Arhiiv aja järgi märts, 2009

Täna toimub seminar “Kas uus meedia kukutab diktatuurid?”

31. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Täna algusega kell 15.00 toimub klubis Shah seminar “Kas uus meedia kukutab diktatuurid?”, kus arutatakse uue meedia võimaluste üle kujundada ühiskonda.

Seminar otsib vastust küsimusele, kas suletud ühiskondades võib uus meedia asendada traditsioonilist meediat ning milline on uue meedia mõju maailmale üldiselt. Uue meedia all tuleks mõista internetikeskkondi, sealhulgas võrgustikupõhiseid, huvigruppide loodud suhtluskeskkondi.

Seminari korraldaja Silver Meikari sõnul on mõttetalgute fookuses riigid, kus vaba informatsioon on kättesaadav vaid läbi internetikanalite. „Küsimus on, kas üksnes internetist piisab, et ühendada masse diktatuurirežiimi vastu,“ lausus Meikar

Mõttetalgutel esinevad poliitikauuringute keskuse PRAXIS nõukogu esimees, kommunikatsioonijuhtimise spetsialist Daniel Vaarik, New York`i Open Society Institute`i liige, autoritaarsete režiimide ja meedia mõju analüütik Evgeny Morozov, Riigikogu väliskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni liige Silver Meikar. Seminari modereerib Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi.

Seminar toimub tõlketa eesti ja inglise keeles.

Lisainformatsioon ja registreerimine:

Silver Meikar
Riigikogu liige
52 78 089

Maksutõus või hüvitise kärbe?

30. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Taavi Rõivas
Palju on räägitud valikust – kas tõsta töötukindlustusmakset või lükata edasi töötute hüvitise tõus. Ainus reaalne valik on tegelikult veelgi raskem – teha tuleb mõlemat.
Töötukassa arvutused on tehtud seni kõige negatiivsema prognoosi – Eesti Panga negatiivse stsenaariumi – järgi. See prognoos on praeguse seisuga ka kõige realistlikum ning isegi kui homne Rahandusministeeriumi prognoos peaks kraadi võrra erinema, tuleb otsused teha negatiivseimate väljavaadete pinnalt.
 
Töötukassa nõukogu peab kõige lähemal ajal langetama otsuse tõsta töötukindlustusmakse 3%ni. Numbritele otsa vaadates tuleb nentida, et ainult maksutõusust 100 000 töötu korral ei piisa ning ainuke võimalus tagada töötukassa jätkusuutlikkus on lükata edasi töötutoetuse tõusud. Kellegi hüvitist selle otsusega ei vähendata, jäävad tänased määrad (ehk enamikel juhtudel 50% palgast).
 
Valutuim oleks vast vabatahtliku töötuse hüvitise edasi lükkamine – kui seni ise töölt ära minejatele töötukassast kuudepikkust hüvitist ei maksta, siis uus seadus loob hüvitise suurusega 40% palgast. Uus hüvitis maksaks 2009 ja 2010. aastal kokku ligi 900 miljonit!
 
Ajakirjanikud on töötushüvitise määra tõusu edasilükkamist juba töötajatevaenulikuks rosinakoukimiseks nimetanud. See pole päris vale, kuid kindlasti oleks palju töötajavaenulikum lasta kassa suurde miinusesse ning seada ohtu hüvitiste maksmine kui selline. Tuletagem meelde, et nii hüvitiste määra tõusud kui maksumäära pakkusid omal ajal välja tööandjad ja töövõtjad. Kokkuleppe osa oli ka see, et riigieelarve muudest vahenditest Töötukassasse raha juurde ei panda ehk muutuste korral tuleb hüved üle vaadata.
 
Ees seisvad rasked otsused on ametiühingute ja tööandjate tuleviku üheks suurimaks murdepunktiks – kui nüüd suudetakse raskete valikute kiuste kokku leppida, kõlab nende hääl ka tulevikus. Kui ei, peab rasked otsused tegema valitsus ja parlament ning on raske ette kujutleda, et tööandjaid või ametiühinguid peale seda enam sama tõsiselt võetakse.
 
 
 
P.S. Tervitused ajakirjanduses korduvalt „visionääriks“ tituleeritud prominentsetele majandustegelastele, kes alles aasta tagasi nimetasid Töötukassat kogutud reservide tõttu „täissöönud puugiks“ ja soovitasid reservide edasisest kogumisest loobuda.

Maksutõus või hüvitise kärbe?

30. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Taavi Rõivas
Palju on räägitud valikust – kas tõsta töötukindlustusmakset või lükata edasi töötute hüvitise tõus. Ainus reaalne valik on tegelikult veelgi raskem – teha tuleb mõlemat.
Töötukassa arvutused on tehtud seni kõige negatiivsema prognoosi – Eesti Panga negatiivse stsenaariumi – järgi. See prognoos on praeguse seisuga ka kõige realistlikum ning isegi kui homne Rahandusministeeriumi prognoos peaks kraadi võrra erinema, tuleb otsused teha negatiivseimate väljavaadete pinnalt.
 
Töötukassa nõukogu peab kõige lähemal ajal langetama otsuse tõsta töötukindlustusmakse 3%ni. Numbritele otsa vaadates tuleb nentida, et ainult maksutõusust 100 000 töötu korral ei piisa ning ainuke võimalus tagada töötukassa jätkusuutlikkus on lükata edasi töötutoetuse tõusud. Kellegi hüvitist selle otsusega ei vähendata, jäävad tänased määrad (ehk enamikel juhtudel 50% palgast).
 
Valutuim oleks vast vabatahtliku töötuse hüvitise edasi lükkamine – kui seni ise töölt ära minejatele töötukassast kuudepikkust hüvitist ei maksta, siis uus seadus loob hüvitise suurusega 40% palgast. Uus hüvitis maksaks 2009 ja 2010. aastal kokku ligi 900 miljonit!
 
Ajakirjanikud on töötushüvitise määra tõusu edasilükkamist juba töötajatevaenulikuks rosinakoukimiseks nimetanud. See pole päris vale, kuid kindlasti oleks palju töötajavaenulikum lasta kassa suurde miinusesse ning seada ohtu hüvitiste maksmine kui selline. Tuletagem meelde, et nii hüvitiste määra tõusud kui maksumäära pakkusid omal ajal välja tööandjad ja töövõtjad. Kokkuleppe osa oli ka see, et riigieelarve muudest vahenditest Töötukassasse raha juurde ei panda ehk muutuste korral tuleb hüved üle vaadata.
 
Ees seisvad rasked otsused on ametiühingute ja tööandjate tuleviku üheks suurimaks murdepunktiks – kui nüüd suudetakse raskete valikute kiuste kokku leppida, kõlab nende hääl ka tulevikus. Kui ei, peab rasked otsused tegema valitsus ja parlament ning on raske ette kujutleda, et tööandjaid või ametiühinguid peale seda enam sama tõsiselt võetakse.
 
 
 
P.S. Tervitused ajakirjanduses korduvalt „visionääriks“ tituleeritud prominentsetele majandustegelastele, kes alles aasta tagasi nimetasid Töötukassat kogutud reservide tõttu „täissöönud puugiks“ ja soovitasid reservide edasisest kogumisest loobuda.

Propaganda.com esineb kolmapäeval Tallinnas

30. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Kolmapäevasel üritusel “Kas Uus Meedia hävitab diktatuurid?”on peaesinejaks Evgeny Morozov. (Evgeny Morozov is a fellow at the Open Society Institute in New York and a board member of its Information Program. He’s currently working on a book about the Internet’s impact on global politics, with a particular focus on its role in the authoritarian societies. Evgeny is also a frequent commentator about technology and new media for such publications as The Economist, Newsweek, Foreign Policy, Boston Review, The International Herald Tribune, Slate, and others.)

Meediaväljaannete loetelu on muljetavaldav. Täna ilmus tema viimane artikkel New York Times´is ja eile IHT-s. Kui kellegil tekib huvi kolmapäevasel üritusel osaleda, on mul veel paar vaba kohta. Loe pikemalt: http://www.meikar.ee/blog/?p=1279

 

Propaganda.com
By EVGENY MOROZOV

This year’s report on “enemies of the Internet” prepared by Reporters Without Borders, the international press advocacy group, paints a very gloomy picture for the freedom of expression on the Web. It finds that many governments have stepped up their attacks on the Internet, harassing bloggers and making it harder to express dissenting opinions online.

These are very disturbing trends. But identifying “Internet enemies” only on the basis of censorship and intimidation, as Reporters Without Borders has done, obfuscates the fact that these are only two components of a more comprehensive and multi-pronged approach that authoritarian governments have developed to diffuse the subversive potential of online communications.

Many of these governments have honed their Internet strategies beyond censorship and are employing more subtle (and harder to detect) ways of controlling dissent, often by planting their own messages on the Web and presenting them as independent opinion.

Their actions are often informed by the art of online “astroturfing,” a technique also popular with modern corporations and PR firms. While companies use it to engineer buzz around products and events, governments are using it to create the appearance of broad popular support for their ideology.

Their ultimate ambition may be to transform the Internet into a “spinternet,” the vast and mostly anonymous areas of cyberspace under indirect government jurisdiction. The spinternet strategy could be more effective than censorship — while there are a plenty of ways to access blocked Web sites, we do not yet have the means to distinguish spin from independent comment.

In China, the spinternet is being built by the “50 cent party,” a loose online squad of tech-savvy operators loyal to the government who are paid to troll the Internet, find dissenting views and leave anonymous comments to steer all discussions in more “harmonious” directions. The “50 cents” in the name stands for their meager pay rates.

Plenty of local technology companies are also eager to help the government with various data-mining programs that identify dissenting views early and dispatch “50 cent party” operators to steer the discussion away from an antigovernment direction.

In Iran, the Revolutionary Guards recently announced their ambition to build their own spinternet by launching 10,000 blogs for the Basij, a paramilitary force under the Guards. This comes at a time when the Internet has become a major force in exposing corruption in the highest ranks of the Iranian leadership.

The Russian government may have found an even more ingenious way of suppressing the Internet’s democratizing potential: cost. Many Internet users in Russia are still billed on the basis of the frequency and duration of their browsing sessions, and the state-owned All-Russia State Television and Radio Company has floated the idea of building a “social Internet,” where users would pay nothing for state-approved Web sites.

Such an approach is already being tested in Belarus, where Internet users can browse the government’s favored mouthpiece, “Belarus Today,” for free — that is, without paying their ISPs for Internet traffic, as they must for the country’s few independent media outlets.

The rise of the spinternet suggests that the threats that the Internet poses to authoritarian regimes are far from unambiguous; some of these governments have turned quite adept at exploiting it for their own purposes.

So while it’s important to continue documenting the direct repression of online journalists and bloggers, as organizations like Reporters Without Borders are doing, it is important to remember that there are other ways to qualify as an “enemy of the Internet.”

Kus tehakse välispoliitikat?

29. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Pühapäeva õhtune tervitus Lennart Meri konverentsilt. Täna on hea päev – erakonna Europaa Parlamendi nimekirja valimistel sain parima võimaliku koha (ehk neljanda), meenub eilne õhtusöök vestlusega Tiibeti munkadega ning konverentsi Euroopa naabruspoliitika arutelu on huvitav.

Mais toimub Prahas naabruspoliitika tippkohtumine, kuhu on oodatud ka 6 naaberriigi juhid. Raskus on Lukašenkaga, keda arvatavasti kutsutakse, aga juhul, kui ta ei saa tulla. Kõlab veidralt, aga selline juba see välispoliitika on.

Kõigi kuu riigi puhul võime tõmmata vähemalt kaks ühisnimetajat:
1. Nõrga riigi probleem. Kõik kuus riiki on selle ohvrid. Nende riigi institutsioonid, aga ka välispoliitiline võimekus ning majanduslikkus iseotsustuse võime on madal.
2. Geopoliitiline võitlus. Kõik need riigid on erinevate mõjurünnakute all. Peamiselt muidugi võitlus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu mõjuvõimu vahel. Euroopa otsus toetada Ukraina gaasitorude uuendamiseks on selle viimaseks ilmekaks näiteks.

Arvan, et Euroopa Liit peaks pakkuma nende riigi kodanikele „soft power“ võimalusi. Võimalusi vabamalt reisida, õppida ja töötada Euroopas, ligipääsu struktuurfondide vahenditele, noorsooprojektele ja paremaid kaubandussidemeid.

Vene Föderatsiooni arsenalis on peamiselt „hard power“ instrumendid alates sõjalisest heidutusest lõpetades „pahade“ karistamisega kas või viisakeeldudega. Samuti on neil energiarelv, mida Ukraina ja Moldova sellel talvel valusalt tunda said.

Rääkides Euroopa naabruspoliitikast peaksime mõistma, et Vene Föderatsioon ei ole selle kujundaja ega tohiks omada selles rolli. Kui me ei suuda seda saavutada, on kogu EL-i poliitika mõttetu.

Tulles tagasi küsimuse juurde, et kus tehakse välispoliitikat? Siin ja praegu — Lennart Meri konverentsil.