Arhiiv ‘Ants Leemets blogi Reformierakond’ Teemas

proov

10. jaanuar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Ants Leemets
proov
proov

proov

10. jaanuar 2011 Artikli originaal asub siin aadressil / Ants Leemets
proov
proov

Piirid segavad mõtlemast ehk haldusreform

20. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Ants Leemets
Maakonnad on ajaloolised igandid ja peaksid säilima mäletustes nii nagu näiteks kunagine Ugandi või Sakala. Maavalitsuste aeg on läbi ja ei ole vajalik neid kuntlikult elus hoida

Piirid segavad mõtlemast ehk haldusreformi võiks alustada maavalitsustest

 

Olete mõelnud , kelle jaoks on säilinud praegused maakonna piirid ja maavalitsused?  Lühidalt öelduna seal töötavatele ametnikele ja poliitikutele.  Sisulist vajadust ei ole juba ammu ja maavanemad täidavad suure osa ajast avamisürituste ja arenduslõhnaliste koosolekute ja konverentsidega.

Suuremad äriettevõtted on ammu loobunud maakondlikest jaotustest. See jaotus on tinglik ja ei sobi ratsionaalse ärikorraldusega. Avalik sektor on enamasti samuti hüljanud maakondlikud piirid. Riigikassa, kes kunagi laiutas igas maakonnas, saab hakkama ökonoomsemalt. Haigekassa sisemised piirid on suuremad kui maakond, politsei hõlmab prefektuurid mitmeid maakondi. Miks siiski hoiame kinni vanadest piiridest?

Mõtteinertsus ja põhimõte, et headel aegadel see ei sega ja halbadel lihtsalt on muudki teha.  Lisaks kõigele tegutsevad 15 maavanemat oma kitsastes piirides ja reeglina ka nende mõttemaailm on piiratud nende samade piiridega. Oluliselt suuremas riigis nimega Soome on 5 lääni-, meil 15 maavalitsust. Miks on kordi väiksemal Eestil vaja nii suurt juhtimisaparaati? Tegelikult ei olegi ja saaks hakkama 4 maakonnaga, millest üks oleks Tallinn. Kunagi võeti ühest maakonnast teise helistades kaugekõnesid. Siis tundus see nii loogiline ja sellega olid kõik ära harjunud. Kui mavalitsused kaoksid ja administratiivpiirid muutuks olematuks, saaks selgeks, et neid nagu ka kaugekõnesid  ei vajanudki tegelikult keegi.

Saaks selgeks, et ühistranspordi arendamine ei vaja kitsaid piire ja turismi pole mõtet suunata igas maakonnas eraldi. Arendustegevus muutub loogilisemaks ja hakatakse mõtlema laiemalt.

Siim-Valmar Kiisleri haldusreform omavalitsuste osas on halvasti ettevalmistatud ja kiire elluviimine tekitaks suurt segadust. Haldusreform Eestis peab toimuma, kuid alustada tuleks sellest, mis on Valitsuse ja regionaalministri  pädevuses- maavalitsustest. Maavalitsuste likvideerimine oleks Valitsuse asi ja töö ringikorraldamine ei too kahju kahju kellelegi. Pealegi annaks kokku hoida mitmeid sadu miljoneid ja antakse omavalitsustele ning nende liitudele võimu juurde.

Halvem võimalus on  kui vabanenud maavanema kohad pannakse täis uutega ja nende volitused kestavad viis aastat. Piirame oma mõtlemist, kulutame asjatult raha ja takistame suuremalt mõtlemist.

Elagu haldusreform, kuid alustme maavalitsustest, mis on Valitsuse ja regionaalministri kontrolli all. Omavalitsused oleks järgmine etapp ja eesmärgiks ei oleks kulude vähendamine vaid omavalitsuste efektiivsem toimimine ja elanike suurem rahulolu.

Piirid segavad mõtlemast ehk haldusreform

20. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Ants Leemets
Maakonnad on ajaloolised igandid ja peaksid säilima mäletustes nii nagu näiteks kunagine Ugandi või Sakala. Maavalitsuste aeg on läbi ja ei ole vajalik neid kuntlikult elus hoida

Piirid segavad mõtlemast ehk haldusreformi võiks alustada maavalitsustest

 

Olete mõelnud , kelle jaoks on säilinud praegused maakonna piirid ja maavalitsused?  Lühidalt öelduna seal töötavatele ametnikele ja poliitikutele.  Sisulist vajadust ei ole juba ammu ja maavanemad täidavad suure osa ajast avamisürituste ja arenduslõhnaliste koosolekute ja konverentsidega.

Suuremad äriettevõtted on ammu loobunud maakondlikest jaotustest. See jaotus on tinglik ja ei sobi ratsionaalse ärikorraldusega. Avalik sektor on enamasti samuti hüljanud maakondlikud piirid. Riigikassa, kes kunagi laiutas igas maakonnas, saab hakkama ökonoomsemalt. Haigekassa sisemised piirid on suuremad kui maakond, politsei hõlmab prefektuurid mitmeid maakondi. Miks siiski hoiame kinni vanadest piiridest?

Mõtteinertsus ja põhimõte, et headel aegadel see ei sega ja halbadel lihtsalt on muudki teha.  Lisaks kõigele tegutsevad 15 maavanemat oma kitsastes piirides ja reeglina ka nende mõttemaailm on piiratud nende samade piiridega. Oluliselt suuremas riigis nimega Soome on 5 lääni-, meil 15 maavalitsust. Miks on kordi väiksemal Eestil vaja nii suurt juhtimisaparaati? Tegelikult ei olegi ja saaks hakkama 4 maakonnaga, millest üks oleks Tallinn. Kunagi võeti ühest maakonnast teise helistades kaugekõnesid. Siis tundus see nii loogiline ja sellega olid kõik ära harjunud. Kui mavalitsused kaoksid ja administratiivpiirid muutuks olematuks, saaks selgeks, et neid nagu ka kaugekõnesid  ei vajanudki tegelikult keegi.

Saaks selgeks, et ühistranspordi arendamine ei vaja kitsaid piire ja turismi pole mõtet suunata igas maakonnas eraldi. Arendustegevus muutub loogilisemaks ja hakatakse mõtlema laiemalt.

Siim-Valmar Kiisleri haldusreform omavalitsuste osas on halvasti ettevalmistatud ja kiire elluviimine tekitaks suurt segadust. Haldusreform Eestis peab toimuma, kuid alustada tuleks sellest, mis on Valitsuse ja regionaalministri  pädevuses- maavalitsustest. Maavalitsuste likvideerimine oleks Valitsuse asi ja töö ringikorraldamine ei too kahju kahju kellelegi. Pealegi annaks kokku hoida mitmeid sadu miljoneid ja antakse omavalitsustele ning nende liitudele võimu juurde.

Halvem võimalus on  kui vabanenud maavanema kohad pannakse täis uutega ja nende volitused kestavad viis aastat. Piirame oma mõtlemist, kulutame asjatult raha ja takistame suuremalt mõtlemist.

Elagu haldusreform, kuid alustme maavalitsustest, mis on Valitsuse ja regionaalministri kontrolli all. Omavalitsused oleks järgmine etapp ja eesmärgiks ei oleks kulude vähendamine vaid omavalitsuste efektiivsem toimimine ja elanike suurem rahulolu.

Tallinna volikogus tehakse teatrit, Linnateatris kunsti

22. veebruar 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Ants Leemets
Tallinna Volikogu on hakanud tegema teatrit ja etendustes on palju kirge. Linnateater jäi ilma oma rahastusest ja peab tegema kunsti kitsastes oludes. Kummale linlane maksab rohkem?

Tallinna Volikogus tehakse teatrit,  Linnateatris tehakse kunsti.

 

Tallinna Linnateater jäi ilma oma planeeritud rahastamisest  ehkki kõik ettevalmistused olid tehtud ja repertuaargi planeeritud ehitusaega. Paraku nii ei läinud, sest Linnavalitsus leidis, et raha kõigeks ei jätku.
Tallinna Volikogus on alanud valimiseelne hooaeg ja seal tehakse samuti tõelist teatrit. Kired tõusevad taevani, loobitakse teravaid repliike ja stseenid on täis pinget. Otsustavatel hetkedel lisatakse massistseene nii, et lava on servast servani täis ja õhk paks komplimentidest, millega kokku ei hoita.

Mis maksab üks või teine teater tallinlasele?
Volikogu eelarve on käesoleval aastal 30, 4 miljonit. Teater nii palju ei saa, ta peab leppima 24 miljoniga. Tegelikult sellest 24 miljonist peab ta ise teenima 13,2 miljonit omatuludena ja seega saab teater linnalt 11 miljonit krooni toetust.
Palkadeks kulutab Linnateater umbes 12,4 miljonit ja sinna hulka lähevad kõik näitlejad, lavastajad ning tehnilised töötajad. Volikogu puhul on asi segasem, sest ei tohiks olla  eriti suuri koosseise kuid nii see siiski pole. Volikogu liikmete palkadeks plaanitakse kulutada 6,9 miljonit. Seda tundub olema  palju kuid noh, ei midagi hullu. Enamus raha läheb hoopiski Volikogu kantseleile, kes kavatseb 2009 aastal kulutada oma tegevuseks 22,4 miljonit!

Volikogus on tööl 33 ametnikku, kes kulutavad kogu raha volikogu istungite ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Naljakas on, et Linnateater peab välja tooma 5 uuslavastust, andma 270 etendust, osalema festivalidel ja tegema  muud vajalikku, saades selleks linnalt ainult 11 miljonit toetust. Võib olla on 11 miljonit paras, kuid võrdluses Volikoguga jääb mulje, et miski on valesti.

Volikogu teatri  valimiseelne hooaeg alles kogub tuure, pinevate sündmuste kulgu võib oodata jätkuvalt. Kas aga selleks on vaja kulutada nii palju raha? Kulutaks pigem enam teatrile või siis kultuurikatlale. Paneks küsimuse serviti  üles linlastele otsustamiseks ja küsimuse formuleeriks nii: „Kas volikogu peaks saama rohkem raha kui Linnateater“? Tegelikult ei ole eriti mõtet taoliste küsimustega pommitada, sest seniste küsimuste esitamistest paistab selgelt läbi manipuleerimine soovitud tulemuse saavutamiseks.

2009 ja 2010 loosungiks võiks olla: „Tee vähemaga rohkem“ ehk inglise keeles (seda keelt usutakse enamasti rohkem)  „Do more with less“. Tallinna Volikogu peaks asja kaaluma.