla kassid ka naeravad, kuna Reformierakond on peibutuspardiks kutsunud Baari-Talise. Ma ei tea, mida need kassid täna teevad (ilmselt on nad majandussurutise tõttu vorstiks keedetud), aga mina istun halduskogus ja kohe kindlasti ei kandideerinud ma Reformierakonna palvel, vaid puhtalt omal initsiatiivil. Ma ei saa aru, kas kellegi teadlik mõnitamine tõesti teeb kellegi õnnelikumaks. Ilmselt pean tõesti ainult Sirpi hakkama lugema.

Riigikogu liige Hannes Rumm on öelnud Päevalehes, et minusugune mõttetu mees on pälvinud nii palju meedia tähelepanu, et enamik edevaid poliitikuid, näitlejaid, arste, sportlasi jt. elualade esindajaid võivad sellest ainult unistada. Ma ei tea Hannes Rummist eriti palju, kuid hiljuti nägin teda televisoonis rõõmsa näoga rääkimas, et tal sai just 25 korda doonorina verd antud.Tore, mul sai paar nädalat tagasi 52 korda täis. Ei tea, kas nii mõttetul mehel üldse sobibki verd anda?

Eesti Olümpiakomitee netilehel avaldab Eduard Tinn oma arvamust, et tänapäeval on devalveerunud väljend “legend”, kuna tema kuulis, et Baari-Talise kohta öeldi, et ta on kickboxingu legend. Eduard Tinni arvates olen ma kehkenpüks. Ma ei ole kunagi ennast mingiks legendiks ega ka mitte staariks pidanud. Olen vaid tegelenud sellega, mis mind huvitab. Mis puudutab kickboxingusse, siis ma alustasin sellega 2002. aasta jaanuaris. 2002. aasta septembris hakkasin algajaid treenima. 2003 tulin Eesti meistriks, samal aastal võitsin ka kulla rahvusvahelistelt võistlustelt, mis toimusid Tartus. Mul oli õigus minna MM-le, kuid raha selleks polnud, lõpetasin võistluspordi. 2004 tulid minu kümnest Eesti meistrvõistlustel osalenud õpilasest kolm Eesti meistriks, üks sai hõbemedali ning kolm said pronksi. 2006 tuli minu õpilane Ainar Karlson juunioride maailmameistriks. Raha võistlustele sõitmiseks muretsesin ise. Kuni tänaseni pole ei klubi ega ka sportlane selle eest preemiat saanud. Olen praeguseks loobunud ka treeneritööst.

Ma ei ole tegelikult kellegi peale pahane. Arvan, et kui keegi ka mulle ülekohut on teinud, on see ühiskonna süü. Olen jumalale tänulik kõige eest, mis mu elus on juhtunud, ja võtan kõike kui suurt õppetundi. Eriliselt tänulik olen jumalale selle eest, et mind on intervjueerinud selline tõeline staar nagu seda oli Urmas Ott. Sain talle isiklikult öelda, et olen tema suur fänn juba alates „Teletutvuse“ esimesest saatest Ljudmilla Gurtšenkoga.Huvitav, Ott ei mõnitanud mind ja ka Baari-Taliseks ei kutsunud. Küsimused, mida ta mulle esitas olid väga hästi ette valmistatud. Intervjuud võite näha minu kodulehel www.reform.ee/talis. Kurb on see,et ma ei näe Eesti meediamaastikult temaga võrreldavat inimest sirgumas.

Jumal Õnnistagu Teid!

Talis Kitsing Vs meedia!

28. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Ilmus portaalis Lass 24

Toimetas: Kadi Mumma

Usun, et enamik inimesi, kes meedia hammasrataste vahele jäävad, on selles ise süüdi. Nii on see ka minu puhul, mitte keegi ei käskinud mul “Baari” saatesse minna.Saatesse läksin kahel kindlal põhjusel: teha promo oma spordialale ja rääkida usust. Saates olles muidugi tekkisid uued ideed, aga samas, keegi ei hoiatanud mind selle eest, mis pärast juhtuda võib.Ühendriikides ilmselt võiks ma produktsioonifirma kohtusse kaevata ja päris kopsaka summa teenida. Eestis aga öeldakse, et ise olid nii loll, et telekasse ronisid.

Peale selle, et saatesse läksin, pole ma ise teinud midagi selleks, et meedia huvi minu vastu püsiks. Vastupidi, olen nii mõnestki pakkumisest loobunud või siis ainult pika lunimise peale järele andnud. Ma ei ole kellegi peale pahane, olgugi, et ma pole rahul mitme asjaga. Eelkõige sellega, et ajakirjandus mind Baari-Taliseks kutsub. Minu nimi on ju ikkagi Talis Kitsing, aga mõned väljaanded ei taha sellest kuidagi aru saada. Baari-Talis on minu ja produktsioonifirma poolt loodud tegelaskuju. Aga paraku mõned väljaanded püüavad Baari-Talist vägisi oma elu elama sundida. Kui ma ühele väljaandele, kes minu huvidega arvestab, annan intervjuu, siis mõni teine väljaanne rebib sellest mingi lause kontekstist välja ja avaldab uue uudise.Näiteks üks ajaleht tahtis mind hiljuti olümpiale saata, olgugi, et ma midagi sellist pole lubanud. Aga pole hullu. Ka on üks ajakiri mind mitme erineva näitsikuga paari pannud, kellega mul tõesti pole mitte mingit romantilist laadi suhet olnud. Aga ka sellest pole midagi, olen kõike võtnud läbi huumoriprisma. Kurb on see, et kirjutatakse põhiliselt ainult sellest, mis müüb.

Mõni leht, millest lugu olen pidanud, on minu silmis oma väärtuse kaotanud. Nagu näiteks Eesti Ekspress. Olen Ekspressi ostnud juba sellest ajast, kui see maksis 50 kopikat (teised lehed maksid siis 3 kopikat).Ekspress oli tol ajal väga erinev ülejäänud ajakirjandusest. Praegu aga ei näe ma küll eriti suuri erinevusi Kanal 2 saate „Reporter“, Kroonika, Õhtulehe ning Ekspressi vahel. Kõigist neist võin näiteks teada saada Vändra Aveli, Anna-Mari Galojani ning Liis Haaveli seikluste kohta. Esimese kahega olen muuseas isiklikult tuttav. Meid kõiki ju seob ka “tühjade kuulsuste” tiitel. Vahet pole kas ma olen tühi või täis Bussi-Paavo või Baari-Talis, kurb on see, et soliidne ajaleht kirjutab inimestest, keda ta ise peab tühjadeks. Minu loogika järgi on siis ju ka see ajaleht tühi?! Veel kurvem on see, et ajakirjanik või ajakirjanikud, kes selle edetabeli kokku panid, ei viitsinud kodutööd teha. Minu kohta kirjutati, et astusin Reformierakonda ja et sõitsin Iirimaale ja siis tagasi. Seda, et minu õpilane on tulnud maailmameistriks, või et olen juba mõned aastad Mustamäe halduskogu liige ja kandideerisin valimistel võitja erakonnas Riigikokku, nagu ei olekski juhtunud. Õhtulehe ja Kroonika puhul ma ei kurvastaks, aga ikkagi Ekspress.

Enne 2005. aasta valimisi helistas mulle üks Kroonika ajakirjanik ja küsis, mida ma Pärnus plaanin ära teha. Ma vastasin, et ajakirjanikul on kodutöö tegemata, Pärnus kandideerib minu erakonnakaaslane Paavo Pärn, aga ma võin pikalt rääkida sellest, mida plaanin ette võtta Mustamäel. Rääkisingi, ainult et neil polnud seda infot vaja. Järgmises Kroonikas ilmus juhtkirjas, et küla kassid ka naeravad, kuna Reformierakond on peibutuspardiks kutsunud Baari-Talise. Ma ei tea, mida need kassid täna teevad (ilmselt on nad majandussurutise tõttu vorstiks keedetud), aga mina istun halduskogus ja kohe kindlasti ei kandideerinud ma Reformierakonna palvel, vaid puhtalt omal initsiatiivil. Ma ei saa aru, kas kellegi teadlik mõnitamine tõesti teeb kellegi õnnelikumaks. Ilmselt pean tõesti ainult Sirpi hakkama lugema.

Riigikogu liige Hannes Rumm on öelnud Päevalehes, et minusugune mõttetu mees on pälvinud nii palju meedia tähelepanu, et enamik edevaid poliitikuid, näitlejaid, arste, sportlasi jt. elualade esindajaid võivad sellest ainult unistada. Ma ei tea Hannes Rummist eriti palju, kuid hiljuti nägin teda televisoonis rõõmsa näoga rääkimas, et tal sai just 25 korda doonorina verd antud.Tore, mul sai paar nädalat tagasi 52 korda täis. Ei tea, kas nii mõttetul mehel üldse sobibki verd anda?

Eesti Olümpiakomitee netilehel avaldab Eduard Tinn oma arvamust, et tänapäeval on devalveerunud väljend “legend”, kuna tema kuulis, et Baari-Talise kohta öeldi, et ta on kickboxingu legend. Eduard Tinni arvates olen ma kehkenpüks. Ma ei ole kunagi ennast mingiks legendiks ega ka mitte staariks pidanud. Olen vaid tegelenud sellega, mis mind huvitab. Mis puudutab kickboxingusse, siis ma alustasin sellega 2002. aasta jaanuaris. 2002. aasta septembris hakkasin algajaid treenima. 2003 tulin Eesti meistriks, samal aastal võitsin ka kulla rahvusvahelistelt võistlustelt, mis toimusid Tartus. Mul oli õigus minna MM-le, kuid raha selleks polnud, lõpetasin võistluspordi. 2004 tulid minu kümnest Eesti meistrvõistlustel osalenud õpilasest kolm Eesti meistriks, üks sai hõbemedali ning kolm said pronksi. 2006 tuli minu õpilane Ainar Karlson juunioride maailmameistriks. Raha võistlustele sõitmiseks muretsesin ise. Kuni tänaseni pole ei klubi ega ka sportlane selle eest preemiat saanud. Olen praeguseks loobunud ka treeneritööst.

Ma ei ole tegelikult kellegi peale pahane. Arvan, et kui keegi ka mulle ülekohut on teinud, on see ühiskonna süü. Olen jumalale tänulik kõige eest, mis mu elus on juhtunud, ja võtan kõike kui suurt õppetundi. Eriliselt tänulik olen jumalale selle eest, et mind on intervjueerinud selline tõeline staar nagu seda oli Urmas Ott. Sain talle isiklikult öelda, et olen tema suur fänn juba alates „Teletutvuse“ esimesest saatest Ljudmilla Gurtšenkoga.Huvitav, Ott ei mõnitanud mind ja ka Baari-Taliseks ei kutsunud. Küsimused, mida ta mulle esitas olid väga hästi ette valmistatud. Intervjuud võite näha minu kodulehel www.reform.ee/talis. Kurb on see,et ma ei näe Eesti meediamaastikult temaga võrreldavat inimest sirgumas.

Jumal Õnnistagu Teid!

Talis Kitsing Vv meedia!

27. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Ilmus portaalis Lass24

Toimetas: Kadi Mumma

Usun, et enamik inimesi, kes meedia hammasrataste vahele jäävad, on selles ise süüdi. Nii on see ka minu puhul, mitte keegi ei käskinud mul “Baari” saatesse minna.Saatesse läksin kahel kindlal põhjusel: teha promo oma spordialale ja rääkida usust. Saates olles muidugi tekkisid uued ideed, aga samas, keegi ei hoiatanud mind selle eest, mis pärast juhtuda võib.Ühendriikides ilmselt võiks ma produktsioonifirma kohtusse kaevata ja päris kopsaka summa teenida. Eestis aga öeldakse, et ise olid nii loll, et telekasse ronisid.

Peale selle, et saatesse läksin, pole ma ise teinud midagi selleks, et meedia huvi minu vastu püsiks. Vastupidi, olen nii mõnestki pakkumisest loobunud või siis ainult pika lunimise peale järele andnud. Ma ei ole kellegi peale pahane, olgugi, et ma pole rahul mitme asjaga. Eelkõige sellega, et ajakirjandus mind Baari-Taliseks kutsub. Minu nimi on ju ikkagi Talis Kitsing, aga mõned väljaanded ei taha sellest kuidagi aru saada. Baari-Talis on minu ja produktsioonifirma poolt loodud tegelaskuju. Aga paraku mõned väljaanded püüavad Baari-Talist vägisi oma elu elama sundida. Kui ma ühele väljaandele, kes minu huvidega arvestab, annan intervjuu, siis mõni teie väljaanne rebib sellest mingi lause kontekstist välja ja avaldab uue uudise.Näiteks üks ajaleht tahtis mind hiljuti olümpiale saata, olgugi, et ma midagi sellist pole lubanud. Aga pole hullu. Ka on üks ajakiri mind mitme erineva näitsikuga paari pannud, kellega mul tõesti pole mitte mingit romantilist laadi suhet olnud. Aga ka sellest pole midagi, olen kõike võtnud läbi huumoriprisma. Kurb on see, et kirjutatakse põhiliselt ainult sellest, mis müüb.

Mõni leht, millest lugu olen pidanud, on minu silmis oma väärtuse kaotanud. Nagu näiteks Eesti Ekspress. Olen Ekspressi ostnud juba sellest ajast, kui see maksis 50 kopikat (teised lehed maksid siis 3 kopikat).Ekspress oli tol ajal väga erinev ülejäänud ajakirjandusest. Praegu aga ei näe ma küll eriti suuri erinevusi Kanal 2 saate „Reporter“, Kroonika, Õhtulehe ning Ekspressi vahel. Kõigist neist võin näiteks teada saada Vändra Aveli, Anna-Mari Galojani ning Liis Haaveli seikluste kohta. Esimese kahega olen muuseas isiklikult tuttav. Meid kõiki ju seob ka “tühjade kuulsuste” tiitel. Vahet pole kas ma olen tühi või täis Bussi-Paavo või Baari-Talis, kurb on see, et soliidne ajaleht kirjutab inimestest, keda ta ise peab tühjadeks. Minu loogika järgi on siis ju ka see ajaleht tühi?! Veel kurvem on see, et ajakirjanik või ajakirjanikud, kes selle edetabeli kokku panid, ei viitsinud kodutööd teha. Minu kohta kirjutati, et astusin Reformierakonda ja et sõitsin Iirimaale ja siis tagasi. Seda, et minu õpilane on tulnud maailmameistriks, või et olen juba mõned aastad Mustamäe halduskogu liige ja kandideerisin valimistel võitja erakonnas Riigikokku, nagu ei olekski juhtunud. Õhtulehe ja Kroonika puhul ma ei kurvastaks, aga ikkagi Ekspress.

Enne 2005. aasta valimisi helistas mulle üks Kroonika ajakirjanik ja küsis, mida ma Pärnus plaanin ära teha. Ma vastasin, et ajakirjanikul on kodutöö tegemata, Pärnus kandideerib minu erakonnakaaslane Paavo Pärn, aga ma võin pikalt rääkida sellest, mida plaanin ette võtta Mustamäel. Rääkisingi, ainult et neil polnud seda infot vaja. Järgmises Kroonikas ilmus juhtkirjas, et küla kassid ka naeravad, kuna Reformierakond on peibutuspardiks kutsunud Baari-Talise. Ma ei tea, mida need kassid täna teevad (ilmselt on nad majandussurutise tõttu vorstiks keedetud), aga mina istun halduskogus ja kohe kindlasti ei kandideerinud ma Reformierakonna palvel, vaid puhtalt omal initsiatiivil. Ma ei saa aru, kas kellegi teadlik mõnitamine tõesti teeb kellegi õnnelikumaks. Ilmselt pean tõesti ainult Sirpi hakkama lugema.

Riigikogu liige Hannes Rumm on öelnud Päevalehes, et minusugune mõttetu mees on pälvinud nii palju meedia tähelepanu, et enamik edevaid poliitikuid, näitlejaid, arste, sportlasi jt. elualade esindajaid võivad sellest ainult unistada. Ma ei tea Hannes Rummist eriti palju, kuid hiljuti nägin teda televisoonis rõõmsa näoga rääkimas, et tal sai just 25 korda doonorina verd antud.Tore, mul sai paar nädalat tagasi 52 korda täis. Ei tea, kas nii mõttetul mehel üldse sobibki verd anda?

Eesti Olümpiakomitee netilehel avaldab Eduard Tinn oma arvamust, et tänapäeval on devalveerunud väljend “legend”, kuna tema kuulis, et Baari-Talise kohta öeldi, et ta on kickboxingu legend. Eduard Tinni arvates olen ma kehkenpüks. Ma ei ole kunagi ennast mingiks legendiks ega ka mitte staariks pidanud. Olen vaid tegelenud sellega, mis mind huvitab. Mis puudutab kickboxingusse, siis ma alustasin sellega 2002. aasta jaanuaris. 2002. aasta septembris hakkasin algajaid treenima. 2003 tulin Eesti meistriks, samal aastal võitsin ka kulla rahvusvahelistelt võistlustelt, mis toimusid Tartus. Mul oli õigus minna MM-le, kuid raha selleks polnud, lõpetasin võistluspordi. 2004 tulid minu kümnest Eesti meistrvõistlustel osalenud õpilasest kolm Eesti meistriks, üks sai hõbemedali ning kolm said pronksi. 2006 tuli minu õpilane Ainar Karlson juunioride maailmameistriks. Raha võistlustele sõitmiseks muretsesin ise. Kuni tänaseni pole ei klubi ega ka sportlane selle eest preemiat saanud. Olen praeguseks loobunud ka treeneritööst.

Ma ei ole tegelikult kellegi peale pahane. Arvan, et kui keegi ka mulle ülekohut on teinud, on see ühiskonna süü. Olen jumalale tänulik kõige eest, mis mu elus on juhtunud, ja võtan kõike kui suurt õppetundi. Eriliselt tänulik olen jumalale selle eest, et mind on intervjueerinud selline tõeline staar nagu seda oli Urmas Ott. Sain talle isiklikult öelda, et olen tema suur fänn juba alates „Teletutvuse“ esimesest saatest Ljudmilla Gurtšenkoga.Huvitav, Ott ei mõnitanud mind ja ka Baari-Taliseks ei kutsunud. Küsimused, mida ta mulle esitas olid väga hästi ette valmistatud. Intervjuud võite näha minu kodulehel www.reform.ee/talis. Kurb on see,et ma ei näe Eesti meediamaastikult temaga võrreldavat inimest sirgumas.

Jumal Õnnistagu Teid!