Arhiiv aja järgi märts, 2012

Tervislikud eluviisid vajavad rohkem tähelepanu

31. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Kaja Kallase blogi

22. märtsi Maalehes käis doktor Toomsoo välja idee, et ebatervislike eluviisidega inimesed peaksid ka rohkem makse maksma, sest nad on ühiskonnale suuremaks koormaks. Olen lugenud vastukajasid, mis kõik on olnud idee suhtes äärmiselt negatiivsed. Minu arvates põhjendamatult.

Ravikindlustus on samuti kindlustus nagu nimigi ütleb. Kindlustusmakse arvutamisel võtab kindlustusandja aga üldiselt arvesse kindlustatava objektiga seotud riske. Kui oled põhjustanud liiklusõnnetusi, siis on sinu liikluskindlustusmakse suurem, kui korralikult liikleval autojuhil. Miks siis tervisega ei võiks samuti olla? Kui sa oma tervist teadlikult rikud – pruukides ülemääraselt alkoholi, suitsetades, üle süües või vähe liikudes, siis on selge, et varem või hiljem tuleb kellelgi kanda sinu tervise taastamisega seotud täiendavaid kulusid. Jah, on olemas juba tubaka- ja alkoholiaktsiis, aga ebatervislikest toitumis- ja liikumisharjumustest tulenev koorem ei ole kuidagi maksustatud, kuigi tagajärjed on inimesele ja ühiskonnale samaväärsed.

Ma ei räägi täiendavast maksustamisest, küll aga väidan, et tuleks kaaluda ravikindlustusmakse suuremat sidumist konkreetse inimesega. Loomulikult on haiguseid ja seisundeid, mille tekkimises inimene ise süüdi ei ole, aga on väga palju tervislikke seisundeid, mida oleks saanud paremate eluviisidega ära hoida. Seetõttu surve avaldamine halbade harjumuste muutmiseks on kõikide huvides. Muutmiseks on vaja tugevat stiimulit ja mis seal salata – rahakoti sisu on paraku hea motivaator. Lõppresultaadina võidaks paremuse poole muutunud eluviisidest nii ühiskond kui eelkõige inimene ise. Kuidas ravikindlustuse isikustamist täpsemalt teha ja kui kaugele sellega minna, on juba arutelude teema.

Tegeleda tuleks ka teise poolega ehk tervisekahjude ennetamisega. Ei lasku praegu tubaka- ja alkoholipoliitikasse, vaid räägin ühest mõttest seoses kolmanda suure terviseriski – ülekaalulisuse – ennetamisega.

Terviseharjumused maast madalast

Suvel sattusin käima Rootsis lastele mõeldud Pipimaal. Ma ei näinud seal mitte ühtegi ülekaalulist last. Sportlikust huvist hakkasin paksukesi tahtlikult otsima. Ikka ei jäänud ühtegi silma. Uurisin, et kuidas nii ja selgus, et Rootsis on ühiskondlik kokkulepe laste toitumis- ja liikumisharjumuste kujundamise osas. See rajaneb kolmele sambale:

Esiteks, nn „taldrikureegli“ õpetamine ja sellest kinni pidamine juba maast madalast. Lastele lasteaias ja kodudes õpetatakse, et erinevad salatid või aurutatud-hautatud-keedetud köögiviljad peaksid moodustama koguseliselt pool taldrikust; põhitoit, nagu kala, kana või liha peab moodustama veerandi ja lisand, näiteks riis, kartul, makaronid, tatar jms ülejäänud veerandi (allikas: http://www.toitumine.ee/taldrikureegel-2/). Ühes söögikohas tekkis võimalus selle reegli järgimist testida, sest seal oli lastele nn rootsi laud. Natuke aega seal kõrval seistes sain jälgida, mida lapsed endale taldrikule tõstavad, kui nad saavad ise oma taldriku komplekteerida. Üllatuslikult olid need taldrikud väga tervislikud – ikka pool porgandit ja värsket kurki, veerand linapalle ja natuke makarone. Muide, friikartuleid ei olnud üldse valikute hulgas.

Teiseks on kokkulepitud, et ainult laupäev on kommipäev. Laupäeval saavad lapsed valida endale sobivad kommid ja laupäeval neid süüakse. Muudel päevadel ei tule lastel isegi pähe komme küsida, sest kõikides kodudes olla sama reegel.

Kolmandaks propageeritakse enese liigutamist. Lasteaedades organiseeritakse pikemaid jalgsimatku juba päris pisikestele. Suurematele on ettenähtud nende eale kohased liikumisharrastused. Sportimist ja värskes õhus viibimist toetavad pargid ja jalgrattateed. Tänapäeva internetiseerinud maailmas pidavat olema vägitegu laste õue meelitamine, olen kuulnud erinevaid nippe. Üks ema näiteks rääkis, kuidas neil on kodus reegel, et lapsed peavad vähemalt kaks tundi õues olema ja enne tuppa ei tohi tulla. Alguses olla reegel olnud ühe tunni pikkune, aga siis olid lapsed lihtsalt akna taga aja täis tiksunud. Kui reegliks on 2 tundi, siis leiavad nad endale mingi mängu või tegevuse selle aja sisustamiseks. Lasteaias on ühiste õuetegevuste genereerimine ilmselt lihtsam.

Lapseeas omandatud rasvarakud pidavat olema kõige tõrksamad rasvarakud. Neid hiljem vaos hoida on tunduvalt keerulisem ja lapsena ülekaalulised peavad suurest peast tunduvalt rohkem oma kaalu jälgimiseks vaeva nägema, kui need, kes lapsena normaalkaalus olid. Kuigi tuleb tõdeda, et ülekaalulisi täiskasvanuid jäi silma ka Rootsis, usun siiski, et kui varajasest noorusest alustada harjumuste kujundamist, siis on tõenäosus, et sa ka täiskasvanuks saades tervislikult jätkad, suurem.

Ma ei tea, kuidas rootslased eelmainitud punktides ühiskondliku kokkuleppe saavutasid ja kaua see aega võttis, aga arvestades asjaolu, et ülekaal on saamas suuremaks probleemiks ka meil, siis väärib sellise kokkuleppe mõte minu arvates kaalumist, et meie uus põlvkond oleks tervem.


Reformierakond: pensionitõus saab teoks

31. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Eesti Reformierakonna fraktsioon

Reformierakonna fraktsiooni aseesimees ja riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Remo Holsmer kinnitab, et eakate elujärje paranemine on valitsuse üks prioriteete. Homsest jõustuv pensionitõus puudutab kõiki vanaduspensionäre ja selle aluseks on taastunud majanduskasv. 

“Keskmine vanaduspension kasvab aprillist 13 euro võrra 305 eurolt 318 euroni kuus, aastas 156 euro võrra,” ütles Holsmer „Riigi jätkusuutlikkust näitab see, kas inimesed sellele riigile ka vanaduspõlves loota võivad. Praegune valitsuskoalitsioon näeb oma tegevuse eesmärgina hoida Eestis sellist majanduskliimat, mis seda võimaldaks.” 

“Aprillist kehtima hakkav pensionitõus tähendab suuremat pensioni kõigile vanaduspensionäride ja eakatel selle pensionitõusuks midagi endal teha vaja ei ole,“ lausus Holsmer. Parlamendiliige täpsustas, et pensionide väljamakseteks kulub tänavu täiendavalt 72 miljonit eurot ja kokku maksab riik pensioniteks 6,5 miljardi suurusest riigieelarvest ligi 1,36 miljardit eurot. 

Reformierakonna saadikurühma asejuht kinnitas, et valitsuskoalitsiooni eesmärk on nii praegustele kui ka tulevastele eakatele parema tuleviku tagamine ja pensionikogumise soodustamine. 1. jaanuarist taastusid riigipoolsed maksed teise pensionisambasse, mis kriisiaegadel peatusid. “Sellega täidab riik oma lubadused ja suureneb usaldus Eesti riigi pensionikindlustussüsteemi vastu,” sõnas Holsmer. Lisaks on alates 1. jaanuarist 2012 ettevõtetel ja tööandjatel võimalus maksta makseid oma töötajate III pensionisamba lepingusse ilma selle eest tulumaksu maksmata. 

Pensionisüsteemi korrastamiseks viib riik parasjagu läbi ka eripensionite reformi. Eripensionideks eelarvest kuluv raha on aasta-aastalt kasvanud. 2012. aastal maksab riik erinevate ametikohtade eripensionideks 18,3 miljonit eurot. 2000. aastal piirdus eripensioni saajate arv 113 inimesega, praeguseks on neid aga juba üle 2300 inimese. 

“Näeme, et eripensioni saajate arvul ja eripensionideks kuluval eelarverahal on komme mitmekordistuda. Mõistlik on siin pidurit tõmmata, sest avaliku sektori palgad on konkurentsivõimelised ja eripensionite kui lisahüvede aeg on läbi saanud,“ rääkis Holsmer. Ühtlasi tuletas parlamendisaadik meelde, et riigikogu liikmete ametipension on kaotatud juba 2003. aastast. 

  

Toomas Viks , 5545679
[email protected]

Nii nad tapsidki teema

31. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Võiks ju rõõmustada, et pea iga nädal tuuakse rambivalgusesse mõni uus šokeeriv ja haarav teema. Paraku tähendab see sageli, et eelmine, veel lahendamata küsimus jääb tagaplaanile ning kaob ka mingi sisulise muutuse võimalus. Tülikate teemade tapmine on üks poliitilise kommunikatsiooni peaeesmärke ning erakonnad on muutunud selles üha professionaalsemaks.

Elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Sellisel ajastul on «…ainus võimalik tegutsemisviis õppida propagandat identifitseerima sellena, mis see on: pelgalt igapäevaelu osaks oleva veenmisprotsessina», kirjutab Philip M. Taylor hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus «Mõtterelv».

Ajakirjandus ja kodanikud peaksid tunduvalt rohkem pingutama, et mitte astuda üles seatud propagandalõksudesse.

Avaliku arvamusega manipuleerimine ei ole muidugi ainult poliitikute eesmärk. Head mainet ihaldavad kütusefirmad võitlevad selle nimel, kes teeb esimesena pressiteate kütuse hinna alandamisest sendi võrra. Iganädalase ja kolm korda suurema hinnatõusu asjus hoitakse aga suu lukus ning lastakse halb uudis kodanikel tanklas ise avastada. Poliitiline sfäär aga on veelgi küünilisem – eesmärk on, et negatiivset uudist ei pandaks üldse tähele või peetaks süüdlaseks kedagi teist. Kui see ei õnnestu, siis tuleb teema tappa.

Võib ju tunduda, et viimasel poolel aastal on lahvatanud rohkem poliitilisi skandaale kui kunagi varem: elamislubadega kauplemine, sidesaladuse rikkumine, parteide rahastamine, telefoniõiguse kasutamine jne. Kuid õigupoolest me ei mäleta seda, mis toimus pool aastat tagasi. Veelgi enam, me ei mäleta, mis toimus nädala eest.

Info ei liigu vabalt avalikus inforuumis, vaid kitsas suletud infotorus justkui gaas. Diktatuuri puhul omab võim nii info­gaasi kui ka toru, mille teises otsas köetakse vaikides istuvate kodanike ajusid. Demokraatias on toru küll ideaalis sõltumatu, kuid selle sees voolava üle püüab raha ja poliitika otsustada sama palju.

Infoühiskonnas on peale peatoru (eelkõige televisioon, trükimeedia ja raadio) tekkinud palju pisikesi (eelkõige internetis tegutsevaid) kõrvalkanaleid, kus info liigub mitmes suunas ning mille sisu on palju raskem kontrollida.

«Tänapäeva propagandistide ja tsensorite proovikiviks ongi seetõttu saavutada kontroll informatsiooni üle esmaallikas,» kirjutab Taylor. Kui see ei õnnestu, oleks parim, kui sihtgrupp oleks propaganda abil omandanud nii kaljukindlad arvamused, et informatsioon põrkaks pallina kiviseinalt tagasi.

Ükskõik millised korruptsiooniskandaalid peavoolumeedias kajastust leiavad, ei mõjuta see mitte kuidagi olulist osa Keskerakonna valijatest. Neid on suudetud edukalt veenda, et mitte ainult Eesti meedia ja riigi, vaid kogu maailma sepitsetud salaplaan armastatud partei vastu on tegelikult ka nende vastu ning vaid tuim eitamine tagab ellujäämise. Spartalaste kombel koondutakse loosungi «No pasaran!» alla.

Kontrolli saavutamine esmaallika üle tagab aga, et teemat üldse ei tekigi. Ei tasu arvata, et avalikkusesse on jõudnud kõige jultunumad ja võikamad poliitilise korruptsiooni, silmakirjalikkuse ja ebaeetilise käitumise juhtumid. Ei – ikka vaid need, mille puhul uuriv ajakirjandus on haisu ninna saanud ja mõni teadja ei ole suutnud enam vait olla.

Võimalike keelekandjate vaigistamiseks on mitu vahendit, millest kõige levinum on raha. Vanad tarkused «Ära sae oksa, millel istud» või «Ära hammusta kätt, mis sind toidab» omandavad poliitikas erilise tähtsuse. Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.

On ekslik arvata, et selline ostetud lojaalsus toimib peamiselt noorte ambitsioonikate tõusikute puhul. Jah, neil võib olla küll soov üle oma varju hüpata, kuid piisav mõistus tagab neile ka muid karjäärivalikuid tulevikus. Kõige sõltuvamad on vähe haritud ja üle keskea inimesed, kellel on tõesti vaid kaks valikut: kas partei või vaesus.

Parteifunktsionääride, poliitiliste ametikohtade ja esindusorganisatsioonide liikmete suhteliselt kõrge palk peaks ära hoidma korruptsiooniohu. Kuid see on kahe teraga mõõk. Kui näiteks riigikogus olev saadik teab, et mitte ilmaski ei ole tal võimalik saavutada sama suurt heaolu ning tema tulevik sõltub peamiselt kohast parteinimekirjas, ei ole ta valmis korruptsiooni nähes mitte ainult silma kinni pigistama, vaid lojaalsuse tõestamiseks ka ambrasuurile viskuma. Isegi kui ta sõelapõhjaks tulistatakse, loodab ta parteilisele autasule.

«Sellele noormehele ilmselt lubati jälle kokku pudrumägesid ja poliitilist karjääri,» ütles Ain Seppik ETV saates «Kahekõne» ühest Hannes Rummu erakirjade skandaali asjaosalisest Ivor Onksionist rääkides. Kas Onksion jääb pudrumägesid ootama või on valmis rääkima, näitab uurimine, kuid ka aus ülestunnistus ei kõla enam tema suust eriti veenvalt.

Pole mugavamat kuritegude paljastajat kui teine kurjategija. Nii nagu Võru skandaalse ärimehe Jüri Luige süüdistus Toobali aadressil, ei kõla just usutavalt varastamise eest süüdi mõistetud ja vanglakaristusest kõrvale hoidva Anna-Maria Galojani säutsud pagulusest Londonist.

Mõelge, kui näiteks mõni ausa mainega Reformierakonna fraktsiooni liige oleks sotsiaalvõrgustikku saatnud sõnumi: «Kui te ainult teaksite, mida Michal Reformi musta kassa hoidjana tegi ja varjas. Palun veidi kannatust, varsti tuleb see välja!»

Selline hüüatus annab erakonna propagandameeskonnale hea võimaluse sildistada igaüht, kes kunagi peaks samal teemal infot avaldama, «uueks Galojanikeseks» ning niiviisi sõnumitooja usaldusväärsust kahtluse alla seades tappa ka teema. Kompromiteeriva info kogumine ja vaikne levitamine võimalike «halbade sõnumite toojate» usaldusväärsuse hävitamiseks on pidev ja organiseeritud protsess.

Inimesed on patused ja me kõik oleme oma elus vigu teinud – ennast liiga täis joonud, kiirust ületanud või niisama kohatult käitunud. Just selliseid patte otsides, avaldades ja võimendades ning arvatavasti ka tapmisähvardusi saates püüdis tubakafirma Brown & Williamson vaigistada oma endist tipptöötajat Jeffrey Wigandit, kes 1996. aastal paljastas CBS uudistesaates «60 minutit», et sigaretitootjate eesmärk ongi nikotiin abil sõltuvust tekitada.

Ka 37 aastat FBId juhtinud J. Edgar Hoover kogus informatsiooni presidentide ja nende lähedaste kohta ning tagas šantaaži abil endale võimaluse juhtida bürood elu lõpuni. Talle endale esitatud süüdistused suutis ta sageli summutada, seades salaja kogutud komprat lekitades kahtluse alla vastaspoole usaldusväärsuse.

Ma ei tea, kui paljud mõistlikud inimesed Delfi kommentaare loevad, kuid need annavad päris hea pildi sellest, milliseid silte soovitakse isikutele külge kleepida. Aga kui ka sõnumitooja tapmine ei aita, tuleb sobimatu teema lämmatada teiste teemade all.

Suhtekorraldaja Allar Tankler küsis 1. märtsil Twitteris, millelt soovib Reformierakond valimis­ea langetamisest rääkides tähelepanu kõrvale juhtida. «Kriitika põhjuseks ilmselt ongi see, et klassikaline teema, mida aeg-ajalt lehvitada, vrd lapsevanemale topelthääleõigus,» põhjendas ta oma küsimust. Nüüd võiks seda küsida ka IRLi kohta, sest uudistevaesel laupäeval käis nende uus esimees selle vana teema – lisahääle andmise lapse eest – uuesti letti.

Klassikalisteks tähelepanu kõrvalejuhtimise teemadeks sobivad ka ausambad, Vene oht, ajalooline tõde, valimisseaduse muutmine ja seksuaalvähemused. Võib-olla oli see tõesti juhuslik, et elamislubade skandaali haripunktis tuli IRLi ministri poolt avalikkuse ette soov tunnistada Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks. Igal juhul aitas see vene ärimeestele Eesti elamislubade parseldamise eest häbipleki külge saanud parteil taas kord ennast isamaaliselt (see tähendab Vene-vaenulikult) näidata.

Ma tõesti ei tea, kas valimisea langetamisega sooviti midagi muud varjata. Tegemist ju vana teemaga, mille ma ise 2003. aastal algatasin ning mida hiljem noorsotsid ja -oravad edasi arendasid. Kõik need algatused lõppesid teadmisega, et valimisiga on põhiseaduses sätestatud ning selle teema juurde võiks tagasi tulla siis, kui põhiseaduse suurem remont kunagi päevakorda tõuseb. See peaks kindlasti teada olema ka justiitsministril.

Teema tapmise kuldmedali võiks aga anda Keskerakonnale, kes hõivas eelmisel nädalal suure osa infotorust. Aukohtu arutelu Kalle Laaneti ja Rainer Vakra parteilise tuleviku üle aitas saavutada mitu eesmärki. Esiteks suunati fookus eemale Rummu kirjade varastamiselt, teiseks puhastati erakonna ridu, kolmandaks suudeti tõestada, kelle käes on parteis võim, neljandaks saadi meediaruumis rääkida erakonna üllastest eesmärkidest, viiendaks….

Aukohtud ja muud «tõekomisjonid» on muutunud üheks parteide edukaks teemade lämmatamise instrumendiks. Selle õigeksmõistev otsus justkui puhastas Ken-Marti Vaheri võimalikust süüst elamislubade skandaalis, Marko Pomerantsi telefoniõiguse kasutamisest ja Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimisest.

Tuleb mõista, et aukohtud ei otsi mitte ausat, vaid parteile kasulikku lahendust. Samuti seda, et iga uus ja haarav uudis võib kanda eesmärki lämmatada hoopis olulisem. Ning et võimalike lekitajate vastu suunatud rünnakute peamine eesmärk on nende usaldusväärsust hävitades summutada parteile ebasobiv teema. Lihtsustatult on propagandaajastul kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.

(Artikkel ilmus 29. märtsil ajalehes Postimees: Silver Meikar: Nii nad tapsidki teema. (Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Ning meil on vaid kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.))

Taavi Rõivas: Eesti majanduskasv Euroopa üks kiiremaid

29. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Eesti Reformierakonna fraktsioon

Täna valitsusele tutvustatud Rahandusministeeriumi kevadine majandusprognoos ennustab Euroopale aeglast, kuid kindlat kriisist väljumist. Eestile prognoositakse Euroopa üht kiireimat majanduskasvu, kuid numbrina ei saa see olema võrreldav buumiaegsete kasvudega. Muuhulgas prognoositakse lähiaastateks keskmiselt viieprotsendist palgatõusu.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Taavi Rõivase sõnul on Eesti majanduskasvu eeldused jätkuvalt ühed Euroopa tugevaimad, kuid sõltume suuresti sellest, mis toimub euroalas ja Euroopa Liidus laiemalt. "Kui meie naabrid ja kaubanduspartnerid suudavad kiiremini kriisist väljuda, läheb hästi ka meil," ütles Rõivas. "Seetõttu on otseselt meie huvides tagada eurotsooni kui terviku stabiilsus ning olla aktiivselt Euroopa-taseme otsuste tegemise juures. Eesti lähimad naabrid Soome, Rootsi ja Läti näol eristuvad Euroopas positiivselt nii eelarvepoliitika kui kasvuväljavaadete poolest."

Rõivase hinnangul on Eestil võimalik saavutada ka prognoosist kiirem majanduskasv, selleks tuleb keskenduda tootlikkuse kasvule ning efektiivsusele kõige laiemas mõttes. "Ka riik peab jätkama efektiivsuse otsimisega ning omalt poolt kasvu soosima jätkuvalt ettevõtlikkust soosiva majanduspoliitikaga ning hoidma maksukoorma pigem langeva kui kasvavana."
  

Toomas Viks , 5545679
[email protected]

Surmanuhtlus ei ole lahendus

29. märts 2012 Artikli originaal asub siin aadressil / Liberaal Silver Meikar

Tänases Delfis ilmus minu arvamusartikkel surmanuhtluse teemal (Silver Meikar: Surmanuhtluse taaskehtestamine ei vähendaks kuritegevust), mis on saanud juba tulist kriitikat kommentaariumis. Tooksin siinkohal ära surmanuhtluse kaotamist nõudvad mõned rahvusvahelised lepingud.

Euroopa Nõukogu “Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni” protokoll nr6, mis võeti vastu 1983. aastal artikkel 1 ütleb: “Surmanuhtlus tuleb kaotada. Kedagi ei või sellega karistada ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata”. See konventsioon jätab alles seadusega surmanuhtluse rakendamise võimaluse ettenähtud juhtudel  sõja ajal või vahetu sõjaohu korral. 2007. aastal Lissabonis vastu võetud Euroopa Liidu Põhiõiguste harta nõuab surmanuhtluse kaotamist täielikult. Selle artikkel 2, lõige 2 ütleb: “Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata”.

1989. aastal vastu võetud ÜRO Kodanike- ja Poliitiliste õiguste pakti teise protokolli ratifitseerinud riigid peavad surmanuhtluse kaotama. Selle kogu maailmale suunatud lepinguga on  liitunud vaid 73 riiki -- lisaks enamikele Euroopa riikidele ka mitmed Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Aafrika riigid, üksikud Aasia riigid ning Kanada, Mehhiko, Austraalia ja Uus-Meremaal. 2012 aastal kirjutas protokollile alla Mongoolia ning loodetavasti nende parlament (Suur Hural) selle peagi ka ratifitseerib.

Amnesty Internationaly raport ja väga mõjus video link: THE DEATH PENALTY IN 2011.  Ülevaade riikidest siin: Use of capital punishment by country. Eeltoodud lingilt saadud maakaardi värvide legend:
Sinine -- Abolished for all crimes
Roheline -- Abolished for all crimes except under exceptional/special circumstances (such as crimes committed in wartime)
Oranž -- Abolished in practice i.e. haven't used capital punishment or the death penalty in at least 10 years
Punane - - Retainers of capital punishment or the death penalty