Arhiiv jaanuar 2nd, 2012

Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)

2. jaanuar 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)

„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.

Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.

1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."

Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.

Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.

Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.

Demokraatiausu kadumine

Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.

Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.

2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.

Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.

Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.

Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.

Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”

Müüt õigustab kurja

Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.

Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.

Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.

Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.

Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.

Avalikustamine hävitab käibetõed

Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.

Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.

Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.

Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.

Demokraatia lõpp või muutus

Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.

Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.

See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.

Globaalselt Eestisse

Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.

Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.

Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.

Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.

Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.

Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....

Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.

Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”

Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.

Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.