Õiguslooja puberteet – peidus pool

Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Priidu Pärnal on täiesti õigus kui ta räägib õigusrahu poolt ja kritiseerib käimasolevat seadusloomemasinat. Olgu öeldud, et justiitsministeerium, ühinedes kriitikaga põhimõtetes, on isegi käivitanud kehtiva seadusandluse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi vaadata kõik kehtivad regulatsioonid eesmärgiga mittevajalikud aktid kehtetuks tunnistada. Juristid teavad, et kohtutes löövad vastaspoolte advokaadid tihtipeale lauale küll valitsuse, küll ministrite määrusi ja käskkirju, mis on omavahel vastuolus. Võta siis kinni, mis kehtib, mis mitte!

(ilmus lühendatult ja toimetatult EPL 26.02.2010, blogis antud kujul)

 

See, et endine justiitsministeeriumi kantsler, praegune notar Priidu Pärna on tulnud poliitikasse on väga hea. Meie erakondadele on paraku juriidiline mõtteviis ja arusaam õigusriigist üsna ähmane.  Paljuski on see põhjustatud heade juristide nappusest erakondades ja sellest tulenevalt ka Riigikogus.

 

Priidu Pärnal on täiesti õigus kui ta räägib õigusrahu poolt ja kritiseerib käimasolevat seadusloomemasinat. Olgu öeldud, et justiitsministeerium, ühinedes kriitikaga põhimõtetes, on isegi käivitanud kehtiva seadusandluse revisjoni, mille eesmärgiks on läbi vaadata kõik kehtivad regulatsioonid eesmärgiga mittevajalikud aktid kehtetuks tunnistada. Juristid teavad, et kohtutes löövad vastaspoolte advokaadid tihtipeale lauale küll valitsuse, küll ministrite määrusi ja käskkirju, mis on omavahel vastuolus. Võta siis kinni, mis kehtib, mis mitte!

 

Asjal on aga ka teine pool, mis nõuab selgitamist. Esiteks, on parlamentaarse demokraatia valinud Eesti teadlikult kallutanud võimu Riigikogu suunas. Asjad, mis paljudes vanades demokraatiates on jäetud täitevvõimu otsustada, on meil toodud seaduse tasemele. Põhiseadusliku riigivõimu taastamisejärgsed Riigikogu koosseisud ei kippunud just koalitsioonivalitsusi ülearu usaldama ja tõmbasid regulatsioonide kehtestamise osas tekki kõvasti enda poole. Pidevas muutumises olev maailm tingib aga ka ühiskonna regulatsioonide muutmist detailides ja nii peabki Riigikogu valitsuse ettepanekul üsna sageli tegelema tehniliste, mitte õiguspoliitiliste seadusemuudatustega. See raiskab aega, paberit ja loob väärkujutelma seadusandluse ebastabiilsusest.

 

Teine oluline seaduste muutmise põhjustaja on Euroopa Liit. Sealt tuleb regulatsioone, mis nõuavad eesti seaduste muutmist, nagu Vändrast saelaudu. Meie õigusruum on rajatud selliselt, et Euroopa Liidu õigus on ülimuslik meie siseriikliku õiguse ees. Kui me ka ei viiks EL õigust enda omaga kooskõlla, tuleb teda ikkagi kohaldada. Õiguskindlus ja õiguskultuur eeldavad aga seda, et need, kes õigust rakendavad ja kellele see on suunatud, leiavad need sätted ikkagi eelkõige siseriiklikust õigusest, Riigi Teatajast.

 

Kolmandaks ei saa unustada, et õigussüsteemi seisukohalt fundamentaalsed seadused (asjaõigus, võlaõigus, kohtumenetluse seadused jne.) on meil jõustatud enam-vähem samal ajal ja tänaseks on nende rakendamise kaudu välja joonistunud vead, mille parandamine on mõistlik ja vajalik. Mööngem, et seadusekirjutajate ettevalmistus ja kogemused ei olnud üheksakümnendatel tipptasemel ja võrreldavad tänasega. Eriti puudutab see kohtumenetlust puudutavaid seadusi, mille esimesed versioonid ei taganud kohtuasjade mõistlikku menetlemist. Siia ritta paneksin ma ka Kohtute Seaduse, mis 2002.a. jäi poolele teele kohtusüsteemi koha ja korralduse määratlemisel. Tõe huvides olgu mainitud, et riiklike põhiregistrite (äriregister ja kinnistusraamat) kohtute juurest äratoomisest on peale emotsionaalset, kuid lõppastmes asjalikku vaidlust loobutud ja kohtusüsteem on neid registreid valmis pidama ka enesekorralduse tingimustes.

 

Neljandaks tuleb selgeks vaielda, kas seadusi muudetakse paketina või n.ö probleemipõhiselt. Kolm aastat tagasi tegin ma Riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku läbi vaielda küsimus, kas karistusseadustikku tuleks muuta nii, et koondatakse mingi aja jooksul üleskerkinud (kas või tehnoloogia arengust tingitud) probleemid kokku ja esitatakse Riigikogule kord 1-2 aasta jooksul paketina või esitab valitsus iga probleemi kohta eraldi eelnõu nagu see toimib täna ja mille tulemuseks on olukord, kus Riigikogu menetluses võib olla samaaegselt kaks ja rohkem karistuseadustiku muutmise eelnõud. Mõlema variandi puhul on nii poolt kui vastuargumente. Paraku pole seda vaidlust toimunud.

 

Viiendaks tuleks analoogiliselt krimnaal- või turvalisuspoliitikaga arutada Riigikogus ka õiguspoliitika põhisuundi ja võtta vastu vastav poliitikadokument. Selles peaksid kajastuma õigusloome põhialused, õigusaktide eel- ja järelhindamine, mõjude analüüs ja eelnõudele esitatavad nõuded, mida täna pole. Ma siiralt loodan, et Priidu Pärnal õnnestub veenda oma erakonnakaaslasi lõpetama vastuseisu sellise poliitikadokumendi tekkeks. Analoogiliselt kriminaalpoliitika põhisuundadele peaks just Riigikogu ütlema valitsusele, millistes õigusharudes peaks toimuma õigusloome ja millal. Loomulikult ei saa ette näha kõiki üksikasju, aga laias laastus võiks seadusloome pikaajaline suund olla sõnastatud.

 

Ma ei pea arukaks olukorda, kus igale probleemile ühiskonnas reageeritakse seaduseelnõuga. Seda nii valitsuse kui Riigikogu tasandil. Kui ajalehes ilmub õõvastav lugu loomapiinamisest või lapsepilastamisest, ei ole kohe vaja endale tähelepanu tõmmata karistusseadustiku muutmise eelnõu menetlusse andmisega. Metsas vedelevat prügi ei korista karistuse karmistamine. Kriminaalmenetlus ei ole riigijuhtimise vahend.

 

Halvimaks näiteks seadusloomest on käimasolev poliitilise kampaania korras menetletav nn.võlakaitse seadus. See, et meie maksejõuetusõiguses puudub oluline osa, mis reguleeriks üksikisiku võlgade ümberkujundamist, ei saanud olla uudiseks ühelegi arvestatavale juristile. Kõrge õiguskultuuriga riikides ongi üks maksejõuetusseadus, mis reguleerib ettevõtete saneerimist, üksikisikute võlgade ümberkujundamist ja pankrotimenetlust. Pankrotimenetlust ajakohastastasime me alles eelmise aasta lõpus vastu võetud kohtutäituri seadusega. Eelmisel aastal rakendus ka saneerimisseadus, mille toimimist on justiitsministeerium jälginud pidevalt. Meie tänavuses õigusloome plaanis oli ka üksikisikute võlgade ümberkujundamist puudutava osa esitamine Riigikogule. Kõik need kolm osa peavad olema omavahel kooskõlas ja haakuma nagu kivid õigus- ja ettevõtluskeskkonna vundamendis. Parim lahendus oleks kogu problemaatika koondamine ühte seadusse. Selmet, et diskuteerida õiguspoliitiliste valikute üle, tormati Riigikogu õiguskomisjonis valitsust tasalülitades populistlikus vormis eelnõud kirjutama. Sealjuures jagades avalikkusele vasakult ja paremalt eksitavaid sõnumeid.

 

Tänaseks on välja saadetud signaal, et kohe-kohe kehtestab Eesti parlament seaduse, millega kantakse maha oma kohustusi mittetäitnud inimeste võlad kui nad seda kohtult taotlevad. Rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid on juba huvi tundnud, kas Soome lahe lõunakaldal elav metslaste hõim kavatseb eirata Rooma õigusest tulenevat läänekristliku kultuuriruumi üht eraõiguse põhialust – võetud kohustused tuleb täita (lad.k. pacta sunt servanda).

 

Pangalaenude tagatiste õiguskindluse vesistamist saab võrrelda püksi pissimisega – alguses on soe ja mõnus, aga õige varsti on külm ja märg. Pangad ei emiteeri raha ja nende poolt välja antavad laenud on nende raha, kes on selle sinna hoiustanud. Probleemseid laene on pankadel 5% ringis, 95% laenuvõtjatest on oma võetud kohustused täitnud ja paljudel on see toimunud hambad ristis, talupoja kombel kõhu kõrvalt. Vähendades jõuga kellegi kohustusi panga ees, tuleb vastata ka küsimusele, kelle arvel see toimub. Tegelikkuses saab see toimuda vaid nende 95% kohusetundlike laenuvõtjate arvel. Kui eesmärgiks on laenuintresside lakkelöömine ja kodulaenude kinnikeeramine, siis see oleks tänases Eestis lihtsalt loll poliitika. Kui aga eesmärgiks on eksproprieerimine, on tegu kommunistliku revolutsiooniga. Mõni politikaan võib ju poe taga jutlustada vajadusest rootsi pankurid paika panna, aga kui sõnadelt minnakse üle tegudele, maksab tagajärjed kinni Eesti rahvas.

 

Üksikisikute võlgade ümberkujundamise seadust on meil kindlasti vaja. Aga selles sisalduvad regulatsioonid peavad sobituma meie üldisesse õigussüsteemi ja vastama Põhiseadusele. Selliseid seaduseelnõusid ei koostata kultuursetes riikides kampaaniakorras üleöö.

 

Meil on perekonnaseaduse vastuvõtmisega eelmisel aastal viidud lõpule eraõiguse reform. Selle poolest oleme me erandiks kogu Ida-Euroopas. Moodne eraõigus on aga aluseks stabiilsele keskkonnale, kuhu tahetakse investeerida ja millega soovitakse siduda oma elu ja tulevik. Õigussüsteemi seisukohalt on meil täna puudu veel korrakaitseseadus, mis on Riigikogu õiguskomisjoni menetluses juba 3 aastat. Selle vastuvõtmisel tuleb ka otsustada, kes ja millistel tingimustel tohib Eestis politseitöös osaleda.  Minu jaoks on tegu põhimõttelise valikuga – kas me oleme teel kodanike või ametnike riigi suunas.

 

Loodan, et 2011.aastal valitav Riigikogu saab tõesti tegutseda õigusrahu ja stabiilsuse keskkonnas. See vajab aga arukaid inimesi Riigikogu liikmetena. Ka Sind, Priidu!

 

Rein Lang

justiitsminister