Arhiiv aja järgi veebruar, 2011

Uus kogemus valimiskampaaniast

27. veebruar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Paul-Eerik Rummo

Seekordne valimiskampaania on andnud ühe uue kogemuse: inimesed ilmutavad omaalgatuslikku huvi erakonna täismahus programmi, mitte ainult õhupallide ja muude kummitoodete vastu. Astutakse ligi ja küsitakse lugeda. Õnneks on alati mõned eksemplarid kaasas olnud, lähevad nagu soojad saiad, muidugi saab juhatada ka veebilingi. Kõige aktiivsem ja kaasamõtlevam kontingent paistab olevat keskealised mehed.

Kes on Silver Meikar ja millist Eestit ta ehitab?

26. veebruar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Olen sündinud ning veetnud suurema osa oma elust Tartus. Siin olen lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, rajanud koos sõpradega esimese Reformierakonna noorteorganisatsiooni ning käivitanud infotehnoloogia ettevõtte. Saanud 2003. aastal asendusliikmena Riigikokku, kolisin Tallinnasse. Kui 2006. aastal sündis perre esimene laps, ei jäänud enam muud võimalust kui rajada Tallinnasse ka kodu.

Lapsepõlve sõbrad

Olen alles nüüd, Tartust eemal elades, hakanud mõistma president Lennart Meri poolt sageli kasutatud mõttetera „kaugelt näeb kaugemale“. Distantsilt õpitakse väärtustama neid asju, mida kohapeal olles peetakse loomulikuks. Täna, koos abikaasa Nele ja laste Ingel ja Taanieliga kunagises vanavanemate korteris Nõmmel elades mõistan miks nimetatakse just Tartut Eesti kõige elamisväärsemaks linnaks. Tartu on mõnusaks igapäevaeluks just paraja suurusega, sobiva elutempo ning pisut isepäise auraga. Tänu ülikoolile on ta ühtlasi vaba ja pidevas muutumises.

Välispoliitika arutelu Riigikogus - 8. veebruar 2011

Siiski on Tartul ka omad puudused. Jah, me võime nimetada oma kodulinna Eesti haridus- ja kultuuripealinnaks, kuid kas oleme seda tegelikult vaid iseendi või ka teiste jaoks? Pidevalt Tallinna ja Tartu vahel liigeldes mõistan, et kiire maa-, rööpa ja õhutee puudumine Eesti kahe suurima linna vahel on Tartu arengu olulisimaks pudelikaelaks. Kui teistel eestimaalastel ning välisturistidel puuduvad Tartusse tulekuks head reisimisvõimalused, on meie vaimu- ja kultuuririkkus vaid vähestele kättesaadav. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta ammu enam kilomeetrite, vaid ühendusaja järgi.

Osalemine Ukraina Oranžis revolutsioonis 2004.a.

Tänu võimalusele osaleda 2004. aasta Ukraina oranžis revolutsioonis ning kogemustele, mille sain mitmete teiste radikaalseid muutusi vajavate riikide külastamisest, mõistsin et Eesti on oma arengult võrdlemisi heas seisus ning virisemiseks on tunduvalt vähem põhjust kui meile võib tihtipeale tunduda. Kõigest kahekümne taasiseseisvuse aasta jooksul on Eesti integreerunud Euroopasse tihedamalt kui ükski teine riik selles regioonis.
Nüüd on aeg teha olulised valikud. Eesti on saavutatud 1990ndade alguses seatud suured eesmärgid nagu euroopalikele väärtustele tugineva seadusandluse ja riigiinstitutsioonide loomine, aga ka täisväärtuslik liikmelisus NATO-s, Euroopa Liidus ja OECD-s. Loomuliku arenguna on tõstatunud oluliseks küsimuseks see, millist poliitikat me lääneriikide võrdväärse partnerina teha soovime. Oleme võidelnud kätte võimu ja võimalused mõjutada maailmas toimuvat, kuid millist maailma me siis tahame?

Kohtumine Václav Haveliga 2011.a.

Eesti üheks peamiseks eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Üheltpoolt tuleb jõuda selleni, et need väärtused oleksid oma kodupinnal nii formaalselt kui sisuliselt tagatud. Teisalt tuleb kasutada kõiki võimalusi ja vahendeid inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil võrdlemisi vähe ressursse ja mõjuvõimu. Kuid just seetõttu on rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.

Kohtumine president Lennart Merega tema kodus Viimsis 2003.a.

Nii nagu olen vaadanud kaugelt Eestit ja mõtisklenud mida saab meie riik veel inimeste heaolu nimel ära teha, olen vaadanud ka Tartut, kuid siis endalt küsinud, milliseid samme saan astuda mina. Omakasupüüdlikult, sest südames tahan, et ka minu lapsed saaksid Tartust hea koolihariduse, mängiksid peitust Toomemäel ning naudiksid närvikõdi salaja Botaanikaaia müürist üle ronides. Kuid mul on ka üks teine soov – ma tahan jätkata oma pooleliolevaid võitlusi Riigikogu liikmena ning seetõttu kandideerin ka nendel valimistel. Arvan, et kuueaastane parlamendiliikme kogemus on õpetanud mulle piisavalt esindama edukalt oma kodulinna valijaid ning seisma sellise Eesti ja maailma eest, milles soovin et me kõik elaksime.

Kohtumine Birma munkadega Riigikogus 2008.a.

See on Sinu otsus, kellele sa nendel valimistel oma hääle annad. Kui soovid, et mina esindaksin Sind Riigikogus, siis luban, et jätkan oma tegevuse ja seisukohtade aktiivset kajastamist nii oma ajaveebis, Facebook’is, Twitter’is kui ka meedias ning püüan olla oma valijatele alati kättesaadav ja abiks.

Tööst ja seisukohtadest olen kirjutanud aastaid oma ajaveebis www.meikar.ee. Kui Sul on küsimusi või ettepanekuid, siis pöördu otse minu poole.

Minu isiklik mobiiltelefoni number on 527 8089
ja e-post silver.meikar@riigikogu.ee.

Minu CV

Kes on Silver Meikar ja millega ta tegeleb

24. veebruar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Olen sündinud ning veetnud suurema osa oma elust Tartus. Siin olen lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, rajanud koos sõpradega esimese Reformierakonna noorteorganisatsiooni ning käivitanud infotehnoloogia ettevõtte. Saanud 2003. aastal asendusliikmena Riigikokku, kolisin Tallinnasse. Kui 2006. aastal sündis perre esimene laps, ei jäänud enam muud võimalust kui rajada Tallinnasse ka kodu.

Lapsepõlve sõbrad

Olen alles nüüd, Tartust eemal elades, hakanud mõistma president Lennart Meri poolt sageli kasutatud mõttetera „kaugelt näeb kaugemale“. Distantsilt õpitakse väärtustama neid asju, mida kohapeal olles peetakse loomulikuks. Täna, koos abikaasa Nele ja laste Ingel ja Taanieliga kunagises vanavanemate korteris Nõmmel elades mõistan miks nimetatakse just Tartut Eesti kõige elamisväärsemaks linnaks. Tartu on mõnusaks igapäevaeluks just paraja suurusega, sobiva elutempo ning pisut isepäise auraga. Tänu ülikoolile on ta ühtlasi vaba ja pidevas muutumises.

Välispoliitika arutelu Riigikogus - 8. veebruar 2011

Siiski on Tartul ka omad puudused. Jah, me võime nimetada oma kodulinna Eesti haridus- ja kultuuripealinnaks, kuid kas oleme seda tegelikult vaid iseendi või ka teiste jaoks? Pidevalt Tallinna ja Tartu vahel liigeldes mõistan, et kiire maa-, rööpa ja õhutee puudumine Eesti kahe suurima linna vahel on Tartu arengu olulisimaks pudelikaelaks. Kui teistel eestimaalastel ning välisturistidel puuduvad Tartusse tulekuks head reisimisvõimalused, on meie vaimu- ja kultuuririkkus vaid vähestele kättesaadav. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta ammu enam kilomeetrite, vaid ühendusaja järgi.

Osalemine Ukraina Oranžis revolutsioonis 2004.a.

Tänu võimalusele osaleda 2004. aasta Ukraina oranžis revolutsioonis ning kogemustele, mille sain mitmete teiste radikaalseid muutusi vajavate riikide külastamisest, mõistsin et Eesti on oma arengult võrdlemisi heas seisus ning virisemiseks on tunduvalt vähem põhjust kui meile võib tihtipeale tunduda. Kõigest kahekümne taasiseseisvuse aasta jooksul on Eesti integreerunud Euroopasse tihedamalt kui ükski teine riik selles regioonis.
Nüüd on aeg teha olulised valikud. Eesti on saavutatud 1990ndade alguses seatud suured eesmärgid nagu euroopalikele väärtustele tugineva seadusandluse ja riigiinstitutsioonide loomine, aga ka täisväärtuslik liikmelisus NATO-s, Euroopa Liidus ja OECD-s. Loomuliku arenguna on tõstatunud oluliseks küsimuseks see, millist poliitikat me lääneriikide võrdväärse partnerina teha soovime. Oleme võidelnud kätte võimu ja võimalused mõjutada maailmas toimuvat, kuid millist maailma me siis tahame?

Kohtumine Václav Haveliga 2011.a.

Eesti üheks peamiseks eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Üheltpoolt tuleb jõuda selleni, et need väärtused oleksid oma kodupinnal nii formaalselt kui sisuliselt tagatud. Teisalt tuleb kasutada kõiki võimalusi ja vahendeid inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil võrdlemisi vähe ressursse ja mõjuvõimu. Kuid just seetõttu on rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.

Nii nagu olen vaadanud kaugelt Eestit ja mõtisklenud mida saab meie riik veel inimeste heaolu nimel ära teha, olen vaadanud ka Tartut, kuid siis endalt küsinud, milliseid samme saan astuda mina. Omakasupüüdlikult, sest südames tahan, et ka minu lapsed saaksid Tartust hea koolihariduse, mängiksid peitust Toomemäel ning naudiksid närvikõdi salaja Botaanikaaia müürist üle ronides. Kuid mul on ka üks teine soov – ma tahan jätkata oma pooleliolevaid võitlusi Riigikogu liikmena ning seetõttu kandideerin ka nendel valimistel. Arvan, et kuueaastane parlamendiliikme kogemus on õpetanud mulle piisavalt esindama edukalt oma kodulinna valijaid ning seisma sellise Eesti ja maailma eest, milles soovin et me kõik elaksime.

See on Sinu otsus, kellele sa nendel valimistel oma hääle annad. Kui soovid, et mina esindaksin Sind Riigikogus, siis luban, et jätkan oma tegevuse ja seisukohtade aktiivset kajastamist nii oma ajaveebis, Facebook’is, Twitter’is kui ka meedias ning püüan olla oma valijatele alati kättesaadav ja abiks.

Tööst ja seisukohtadest olen kirjutanud aastaid oma ajaveebis www.meikar.ee. Kui Sul on küsimusi või ettepanekuid, siis pöördu otse minu poole.

Minu isiklik mobiiltelefoni number on 527 8089
ja e-post silver.meikar@riigikogu.ee.

Minu CV

Aastapäevakõne Rakveres, Vabadussõjas langenute mälestussamba juures

24. veebruar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Paul-Eerik Rummo

Lugupeetud virulased! Mulle on suureks auks õnnitleda teid Reformierakonna nimel Vabariigi aastapäeva puhul ja austada koos teiega Vabadussõjas langenud virulaste mälestust.

Täna oma 93. sünnipäeva tähistava Eesti Vabariigi asutajaid ja Vabadussõjas tema iseseisvusele kinnituse ja rahvusvahelise tunnustuse toojaid ei ole enam meie hulgas. Kuid meie hulgas on veel neid, kes on võidelnud Eesti iseseisvuse eest hilisematel aegadel – sest Eesti vabaduse ajalugu on suuresti olnud selle vabaduse kaitsmise ajalugu – , nagu ka neid, kel on tulnud Eesti vabaduse hoidjate või nende lähedastena olla küüditatud, vangilaagreisse heidetud, ühel või teisel viisil represseeritud. Just siin Virumaal on mul olnud tänuväärseid võimalusi kokku puutuda mitmete vabadusvõitluse veteranidega, endiste poliitvangidega, kodumaale tagasi jõudnud küüditatutega. Olen saanud kuulata nende kütkestavaid jutustusi läbitehtud võitlustest, kannatustest, vastupanust ja meelekindlusest, imetleda nende jätkuvat elujõudu, meelekindlust ja teotahet praeguses kõrges easki, nende jätkuvalt selget, ausat ja õiglast eluvaadet ja arusaama, kuidas peaks Eesti elu edasi minema.

Need on inimesed, kelles elab edasi Vabariigi loomise ja sellele eluõiguse väljavõitlemise aegne vaimsus. Koostöös just nendega saame seda edasi anda praegustele noorimatele põlvkondadele, sest riigi tähtsamaks tunnuseks ja kandjaks on tema vaimne pidevus. Ja just siin Virumaal noortega suheldes olen tundnud nendegi tahet elada oma elu julgelt ja loovalt ja hoida Eesti nime maailmas au sees.

Lugupeetud virulased! Oma 93 eluaastast on Eesti Vabariik saanud oma iseseisvust vabalt realiseerida praegu veel vähemate aastate jooksul kui on olnud seda aega, kus riik on olnud okupeeritud ja tema vabaduse vaim varjul meie südametes. Kuid aasta-aastalt jõuab lähemale aeg, kus vaba arengu ja iseotsustamise aastaid on kogunenud rohkem kui allaheidetuse aastaid. Meie asi ongi viia Eestit omaenda tahtega, omaenda otsustustega, omaenda tööga edasi, et ta kestaks igavesti. See on parim tänu ja austuse väljendus neile, kes selle riigi lõid ja tema eest elu andsid.

Viru veri ei värise. Elagu Eesti Vabariik!

Gaddafi vastu vaid hukkamõistvad avaldused ei aita.

22. veebruar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Tuneesiast alguse saanud rahutused on levinud Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Ida regiooni. Demokraatiat ja vabadust nõudvad meeleavaldajad suutsid sundida Egiptuse ja Tuneesia riigipäid võimu loovutama ning tõid kaasa valitsusremondi Jordaanias. Meeleavaldused toimuvad ka Liibüas, Jeemenis, Alžeerias, Bahreinis ja Iraanis ning on toonud kaasa juba tuhandeid inimohvreid. Eriti julmalt karistab teisitimõtlejaid Liibüa diktaator Muammar Gaddafi, kelle vastastes meeleavaldustes on hukkunud rohkem kui 300 inimest.

Euroopa Liit ei saa pead vangutades pealt vaadata, kui Liibüas tapetakse meeleavaldajaid ning suuremat vabadust nõudvad demonstratsioonid matetakse verre. Euroopa peab kasutama kõiki hoobasid verevalamise lõpetamiseks Liibüas. Pole kahtlust, et paljasõnaline ja silmakirjalik hukkamõist diktaatorit ei hurjuta. Just seetõttu tuleb režiimi vastu kasutada majandussanktsioone ja samal ajal ühemõttelist toetust režiimi vastastele.

Euroopa peab andma endast kõik, unustades majanduslikud ja poliitilised kaalutlused, et tulla vastu Liibüa elanike soovidele Gaddafi maha võtta, sest vastasel korral kiidame tegevusetusega heaks räige inimeste ja õiguste mahasurumise. Nafta ei saa olla kõrgemaks väärtuseks kui inimõigused.

Saabunud on tõehetk. Sündmused Liibüas ei võimalda Euroopa Liidul jätkata poliitikat, kus tihedama poliitilise- ja majanduskoostööga püütakse sundida Gaddafi režiimi reformidele. See poliitika ei ole vilja kandnud. Gaddafi verine režiim peab kaduma ning vaid see saab olla Euroopa poliitika eesmärk. Suur osa Liibüa ekspordist suundub Euroopasse ning see on režiimi rahakraan, mis tuleb esimesena kinni keerata. Samas ei tohi välistada mitte ühtegi järgmist sammu.