Arhiiv ‘Arto Aas blogi Reformierakond’ Teemas

Riigireform vajab suurte sõnade asemel konkreetseid tegusid

11. jaanuar 2019 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas
Riigipuu 2017, allikas: Rahandusministeerium

Kõik algab suhtumisest. Kui riigireform on ka tegelikult riigijuhtide prioriteet, siis järgnevad konkreetsed teod ja tulemused. Kuniks reformide läbi viimine on valitsejatele oluline pelgalt avaliku kuvandi tugevdamiseks, siis järgnevad erikomisjonid, arengukavad, lõputud kaasamised jne.

Kaks aastat tagasi Riigikogus loodud riigireformi erikomisjon saatis viimasel hetkel Riigikogu ette riigireformi ja hea halduse põhialuste dokumendi. Selles kaheleheküljelises paberis on iseenesest mõistlikud ideed, aga seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja. Ühtegi reaalset reformi see dokument ei käivita. Puhas propagandasamm, et saada kirja üks linnuke valitsusliidu hõredas teguderegistris. Lugu on seda silmakirjalikum, et samal ajal kukkus Riigikogus läbi Keskkonnaameti ja – inspektsiooni ühendamine, mis oleks olnud küll pisike, aga siiski reaalne riigiuuenduslik samm.

Istuv Jüri Ratase valitsus ei seadnud riigireformide läbi viimist oma valitsemisaja prioriteediks. Sellest tulenevat pole ka suurt imestada, et ühtegi struktuurset muudatust või riigivalitsemise reformi ellu ei viidud. Tõsi, nii palju jätkus Ratase valitsusel tarkust, et ei pööratud tagasi haldusreformi ega maavalitsuste reorganiseerimist. Olgem tänulikud ka selle eest. Tänaseks on riigi ehitamine juba aastakese pausil ning midagi uut enne märtsi valimisi oodata pole. Seega tasub pigem keskenduda tulevikule ja mõelda, mida suudavad riigijuhid järgmise nelja aasta jooksul ellu viia, et Eesti riigijuhtimine oleks tõhus, paindlik ja kaasaegne.

Riigiuuenduste tööpõld on küll lai, kõige keerulisem ja aeganõudvam on neist põhiseaduse muutmine, mida tuleks kasutada vaid siis, kui tekkinud probleemi teisiti lahendada pole võimalik. On siiski üks valdkond, kus põhiseaduse muutmine on möödapääsmatu – presidendi valimised.

Muudatused presidendi valimiskorras peavad võtma arvesse haldusreformi tõttu toimunud omavalitsuste arvu vähenemist ja tagama tulemusliku valimisprotsessi. Eesti peab jääma parlamentaarseks riigiks ja presidendi valimine peab eelistatult toimuma Riigikogu poolt. Samas tuleb pikendada kandidaatide ülesseadmise tähtaegu, mis võimaldaks selgitada parimat kandidaati läbi debattide ja võrdse mõõduvõtmise.

Ma pole kindlasti ainus, et kes arvab, et riigivalitsemise reformid vajavad konkreetseid tegusid. Tukkuma jäänud valitsus äratas ka ettevõtjad ja nii sündisid Riigireformi sihtasutuse 67 ettepanekut Eesti valitsemismudeli muutmiseks. Mitte kõik ettepanekud pole mõeldud reaalsuseks saama, mitte kõik ideed pole uudsed ega olulised. Ometi on nendes rohkem sisu ja värskust kui paljudes teistes poliitikadokumentides, mis parteide kontorites küpsevad.

Ühendades Riigireformi SA ja Reformierakonna ettepanekud saab sõnastada viis prioriteeti riigivalitsemise reformimiseks.

  1. Halduskoormuse, õigusloome ja bürokraatia vähendamine

Vaja on riigireformi jätkamist, mis muudaks riigikorralduse paindlikumaks, tõhusamaks ja kaasaegsemaks. Riiklikke funktsioone ja teenuseid saab pakkuda senisest efektiivsemalt ja väiksema halduskoormusega, seadmata seejuures ohtu nende kättesaadavust või kvaliteedi. Ühiskonna ülereguleeritus pidurdab arengut ja on maksumaksjale ebamõistlikult koormav.

Vähendada tuleb üleliigset õigusloomet ja halduskoormust, seda nii omavalitsuste, ministeeriumide kui Riigikogu tasandil. Tuleb kaaluda ametnikele suurema kaalutlusõiguse andmist, sest kõike ei saa ega pea seadustesse kirja panema. Samuti tuleb kärpida Vabariigi Valitsuse tasandil arengukavade arvu.

Riigi pakutavad teenused ja funktsioonid tuleb kaardistada ja hinnastada. Seejärel saab lõpetada ebavajalikud või ülemäära kallid teenused. Teenuste osutamine tuleb delegeerida sinna, kus erasektor teeb seda tõhusamalt. Innovaatiliste lahenduste kasutamine hoiab kokku riigi, kodanike ja ettevõtete raha ja aega.

  • Riigi ametiasutuste ja tugiüksuste ühendamine

Käsikäes bürokraatia vähendamisega saab kärpida ka ametiasutuste arvu, sealjuures avaliku sektori sihtasutuste, mittetulundusühingute ja muude allüksuste hulka. Riik on vohama hakanud just kümnetes allasutustes, mitte niivõrd ministeeriumites, kus töötab kõigest paar protsenti riigipalgalistest. Sarnaste funktsioonidega asutuste ühendamine tõstab tõhusust ja võimaldab tõsta juhtimise ning teenuste kvaliteeti. Nii võiks näiteks Maanteeameti, Veeteede ameti ja Lennuameti baasilt sündida Taristuamet. Samuti on ohtralt konsolideerimise ruumi Maaelu- kui Haridusministeeriumi haldusalas.

Julgelt tuleb reformida Euroopa Liidu ja riigieelarveliste toetuste jagamise süsteemi, muutes selle lihtsamaks ja rohkem tulemustele orienteerituks. Jätkata tuleb riigi kinnisvarareformi ja tugiteenuste konsolideerimist. Lõpuni tuleb viia riigi teenusmajade rajamine maakonnakeskustes, mis vähendab kulusid ja suurendab avalike teenuste kättesaadavust ühest punktist. Konsolideerida saab riigi IT asutusi seal, kus see tõstab töö kvaliteeti ja vähendab kulusid.

Suurendada tuleb riigijuhtimise paindlikkust ja vähendada ametkondlikku kapseldumist.

  • E-riigi uuele tasemele viimine

Uinuma jäänud Eesti e-tiiger tuleb üles äratada, et rakendada e-teenuseid kodanikele ja ettevõtetele veel suuremas mahus. Peame võimaldama andmete kasutust kvaliteetsemate ja põhjendatud otsuste tegemiseks. Tuleb laiendada andmete ristkasutust. Kaasaegsed e-lahendused aitavad vähendada ettevõtjate halduskoormust (aruandlus 3.0, e-maksuameti arendused, riigi andmehalduse korrastamine ja automatiseeritud teenused).

Soodustada tuleb tehisintellekti kasutamist ja reaalaja-majandust, et lihtsustada bürokraatiat, vähendada halduskoormust ja varimajandust. Kiiremas korras tuleb üle minna masinloetavatele e-arvetele. Oleks elementaarne, et riik teavitab ennetavalt dokumentide aegumisest, tuletab meelde vaktsineerimisaegu jne. Riiklikud e- lahendused peaksid arvestama ja ennetama elukaaresündmusi.

  • Riigipalgaliste arvu vähendamine.

Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus riigi ülalpidamise koormus on iga aastaga üha väiksema maksumaksjate grupi õlgadel. Et riik ei muutuks automaatselt paksemaks peaks riigipalgaliste arv vähenema 750 inimese võrra aastas. Seda võib nimetada neutraalseks strateegiaks, mis ei muuda meid tänasega võrreldes veel sitkemaks ega tõhusamaks. Kui veel eelmise valitsuse ajal, 2016.aastal õnnestus riigipirukat kokku tõmmata 1712 töötaja, siis 2018.aastal kõigest 162 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et kahe valitsuse ambitsiooni ja võimekuse vahe on kümnekordne!

Vähendades ebavajalikku bürokraatiat ja õigusloomet, kasutades innovaatilisi lahendusi ja tõhusamaid töövahendeid on võimalik vähendada avaliku sektori töötajate arvu ka ambitsioonikalt. Kusjuures siingi ei piisa ainult loosungitest, eesmärgi saavutamiseks on vaja konkreetseid ja mõõdetavaid näitajaid. 2017.aastal töötas valitsussektoris 116 tuhat inimest. On täiesti reaalne vähendada avalikus sektoris töötavate inimeste arvu nelja aastaga vähemalt 4000 inimese võrra, jättes seejuures puutumata sisejulgeoleku ja tervishoiusektori.

  • Juhtimiskvaliteedi tõstmine avalikus sektoris.

Avaliku sektori suurim väärtus on selles töötavad inimesed. Ainult hästi haritud, ambitsioonikad ja motiveeritud inimesed suudavad ellu viia suuri muutusi. Avaliku sektori tippjuhtide valik, täiendkoolitus ja tasustamine peab olema läbipaistev, süsteemne ja kaasaegne. Süvendada tuleb ametiasutuste koostööd ning juurutada vaieldavate olukordade lahendamise põhimõtted. Probleemi lahendamisel tuleb lähtuda eelkõige lõppeesmärgist, mitte vaielda selle üle, kelle vastusvaldkonnaga on tegemist.

Kindlasti väärib toetust Riigireformi SA ettepanek, et uue valitsuse ministrikandidaadid peavad läbima enne ametisse asumist parlamendis avaliku kuulamise.

Kokkuvõtteks. Riigireformiga tuleb jätkata vähendades oluliselt riigi sekkumist ettevõtete ja inimeste igapäevaellu, piirates regulatsioone ja tõmmates kokku avaliku sektori suurust ning selles hõivatud inimeste arvu. Riigivalitsemine peab olema innovaatiline, tõhus ja kasutajasõbralik ning kasutama kulude ja aja kokkuhoiuks parimat tehnoloogiat. Eesti võiks olla kõige edumeelsema juhtimismudeliga riik Euroopas.

Valitsuse plaan vähendada kohalike teede rahastamist on lubamatu

13. november 2018 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

2019.aasta riigieelarve aruteludes Riigikogu majanduskomisjonis selgus, et valitsus kavatseb järgmisel aastal kohalikele teedele suunatud vahendeid oluliselt vähendada. Kui 2016.aastal eraldati kohalikele teedele 59 miljonit eurot ja 2017.aastal 66 miljonit eurot, siis 2019.aasta eelarves on see summa kuivanud kõigest 51 miljoni euroni. See on ligi 16% vähenemist.

Samal ajal on teada, et hinnad kasvavad Eestis kiiresti ja ehituste hanked kallinevad iga aastaga. Omavalitsuste kasvanud kulutused teedele, aga väiksemad tulud tähendavad seda, et teedesse saab investeerida oluliselt vähem kui varasematel aastatel. Valitsus vähendab omavalitsuste teede vahendeid olukorras, kus kohalike teede investeeringuid tuleks hoopis suurendada.

Sama nukker pilt vaatab vastu kogu teede rahastamise eelarvest. 2016.aastal kulututati riigieelarves teedele kokku 300 miljonit eurot, 2019.aasta planeeritakse 335 miljonit. Kasv on kolme aastaga 11%, samas kui riigieelarve üldmaht on samal ajal kasvanud 45%. Teisisõnu pole Ratase valitsus suutnud hoida teede eelarvet riigieelarves samal tasemel kui varem. Riigieelarve küll kasvab kiirelt, aga investeeringute osakaal järjest väheneb.

Täpsed arvutused näitavad, et kui veel 2016.aastal moodustasid teede rahad 61% kütuseaktsiisi laekumistest, siis 2019.aastal kõigest 57% protsenti.

Selle taustal mõjuvad Kadri Simsoni ja teiste keskerakondlaste ilukõned kohalike omavalitsuste ja maanteede rahastamise suurendamisest õõnsalt ja ebausaldusväärselt. Teod ja sõnad ei lähe kuidagi kokku.

Tallinna linn vajab kõnniteede programmi

6. november 2018 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

Tallinna linna teede ja tänavate olukord linnavõimu suuremat tähelepanu. Eriti kehv on olukord pealinnas kõnniteedega, õigupoolest paljudel teelõikudel puuduvad need üldse.

Kui me soovime, et pealinna tänavad oleksid liiklemiseks turvalised ja seal saaks ohutult hakkama nii lapsed kui eakad, siis tuleb ka investeerida korralikesse kõnniteedesse. Kristiines, Nõmmel, Pirital ja paljudes teistes teistes linnaosades, sealhulgas Lasnamäel on aga palju tänavaid, kus heas korras, valgustatud ja turvalised kõnniteed puuduvad. 

Sageli on tänavate olukord nii kehvas seisus, et vanemad eelistavad oma lapsi transportida ohutuse nimel autoga. Eakad inimesed aga väldivad pimedal ja porisel ajal üldse väljas liikumist. Üha kasvava liikluskoormuse tingimustes peaks linn aga pingutama selle nimel, et inimesed eelistaksid liikuda jala või rattaga. Kõnniteede rajamine on senise praktika kohaselt olnud Tallinnas üsna juhuslik ja alafinantseeritud, puudub terviklik ülevaade olukorrast ja selge tööplaan. 

Seetõttu teemegi Tallinna linnavalitsusele ettepaneku algatada Tallinna kõnniteede programm, mis kaardistaks kõnniteede vajadused kõikides Tallinna linnaosades ja näeks ette pikaajalised investeeringud olukorra parandamiseks. Linnakodanikud ootavad, et linnavalitsuse võime kõnniteid rajada ulatuks Keskerakonna peakontorist kaugemale. 

 

Lisainfo:

Valitsus eksleb nagu siil udus

1. november 2018 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

Valitsuse liikmed võidukalt Linnahalli külastamas 2016 (foto: Linnaleht)

Valitsuse peamine töö on otsuste langetamine ja poliitikate kujundamine. Paraku on Keskerakonna valitsus valinud mugavama tee ja loobunud sisuliste valikute tegemisest. Riigi kinnisvarapoliitika on sihitu paigaltammumise ilmekas näide. Suured ja olulised kinnisvaraobjektid lagunevad või seisavad kasutult, samal ajal ei julgeta langetada otsuseid nende müümise või investeeringute osas.

2016.aastal ametisse astunud valitsuse üks suuremaid lubadusi oli Linnahalli renoveerimine. Suure meediashow saatel Linnahalli külastanud ministrid lubasid selle valmimist juba 2019.aastaks, mis pidi Tallinna tooma 20 miljonit uut turisti aastas. Juba siis tundusid õhku loobitud lubadused rumalad ja naiivsed. Praguseks on selge, et Linnahalli renoveerimiseks pole isegi 2019.aasta riigieelarves ühtegi eurot ette nähtud ja vaevalt turistid Linnahalli seintele soditud Märt Sultsi valimisgrafitit vaatama tahavad tulla.

Eelmise aasta suvel valmis ministeeriumide ühishoone, mis pidi kaasa tooma olulise kulude kokkuhoiu tänu paremale ruumikasutusele ja energiasäästule. Aasta hiljem olid aga ministeeriumide endised hooned Tallinna südalinnas jätkuvalt tühjad ja tekitasid ainult kulusid. Valitsus oli need majad lihtsalt unustanud. Hiljem on need hiilivalt täitunud jälle uute ametnikega, mis paneb kogu kolimisprotsessi ratsionaalsuses kahtlema.

Segased on lood ka mitmete ajalooliste sümbolhoonetega. Kas keegi teab valitsuse kindlat plaani Patarei merekindluse, Liberty mõisakompleksi või Rüütelkonna hoonega? Mis on nende tulevik? Või milliseks peab kujunema Riigi Kinnisvara ASi saatus? Kas valitsus soovib, et RKAS oleks jätkuvalt keskne kompetentsikeskus või tuleks riigile kuuluvad büroohooned hoopis börsile viia.

Mitmete otsuste venimist põhjendatakse rahapuudusega. Küllap see olekski tõsi, kui samal ajal ei puistaks valimisteks valmistuv valitsusliit katuserahadena laiali 30 miljonit eurot. Seejuures finantseerides objekte, mis on valdkondlike strateegiatega vastuolus.

Kõik valitsuse otsused ei saagi olla lihtsad ja populaarsed, aga nagu targemad mehed on öelnud – kui tahad kõigile meeldida, siis mine müü parem jäätist.

 

Uinuv valitsus äratas ettevõtjad

16. mai 2018 Artikli originaal asub siin aadressil / Arto Aas

Ettevõtjate algatus riigireformi uue plaani koostamiseks on vaieldamatult tunnustust väärt. Iga sisukas debatt, sügavam teadlikkus ja idee sellest, kuidas Eesti Vabariigi juhtimist korraldada on praegusel ajahetkel oodatud ja vajalik. Seda enam, et Ratase valitsus on ise deklareerinud, et riigiehitamine on järgmiste valimisteni pausil ja Riigireformi Radar ei suuda valitsuse riigireformi plaanile sisuliste tegevuste puudumise tõttu isegi hinnet panna. Eelmise valitsuse ajal valminud riigijuhtimise analüüsid ja reformikavad koguvad riiulitel tolmu ning avalik debatt käib pigem ministrite isikuomaduste, mitte visioonide üle.

Eesti riik ei saa kunagi valmis ja me peame olema avatud muutuva keskkonnaga kohanemiseks. Veel parem kui suudame globaalseteks muutusteks olla valmis enne, kui need meile kirvena kaela langevad. Piiride kadumine, rahvusvaheline konkurents ja tehnoloogia areng sunnib meid väikese ja avatud riigina pakkuma ettevõtluseks ja töötamiseks parimat keskkonda. Eesti kui modernse digiriigi kuvand on välismaailmas kahtlemata eeskujulik, samas muutuvad meie ettevõtjad järjest murelikumaks. Üha kasvav regulatsioonide ja bürokraatia rägastik, tõmblev maksupoliitika ning unelev riigiaparaat tekitab ebakindlust, mitte ei soodusta kiiret kasvu. Mida siis teha?

Halduskoormuse ja bürokraatia vähendamine, ametiasutuste ja struktuuriüksuste jõuline konsolideerimine, riigipalgaliste arvu kokku tõmbamine, uute tehnoloogiate kasutamine, piiratum aga professionaalsem õigusloome, paindlikumad juhtimismudelid. Need oleks põhimõttelised sammud, mis tuleb omaks ja ette võtta nii poliitilisel kui ametkondlikul tipptasemel. Neid protsesse ei saa juhtida ainult paberil, see eeldab tugevat eestvedamist, pühendumist ja vastutust. Kindlasti on neid vajalikke, ent kohati ebapopulaarseid samme kergem teha, kui on olemas ka meedia, ettevõtjate ja valdkonnaekspertide toetus. Praegu tundub, et seda toetust pakutakse (järgmisele) valitsusele lausa kandikul.

Riigireformi mõiste ja ulatuse teatud ebamäärasus peidab endas loomulikult ka riske. Väga lihtne on laskuda äärmustesse ja populismi. Väga lihtne on hõisata välja ideekesi, mis saavad palju avalikkuse tähelepanu, aga mille tegelik mõju riigijuhtimise efektiivsusele või ülesehitusele on mikroskoopiline. Seetõttu loodan, et nii nagu seadusloome ja reformikavad peavad baseeruma tõsiseltvõetaval infol ja mõjuanalüüsil, nii on ka ettevõtjate ettepanekud põhjalikult argumenteeritud.