Arhiiv aja järgi aprill, 2009

Obama ja inimõigused

30. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Bushi poliitikat toetada ei olnud popp, Obama poliitikat ikka veel on. Kõikjal jälgiti pingsalt USA presidendivalimisi justkui oleks valitud suurt juhti kogu maailmale. Obama võit tõi ühel ajal kaasa nii eufoorialaine kui ka palju küsimusi. Lihtne on valimistel lubadusi loopida, palju raskem on neid hiljem ellu viia.

100 päeva on liiga lühike aeg, et hinnata Obama administratsiooni poliitikat. Pole ta ju suutnud siiamaani kõiki olulisi positsioone mehitada ning erinevatel (pisi)põhjustel on ta pidanud nii mõneski kandidaadist loobuma. Mehitamata on ka inimõigustega kõige otsesemalt seotud võtmepositsioonid.

Clintoni visiit Hiinasse tõi kaasa Human Right Watch’i kriitikalaine. Riigidepartemang kinnitas, et Hillary sõnu mõisteti valesti ning inimõiguste dialoog Hiinaga jätkub. Obama on pidanud sööma oma sõnu armeeni genotsiidi küsimuses. Uus administratsiooni esimesed sammud lähis-idas sarnanevad Bill Clintoni poliitikale, ehk rahuprotsess on oluline ning Iisraeli inimõiguste rikkumise küsimuse tõstatamine võib protsessi pigem pidurdada. Need on vaid paar näidet, miks inimõigusi propageerivaid organisatsioonid pisut murelikud on.

Samas, Obama otsus aastaga sulgeda Guantanamo Bay („)piinalaagri(„) peaks rõõmustama igaüht. USA on liitunud ÜRO piinamist keelustava lepinguga ning minu suurim etteheide Bushi administratsioonile on just seotud selle rahvusvahelise lepingu eiramisega.

See on vaid pisike läbilõige teemadest mida oleme Riigidepartemangu poolt korraldatud 3-nädalasel programmil „USA välispoliitika ja inimõigused“ käsitlenud. Portlandis ja New Orleanis tegelesime kohalike inimõigusi puudutavate teemadega, Washington DC-s ja New York’is langes raskuskese rahvusvahelistele inimõiguste ja välispoliitika küsimustele.

Homme sõidan Vancouverisse osalema Liberal Internationali kongressile ja järgmise nädala teisipäeval jõuan tagasi Eestisse. Need, kes on kunagi osalenud programmis „International Visitor Program“ arvatavasti nõustuvad minuga, et see annab fantastilise ülevaate USA poliitikast, elust ja ühiskonnakorraldusest.

[Post to Twitter] Tweet This Post 

Kool ja kodu kokku

28. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Lauri Luik
Ajaleht Sakala juhtkiri.
Riigikogu reformierakondlased tegid äsja ettepaneku lisada arutusel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse punkt, mis kohustaks kooli ja lapsevanemat sõlmima käitumisreeglistikku puudutava lepingu.

Idee autorite sõnul oleks see ennekõike ennetusliku loomuga hea tahte lepe, mis aitaks must valgel üle korrata koolis kehtivaid reegleid. Nii loodetakse õppeasutustes tagada praegusest parem kord ning soodsam õpikeskkond.

Riigikogulase Lauri Luige sõnul võiks leping olla kolmepoolne: sellele peaksid allkirja andma kooli esindaja, lapsevanem ja laps ise. Nii fikseeritaks kõigi poolte õigused ja kohustused, et nad võtaksid need teadmiseks ja tunnetaksid endal lasuvat vastutust. «Selge see, et sinna ei saa kirjutada midagi sellist, mida seadustes pole sätestatud, näiteks karistusi,» selgitas Luik.

«Sakala» arvates on tegu hea mõttega, millega koolid võiksid kaasa minna sõltumata sellest, kas säte tulevasse seadusesse tõepoolest paigutatakse. Kõige rohkem on seda tarvis just lapsevanematele, kelle side kooliga on tihtilugu kahetsusväärselt väike. Mida enam emad ja isad mõistavad, et õppeasutusega tasub iga päev kontakti hoida ning võimaluse korral koolile abi osutada, seda paremad on laste õpitulemused.

Olgugi et paljudes kohtades on e-kooli programm edukalt alanud ja osa õpetajaid teeb vanemaid informeerides järjepidevat tööd, võib väita, et kodu ja kool tegutsevad tihtilugu teineteisest mööda. Lastele tähendab see lõhestumist: ühes kohas kehtivad ühed ja teises teised reeglid. Arenemiseks hädatarvilikust stabiilsusest ei saa säärastes tingimustes juttugi olla.

Juba ainuüksi sellest, kui vanemad lepingu ühe korra mõttega läbi loevad ning sellele allkirja andmiseks kooli lähevad, on palju kasu. Aeg-ajalt tasub oma lapse õpetajatele ja direktorile tere öelda.

Kool ja kodu kokku

28. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Lauri Luik
Ajaleht Sakala juhtkiri.
Riigikogu reformierakondlased tegid äsja ettepaneku lisada arutusel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse punkt, mis kohustaks kooli ja lapsevanemat sõlmima käitumisreeglistikku puudutava lepingu.

Idee autorite sõnul oleks see ennekõike ennetusliku loomuga hea tahte lepe, mis aitaks must valgel üle korrata koolis kehtivaid reegleid. Nii loodetakse õppeasutustes tagada praegusest parem kord ning soodsam õpikeskkond.

Riigikogulase Lauri Luige sõnul võiks leping olla kolmepoolne: sellele peaksid allkirja andma kooli esindaja, lapsevanem ja laps ise. Nii fikseeritaks kõigi poolte õigused ja kohustused, et nad võtaksid need teadmiseks ja tunnetaksid endal lasuvat vastutust. «Selge see, et sinna ei saa kirjutada midagi sellist, mida seadustes pole sätestatud, näiteks karistusi,» selgitas Luik.

«Sakala» arvates on tegu hea mõttega, millega koolid võiksid kaasa minna sõltumata sellest, kas säte tulevasse seadusesse tõepoolest paigutatakse. Kõige rohkem on seda tarvis just lapsevanematele, kelle side kooliga on tihtilugu kahetsusväärselt väike. Mida enam emad ja isad mõistavad, et õppeasutusega tasub iga päev kontakti hoida ning võimaluse korral koolile abi osutada, seda paremad on laste õpitulemused.

Olgugi et paljudes kohtades on e-kooli programm edukalt alanud ja osa õpetajaid teeb vanemaid informeerides järjepidevat tööd, võib väita, et kodu ja kool tegutsevad tihtilugu teineteisest mööda. Lastele tähendab see lõhestumist: ühes kohas kehtivad ühed ja teises teised reeglid. Arenemiseks hädatarvilikust stabiilsusest ei saa säärastes tingimustes juttugi olla.

Juba ainuüksi sellest, kui vanemad lepingu ühe korra mõttega läbi loevad ning sellele allkirja andmiseks kooli lähevad, on palju kasu. Aeg-ajalt tasub oma lapse õpetajatele ja direktorile tere öelda.

Avakõne seminaril „Loomemajandusest lahtiste kaartidega“ Riigikogu konverentsikeskuses 21/04/09

28. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Paul-Eerik Rummo
Palun teid kõigepealt keskendada oma tähelepanu pildile ekraanil. (Vt. http://en.wikipedia.org/wiki/File:Da_Vinci_Vitruve_Luc_Viatour.jpg ) Usun, et see aitaks meil mõtiskleda või, kui soovite, mediteerida neil teemadel, mis meil täna kõne all – kultuuri ja majanduse ja neid ühendava loovuse teemadel. Kohe selgitan, miks. Seni aga oleks hea, kui suudaksime vajutada selle kujutise nii tugevalt oma mällu, et see püsiks seal järel- ja taustapildina ka siis, kui ekraanile ilmuvad tema asemel ettekannete pauerpoindid.

Niisiis, ekraanil on üks maailma kuulsamaid pilte, Leonardo da Vinci „Vitruviuse inimene“. Kas me oskaksime kindlalt ja ühemõtteliselt öelda, kuhu see kuulub – kas kunsti, teaduse, tehnoloogia või tootmise valdkonda? Eriti kui peame silmas oma autori legendaarset mitmekülgsust.

Algselt on tegemist teatud mõttes tehnilise joonisega, probleemi ja selle lahenduse illustratsiooniga. Sellisena ehib ta üht Leonardo arvutuist traktaatidest, ilmestades edasiarendust mitte vähem legendaarse Rooma arhitekti, inseneri, sõjaväelase, literaadi jne Vitruviuse arutlustele inimkeha proportsioonide üle, mis omakorda olid osaks tema üldisemast huvist proportsioonide vastu looduses ja ehituses. Niisiis tehniline joonis fundamentaal- ja rakendusteaduste piirimail, kasutatav kindlasti ka pedagoogilisel eesmärgil. Ilmne on kokkupuude ühelt poolt matemaatika ja teiselt poolt anatoomiaga. Vähemalt.

Võiks veel lisada, et kui ma ei eksi, on seda kujutist kasutatud ka sellise spetsiifilise matemaatikaprobleemi käsitlemisel nagu ringi kvadratuur.

Samas saame seda pilti nautida ka eriliste teadmiste ja eesmärkideta nimetatud valdkondades. Talle on omane see, mis iseloomustab mistahes kunstiteost – vahetu esteetiline mõju. Me võime seda mõju analüüsida, me võime järk-järgult keskendada oma tähelepanu detailidele ja nende seostele, kuid kõigepealt lummab pilt kui tervik meid kohe esimesel pilgul oma kauniduse ja harmooniaga. Oleks väga vägivaldne öelda, et see pilt ei kuulu kunstide valdkonda.

Kõige selle juures pole raske kujutleda, et pildist saadav emotsionaalne impulss ja insenerlikud teadmised aitavad jõuda uute tehnoloogiliste lahendusteni mis omakorda viivad tootmise uuenemiseni.

Ning selle rea lõpetuseks: kui algul pakkusin seda pilti kui ainet mõtisklemiseks ja meditatsiooniks, siis võime temas näha ka abivahendit selleks. Sest eks ole ju see läänemaailma üks tuntuim pilt komponeeritud hämmastavalt sarnasena ida õpetustest ja praktikatest tuntud mandalatega.

Milleks kõik see jutt? Selleks, et näitlikustada teesi: mingit sügavat olemuslikku vahet kultuuri ja majanduse, kunsti, teaduse ja tootmise vahel ei ole olemas, veel vähem on sisulist põhjust neid üksteisele vastandada. Need vahed ja vastandused eksisteerivad vaid meie peades, kust nad on kahetsusväärselt kandunud ühiskondlikesse suhetesse ja poliitilisse ja halduslikku praktikasse. Mida kiiremini sellest üle saame, seda parem.

Kultuur ei ole ainult rida kuluartikleid või midagi ses mõttes elitaarset, et temast saab mõelda alles siis, kui esmased vajadused on rahuldatud. Kultuuri tuumaks on loovus, ilma milleta pole mõeldav ka elav ja arenev majandus.

Jah, mõnigi kultuurinähtus eeldab suuri finantseeringuid, mille tasuvusperiood võib olla pikk või üldse raskesti määratletav. Näiteks mõnede moodsate teadusharude ülikallis aparatuur või kasvõi filmitootmine. Samas on selge, et kui uuenduslikke ideesid genereerida on hea häälestatuse korral võimalik ka vähese raha toel, siis rahahulga suurenemiseni viiv majandus ilma uuenduslike ideedeta võimalik ei ole.

Sellest siis tähelepanu loovusele kui majandusarengu olulisele sisendile ja loomemajandusele kui niisugusele majandussektorile, mis seda eeskätt rakendab. Oleme täna siia kutsunud inimesi asutustest ja organisatsioonidest, mis selle teemaga ühe või teise nurga all tegelevad, kuid, nagu vahel näib, alati omavahel kokku ei puutu. Tahame tuua kultuurilise ja majandusliku loovuse teema selgemini Riigikogu liikmete teadvusse. Kavatseme oma tänase seminari materjalid anda kasutamiseks maikuus Riigikogu täiskogus toimuval innovatsiooni kui riiklikult tähtsa küsimuse arutelul.

Luban endale lõpuks ka väikse isikliku ja sentimentaalse noodi. Üks esimesi, kes minu tähelepanu sellele teemale juhtis, oli mu varalahkunud sõber Veiko Jürisson, kes oma viimastel aastatel pühendas palju tähelepanu loomemajanduse teooriale ja filosoofiale. Loomemajanduse definitsioone on mitmeid ja üsna üldine arvamus on, et ühene ja väga ammendav definitsioon, eriti veel legaaldefinitsiooni mõttes, ei olegi võimalik. Tegemist on nähtusega, mille piirid on olemuslikult liikuvad ja muutlikud, mistõttu osutuvad ilmselt otstarbekamaks kirjeldavad ja loetelulaadsed määratlused. Siiski näib üks Veiko sõnastatud definitsioone hõlmavat küllalt lühidalt ja üldistavalt küllalt paljusid määravaid tunnuseid. See kõlab nii:

„Loomemajandus on turusuhetega reguleeritav kultuuriline lisaväärtust loov tegevus, sealhulgas ka kaudselt intellektuaalset tegevust stimuleeriva ja elamuslikkust pakkuva keskkonna kujundamise kaudu.“

Head edasimõtlemist!

Briti parlamendi spiiker puudega inimestest

28. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
IPU (parlamentidevaheline liit) poolt Londonis korraldatud kahepäevasel seminaril Puuetega inimeste õiguse konventsioonist kutsuti riikide parlamentide liikmeid kaasa aitama konventsiooni ratifitseerimisele.
Westminsteri lossi Portcullise majas toimunud seminari olulisusest andis märku juba seegi, et avasõnu oli tulnud lausuma parlamendi spiiker Michael Martin. Pildil paremal.
 
Seminaril anti ülevaade konventsiooni tekkeloost, avati artiklites sisalduvaid põhimõtteid ning kuulati puuetega inimeste esindusorganisatsioonide seisukohti. Värvikaim oli prantslane Jean-Luc Simon. Ta on Puuetega inimeste rahvusvahelise organisatsiooni esimees ning 2007 a valitud Euroopa Puude Foorumi juhtkomisjoni liikmeks. Tema küsimused ja mõtteavaldused olid isegi mõnevõrra teravad, aga seda ausamad. Pildil vasakult Jean-Luc Simon, ameeriklanna Cynthia Waddell ning briti parlamendi saadik Roger Berry.
Pikemalt kirjutan seminarist ja konventsioonist ning selle lisaprotokollist hiljem. Samuti ka muljeid õhtusest Londonist (meeleavaldused, mobiililevi puudumisest kesklinnas, automaatidega relvastatud politseinikest tänavatel). Pildil bussiaknast pildistatud Piccadilly Circus.