Arhiiv aja järgi mai, 2009

Ammas verel

31. mai 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Lauri Luik
Muidu on elu ilus, kuid seda solgivad kibedad inimesed, kes tahavad teistele halba. Seda segavad tegelased, kes raiskavad aega teiste mõnitamise ning sopaloopimise peale. Seda pidurdavad need, kes eneseupitamise nimel ei vali vahendeid. Selle asemel, et rääkida sisuliselt kaasa inimeste elu paremaks muutmisel tegeletakse lammutamise ja õõnestamisega.
Mind teeb ääretult nukraks koolipapa Andrese möödunud nädalane avaldus, kus ta nimetab minu erakonda ning seeläbi ka meie toetajaid "täielikuks pasaks" (vabandan, kuna minu blogi pole wc pott, kuhu selline sõnavara kuuluma peaks). Andres, need read oleksid Sul pidanud kirjutamata jääma, nagu Peegel soovitas.

Häbi Sul olgu, Andres. Ma olen Sind alati austanud, kuid nähes, kuidas Sa sülitad näkku ligi kolmandikule Eesti valijatest, kes on oma hääle usaldanud meie erakonna esindada, on mul raske oma silme ees ette kujutada sama inimest.

Peab ikka olema julgust ja jultumust sellise suuga samast peekrist juua, kust kustutavad oma teadmistejanu sajad kooliõpilased. Mina ei taha, et minu lapsed hakkaksid tulevikus teisi inimesi sedasi sõimama nagu Sina, Andres, seda teed. Seetõttu ei saa ma kindlasti neid sellise koolijuhi kätesse usaldada. Ei soovita ka kellelegi teisele, kes tahab, et nende lastest kasvaksid sirge seljaga ja head inimesed.

Samas olen ma üllatunud, et Sa sellisel kombel asjadele reageerid. Usun endiselt, et Sa pole paha mees ning suust välja purskunud sõnad olid meeltesegadusest või millestki muust kontrollimatust. Loodan, et Sa tunnistad oma viga ja palud vabandust.

Miks ma seda kirjutan? Kas käesolev kirjatükk ei pretendeeri mitte sama õõnestustöö tiitlile, mida ise loo alguses mainisin?

Teen seda siira lugupidamise pärast meie inimeste vastu, et neile natukenegi üritada avada tegelikkuse telgitaguseid sest nemad ei ole milleski süüdi.

Mina olen Sulle andestanud Andres, kuid võiksid ülejäänud verepritsmed ise ära pühkida

Ammas verel

31. mai 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Lauri Luik
Muidu on elu ilus, kuid seda solgivad kibedad inimesed, kes tahavad teistele halba. Seda segavad tegelased, kes raiskavad aega teiste mõnitamise ning sopaloopimise peale. Seda pidurdavad need, kes eneseupitamise nimel ei vali vahendeid. Selle asemel, et rääkida sisuliselt kaasa inimeste elu paremaks muutmisel tegeletakse lammutamise ja õõnestamisega.
Mind teeb ääretult nukraks koolipapa Andrese möödunud nädalane avaldus, kus ta nimetab minu erakonda ning seeläbi ka meie toetajaid "täielikuks pasaks" (vabandan, kuna minu blogi pole wc pott, kuhu selline sõnavara kuuluma peaks). Andres, need read oleksid Sul pidanud kirjutamata jääma, nagu Peegel soovitas.

Häbi Sul olgu, Andres. Ma olen Sind alati austanud, kuid nähes, kuidas Sa sülitad näkku ligi kolmandikule Eesti valijatest, kes on oma hääle usaldanud meie erakonna esindada, on mul raske oma silme ees ette kujutada sama inimest.

Peab ikka olema julgust ja jultumust sellise suuga samast peekrist juua, kust kustutavad oma teadmistejanu sajad kooliõpilased. Mina ei taha, et minu lapsed hakkaksid tulevikus teisi inimesi sedasi sõimama nagu Sina, Andres, seda teed. Seetõttu ei saa ma kindlasti neid sellise koolijuhi kätesse usaldada. Ei soovita ka kellelegi teisele, kes tahab, et nende lastest kasvaksid sirge seljaga ja head inimesed.

Samas olen ma üllatunud, et Sa sellisel kombel asjadele reageerid. Usun endiselt, et Sa pole paha mees ning suust välja purskunud sõnad olid meeltesegadusest või millestki muust kontrollimatust. Loodan, et Sa tunnistad oma viga ja palud vabandust.

Miks ma seda kirjutan? Kas käesolev kirjatükk ei pretendeeri mitte sama õõnestustöö tiitlile, mida ise loo alguses mainisin?

Teen seda siira lugupidamise pärast meie inimeste vastu, et neile natukenegi üritada avada tegelikkuse telgitaguseid sest nemad ei ole milleski süüdi.

Mina olen Sulle andestanud Andres, kuid võiksid ülejäänud verepritsmed ise ära pühkida

Maksutõusule EI?

31. mai 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Sain mina ja sai kogu maa Kalle Muulilt täna teada, et ma olla igasuguse maksutõusu kogu aeg välistanud ja nimetanud seda majanduse kägistamiseks. Ehk et ma söövat oma sõnu - mida publik ühelt poliitikult õigupoolest ju ootabki.
Aga see on laim, isegi kui ma oleksin monarh. Tegelikult olen ajanud sel teemal piinlikult ühesugust juttu:

1. majandust kägistab tulumaks, esimeses järjekorras ettevõtte ja teises tööjõu tulumaks. Et meie häda on tööjõu ülemaksustamine, ei ole neil meie puhul vahet.
2. Kriisi ajal tuleks maksukoormust tegelikult hoopis alandada, aga kahjuks ei tule välja, poliitiliselt ega eelarve poolest.
3. Kõigepealt tuleb kärpida. Kui saab, tuleb teises järjekorras mittemaksuliste tuludega mõõna leevendada. Neist eelistada ühekordsetele püsivamaid. Kolmandas järjekorras ja siis, kui muud võimalused ammendatud, tulevad maksud.

Siitsamast on võimalik leida, et olen tarbimismaksude tõstmisega juba aasta tagasi häda pärast nõus olnud. Häda pärast, kordan. Nood ei kägista selliselt, rääkigu kaupmehed mida tahavad, nonde probleem on inflatsioon ja must turg. Tarbimise madalseisu aeg muidugi ka, aga meie kasv ei tõuse ju siseturult, me pole USA ega isegi mitte Britannia, ja meie sisetarbimine on tegelikult üsna põhja juba jõudnud.
Deflatsiooni oludes ei pruugi, kordan, ei pruugi hinnad tõustagi, ja sama on öelnud Eeti Pank. Nad on muidugi küll kõrgemad kui ilma käibemaksu tõusuta, aga kindlasti jääb see alla maksutõusu määra, kui kaupmehed just kiusu ei aja. Neid tuleb nüüd üles kutsuda, et ei ajaks, neist sõltub palju, kui pikaks jäävad me valud. Risk on suur, kuid suurema tõenäosusega ei ole see Maastrichti kriteerium veel sellise löögi all nagu on eelarvedefitsiidi oma.

Läti ja Leedu võrdlus ei päde. Nemad tõstsid tarbimismakse, kuid sattusid sellega sügava languse algusse. Muidugi kannatasid siis laekumised. Ei päde ka Lasse Lehise jutt, et käibemaksu hakkab hoopis vähem laekuma. Hakkab, aga sellele tõusule vaatamata, mitte selle pärast. Ainult näljasurmade korral oleks loogiline, et tarbimine väheneb rohkem kui maksumäär.tõuseb.
Et aga too tõus mulle meeldiks, on loomulikult kah vale.
Sotsioloogiliselt jääb mulje, et tarbimismaks on vaesematele koormavam. Samas on just vaesematel majanduslikest kahjudest füüsiliselt valusam. Sotsid ignoreerivad seda ja eksivad alati.
Teiseks, kes kritiseerivad pensionide mittealandamist, ei vaata tervikpildi veel üht külge: käibemaks on ainus võimalus hõlmata ka sadu tuhandeid tulumaksu mittemaksjaid. Meil ei ole seda rikast maksevõimelist kihti, kelle arvel üksi eelarve päästa, osalejate baas peab olema maksimaalne ja hõlmama, kahju küll, ka esmatarbimist. Too viimane on stabiilsem kui luksustarbimine või tulud. Teooria ei nõustu Eesti müüdiga, et käibemaks kukub kriisi ajal kõige rohkem. Teooria ütleb, et ta kukub varem, aga seejärel kukub rohkem tulumaks. Sest ettevõtete ja eraisikute tulud vähenevad majanduslanguses, töötus tõuseb, põhitarbimist hoitakse aga üleval säästude, toetuste, hüvitiste arvel. Nii et ainult rikaste najal ei mängi välja, pigem tõrjutaks nii investeeringuid. Teistest rohkem maksavad nad muidugi ikka.
Miks töötuskindlustusmaks, mitte tulumaks? Kuigi sel moel on mõnus justkui kiusata REd, on selles sisuline põhjus: eelarvete kulud on liiga suured ja kes seda tunnistavad, ei tohiks tulumaksu eelistada – see tõstaks üldist kulutamist püsivalt, samas sööksid selle enamuses ära Tallinna valimistelgid. Tasakaal ei paraneks, kulud küll. Töötuskindlustus seevastu adresseerib üht väga konkreetset defitsiidilõiku, mis just kriisis kõige kriitilisem. See peab saama isemajandavaks kassaks. Mõlemad on halvad selle poolest, et maksustavad tööjõudu.

Maksutõusule EI?

31. mai 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Sain mina ja sai kogu maa Kalle Muulilt täna teada, et ma olla igasuguse maksutõusu kogu aeg välistanud ja nimetanud seda majanduse kägistamiseks. Ehk et ma söövat oma sõnu - mida publik ühelt poliitikult õigupoolest ju ootabki.
Aga see on laim, isegi kui ma oleksin monarh. Tegelikult olen ajanud sel teemal piinlikult ühesugust juttu:

1. majandust kägistab tulumaks, esimeses järjekorras ettevõtte ja teises tööjõu tulumaks. Et meie häda on tööjõu ülemaksustamine, ei ole neil meie puhul vahet.
2. Kriisi ajal tuleks maksukoormust tegelikult hoopis alandada, aga kahjuks ei tule välja, poliitiliselt ega eelarve poolest.
3. Kõigepealt tuleb kärpida. Kui saab, tuleb teises järjekorras mittemaksuliste tuludega mõõna leevendada. Neist eelistada ühekordsetele püsivamaid. Kolmandas järjekorras ja siis, kui muud võimalused ammendatud, tulevad maksud.

Siitsamast on võimalik leida, et olen tarbimismaksude tõstmisega juba aasta tagasi häda pärast nõus olnud. Häda pärast, kordan. Nood ei kägista selliselt, rääkigu kaupmehed mida tahavad, nonde probleem on inflatsioon ja must turg. Tarbimise madalseisu aeg muidugi ka, aga meie kasv ei tõuse ju siseturult, me pole USA ega isegi mitte Britannia, ja meie sisetarbimine on tegelikult üsna põhja juba jõudnud.
Deflatsiooni oludes ei pruugi, kordan, ei pruugi hinnad tõustagi, ja sama on öelnud Eeti Pank. Nad on muidugi küll kõrgemad kui ilma käibemaksu tõusuta, aga kindlasti jääb see alla maksutõusu määra, kui kaupmehed just kiusu ei aja. Neid tuleb nüüd üles kutsuda, et ei ajaks, neist sõltub palju, kui pikaks jäävad me valud. Risk on suur, kuid suurema tõenäosusega ei ole see Maastrichti kriteerium veel sellise löögi all nagu on eelarvedefitsiidi oma.

Läti ja Leedu võrdlus ei päde. Nemad tõstsid tarbimismakse, kuid sattusid sellega sügava languse algusse. Muidugi kannatasid siis laekumised. Ei päde ka Lasse Lehise jutt, et käibemaksu hakkab hoopis vähem laekuma. Hakkab, aga sellele tõusule vaatamata, mitte selle pärast. Ainult näljasurmade korral oleks loogiline, et tarbimine väheneb rohkem kui maksumäär.tõuseb.
Et aga too tõus mulle meeldiks, on loomulikult kah vale.
Sotsioloogiliselt jääb mulje, et tarbimismaks on vaesematele koormavam. Samas on just vaesematel majanduslikest kahjudest füüsiliselt valusam. Sotsid ignoreerivad seda ja eksivad alati.
Teiseks, kes kritiseerivad pensionide mittealandamist, ei vaata tervikpildi veel üht külge: käibemaks on ainus võimalus hõlmata ka sadu tuhandeid tulumaksu mittemaksjaid. Meil ei ole seda rikast maksevõimelist kihti, kelle arvel üksi eelarve päästa, osalejate baas peab olema maksimaalne ja hõlmama, kahju küll, ka esmatarbimist. Too viimane on stabiilsem kui luksustarbimine või tulud. Teooria ei nõustu Eesti müüdiga, et käibemaks kukub kriisi ajal kõige rohkem. Teooria ütleb, et ta kukub varem, aga seejärel kukub rohkem tulumaks. Sest ettevõtete ja eraisikute tulud vähenevad majanduslanguses, töötus tõuseb, põhitarbimist hoitakse aga üleval säästude, toetuste, hüvitiste arvel. Nii et ainult rikaste najal ei mängi välja, pigem tõrjutaks nii investeeringuid. Teistest rohkem maksavad nad muidugi ikka.
Miks töötuskindlustusmaks, mitte tulumaks? Kuigi sel moel on mõnus justkui kiusata REd, on selles sisuline põhjus: eelarvete kulud on liiga suured ja kes seda tunnistavad, ei tohiks tulumaksu eelistada – see tõstaks üldist kulutamist püsivalt, samas sööksid selle enamuses ära Tallinna valimistelgid. Tasakaal ei paraneks, kulud küll. Töötuskindlustus seevastu adresseerib üht väga konkreetset defitsiidilõiku, mis just kriisis kõige kriitilisem. See peab saama isemajandavaks kassaks. Mõlemad on halvad selle poolest, et maksustavad tööjõudu.

Tasakaalul on jumet

29. mai 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Reformierakonna, IRL-i ja Rahvaliidu vahelistel läbirääkimistel kokkulepitud koalitsioonilepe on saanud nimeks Tasakaalu Liit. Kas uus koalitsioon on sündinud?!
Eeldused uue koalitsiooni sünniks on head. Nii Reformierakond kui IRL soovivad oma poliitikat edasi ellu viia ning näidata end erakondadena, kes ka raskel ajal valitsemisega hakkama saavad. Rahvaliidul on omakorda võimalus tõestada, et ta suudab panustada nii riigi kui ka tegelikult erakonna raskest seisust väljatulemisse.
 
Tasakaalu Liidu leppesse on kirja saanud mitmeid punkte, mida saab päris üheselt siduda ühe või teise erakonna kas valimislubadustega või hilisemalt väljakujundatud poliitikatega. Näiteks sotsiaalmaksu lae kehtestamine ei olnud Reformierakonna valimislubadus aastast 2007 vaid kerkis programmiliseks seisukohaks alles eelmise aasta novembris toimunud majanduskonverentsil ReStart. Kindlasti saame me rahul olla ka sellega, et ettevõtlusõpe tuleb koolidesse ning alustava ettevõtja toetus kasvab 100 000 kroonini. Energiasektori arengud said samuti konkreetsed tähtajad, sh tuumajaama rajamiseks vajaliku seadusandliku baasi loomine.
 
IRL võib uhke olla, et Tasakaalu Liidu lepe sisaldab ekspordi tagamise ja avamerre ehitamist võimaldavate seaduste kiiret vastuvõtmist, erisoodustusmaksu kaotamist tööga seotud koolituselt ning samuti represseeritute ja vabadusvõitlejate meelespidamist.
 
Rahvaliit jälle omakorda rõõmustab oma valijaid hoiu-laenuühistute seadustamisega, KOVide tasandusfondi suurendamisega ning kindlusega, et põllumajandustoetusi ei vähendata ja metsamaad ei müüda.
 
Loomulikult on eelnev väljavõte minu arusaam ühele või teisele erakonnale südamelähedastest teemadest. Võib-olla nad ise kiidavad hoopis teisi kohti lepingus. Eks me varsti näe ja kuule.
 
Kolme erakonna volikogud arutavad Tasakaalu Liidu leppe projekti lähiajal. Reformierakond 29.mail ja IRL ning RL 1.juunil.
Loodan väga, et läbirääkijatel olid ikka olemas nii volitused kui tahe leppes kokkuleppimiseks, et ükski erakonna esimees ei pea möönma, et volikogu ei usalda teda ja seega tagasi astuma.
 
Loodan siiski, et riigimehelikkus ja terve mõistus kaaluvad üles mängurluse soovi ning Eesti saab omale juba järgmise nädala teisipäeval ehk 2.juunil uue valitsuse.
 
Muide, e-valimised europarlamenti juba käivad. Igor Gräzini saamine sinna sõltub just sinust…vali 106