Keit Pentus-Rosimannus: Keskerakonna poliitikud murendavad välis- ja julgeolekupoliitika aluseid

Artikli originaal asub siin aadressil / Eesti Reformierakonna fraktsioon – Riigikogu

“Hoolimata Ühtse Venemaaga koostööleppe väidetavast külmutatusest on valitsuse juhtpartei praktikas järjekindlalt käitunud selle leppe vaimus ja aidanud oma sammudega täita Venemaa strateegilist soovi, et me tasapisi eemalduksime senisest välispoliitilisest liinist, eemalduksime Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmise kristallselgest poliitikast ja hakkaksime endise nõukogude liiduvabariigi segase staatusega järeltulijaiks,” rääkis Reformierakonna esindaja Pentus-Rosimannus.

“Sõnades räägitakse Brüsselis üht, tegudega tehakse kodus vastupidist,” ütles Pentus-Rosimannus ja tõi näite, kuidas valitsuse juhtpartei räägib ühe suupoolega Brüsselis vajadusest Kremli propagandaga võidelda ja teise suupoolega õigustab kodus selle sama Kremli propagandamasina rahastamist ning sealt miljonite Eesti maksumaksja eurodega saadete ostmist.

“See olukord ei ole mitte ainult skisofreeniline, vaid kahjustab Eesti usaldusväärsust teemal, millega kõik Euroopa Liidu riigid hädas on ja milles on varasemalt meie ekspertiisi usaldatud. Sarnaseid näiteid on paraku palju. Peaministripartei juhtpoliitik mängib avalikult sanktsioonipoliitika leevendamise ideega, valitsuse liige kiidab heaks kümnete miljonite viimise Venemaale tihedalt Kremli poliitikaga läbipõimunud valdkonda, samuti keeldub võimuliit rakendamast parlamendi poolt vastu võetud nn Magnitski nimekirja seadust,“ kõneles Pentus-Rosimannus

Pentus-Rosimannus lisas, et vaikida ei tohi ka olulisest ja näiliselt siseriiklikust, aga olemuselt vägagi Eesti välispoliitilist tõsiseltvõetavust mõjutavast arengust.

“Kui esimest korda ilmus kuid tagasi pealkiri, et Eesti Valitsus kaalub okupatsioonikahjude enda kanda võtmist, oli ilmselt paljude reaktsioon, et ah, järjekordne pealkirjaviga. Aga oma riigi nimetamine okupatsioonikahjude hüvitajana jäi retoorikas korduma. Kui lisada siia ka visad püüded nullkodakondsuse juurde tagasi pöörduda, ei tundu see kõik enam kuigi juhuslik,“ lisas Pentus-Rosimannus.

“Järjest rohkem paistab, et suur osa võimupoliitikutest võtabki praegust riigijuhtimist kui mängu. Et valitsusparteide tegelased tulid ühel kenal õhtul kokku, vaatasid üksteisele silma ja ütlesid, et poisid, proovime, mis saab. Testime natuke. Proovime maksumängu. Ja proovime okupandi rolli enda kanda võtmise mängu. Proovime Venemaale meeldimise mängu. Ja proovime, kaugele me sellega välja jõuame,” rääkis Pentus-Rosimannus.

“Kui kaotame usaldusväärsuse teiste riikide silmis, on Eesti väljavaated riigina kehvad. Ma ei arva, et pöördumatu kahju on juba sündinud. Aga kui me neid meie ees lahtirulluvaid märke ja kujunevat mustrit vaikselt pealt vaatame, loobume reageerimast, lööme käega ja võtame omaks hoiaku, et ah las poisid hullavad, siis võime ennast kõik avastada ühel hetkel tulemuste ees, mis on traagilised,“ ütles Pentus-Rosimannus lõpetuseks.

Ettekande tekst

Eesti oli eelmisel aastal esimene riik, kes Euroopa Liidust lahutava Suurbritannia Brexiti otsust omal nahal tunda sai. Kuna Suurbritannia loobus Brexiti rahvahääletuse järel oma eesistumisest, pidime meie üsna lühikese etteteatamisega võtma nende rolli üle pool aastat varem, kui kavandatud oli. Ja tegime seda nii elegantselt ja professionaalselt, et aasta lõpuks ei tulnud enam kellelegi meeldegi, et õigupoolest oleks pidanud käima Suurbritannia eesistumine. 99-aastane Eesti tegi oma ajaloo esimese Euroopa Liidu eesistumise hästi.

Sootuks kehvem pilt avaneb meie ees aga valitsuspoliitikute, täpsemalt valitsust juhtiva partei poliitikute välispoliitilist liini vaadates. Sellest ei ole mugav rääkida, aga sel teemal ei tohi vaikida, sest vaikides jätaksime me täitmata kohustuse, mis meil parlamendina on – teostada parlamentaarsest kontrolli valitsuse üle.

Kas aasta taguse ajaga võrreldes on väliskeskkond Eesti jaoks oluliselt kindlamaks ja soodsamaks muutunud? Mitte oluliselt. Kas valitsuse liikmed, kes alustasid oma ametiaega välispoliitiliselt pretsedenditu sammuga, haarates ilma välisministri osaluseta kitsas valitsuskabineti võimupoliitikute ringis pastaka, et muuta diplomaatide poolt pikalt ettevalmistatud peaministrite ühisavalduse teksti Venemaa kohta leebemaks, on oma sellisest separaat-välispoliitikast loobunud? Kaugel sellest.

Eesti on rahvusvahelisel areenil varasematel aastatel olnud üks nendest, kes häälekalt hoiatab ebasõbraliku Venemaa erinevate aktsioonide eest. Meie taju ja teadmised siinse regiooni julgeolekuolukorra kohta, nende väljendamise julgus ja täpsus on midagi, mida hinnatakse Euroopas kõrgelt ja seda igati põhjendatult.

Professionaalsus ja usaldusväärsus on olnud meie suurim välispoliitiline kapital. Näitena võib tuua, kuidas Ukraina kriisi ajal 2014. aastal võttis sisuliselt terve Euroopa Liit omaks meie poliitilise liini ja retoorika Putini-Venemaa suunal. Kui varasemalt peeti meid teinekord liigagi kriitiliseks, siis 2014. aasta järel möönsid ka kõige suuremad skeptikud, et meil koos teiste Balti riikidega oli olnud ohu eest hoiatades õigus.

Ka on olnud hinnas meie ekspertiis Venemaa-poolse mõjutustegevuse kohta. See oli põhjus, miks kolm aastat tagasi sündis Brüsselis koos Taani, Leedu ja Suurbritannia kolleegidega tehtud algatusest infosõja, strateegilise kommunikatsiooniga tegelev spetsiaalne üksus. Tolle, muuhulgas Eesti, initsiatiivil loodud üksuse üks ülesannetest on võidelda pideva Kremlist tuleva, Euroopa Liidu diskrediteerimisele, murendamisele suunatud propagandavooga.

Ja nüüd? Praegune peaministripartei räägib Brüsselile ühe suupoolega vajadusest Kremli propagandaga võidelda ja teise suupoolega õigustab kodus selle sama Kremli propagandamasina rahastamist ja sealt saadete ostmist miljonite Eesti maksumaksja eurodega. Ma räägin peaministri otsusest kaitsta ja kiita heaks miljonitesse ulatuva Eestipoolse rahasüsti tegemisest Kremli propagandakanalile PBK. See olukord ei ole mitte ainult skisofreeniline, vaid kahjustab Eesti usaldusväärsust teemal, millega kõik Euroopa Liidu riigid hädas on ja milles on varasemalt meie ekspertiisi usaldatud.

Kui tõsiselt te ise võtaksite meest, kes küla peal käib teisi veenmas, et agressiivse karu toitmine on vale ja ohtlik ja võib kõigile kalliks maksma minna, samas kui ta kodus läheb ja määrib aia taga teibaid ragistavale karule väriseva käega mett nina peale, et see temaga ikka sõbralikum oleks?

Või teine näide. Valitsuse liikme poolt heakskiidetud 40 miljoni euro viimine Venemaal poliitikaga läbipõimunud strateegilisse sektorisse, mis sanktsioonide tõttu rahanappuses vaevleb. Eesti on varasemalt põhjusega rõhutanud Euroopa Liidu ühtsena püsimise, konsensuslikult kokkulepitud Vene poliitika põhimõtetest kinnipidamise olulisust.

Me viimane Välisluureameti raportki kirjutab, et Venemaa ärikliimas ellujäämise ja edu saavutamise esimene tingimus pole mitte konkurentsivõimeline toode või teenus, vaid võimuhierarhias võimalikult kõrge tasemega eestkostja olemasolu.

Mida teeb sellises olukorras ja selliste teadmiste taustal Eesti riigiettevõte, mille üldkoosolekuks on praeguse valitsuse majandusminister? Kiidab heaks otsuse teha 40 miljoni eurone rahasüst Venemaale, sidudes sellega otseselt Eesti riigiettevõtte käekäigu agressiooni tõttu sanktsioonide all oleva Venemaa ühe poliitikast läbiimbunud haruga. Jah, ma räägin vaguniärist.

Kuidas on pärast sellist otsust võimalik kellelgi tõsiselt võtta Eesti hoiatusi, et majanduslike sidemete kaudu poliitiline manipuleerimine on üks osa Kremli pikaajalisest mõjutuspoliitikast ja sellest tuleks hoiduda?

Usaldusväärsus, usutavus, oma sõnast kinnipidamine on olnud meie jaoks üks me olulisim välispoliitiline kapital. Kui see kaob, on me väljavaated kehvad. Riigina.

On veel üks oluline, näiliselt siseriiklik, aga olemuselt vägagi Eesti välispoliitilist tõsiseltvõetavust mõjutav areng, millest rääkimata täna jätta ei saa.

Üks osa Venemaa mõjutustegevusest on alati sisaldanud ajaloo ümberkirjutamise ja moonutamise katseid. Neid on tulnud tõrjuda hulgal Euroopa Liidu riikidel mitmel erineval moel. Kas rumalusest või teadlikult või ei-tea-kust-tulnud soovituste järgi on praegune valitsus võtnud ette järjest mitu teemat, kus on asetanud Eesti riigi okupandi või kui soovite – ENSV õigusjärglase staatusesse.

Kui esimest korda ilmus kuid tagasi pealkiri, et Eesti Valitsus kaalub okupatsioonikahjude enda kanda võtmist, oli ilmselt paljude reaktsioon, et ah, järjekordne pealkirjaviga. Aga oma riigi nimetamine okupatsioonikahjude hüvitajana jäi retoorikas korduma. Kui lisada siia ka visad püüded nullkodakondsuse juurde tagasi pöörduda, ei tundu see kõik enam kuigi juhuslik.

Kahjuks peab erapooletu vaatleja tõdema, et hoolimata Ühtse Venemaaga koostööleppe väidetavast külmutatusest on valitsuse juhtpartei praktikas järjekindlalt käitunud selle leppe vaimus ja aidanud oma sammudega täita Venemaa strateegilist soovi, et me tasapisi eemalduksime Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmise kristallselgest poliitikast ja hakkaksime endise nõukogude liiduvabariigi segase staatusega järeltulijaiks.

Kolleegid võimuliidust, kas te annate endale aru, millega te mängite? Kas te annate endale aru, kelle pilli te puhute?

Kui meie uus peaministripartei suunatav välispoliitika juhindub eilses Päevalehes kirjeldatud Toomi-doktriinist ja tahab sellega Putini reźiimile tingimata meeldida, siis küsime – mille pärast? Kas oma läänepiirile üha uusi vägesid koondav ning kogu läänemaailmas üha jultunumat mõjutustegevust harrastav Venemaa on meie uus ja innovatiivne julgeolekugarantii või on tegemist puhtalt tänase suurima võimupartei lühinägeliku sisepoliitilise mänguga?

Järjest rohkem on tunne, et suur osa võimupoliitikutest võtabki praegust riigijuhtimist kui mängu. Et valitsusparteide tegelased tulid ühel kenal õhtul kokku, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et poisid, proovime, mis saab. Testime natuke. Proovime maksumängu. Ja proovime okupandi rolli enda kanda võtmise mängu. Proovime Venemaale meeldimise mängu. Ja proovime, kaugele me sellega välja jõuame.

Ma ei arva, et pöördumatu kahju on juba sündinud. Aga kui me neid meie ees lahtirulluvaid märke ja kujunevat mustrit vaikselt pealt vaatame, loobume reageerimast, lööme käega ja võtame omaks hoiaku, et ah las poisid hullavad, siis võime ennast kõik avastada ühel hetkel tulemuste ees, mis on traagilised.

Meid mõjutav väliskeskkond ei muutu kahjuks lihtsamaks.

Jah, me oleme suutnud hoida ühtsust Euroopa Liidus. Me suhted Ameerika Ühendriikidega püsivad tugevad. NATO on kohalolu meie regioonis kasvatanud ja meie siiras tänu kuulub kõigile liitlastele, kes meie regioonis julgeolekut tagada aitavad. Kaitsekoostöö edeneb. Daesh on senise ajaloo suurima koalitsiooni koostöö abil purustatud.

Meie naaber on aga endiselt ettearvamatu Putini Venemaa. Jätkub intensiivistuv ja vahendites valimatu piiritagune mõjutustegevus. Jätkub sõda Ukrainas, Süürias, tuumaähvardused Põhja-Koreas. Lähis-Ida pinged püsivad. Üleilmne keskkonna- ja kliimaolukord halveneb. Protektsionistlik retoorika sageneb. Ameerika Ühendriikide võimukoridorides puhuvad tõmbetuuled.

Neis oludes ei ole Eestis välispoliitikas kohta oportunistlikul mängurlusel.

Kui 100 aasta pärast veebruaris iseseisva Eesti parlament siin saalis välispoliitilist olukorda analüüsib, siis peaks tollastel, tulevikukolleegidel olema võimalik 2018. aastale tagasi vaadata ja öelda – jah, siis tehti kõik, mis võimalik, et me ees seisnud ohtude ja hädade eest oma riiki hoida.
Lisainfo
Keit Pentus-Rosimannus
6316562
[email protected]

Link uudisele: Keit Pentus-Rosimannus: Keskerakonna poliitikud murendavad välis- ja julgeolekupoliitika aluseid