Arhiiv aja järgi märts, 2011

Valimised eksiil-Tiibetis ning dalai-laama loobumine poliitilisest ja administratiivsest võimust

29. märts 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Laur Järve kiired märkmed:

25. märtsil lõppenud istungil otsustas Tiibeti parlament nõustuda ja hakata ellu viima dalai-laama ettepanekuid põhjalikuks Tiibeti valitsussüsteemi reformiks -- muuta eksiil-Tiibeti hartat (konstitutsiooni) nii, et poliitiline võim läheks demokraatlikult valitud juhtkonnale.

Edasine ajakava on järgmine. 11. aprilliks esitab parlamendi ja valitsuse (kashag) liikmetest moodustatud komisjon ettepanekud harta muudatuste konkreetse sõnastuse kohta. Mai kolmandal nädalal tuleb kokku lisaks parlamendi ja valitsuse liikmetele ka kohalike nõukogude ja valitsusväliste organisatsioonide ning usuliste traditsioonide esindajatest koosnev tiibetlaste Üldkogu, et ettepanekuid arutada. Seejärel koguneb mai lõpus eraldi istungile parlament, et läbiarutatud muudatused seadusena vastu võtta.

Need protsessid ei tähenda mitte ainult radikaalset muutust poliitilisel pinnal, vaid nõuavad samaväärselt ka murrangut psühholoogilisel tasandil, kuivõrd paljudel tiibetlastel on raske harjuda mõttega, et dalai-laama ei jätka enam Tiibeti poliitilise liidrina. Üsna võimalik, et arutelude tulemusena jõutakse harta sellise sõnastuseni, kus teatav sümboolne poliitiline roll dalai-laamale siiski alles jääb.

Parlamendi uue koosseisu volitused peaksid algama juunis. Uue valitud peaministri (kalon tripa) juhitud valitsuse ametisse astumise ajana on mainitud nii juunit kui augustit.

Hiina võimude häälekandja Rahva Päevaleht nimetas oma kolumnis valimiste eelvoorus enim hääli saanud peaministrikandidaati, Harvardi ülikooli juures töötavat Lobsang Sangay'd terroristiks tema kunagise osaluse tõttu eksiilis tegutseva Tiibeti Noortekongressi töös. [Tiibetile iseseisvust (mitte autonoomiat) nõudvat Noortekongressi püüab Hiina näidata 2008. a rahutuste organisaatorina ning võrdsustab seda Al-Qaida ja Tšetšeenia relvarühmitustega. Noortekongress on need süüdistused detailselt ümber lükanud ja rõhutanud, et nad on alati järginud vägivallatu vastupanu põhimõtteid. Noortekongress on suurim sõltumatu tiibetlaste organisatsioon, selle juhtorganitesse on erinevatel aegadel kuulunud paljud eksiil-Tiibeti poliitikud, sealhulgas ka praegune peaminister Samdhong Rinpoche, dalai-laama eriesindaja Lodi Gyari jpt.]

Huvitav märkida, et kolme peaministrikandidaadi võrdluses tundub Lobsang Sangay kuuluvat selgelt autonoomia taotlejate hulka ning ainsana näib iseseisvuse nõudmise võimalust kaaluvat Tenzin Tethong. Kõik kandidaadid siiski rõhutavad, et sellise põhimõttelise suundamuutva poliitilise otsuse tegemise voli on ikkagi parlamendi käes.

Muljeid valimistelt

28. märts 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Kaja Kallase blogi

Ettevalmistus

Alustasin sisulise kampaania ettevalmistamisega peale jõule, kuigi teadjamad ütlesid, et on juba lootusetult hilja. Kuivõrd astusin erakonda alles novembri lõpus, siis ei olnud mul suhtevõrgustikku ega ka tutvusi noortekogus, et leida noori, kes kampaanias võiks abistada. Kutsusin appi Kristiina Esopi, kellega koos olime „Sõlekeses“ tantsinud ja kes oli nende asjadega varem kokku puutunud.

Detsembris kaardistasin valdasid ja seda, kas ma kuskilt kedagi tunnen. Seis tundus nutune. Töötasin läbi kõikide Harju- ja Raplamaa valdade kodulehed, et teada saada avalikke üritusi, kuhu imbuda. Kogusin kokku rahvamajade kontaktid, kirjutasin ajalehtedele ja pakkusin end esinema ettevõtlusorganisatsioonidele. Kristiina helistas rahvamaju läbi ja leppis kohtumisi kokku. Valmistasin ette teemad, mis võiksid inimesi huvitada.

Kui väga palju kirju välja saadetud, hakkasin saama üllatavaid vastuseid. Näiteks Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus teatab, et neil on poolaasta koolitusplaan juba täis. Vaatan kodulehelt – suhteliselt hõre näeb see välja. Kummaline – oma töös näen igapäevaselt, et peamiseks probleemiks konkurentsiõiguslike rikkumiste puhul on ettevõtjate teadmatus– nüüd pakun, et teen ettevõtjatele koolituse tasuta, ja seda ei soovitagi? Hiljem selgus, et organisatsiooni juhib teise erakonna liige. Võib-olla pole sellel keeldumisega seost, aga ometi käib selline mõte peast läbi. Ajalehed teatasid, et mingist hetkest nad poliitikute artikleid enam ei avalda ja mõnes lehes läheb arvamuslugude avaldamine tasuliseks. Erinevad tele- ja raadiosaated informeerivad, et nad poliitikuid enne valimisi ei tutvusta. Kuidas siis valija saab teada kandidaatidest, kui meedias löögile ei pääse? Lõppastmes võin öelda, et enda seisukohast lähtuvalt ma pilti pääsemise üle ei kurda, sest mingist hetkest hakkas ajakirjandus minu vastu ise huvi tundma, samuti jätkasin artiklite kirjutamist kohalikesse lehtedesse ja oma blogisse.

Nendesse rahvamajadesse, kus valda juhitakse teise erakonna poolt, ma oodatud ei ole. Kohtasin ka omalaadset turu jagamist erakonnakaaslaste poolt– see on minu kants, ära siia tule. Kui selles vallas inimesed sind nii armastavad, siis ei peaks teisi kandidaate ju kartma? Paarist vallast teatati, et andestust, aga me soovime ainult esinumbreid. Kui sa oled aga ringkonnas kolmas ja üleriigilises nimekirjas 21., järelikult ei ole sa mitte keegi.

 Kohtumised

Jaanuari alguses algavad kohtumised valijatega. Esimesel kohtumisel on kolm inimest: 1 kohaletulnu ja 2 rahvamaja töötajat, kes jäid kuulama, sest neil oli minust lihtsalt kahju. Aga sellele vaatamata on meil väga meeldiv 2 tundi – räägime erinevatest probleemidest, muredest, lahendustest ja muust. Ei suutnud kordagi mainida, et valige mind. Etteruttavalt võin öelda, et ei suutnud seda teha kuni lõpuni. Lootsin vaid, et inimesed võiksid ise selle peale tulla. Aga selle esimese kohtumise juurde tagasi tulles – hiljem helistati tagasi, et tulge uuesti – reklaami pole vaja, me ajame ise inimesed kokku, et nad saaksid teada, et tegu on toreda inimesega, keda tasub valida.

Kuigi kohtumised mulle istuvad, on need siiski üsna kurnavad. Mitu korda päevas lähed täiesti võõrasse kohta, kus sa ei tunne mitte kedagi. Reeglina võetakse hästi vastu, sest paljudes kohtades tunnistatakse, et nad pole elus ühtegi kandidaati varem näinud. Tavaliselt on seltskonnas alati mingi meesterahvas, kes tuleb sind paika panema – tema teab täpselt, kuidas asjad on. Vaieldes saab paremini oma seisukohti esile tuua, seega mulle sellised inimesed meeldivad. Mul ei ole õrna aimugi inimeste erakondlikust kuuluvusest, seetõttu võtan kõiki vaidlusi/vestlusi/muresid tõsiselt, kuigi hiljem teadjamad seletavad, et see või teine on paadunud vastaserakonna austaja ja neile ei ole mõtet aega raisata. Usun siiski, et alati on mõtet.

Nii mõneski rahvamajas pakkus juhataja, et meil on regulaarsed eakate koosviibimised ja võite sellele esinema tulla. Tundsin end kui sissetungija, kes saabub teiste korraldatud peole ja hakkab oma jutuga koosviibimist segama. Juhatajad aga kinnitasid, et eakatel on hea meel, kui keegi väljast neid külastab. Püüdsin olla üle tundest, et olen pealetükkiv.

Soovitatakse, et võiksid välja reklaamida ja kaasa võtta esinejad, sest selliselt tuleb inimesi rohkem kokku. Ei lähe selle ideega kaasa kahel põhjusel – esiteks, ei taha kampaaniale arutundetult raha kulutada ja teiseks, mulle tundub see valija petmine, kui meelitan nad kohale laulu-tantsu-trummimänguga, aga ise hüppan kulissidest välja sõjahüüdega „Ahaa! Olete mul käes! Nüüd räägime poliitikast!“. Kui ütlen ausalt, et räägin nendel teemadel, siis pole vaja põdeda, et inimesed tulevad kohale muudel põhjustel ja pettuvad, kui nende kultuurilist elamust poliitikaga segama hakkan. Korra siiski oli mul võimalus osaleda ühe kaaskandidaadi üritusel, kus laulul oli kandev roll. Võrdluseks – kui minu üritustel oli max 10-20 inimest, siis sellel oli ligi 200.

Ühe tantsuansambliga peo korraldasin ka ise. Tavapärastel kohtumistel tundsin end tunduvalt mugavamalt – meeleolu oli töine ja asjalik, kuigi kohati pingeline. Peol ei osanud olla, sest ei teadnud, kas inimesed tulid bändi pärast või minu pärast. Valdavaks sai tunne, et tasuta kontsert meelitas inimesed kohale, seetõttu üritasin neid võimalikult vähe oma jutuga segada.

Mõnelt kohtumiselt tulin ära lootusetus meeleolus, sest mõistsin, kui palju on vaja veel tööd teha, et valituks osutuda. Näiteks võib tuua valimiskampaania keskpaigast ühe kohtumise, kus rahvamaja juhataja tegi sissejuhatuse öeldes, et meil on täna külas Kaja Kallas. Mina pidasin lühikese kõne ja diskussiooni tekitamiseks palusin küsida küsimusi, mille peale kuulsin, kuidas üks proua küsis teiselt „Kes see on ja miks ta siin on?“. Kohati tundus, et vähestest kohaletulnuist veelgi vähesemad on nõus mulle oma hääle andma. Siis olin aga sunnitud tõdema, et ma tõesti ei tea, kuidas valija mõtleb – mõnel kohtumisel olid kõige kurjemad inimesed hiljem need, kes tulid ütlema, et nemad hakkavad teistele mind valida soovitama, sest „Kaja Kallas on kena, tark, jurist ja oskab hästi esineda“. Mine sa nüüd võta kinni…

Mõni kohtumine möödus helges meeleolus ja positiivses võtmes. Kohtumised koolides meeldisid mulle, seal paluti peamiselt rääkida advokaaditööst, kogemustest, energeetikast, majandusest ja tulevikust. Ilmselt oli neil end minuga kergem samastada ja küsimused olid väljakutseid esitavad. Valmistasin põhjalikult ette, et minu esinemine ei oleks igav ja kuiv. Kui oli võimalus, kasutasin näiteks youtube’i klippe oma väidete illustreerimiseks. Noortele tundus see imponeerivat.

Erakonna poolt organiseeritavatest üritustest proovisin osaleda peaminister Ansipi kohtumistel valijatega ja nn silmabussi tuuril. Viimane oli erakonna poolt loodud võimalus tasuta silmi kontrollida, kus siis ühtlasi sai kandidaatidega juttu rääkida. Jällegi – inimesed olid sinna tulnud vabatahtlikult, seetõttu oli nendega ka lihtsam juttu vesta ja mulle see formaat sobis. Samuti meeldis mulle silmabussi organiseerinud noorte meeskond, kes olid tublid ning tahtmist täis. Peaministri kohtumiste graafik oli väga tihe ja vahetumat suhtlust inimestega seetõttu ei tekkinud. Samuti ei saanud teised kandidaadid reeglina eetriaega. Mis olekski teistel öelda, kui inimestel on võimalus kohtuda peaministriga.

Veel mõni tähelepanek kohtumistelt – kui inimene küsis, mina advokaadina nägin ta probleemi lahendust, hakkasin nõu andma, mis ta saaks ja peaks olemasolevate seaduste raames tegema, et oma elujärge parandada. Väga sageli ei tahtnud inimesed lahendusi, vaid ümmargust juttu ja lubadusi seaduste muutmisest. Mõni suisa pahandas. Teine kommentaar, mida sageli kuulsin, oli see, et kui harukordne – te vastate täpselt küsimusele! Inimesed tundusid seda hindavat, poliitikaga seotud inimesed aga taunisid, et ei rääkinud oma juttu, vaid lasin endale teemasid dikteerida.

Tänavakampaania mulle ei istunud – jällegi selle sama vabatahtlikkuse loogika pärast – kui ma tõkestan inimese tee kaubanduskeskusesse küsimusega, kas ta on juba valinud, siis on see tema jaoks pealesunnitud vestlus. Teine lugu oleks ilmselt olnud, kui poe juures oleks olnud püstitatud telk – kui inimene juba tuleb telgi juurde, kas jagatava nänni või uudishimu pärast, on ta seda teinud vabatahtlikult.

Jagatav materjal

Mulle tundus poliitikute poolt postkaste ummistav materjal otsejoones prügikasti rändavat ja mul oli kahju sellele raisatud puudest, seetõttu oli esialgu väga otseposti idee vastu. Ometi mõistsin peagi, et mind tõepoolest ei tunne keegi ja nagu eelnevalt mainitud oli valijateni pääsemine mõneti raskendatud. Seetõttu otsustasin end tutvustava materjali siiski teha. Aga kui juba teha, siis korralikult. Teha selline trükis, mida oleks huvitav lugeda ja mida ei taha kohe ära visata. Nii töötasimegi paari sõbraga välja kavandi, mida erakond aitas teostada. Trükis sisaldas põhimõtteid, mille eest seisan; intervjuud; isa kirjatükki; lugu minu vanavanaisast, kellel oli Eesti iseseisvumisel oma roll, advokaadina õpitut, huvitavaid fakte minust; soovitusi kuuelt erinevalt inimeselt ja pilte. Pean tunnistama, et mulle resultaat meeldis. Hiljem sain valijatelt tagasisidet, et seda lugedes nad mõistsid: „see on meie kandidaat“. Seega usun, et sellest oli kasu.

Lisaks tegin taskukalendrid, sest visiitkaartide tegemine olukorras, kus mul on oma andmetega visiitkaarte hulgi, ei tundunud mõistlik. Siiski ei jaganud neid kalendreid eriti kellelegi. Suures osas seetõttu, et inimestega suheldes lihtsalt unustasin. Kui on soovi, siis hea meelega saadan teile tagantjärele, aasta ju alles alguses. Palun andke märku.

 Suhtlus valijatega

Jagatavas materjalis oli mu emailiaadress ja paar nädalat enne valimisi hakkasin ka kirju saama. Valijatele vastamine võttis üksjagu pingutust ja aega. Enamus küsimusi oli üsna põhjalikult ettevalmistatud ja üks inimene palus suisa kirjutada inglise keeles, et hinnata kandidaadi rahvusvahelise suhtluse võimekust. Tegin kõik trikid kaasa ja püüdsin kõigile vastata. Rõõm oli näha nii üksikasjalikult oma valikuid kaaluvaid inimesi.

Oli ka paar sellist kirja, kus sõimati, et ma polnud materjalis jätnud telefoninumbrit. Kummaline – inimene, kes mind selle eest hurjutab, kirjutab ise emailiaadressilt pastel123@hot.ee ega soostu ütlema oma nime. Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi…

Paaril valijal oli ka juriidiline mure, mille osas nad abi soovisid. Siin võib kurioosumina tuua ühte külavanemat, kes pöördus üsna ulatusliku probleemiga ja käis intensiivselt kõige kiiremal ajal peale, et millal ometi jõuan asjaga tegeleda. Kui öösel pärast rasket päeva hakkasin tema probleemi lahendama, sattus sellele peale poliitikas teadjam sõber, kes informeeris, et tegemist ei ole mitte ainult teise erakonna liikmega, vaid isikuga, kes kandideerib ka ise Riigikogu valimistel. Mina ei oleks osanud kedagi sellises nahaalsuses kahtlustada. Algaja värk:).

Arvestades, et suur hulk valijaid hääletas elektrooniliselt, siis on sotsiaalmeedia nendeni jõudmiseks ilmselt kõige õigem kanal. Aga pean ütlema, et kui muidu olen üsna aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, siis valimiste ajal tõmbasin tagasi. Esiteks ei meeldinud mulle soovitus püüda lisada FB sõbraks võimalikult palju Harju- ja Raplamaal elavaid inimesi ja seda soovitust ma ka ei järginud. Ise ennast kellelegi peale pressida ei tundunud paslik. Kui inimene, keda ma ei teadnud, tahtis minu sõbraks saada, siis selle vastu ei olnud mul midagi.  Teiseks, aktiviseerusid valimiste ajal sotsiaalmeedias muidu passiivsed (kandideerivad) inimesed ja mulle tundus, et eeter on samalaadsetest sõnumitest tiine ja millegi lisamine ainult tekitab vastikustunnet. Nii olingi tavapärasega võrreldes üsna tasa.

Kui e-hääletus algas, hakkasin Allan Tankleri poolt Eesti Ekspressis antud soovitusele tuginedes saama positiivseid kirju inimestelt, kes teatasid, et nad on mind valinud. Mõni põhjendas, miks ta mind valis, mõni andis kaasa nõuandeid, mõni jällegi oma nägemuse sellest, millega võiksin tegeleda. Kokkuvõttes andsid sellised kirjad lootust, et saan siiski rohkem hääli, kui ainult oma perekonna omad. Ent oli ka selliseid teateid, kus inimesed informeerisid kurvastusega, et tahaks, aga ei saa mind valida. Näiteks üks inimene avaldas nördimust, et ma ei olnud tema piirkonna kandidaat. Ja seetõttu valis ta hoopis Eiki Nestori. Nii palju siis maailmavaate järgi valimisest.

 ***

Kui valimispäev oli käes, ei osanud enam suurt midagi teha. Käisin vennalapsega teatris ja tegelesin üle pika aja muude eluliste asjadega. Õhtul ei kiirustanud, sest arvasin tulemusi tulevat alles peale 21.00. Selgus, et alahindasin valimiskomisjonide võimekust ja nii juhtuski, et sain esmase jahmatuse osaliseks sõprade sõnumitelaviini alla mattudes, kui olid tulnud esimesed tulemused. Viimaks valimispeole jõudes olin pisut kohmetu ja kohkunud, sest mõistsin: suur häälte arv tähendab paljude valijate usaldust ja järelikult ka ootusi. Mida kõrgemad ootused, seda suuremad võivad olla pettumused. Ma väga loodan, et ma valijate usaldust õigustan. Aitäh kõigile, kes minu valimisele kaasa aitasid ja kes mind valisid.


PRESSITEADE: täna mõtleme Valgevene vabaduse peale

25. märts 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Täna möödub 93 aastat iseseisva Valgevene riigi väljakuulutamisest 1918. aasta 25. märtsil. Valgevene vabaduse päeva tähistamisega avaldatakse üle maailma meelt riigijuhi Aleksander Lukašenka autoritaarse režiimi vastu.

Riigikogu ühendus Valgevene demokraatliku arengu kaitseks toetusgrupi esimees Silver Meikari hinnangul ei ole Valgevene režiim täitunud mitte ühtegi lubadust, mis puudutavad inimõiguste tagamist, demokraatlike vabaduste suurendamist ja poliitvangide vabastamist. ’’Lukašenka režiim on tugevdanud repressioone Valgevene opositsiooniliikumise vastu,’’ ütles Meikar.  ’’Endise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi pressiesindaja Aleksandr Otroštšenkov on vangi mõistetud neljaks, Dmitri Novik kolmeks ja pooleks ning Aleksandr Moltšanov kolmeks aastaks.’’

Valgevene poliitpõgenik Pavel Marozau sõnul sümboliseerib Vabaduse Päev lootust, et ühel päeval on Valgevene osa demokraatlikust Euroopast. ’’Kahjuks täna näeme Valgevenes karme repressioone ja tagakiusamist,’’ ütles Marozau.

Meikar ja Marozau peavad oluliseks sanktsioonide karmistamist Lukašenka režiimi vastu. ’’Valgevene tänane režiim ei too kannatusi vaid oma rahvale, vaid on ohuks heaolule kõikjal maailmas. Lukašenka režiim on heades suhetes teiste võikate režiimidega alates Liibüast ja lõpetades Iraaniga ning seeläbi aitab kaasa sealsete diktaatorite püsimisele.’’

Vabaduse Päev on mitteametlik Valgevene tähtpäev, mida tähistatakse iga aasta 25. märtsil.

PRESSITEADE: Birma peab maavärina piirkonda lubama rahvusvahelised abiorganisatsioonid

25. märts 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Eile öösel Ida-Birma Shani osariigis toimunud 6,8 pallilises maavärina tagajärjel on hukkunud vähemalt 40 inimest. Arvestades laiaulatuslikke purustusi, sealhulgas sildade, sõiduteede ja paljude hoonete kokkuvarisemist, on oodata hukkunute arvu olulist tõusu.

Riigikogu Birma toetusgrupi esimehe Silver Meikari sõnul peab riiki valitsev sõjaväeline hunta koheselt lubama maavärina piirkonda rahvusvahelised päästemeeskonnad ja abiorganisatsioonid. „Kindlasti on paljud inimesed lõksu jäänud varisenud hoonete alla ning nende elude päästmine sõltub abi professionaalsusest ja kiirusest,“ ütles Meikar. „Birma enda võimekus katastroofis kannatanute aitamiseks on piiratud“.

Meikar toob näiteks 2008. aasta 2. mail Birmat tabanud Nargise tsükloni, milles kaotas elu hinnanguliselt 138 000 elanikku. „Tuhandete inimeste elu jäi siis päästmata just seetõttu, et sõjaväeline hunta ei lubanud koheselt riiki rahvusvahelist abi ning ka hilisemad päästetööd olid võimude poolt rangelt piiratud,“ ütles Meikar. „Birma võimud ei tohi oma elanike vastu seekord nii hoolimatud olla ning peavad koheselt rahvusvahelise abi piirkonda lubama.“

Kodanikujulgus seljatas kohaliku võimu

24. märts 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar


Kell 15:45 kogunevad kümned aktiivsed Otepää elanikud vallavolikogu ette meeleavaldusele, et avaldada nii toetust Pühajärve põhikoolile ja lasteaiale. Veel esmaspäeval teatas kohalik võim eravestlustes, et tänasel istungil võetakse kindlasti vastu otsus 2007. aastal ilusaima kooli tiitli pälvinud õppeasutuse sulgemiseks. Eile öösel kinnitati, et seda siiski ei tehta, täna hommikul, et seda pole kunagi isegi kavas olnud.

Kiire ja radikaalne meelemuutus sai võimalikuks tänu aktiivsetele lastevanematele, kes oma laste tuleviku nimel ei loobunud võitlusest, vaid julgesid avalikustada vallavõimu salakavala plaani ning seljatada välja käidud argumendid. Kindlasti oli abiks ka haridusministri Tõnis Lukase avalikust kirjast ning mitmete kohaliku eluga kursis oleva poliitiku tegevusest, kuid kõige aluseks oli ikkagi lastevanemate julgus, pealehakkamine ja töö.

Loodan, et Pühajärve kooli/lasteaia toetajate edu julgustab ka teisi kodanikke organiseeruma kohaliku võimu vastu siis, kui otsuseid tahetakse teha ilma nendega arutamata, üle nende peade ja vassides. Eesti on demokraatlik riik ning kõrgeima võimu kandjaks on rahvas. Kasutagem seda võimu siis parema kodu(maa) ehitamisel.

Lisainfo Pühajärve Põhikooli toetusgrupi tegevusest nende ajaveebist: Päästame Pühajärve Põhikooli

Pühajärve kooli lapsevanemad korraldavad täna 15.45 toetus-meeleavalduse

Pühajärve Põhikooli lapsevanemad, õpetajad, lapsed ning toetajad
kogunevad täna 15.45 Otepää vallavalitsuse ette, et avaldada toetus
oma koolile ning avaldada toetust Otepää Vallavolikogule mõistlike
ja linnast kaugemate piirkondade huvisid arvestavate otsuste
tegemisel. Vallavolikogu istung algab 16.00.

Me oleme tänulikud haridusministrile ja paljudele teistele
toetajatele, kes on edukalt seisnud ja lubavad ka edaspidi seista
selle eest, et üle 150 aastane Pühajärve Põhikool säiliks. 2007.
aastal Eesti ilusaima kooli tiitli pälvinud kool tagab täna
võimaluse ka pealinnast kaugel elavatel lastel saada hea haridus
ning meie, lapsevanemad, seisame selle eest, et see oleks võimalik
ka tulevikus. Vallavanem ning vallavolikogu esimees on andnud
lubaduse kooli sulgemist mitte otsustada, seega võib meie
meeleavaldust nimetada „julgustus-meeleavalduseks“, et nad oma
lubadust ka peaksid. Selle Pühajärve lasteaia ja põhikooli
toetusmeeleavalduse eesmärk on tagada, et meie lastel oleks
võimalik saada heast koolist ja headelt õpetajatelt korralik
alg/põhiharidus, mis tagaks neile linnalastele sarnased võimalused
tulevikus läbilöömiseks.

Olete oodatud!

Pühajärve Põhikooli ja Pipi lasteaiarühma lapsevanemate nimel

Teet Reedi 5059086
Margit Prede 56900450
Solveig Raave 55987416
Rain Kimmel 5225120