Arhiiv aja järgi detsember, 2009

10 aastat

31. detsember 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Täna kümme aastat tagasi toimus üks märkimisväärne kohtumine...
1999 a detsembrikuu viimasel päeval olid ettevalmistused aastatuhande vahetuseks jõudnud igal pool lõppfaasi, sh ka Paide linnas. Põhiliselt Inge Rootslase ja Katri-Evelin Esop-Kalause poolt oli Paide restorani organiseeritud vägev aastavahetuse stiilipidu „Vilkuv tuluke“. Läbivaks võtmeks aasta 1979 vahetumine olümpia-aastaks. Aktiivsed eestvedajad olid kaasanud oma eakaaslasi ning kokku pannud kohase eeskava, mis sisaldas nii akrobaatilist etteastet, rahvatantsu, mees-ja naiskoori laule, luuletuste lugemisi, ajakohast nalja kui surm-igavaid kõnesid.
Sain samuti kutse peol osalemiseks. Olin juba üle aasta elanud tütre Triinuga kahekesi. Kuna meil muid plaane aastavahetuseks ei olnud siis oli kerge nõustuda. Kuna olin ametis linnapeana siis arvasid korraldajad, et ma oleks igati sobiv ajakohast kõnet pidama. Hankisin siis ajakirja Eesti Kommunist 1979 a numbri ja lugesin sealt kõneks ette ühe keskmise pikkusega artikli. Lisaks olin nõus tantsima üht rahvatantsu ja nüüd jõuame põhilisele lähemale.
 
Mõned tunnid enne stiilipeo algust toimus restoranis peaproov, muuhulgas pidime läbi tantsima ka rahvatantsu. Oma tantsupartnerit pidin ma nägema alles proovis. Ja siis sisenes restorani tumedate juuste ja prillidega naisterahvas ja Katri-Evelin hüüdis kõva häälega: „Tõnis vaata, Marge tuli!“. Olin sellisest tutvustamisest natuke kohmetunud ja hiljem selgus, et Marge samuti. Aga tantsuproov tuli meil hästi välja ja hilisem esitus peol samuti. Peolauas „sattusime“ ühte lauda ja rääkisime natuke juttugi. Aga mitte liiga palju, sest peomöll oli kõva ja suhtlemist palju. Kui aastavahetus koos järelpidudega oli läbi saanud, olime Margega juba päris palju juttu ajanud, kuid telefoninumbreid ei olnud vahetanud. Tema sõitis ära Tallinna ja mina jätkasin Paides linnapeatööd.
Pildil paremalt Marge, Katri-Evelin ja Inge 1999 a 31.detsembril Paide restoranis. 
 
Alles paar nädalat hiljem laupäevasel päeval tütrega Tallinnas viibides välgatas pähe mõte, et helistaks õige Margele ja teeks koos midagi huvitavat. Kuna aga mõte tuli õhtupoolikul ja telefoninumbri hankimine võttis ka oma aja, ei tulnud sel päeval kokkusaamisest enam midagi välja. Kell oli lihtsalt Marge jaoks juba liiga hiline, et kodunt välja tulla. Aga kontakt oli loodud ja nii see järgmine kord tuli.
 
Kes ei ole veel mõistnud siis see Marge, kellega ma 10 aastat tagasi kohtusin, on täna minu kallis abikaasa ja poja ema ning me tähistame täna üheskoos kümne aasta möödumist esmakohtumisest.
 
Pidage ikka meeles tähtpäevi ja tähistage neid. Rõõmsat aasta-vahetust!
 
 
PS! Kel aega lugemiseks jääb, soovitan soetada detsembri viimane ajakirja Kroonika number ja lugeda sealt Anu ja Andrus Ansipi lugu. Armastus abikaasa ja laste vastu, kodu hoidmine, pere tähtsustamine on põhilised väärtused, mis sealt vastu paistavad. Eeskujuks meile kõigile nii 2010 kui järgnevateks aastateks.
 

Hoogu ja head tahet!

31. detsember 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Paul-Eerik Rummo
Seekord saabub aastavahetus suure lumerookimise tähe all. See sobib hästi lõppeva aasta võrdpildiks, mida täitis pidev pingutus keerulisest olukorrast ülesaamiseks. Nii jätkub see ka uuel aastal, aga juba uue hooga, rääkimata aastaga kujunenud vilumusest. Pea on selge, kondid soojad.

Kui tahta välja valida tähtsaim asi, mis vanale aastale sisu andnult uude edasi läheb, siis mina nimetaksin kõike kooliseaduse eelnõuga seonduvat. Eeskätt sellepärast, et just haridus on see vundament, millel põhineb kõik muu inimese, rahva, riigi elus.

Õppekavauuenduseta, eri kooliastmete ülesannete selgema määratlemiseta, õpetajakoolituse kohaldamiseta tulevikuvajadustele vastavaks, koolivõrgu mõistuspäraseks muutmiseta jätaksime oma lapsed ja lapselapsed ilma võimalusest oma sünnipärased võimed ja huvid aegsasti ära tunda, neid proovile panna, maksimaalselt välja arendada ja neile rakendus leida. Nii nagu me riigina väldime liigsuurte laenude võtmist tulevaste põlvede arvel, nii peame just kõigi oma järglaste parematele väljavaadetele mõeldes viitsima üle saada ka haridussüsteemi inertsist ja ajakohastamise ebamugavustest. Närvilise rabelemiseta, aga mida varem, seda parem. Enne kui süsteem kinni jookseb, mis võtaks edenemisvõimaluse ka kõigilt teistelt elualadelt.

Aastavahetus on aeg mõelda ühekorraga nii elu järjepidevusele kui pidevale uuenemisele. Mis on tegelikult üks ja seesama. Jõudu, rõõmu ja head tahet kõigile!

Hullu tempoga, kaleidoskoopiline aasta. 2009.

31. detsember 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentuse blogi» Keit Pentus

2009. aasta iseloomustusena tuli mulle esimesena pähe sõna kaleidoskoopiline. Selline, kus värvid ja neist tekkivad mustrid vahelduvad nii kiiresti, et läbivat joont õieti tekkida ei jõuagi. Selline, mida sobib üsna hästi iseloomustama blogide väljasöömine Twitteri poolt. Kiire 140-tähemärgiline säuts on hullu tempoga aastasse kuidagi sobivam, kui pikad blogipostitused.

Facebookis ütles keegi mõni aeg tagasi, et 2009. aasta oli nagu ellujäämiskursus. Raske. Kohati vastikum kui oleks tahtnud. Aga lõpuks läbitud.

Mis siis meelde jäi? Allpool mõned killud. Üldse mitte tähtsuse järjekorras. Üldse mitte ammendava loeteluna.

- Tantsupidu. Laulupidu. Vägevad emotsioonid, mida on keerulistel aegadel eriti vaja. Selle 2009. aasta vaieldamatu tippsündmusega seoses jäi mulle meelde aga veel üks üritus. Laulupeo eelõhtul kogunesid Oandu vesiveskisse välisministeeriumi ning Margus ja Külli Reinsalu kutsel need tantsu- ja laulupeoks koju sõitnud eestlased, kes tegutsevad Eestist eemal. Need,  kes teevad igapäevaselt oma tööga oma ringkonnas meie riigile rohkem head reklaami, kui ükskõik milline ostetud promokampaania. Eestlased pole teadupoolest miski suur ja ülevoolav tänajarahvas. Seda olulisemad on sellised üritused, kus häbenemata välja öeldakse – see, mida te teete, on Eesti jaoks tähtis. Aitäh!

- Aasta esimese kümne kuuga kahanes negatiivne iive pea olematuks. Kui kaks viimast kuud mingit olulist muudatust ei too, võib aasta lõpuks jõuda iive positiivseks. Oluline muudatus sealjuures on, et kui sündide arv on jäänud üsna samale tasemele (2007. aasta kümne kuu jooksul sündis 13335, 2008. aasta kümne kuu jooksul 13764 ja 2009. aasta kümne kuu jooksul 13370 last), siis surmade arv on võrreldes kahe aasta taguse ajaga vähenenud üsna oluliselt (2007. aasta 10 kuu jooksul suri Eestis 14589 inimest, 2008. 14141 ja 2009. aasta kümne kuu jooksul 13406 inimest)

- Ägedad arutelud parlamendis. Enamik neist ei jõua leheveergudele ega saa uudisteks, sest neid ei peeta kaamerate ees Riigikogu suures saalis, kus seadusega seatud üliformaalsed reeglid on korraliku debati pidamise pehmelt öeldes keeruliseks teinud. Ometi jäid 2009. aastasse selle Riigikogu koosseisu seni kõige pingelisemad vaidlused, kus opositsiooni-koalitsiooni piirid kohati ununevad. Uue töölepingu seaduse, perekonnaseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, järgmise aasta eelarve, eurorahade kasutamise, vanemahüvitise, korrakaitseseaduse, avaliku teenistuse uue seaduse ümber peeti debatte fraktsioonides ja fraktsioonide vahel, komisjonides ja ad hoc tekkinud töörühmades. Suur hulk nendest debattidest jätkub 2010. aastal, osa debatte saavad siis alles õige hoo. Minu jaoks on tähtis, et selle Riigikogu koosseisu jooksul saaks selgeks vaieldud ja seadusesse vormitud näiteks nii sotsiaalmaksu ülempiir kui vahepeal toppama jäänud väärtpaberi investeeringute reguleerimise pool. Selgus tuleb kindlasti saada põhikoolide ja gümnaasiumite nii sisu kui vormi tuleviku osas.

- Uued ministrid valitsuses. Hanno Pevkurile ei antud selle aasta alguses eriti pikka mõtlemisaega ja mul on väga hea meel, et ta julges sotsiaalministri koha vastu võtta. Lihtne ei ole kindlasti ühegi ministri töö, aga tahtmata teistele ministritele liiga teha, võib Hanno Pevkurit kiita küll. Sotsiaalvaldkond on kriisi ajal kindlasti üks keerulisemaid. Hanno ei ole mitte lihtsalt sümpaatse olekuga raskel ajal poolehoidu võitnud, vaid on selles tundlikus valdkonnas üsna sujuvalt teinud ära mitu väga olulist asja. Mõned näited. Tema eelkäijate poolt korduvalt edasi lükatud nn haiguspäevade reform (muide 2009. aasta III kvartalis on just eelkõige lühikeste haiguslehtede arvelt haiguspäevade arv vähenenud 43%. Oma osa selles vähenemises on kindlasti ka töötuse kasvul, aga mitte ainult). Töötukassa ja tööturu ameti ühendamine, mille tulemusel on töö kaotanud inimese jaoks nüüd kõik teenused koondatud ühte kohta. Vanemahüvitise süsteemi säilitamise kaitsmine. Eripensionite reformi põhimõtetele toetuse saamine valitsuskabinetis. Tööpuuduse leevendamiseks ettevõtjatele nn palgatoetuse süsteemi väljatöötamine. Pensioniea tõstmise otsus valitsuskabinetis. Ükski nendest otsustest ei ole toonud Hannole kiiret populaarsust. Aga kõik need on olnud just tuleviku mõttes vajalikud.

Teine uus minister selles valitsuses on Jürgen Ligi. Kui ta meil fraktsiooni kuulus arvasin ma, et tegu on ideaalse   parlamendi liikmega. Tõsi – vahest porises natuke palju ja teinekord võttis asju liiga isiklikult –, aga sellest hoolimata südamega Eesti asja ajav, heas mõttes kangekaelne ja terav poliitik. Nüüd, kui Jürgen on pool aastat rahandusministri ametis olnud, vaevab mind ainult üks mõte – kui ta oleks oma tõredal ja karmil moel saanud seda tänamatut tööd teha juba selle valitsuse algusest, siis ehk oleks meil olnud mitu poole-aasta-peal-viimases-hädas tehtud kärpimist vähem. Ei tea. Igal juhul olen ma kindel, et Jürgen Ligi on parim rahandusminister, kes sellisel kriisiajal olla saab.

Marko Pomerantsi minek siseministriks oli paljudele ilmselt väike üllatus. Väiksem üllatus on see, et kui välja arvata aasta lõpupoole justkui ootamatult tekkinud päästeametnike palgaprobleem, on Marko Pomerants jõuministeeriumi juhtimisega tublisti hakkama saanud.

- Ja muidugi oli 2009. aasta kahtede valimiste aasta. Europarlamendi valimiste ajal valijate poolt antud selge ja ühene signaal – valija tahab hääletada inimese, mitte kinnise nimekirja poolt – saab kirja ka seadusesse. Järgmistel europarlamendi valimistel enam kinniseid nimekirju pole.

Sügisesest valimiskampaaniast jääb teravamalt meelde kaks asja.

Positiivsena see, et varasemate kampaaniatega võrreldes oli oluliselt rohkem otsekontakti valija ja valitava vahel. Jah, see oli keeruline ja koduukse taga kopsiv kandidaat oli algul kergelt võõras ilmselt mõlemale poolele. Pärast esialgse kohmetuse ületamist oli sellisest suhtlusest aga mu arvates kasu nii valijale kui valitavale.

Negatiivsena jäi oktoobrivalimisi iseloomustama ühe partei poolt uuel ja räigel tasemel kasutatud valijate hirmutamis- ja ähvardamistaktika. Selline, mida tulevikus keegi näha ei taha.

Aasta lõpust jääb aga meelde hoopis muu. See, et üle pika aja oli väljas imeilusa koheva lumega valge jõuluaeg. Nagu muinasjutus.

Mõnusat aastavahetust!

Economist ennustab rahutut 2010. aastat! Eesti mässurisk keskmine.

29. detsember 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Isegi kui 2009. aasta möödus suhteliselt rahulikult, võib 2010. aasta kaasa tuua ülemaailmse meeleavalduste laine, ennustab majandusajakiri Economist. Riikide mässuriske ennustaval maailmakaardil värvib ajakiri Eesti hele-pruuniks, mis tähendab “mõõdukat” võimalust. Samasse kategooriasse kuuluv Leedu, UK, Prantsusmaa, Hispaania, India, Lõuna-Aafrika jne.

Läti, Venemaa, Hiina ning suur osa Balkanist ja Aafrikast kuuluvad kõrge riskiga riikide hulka. Väga kõrget ohtu ennustab Economist Euroopas Moldovale ja Bosnia-Hertsegovinale, lisaks veel tervele reale maailma kriisikolletele. Üks peamine rahutuste põhjuseks on vaesus, kuid mitte ainuke. Mässude lõhkeaineks on segu sotsiaalsest ebavõrdsusest, korruptiivsest võimust, etnilistest pingetest jne ning süütajaks mis iganes.

Loe pikemalt: http://www.economist.com/daily/chartgallery/displayStory.cfm?story_id=15098974&source=features_box_main

[Post to Twitter] Tweet This Post 

Keda koondada ERR-i juhatusest?

28. detsember 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Silver Meikar | Eesti esimene poliitiku ajaveeb

Väike muudatus ja ERR-il oleks piisavalt raha, et säilitada mitu head inimest ja saadet. Viieliikmeline juhatus tuleks vähendada kolmeni ja paar miljonit krooni oleks justkui maast leitud. Selle asemel, et lahti lasta sisulise töö tegija Vikerraadio kultuuritoimetaja Maris Johannes, tuleks koondada kaks 600000 kroonise aastapalgaga tippbürokraati.

Alles see oli, kui ilmus nimekiri saadetest, mida televaataja 2010. aastal enam ei näe. EAS-i lubadus anda Rahvusringhäälingule Eesti laulu võiduloo Eurovisiooni lõppvõistlusele viimiseks 1,5 miljonit krooni päästis ühe masside lemmiku. Elame huvitaval ajal – EAS päästab lauluvõistlust ja PRIA annab kirikule uued kellad.

Populaarsed saated leiavad ikka uue kodu – kuulduste järgi kolib nii ETV parima huumorisaade „Pehmed ja karvased“ eratelekanali programmi. Kärped lükkavad ajalukku paraku need saated (ja saatejuhid), mis on küll olulised Eesti kultuurile, kuid mille kuulajaid-vaatajaid on vähe.

Kui rasketel aegadel tuleb kärpida, siis alustada tuleks ikka sabast ja mitte peast*. Eesti riigile on oluline, et rahvusringhäälingus oleksid kultuuri ja kultuurseid inimesi, kuid kindlasti saaks ERR hakkama ka vähendatud juhatuse koosseisuga, mille iga liige maksab ühe Eurovisiooni või 10 Johannest.

* RR-i sisulised töötajad on loogiselt tema pea ja suunda määravad bürokraadid saba.

[Post to Twitter] Tweet This Post