Arhiiv aja järgi november, 2015

Jüri Jaanson: ärategemist ootab üks ajaloo suurimaid sotsiaalreforme

25. november 2015 Artikli originaal asub siin aadressil / Riigikogu » Eesti Reformierakonna fraktsioon

„Aasta tagasi võtsime siin saalis vastu töövõimetoetuse seaduse, millega käivitame tuleval aastal töövõimereformi. See on põhimõtteline muudatus erivajadustega ja vähenenud töövõimega inimeste kaasamisel. Täna on siin vastuvõtu ootel seaduse rakenduslikud muudatused, millega töövõimereformi käivitumine muutub seaduste sihtgruppidele sujuvamaks ja paremaks,“ rääkis Jaanson täna riigikogus seaduseelnõu kolmandal lugemisel peetud kõnes.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikme sõnul on praegune töövõimetuspensionite süsteem nii erivajadustega inimeste kaasamise mõttes kui finantsilisest vaatest jätkusuutmatu.

„Süsteemi reformimise möödapääsmatust on kinnitanud erinevad sõltumatud uuringud ja reformi osapoolte seisukohad. Jätkusuutliku lahenduse elluviimiseks ja erivajadustega ning vähenenud töövõimega inimeste ühiskonda ja hõivesse kaasamiseks on meil kasutada 354 miljoni euro ulatuses Euroopa Sotsiaalfondi ja Eesti riigieelarve vahendeid. Tegemist on Eesti riigi viimaste aegade suurima sotsiaalreformiga,“ lausus Jaanson.

Seadusemuudatusega lükatakse töövõimereformi käivitumine 2016. aasta 1. juulile.

Jaansoni kinnitusel on reformi edasilükkamise põhjuseks vajadus välja arendada sotsiaalvaldkonna infosüsteemid  ja ette valmistada rakendusaktid, samuti vajadus kvaliteetse töövõime hindamise teenuse sisseostmiseks.

Seadusemuudatusega välditakse töövõimetuspensionilt töövõimetoetusele üleminekul sissetulekuaugu tekkimist. Lisaks on täpsustatud delikaatsete terviseandmete töötlemise nõudeid ja hüvitise suuruse arvutamist ning lihtsustud töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise üheaegset taotlemist.

Töövõimereformiga minnakse üle töövõimetuspensionite süsteemilt töövõimetoetuse süsteemile. Selle alustaladeks on töövõime hindamine ja aktiivsusmeetmed, mille täitmisel saavad õigustatud isikud töövõimetoetust. Töövõimetoetuse sihtgruppidele pakub reform töötukassa näol igakülgset abi hõivesse saamisel, hinnates nende töövõimet ja andes soovitusi ning vajadusel abi töötingimuste, abivahendite ja rehabilitatsiooniga.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige

Jüri Jaanson
[email protected]
+372 5184618

Link uudisele: Jüri Jaanson: ärategemist ootab üks ajaloo suurimaid sotsiaalreforme

Riigipalgaliste kärbe nõuab sisulisi reforme

24. november 2015 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

Maailmas on kahte sorti töötajaid. Ühed, kes otsivad lahendusi, ja teised, kes otsivad vabandusi. Valitsuse plaan viia läbi riigivalitsemise reform ja vähendada riigipalgaliste arvu annab Eesti avaliku sektori juhtidele hea võimaluse tõestada, kuhu nad kuuluvad. Ehk kas asutakse otsima võimalusi riigiaparaadi efektiivsemaks toimimiseks läbi sisuliste muutuste või keskendutakse passiivsele kaitsestrateegiale. Edukas riigivalitsemise reform saab sündida eelkõige meeskonnatöös.

Muutuste elluviimine on lihtsam, kui kõik mõistavad nende eesmärki ja põhjendatust. Miks peab riik just nüüd ennast koomale tõmbama? Vastus on lihtne, aga karm. Eestis on vähenev ja vananev rahvastik, mistõttu langeb lähenevatel aastatel maksumaksjatele üha suurem koormus meie riigiaparaadi ja sotsiaalsüsteemi üleval pidamiseks. Demograafilised trendid näitavad, et tööealine elanikkond väheneb järgneva viie aasta jooksul keskmiselt 0,7 protsenti aastas. Seega tuleb riigitöötajate arvu vähendada vähemalt sama palju. Valitsuskabineti võimuses on otse mõjutada keskvalitsuse töötajate arvu, mille kärpe suuruseks lepiti 2016. aastaks kokku 750 töökohta.

Riik peab vältima olukorda, kus erasektoris tekib töökäte puudujääk, kuna liiga palju tööealist elanikkonda on hõivatud avalikus sektoris. Sellega toetatakse majanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Praegune olukord tööturul on muutusteks kahtlemata soodne. Majandus kasvab, tööpuudus on madal ja erasektori januneb kvalifitseeritud töökäte järele. Nii riigi kui töötajate seisukohast oleks rumalus panna vajalikud reformid järgmist majanduskriisi ootama, et alles siis valitsuskomisjonide ja joonlauakärbetega kuhjunud probleeme lahendada. Mõistlikum on kriise ennetada.

Reformide elluviimiseks määras valitsus haldusaladele suunava iseloomuga vähendamise proportsioonid , lähtudes sellest, kui suures mahus on haldusalades reforme juba ellu viidud ja töötajate arvu vähendatud. Haldusalad, kus viimasel viiel aastal on töötajate arv oluliselt vähenenud, peavad järgmisel aastal kahanema vähem võrreldes nendega, kus arv on kasvanud. Nagu ka sel kevadel ministeeriumidest kogutud andmed tõestasid – ilma poliitilise pidurita kipub avalik sektor automaatselt paisuma. Valitsemise mahu vähendamine on ebamugav ja pigem erandlik ka mujal maailmas, sest lühikeses perspektiivis on tegemist ebapopulaarsete otsustega. Reformide sisulises vajalikkuses ei kahtle aga keegi.

Teiste riikidega võrreldes paistame me silma suhteliselt kõrge valitsussektori töötajate osakaaluga. Samal ajal on meie valitsussektori kogukulud keskmisest madalamad ning tööjõukulud keskmise juures. Üldistatuna tähendab see seda, et Eestis on valitsussektori töötajate tasud teiste riikidega võrreldes väiksemad. Riigi personalipoliitika eesmärk olema vastupidine: vähem töötajaid, kellele on võimalik konkurentsivõimelist ja motiveerivat palka maksta.

Riigipalgaliste kärbetega säästetav 13 miljonit eurot võimaldab järgmiseks aastaks eraldada täiendavad vahendid prioriteetsete kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja siseturvalisusvaldkonna töötajate palgatõusuks. Teised valdkonnad peavad leidma palgatõusuks vahendid sisemiste ressursside ja ümberkorralduste arvelt. Mida efektiivsemalt organisatsioon töötab, seda paremat palka saab maksta. Kohustuslikust kärpeplaanist on eranditena väljas kaitsevaldkond, tööhõive reformi rakendamine ja ELi eesistumisega seotud ajutised tegevused.

Valitsemismahtude vähendamise eesmärk ei ole töötajate arvu mehaaniline kärbe, vaid inimeste arvu vähenemine peab toimuma sisuliste ümberkorralduste tulemusena. Ministeeriumidel tuleb koostöös oma valitsemisala asutustega nende suunavate numbrite taha ehitada sisulised reformid, sest nemad tunnevad oma valdkonna vajadusi ja võimalusi kõige paremini.

Kärpida tuleb targalt ning ennekõike sealt, kus see on võimalik ja põhjendatud. Kärpida tuleb seadustes põlistatud bürokraatiat ja üle tuleb vaadata nii sise- kui ka avalikud teenused. Esmajärjekorras tuleb kaotada dubleerimised ja vähendada riigisüsteemi killustatust ning sellega kaasnevat administreerimise koormust. Samuti tuleks kärpimisel eelistada tugiteenuste konsolideerimist, et avalike teenuste kvaliteet ei langeks. Täiendavad võimalused tekkivad kaasaegse tehnoloogia ja uudsete IT-lahenduste kasutusse võtmisel. Kindlasti leidub teenuseid ja funktsioone, mida võiks riigi asemel pakkuda hoopis era- või kolmas sektor.

Palju on kõneainet pakkunud olukord tervishoiusektoris. Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et arste ja õdesid koondama ei hakata, vaid eelkõige vaadatakse üle just tugiteenuste pakkujad. Haiglates töötab ligi üheksa tuhat inimest, nendest viiendik tugiteenuste pakkujaid. Kindlasti on seal ruumi optimaalsemaks töökorralduseks.

Valitsus arutab töötajate arvu vähendamist ja sisulisi reforme edaspidi kevadise eelarvestrateegia ja sügisese riigieelarve koostamise käigus. Üleskutse „teha vähemaga rohkem“ on täna sisulisem kui kunagi varem ning see saab olema ministrite ja teiste valitsussektori juhtide suurimaks väljakutseks järgnevatel aastatel. Aeg on pakkuda lahendusi, mitte vabandusi.

*artikkel on varem ajakirjanduses ilmunud

Omavalitsusreform – pikk samm tugevamate omavalitsusteni

24. november 2015 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

Vaevalt on palju inimesi, kes usuks, et viimase paarikümne aastaga on linnastumine Eestis vähenenud. Statistiliselt on see ometi tõsi. 1990.aastal elas linnades 71,2%, 2014.aastal ainult 67,6 protsenti eestimaalastest. Linnastumine on meile eeskujuks olevates Põhjamaades ja teistes arenenud riikides palju kõrgemal tasemel kui Eestis. Kas maainimeste massiline kolimine pealinna on osutunud müüdiks?

Reaalsus on muidugi mitmekihilisem ja tegelikult on inimeste koondumine Tallinna ja Tartu ümbrusse kahtlemata tõsi. (Valg)linnastumine ja elanikkonna vananemine on arenenud lääneriikidele omane trend.  Õige tegutsemise korral suudame neid demograafilisi muutusi tasakaalustada, aga nende protsesside vägivaldne või täielik ümberpööramine pole demokraatlikus riigis ilmselt võimalik. Kindlasti ei saa aga vaadata mööda faktist, et kui paljud omavalitsused on kaotanud suure osa oma elanikkonnast ja tulubaasist, püsib omavalitsuste enda struktuur aastakümneid muutumatuna. Praegune olukord ei rahulda kedagi, samas ollakse ka muutuste osas siiani arglikud. Mida siis teha?

Kehtiv koalitsioonilepe ütleb, et omavalitsusreformi eesmärk on hästi toimivad ja võimekad kohalikud omavalitsused. Omavalitsusreform peab tõstma maapiirkondade konkurentsivõimet, muutma omavalitsused tugevamaks, et nad suudaksid pakkuda oma elanikele kvaliteetsemaid teenuseid. Omavalitsuste roll ja iseseisvus kohaliku elu korraldamisel peab suurenema. Ainult tugev omavalitsus suudab reaalselt tasakaalustada keskvõimu ja kaitsta kohalike elanike huve. Samuti on kohaliku esindusdemokraatia tugevdamine on reformi üks olulisi eesmärke.

Eestis on liiga palju omavalitsusi, kelle toimetulek sõltub täielikult riigipoolsest abist. Riigi tasandusfondi maksed moodustavad nendes valdades üle kolmandiku eelarvetuludest. Meil on omavalitsusi, kes pole 11 aasta jooksul saanud ühtegi Euroopa Liidu fondide investeeringut. Neil puudub sisuline võimekus kirjutada projektitaotlusi, rääkimata võimalusest tagada vajalik omafinantseering. Nende eelarve ja teenuspiirkonna väiksus ei võimalda palgata nõutava erialaharidusega spetsialiste, olgu selleks siis finantsist või lastekaitseametnik. Olematut konkurentsi kohalikel valimistel kirjeldatakse demokraatia hangumisega. Sellises olukorras on kohaliku autonoomia põhimõte pelgalt pettekujutelm, mitte reaalsus. See peab muutuma.

Reformi ettevalmistav ekspertkogu on kirjeldanud tulevase omavalitsuse tuumikvõimekused ja peamised ülesanded, mida peab suutma täita iga linn ja vald. Need sisaldavad juriidilist, finantsjuhtimise, arendustöö, planeerimise, ehituse ja keskkonnavaldkonna pädevust. Täpselt samuti peab omavalitsus olema võimeline iseseisvalt korraldama haridus- ja noorsootööd, sotsiaalvaldkonda ja kommunaalmajandust. On selge, et nende ülesannete täitmine kaasaegsel ja kvaliteetsel moel eeldab kompetentseid spetsialiste ning piisavalt suurt kliendi- ja tulubaasi.

Omavalitsuste liitmine ja piiride muutmine ei ole reformi eesmärk. Küll aga võib see paljudel juhtudel saada möödapääsmatuks vahendiks omavalitsuste võimekuse tõstmisel. Meil on piisavalt praktilist kogemust ja eksperthinnanguid, mis lubab väita, et ühinenud omavalitsused on tugevamad kui nad oleksid eraldiseisvalt. Ühinenud omavalitsustes on tõusnud investeerimissuutlikkus, paranenud on ametkonna professionaalsus ja teenuste kvaliteet. Eestis omavalitsused on ja jäävad omanäolisteks, keegi ei üritagi neid jõu ja joonlauaga ühesugusteks vormida. Küll aga peab omavalitsuste võimekuste taset ühtlustama, sest ainult siis on võimalik rääkida omavalitsuste rolli tõstmisest ja rahastamismudeli muutmisest.

Mõeldud on ka kaasamise ja demokraatliku juhtimismudeli arendamisele. Vallavõimu kaugenemise vältimiseks on omavalitsustel võimalik luua osavallad ja moodustada kohalikud halduskogud ning samuti säilitatakse kohalikud teenuspunktid. Tugevamates omavalitsustes on paremad võimalused toetada külaliikumist ja kohalikke algatusi.

Reformi käigus otsitakse ka võimalusi, kuidas parandada omavalitsuste omavahelist koostööd, seda nii ühisasutuste kui omavalitsusliitude kaudu, nii oma maakonna piires kui laiemalt. Valitsus on valmis teatud funktsioone (nt ühistranspordi korraldus) omavalitsustele ka üle andma, kui selle käigus teenuste kvaliteet ei kannata. Täpselt samamoodi võib valitsus vähendada omavalitsustele suunatud eelarveraha sihtotstarbelisust ja suurendada seeläbi omavalitsuste finantsvabadust. See kõik tähendab omavalitsuste suuremat usaldamist, mis on selle reformi üks positiivsemaid arengusuundi.

Reformi ajakava järgi on omavalitsustel veel  aega liituda omaalgatuslikult. Riik toetab vabatahtlikku liitumist senisest kaks korda suurema ühinemispreemiaga. Samuti tagatakse protsesside sujuvaks läbiviimiseks igakülgne nõustamine. Omaalgatuslik ühinemine on vaieldamatult kõige valutum ja sujuvam tee, aga senised kogemused näitavad, et ühel hetkel peab valitsus ikkagi  juhtohjad enda kätte haarama. Aeg on tegutsema hakata.

*Artikkel on varem ajakirjanduses ilmunud

Esmaspäeval toimub terrorismiteemaline avalik arutelu

20. november 2015 Artikli originaal asub siin aadressil / Riigikogu » Eesti Reformierakonna fraktsioon

“Kõne alla tuleb võimalik lõpplahendus Süürias, Euroopa riikide suhted Venemaaga ning võimalikud kokkulepped ja ühised eesmärgid võitluses ISIS-ega. Lisaks ajaloolised vastuolud islamimaades ning nende peegeldus Euroopas,” selgitas vestlusringi korraldaja, riigikogu väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross.

Vastuseid otsitakse küsimustele:

  • Miks Prantsusmaa ei küsinud NATO artikkel viie avamist, vaid tugines Euroopa Liidu Lissaboni leppe 42.7 artiklile?
  • Kas on oodata Prantsuse-Vene koalitsiooni?
  • Kas maavägede kaasamine on paratamatu?
  • Milline on täna Eesti ohupilt islamiterrorismi osas, kas liitumine koalitsiooniga võiks ohupilti muuta?
  • Miks Venemaa sõjalised operatsioonid on suunatud kõigest 5-20% ulatuses ISIS-e vastu?

Teemat avavad ning paneeldiskussioonis osalevad kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Jonatan Vseviov, peaministri kaitsenõunik Kadri Peeters, erukindral Ants Laaneots, julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross, kindralleitnant Johannes Kert ning riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Riigikogu väliskomisjoni liige

Eerik-Niiles Kross
[email protected]
+372 5046509

Link uudisele: Esmaspäeval toimub terrorismiteemaline avalik arutelu

Järveküla kool tuleb

17. november 2015 Artikli originaal asub siin aadressil / Tõnis Kõiv
Järgnevalt stenogramm-tüüpi ülevaade Rae vallavolikogu 17.novembri 2015 istungist, kus muuhulgas loeti esmakordselt järgmise aasta eelarvet, otsustati muuta vallavanema autokasutust ja saadi palju infot Järveküla kooli ehitamise kohta… Volikogu algas kell 17.30. Kõigepealt õnnitles volikogu esimees oktoobrikuu sünnipäevalisi ehk Helen Kübar ja Tõnis Kõiv sai lillekimbu, aitäh! Seejärel algas avatud mikrofon, kus tavapäraselt opositsionäärid sõna võtavad. Kõigepealt andiski … Loe edasi Järveküla kool tuleb