Näksip ja ansiplased reformipartei

Oli nendes nimekirjades ka vähemalt üks abielupaar, kellest üks abikaasa oli ühes (erakonna) nimekirjas, teine teises (valimisliidu) nimekirjas. On see hea või halb näide? Kas see näitab, et isegi perekonnad on poliitilisel pinnal lõhenenud? Vastupidi. Ma tunnen seda abielupaari väga hästi ning paremini omavahel läbi saavaid abikaasasid on raske leida. Minu arvates näitab see just seda, et poliitika ei sega ega varjuta normaalseid inimsuhteid.

Ma näen tegelikult sügava kurbusega, et kogu elu Eestis on ülepolitiseeritud ning mingil arusaamatul kombel on sellega kaasnenud inimlikkuse tahaplaanile jäämine, inimlikul ja poliitilisel tasandil koostöö puudumine ning hoolimatus ja tigedus. Seda kõike nii poliitikute endi vahel kui inimeste suhtumises poliitikutesse.

Kust on see tekkinud ja kes on süüdi? Loomulikult ei saa siin süüdistada vaid meediat, kuigi tõsiasi on see, et väärtuspõhise meedia asemel on meil valdavaks saanud skandaale otsiv meedia. Ma arvan, et see on olnud üpris pikaajaline protsess, kus poliitikud ei ole kas soovinud või ei ole suutnud alati kõike seda põhjendada, mida nad plaanivad otsustada ja mida nad otsustanud. Ning selle infopuuduse asemele ongi sageli asunud siis meelevaldsed tõlgendused, oletused ja spekulatsioonid, mis lumepalliefektina on kasvanud ning toonud lõppkokkuvõttes kaasa sellise negatiivsete emotsioonide kuhjumise, kus kõikvõimalik selgitamine ja kommenteerimine jääb juba kinnistunud eelarvamuste ja eksiarvamuse varju.

Kas mul on Riigikogu liikmena ja valitsuserakonna Reformierakonna liikmena põhjust olla enesekriitiline? Jah, kindlasti on. Mul on kahju, et ma ei ole alati suutnud anda operatiivselt informatsiooni, miks üks või teine valus otsus on olnud vajalik ja põhjendatud. Minus endas on olemas see veendumus, et tehtud otsused on nii lühemas kui pikemas perspektiivis olnud õiged, tagamaks Eesti kiiret väljumist majanduskriisist, kuid alati ei ole ma leidnud võimalusi neid oma veendumusi veenvalt selgitada.

Ma olen kindlasti seda meelt, et poliitiku ja valijate side peab toimima mitte vaid vahetult valimiste eel, vaid ka (ja seda just eriti) sellel perioodil, mil poliitik tegutseb kas siis Riigikogus või volikogus. Ma usun, et selle kinnituseks Kristiine linnaosas on olnud ka see, et Riigikogu istungjärkude järel olen otsepostitusega saatnud linnaosa elanikele ülevaate parlamendi tööst nime all „Kogu pere õigusinfo“. See trükis on võetud hästi vastu ning ma olen saanud alati rohkearvuliselt tagasisidet.

Ma arvan, et meie poliitikas peaks olema palju rohkem inimlikkust, üksteisega arvestamist ja ka heameele tundmist üksteise tegemiste üle, kui miski on tõepoolest hästi tehtud. Tõdegem – Tallinna linnas ja Kristiine linnaosas on paremuse poole muutunud ju väga palju. Nii viimase nelja aasta jooksul kui ka kõigi varasemate linnavalitsuste ja linnaosavalitsuste ajal. Öelgem seda siis välja ja rõõmustagem koos, kui selleks on põhjus! Sest kõik need muudatused oleme me ju läbi viinud ühiselt – nende rõõmustavate muudatuste tegijad oleme me kõik läbi maksumaksja raha, millega seda kõike on tehtud, elu paremaks tegijateks oleme olnud oma otsese või kaudse tööpanusega meie ise, meie naabrid, meie sõbrad, meie sugulased, meie tuttavad. Me oleme väike rahvas, meil peab olema rohkem omavahel hea sõna ja tunnustuse ütlemise soovi ja julgust, meie kohustus on üksteist hoida, mitte tappa üksteist teisele inimesele öeldud tigeda sõna või väljanäidatud kortsus kulmuga.

Kui palju ma ise oma senise poliitiku-elu jooksul olen püüdnud selline olla? Ma arvan, et minu kujunemise taust on neid püüdlusi soodustanud. Kirikuõpetaja pojana sain kristliku kasvatuse ning õnneliku sünniaasta tõttu langes minu keskkooli lõpetamine aastasse 1988, millele eelnevalt sain muinsuskaitsetegevuses aktiivse kaasalööjana ning millele järgnevalt Eesti Kongressi liikmena Eesti iseseisvuse taastamises osalejana osa sellest perioodist taasiseseisvunud Eestis, mil erakonnapoliitika ei olnud kaugeltki mitte kõige tähtsam, vaid ühiste eesmärkide nimel tehti tihedat koostööd ning austati ja võimalikult arvestati ka nende inimeste arvamustega, kes mõtlesid poliitiliselt teistmoodi.

Ma usun, et selle tollal väljakujunenud mõtteviisi ja koostöötahte olen ma oma poliitilises tegevuses säilitanud tänase päevani. Et see kõik ei jääks vaid paljaks jutuks, julgen tuua paar näidet tegevusest nii Tallinna Linnavolikogus aastatel 2001-2002 kui ka Riigikogus alates 2007. aastast. Kui linnavolikogus sain haridus- ja kultuurikomisjoni esimeheks, pidasin ma äärmiselt vajalikuks, hoolimata sellest, et häältevahekord volikogus võimaldanuks lahendada küsimuse teistmoodi, et komisjoni aseesimees oleks opositsioonist. Ning selliselt see kõik ka toimis kuni volikogu töö lõpuni, kusjuures ka komisjoni poolt moodustatud allkomisjonid MTÜdele rahaliste toetuste eraldamiseks sai moodustatud põhimõttel, et seal oleks võrdselt nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajaid. Samasugust üksmeelse otsustamise mehhanismi olen ma igati püüdnud rakendada ka Riigikogus kõigi nende eelnõude puhul, kus ma olen olnud menetluse juhiks (nt Perekonnaseaduse eelnõu) ning mul on hea meel, et olen saanud sellega seoses tunnustussõnu ka parlamendi opositsioonilt.

Kokkuvõtteks – erakonna valimisplatvorm ja seisukohad on ilma kahtlusteta valimistel üliolulised. Ma olen veendunud, et Reformierakonna valimisplatvorm on kõige enam tallinlaste ja Tallinna huve ja arenguvajadusi arvestav (vt internetis www.reform.ee ). Mitte vähem oluline on aga ka linnavolikogusse valitava inimese soov kuulata teist inimest, arvestada teise inimesega, teha koostööd nii volikogus kui väljaspool seda. Julgen kinnitada, ka oma senise poliitilise tegevuse pinnalt, et minus on see kompromisside otsimise ja koostöötahe olemas, ning olen veendunud, et see on olemas kõigis Reformierakonna kandidaatides Kristiine linnaosas.

See kirjutis on otsepostiga saadetud oktoobri alguses Kristiine linnaosa elanikele. Erik Salumäe on Kristiine linnaosas Reformierakonna kandidaat nr 248 Tallinna Linnavolikogusse.

Oli nendes nimekirjades ka vähemalt üks abielupaar, kellest üks abikaasa oli ühes (erakonna) nimekirjas, teine teises (valimisliidu) nimekirjas. On see hea või halb näide? Kas see näitab, et isegi perekonnad on poliitilisel pinnal lõhenenud? Vastupidi. Ma tunnen seda abielupaari väga hästi ning paremini omavahel läbi saavaid abikaasasid on raske leida. Minu arvates näitab see just seda, et poliitika ei sega ega varjuta normaalseid inimsuhteid.

Ma näen tegelikult sügava kurbusega, et kogu elu Eestis on ülepolitiseeritud ning mingil arusaamatul kombel on sellega kaasnenud inimlikkuse tahaplaanile jäämine, inimlikul ja poliitilisel tasandil koostöö puudumine ning hoolimatus ja tigedus. Seda kõike nii poliitikute endi vahel kui inimeste suhtumises poliitikutesse.

Kust on see tekkinud ja kes on süüdi? Loomulikult ei saa siin süüdistada vaid meediat, kuigi tõsiasi on see, et väärtuspõhise meedia asemel on meil valdavaks saanud skandaale otsiv meedia. Ma arvan, et see on olnud üpris pikaajaline protsess, kus poliitikud ei ole kas soovinud või ei ole suutnud alati kõike seda põhjendada, mida nad plaanivad otsustada ja mida nad otsustanud. Ning selle infopuuduse asemele ongi sageli asunud siis meelevaldsed tõlgendused, oletused ja spekulatsioonid, mis lumepalliefektina on kasvanud ning toonud lõppkokkuvõttes kaasa sellise negatiivsete emotsioonide kuhjumise, kus kõikvõimalik selgitamine ja kommenteerimine jääb juba kinnistunud eelarvamuste ja eksiarvamuse varju.

Kas mul on Riigikogu liikmena ja valitsuserakonna Reformierakonna liikmena põhjust olla enesekriitiline? Jah, kindlasti on. Mul on kahju, et ma ei ole alati suutnud anda operatiivselt informatsiooni, miks üks või teine valus otsus on olnud vajalik ja põhjendatud. Minus endas on olemas see veendumus, et tehtud otsused on nii lühemas kui pikemas perspektiivis olnud õiged, tagamaks Eesti kiiret väljumist majanduskriisist, kuid alati ei ole ma leidnud võimalusi neid oma veendumusi veenvalt selgitada.

Ma olen kindlasti seda meelt, et poliitiku ja valijate side peab toimima mitte vaid vahetult valimiste eel, vaid ka (ja seda just eriti) sellel perioodil, mil poliitik tegutseb kas siis Riigikogus või volikogus. Ma usun, et selle kinnituseks Kristiine linnaosas on olnud ka see, et Riigikogu istungjärkude järel olen otsepostitusega saatnud linnaosa elanikele ülevaate parlamendi tööst nime all „Kogu pere õigusinfo“. See trükis on võetud hästi vastu ning ma olen saanud alati rohkearvuliselt tagasisidet.

Ma arvan, et meie poliitikas peaks olema palju rohkem inimlikkust, üksteisega arvestamist ja ka heameele tundmist üksteise tegemiste üle, kui miski on tõepoolest hästi tehtud. Tõdegem – Tallinna linnas ja Kristiine linnaosas on paremuse poole muutunud ju väga palju. Nii viimase nelja aasta jooksul kui ka kõigi varasemate linnavalitsuste ja linnaosavalitsuste ajal. Öelgem seda siis välja ja rõõmustagem koos, kui selleks on põhjus! Sest kõik need muudatused oleme me ju läbi viinud ühiselt – nende rõõmustavate muudatuste tegijad oleme me kõik läbi maksumaksja raha, millega seda kõike on tehtud, elu paremaks tegijateks oleme olnud oma otsese või kaudse tööpanusega meie ise, meie naabrid, meie sõbrad, meie sugulased, meie tuttavad. Me oleme väike rahvas, meil peab olema rohkem omavahel hea sõna ja tunnustuse ütlemise soovi ja julgust, meie kohustus on üksteist hoida, mitte tappa üksteist teisele inimesele öeldud tigeda sõna või väljanäidatud kortsus kulmuga.

Kui palju ma ise oma senise poliitiku-elu jooksul olen püüdnud selline olla? Ma arvan, et minu kujunemise taust on neid püüdlusi soodustanud. Kirikuõpetaja pojana sain kristliku kasvatuse ning õnneliku sünniaasta tõttu langes minu keskkooli lõpetamine aastasse 1988, millele eelnevalt sain muinsuskaitsetegevuses aktiivse kaasalööjana ning millele järgnevalt Eesti Kongressi liikmena Eesti iseseisvuse taastamises osalejana osa sellest perioodist taasiseseisvunud Eestis, mil erakonnapoliitika ei olnud kaugeltki mitte kõige tähtsam, vaid ühiste eesmärkide nimel tehti tihedat koostööd ning austati ja võimalikult arvestati ka nende inimeste arvamustega, kes mõtlesid poliitiliselt teistmoodi.

Ma usun, et selle tollal väljakujunenud mõtteviisi ja koostöötahte olen ma oma poliitilises tegevuses säilitanud tänase päevani. Et see kõik ei jääks vaid paljaks jutuks, julgen tuua paar näidet tegevusest nii Tallinna Linnavolikogus aastatel 2001-2002 kui ka Riigikogus alates 2007. aastast. Kui linnavolikogus sain haridus- ja kultuurikomisjoni esimeheks, pidasin ma äärmiselt vajalikuks, hoolimata sellest, et häältevahekord volikogus võimaldanuks lahendada küsimuse teistmoodi, et komisjoni aseesimees oleks opositsioonist. Ning selliselt see kõik ka toimis kuni volikogu töö lõpuni, kusjuures ka komisjoni poolt moodustatud allkomisjonid MTÜdele rahaliste toetuste eraldamiseks sai moodustatud põhimõttel, et seal oleks võrdselt nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajaid. Samasugust üksmeelse otsustamise mehhanismi olen ma igati püüdnud rakendada ka Riigikogus kõigi nende eelnõude puhul, kus ma olen olnud menetluse juhiks (nt Perekonnaseaduse eelnõu) ning mul on hea meel, et olen saanud sellega seoses tunnustussõnu ka parlamendi opositsioonilt.

Kokkuvõtteks – erakonna valimisplatvorm ja seisukohad on ilma kahtlusteta valimistel üliolulised. Ma olen veendunud, et Reformierakonna valimisplatvorm on kõige enam tallinlaste ja Tallinna huve ja arenguvajadusi arvestav (vt internetis www.reform.ee ). Mitte vähem oluline on aga ka linnavolikogusse valitava inimese soov kuulata teist inimest, arvestada teise inimesega, teha koostööd nii volikogus kui väljaspool seda. Julgen kinnitada, ka oma senise poliitilise tegevuse pinnalt, et minus on see kompromisside otsimise ja koostöötahe olemas, ning olen veendunud, et see on olemas kõigis Reformierakonna kandidaatides Kristiine linnaosas.

See kirjutis on otsepostiga saadetud oktoobri alguses Kristiine linnaosa elanikele. Erik Salumäe on Kristiine linnaosas Reformierakonna kandidaat nr 248 Tallinna Linnavolikogusse.

Tundub, et selles küsimuses ei saa valikute tegemine IRL-i sees olema lihtne, sest alles 2005. aasta sügisel ütles ka tollase Res Publica noorteühendus välja selge seisukoha kohustusliku religiooniõpetuse vastu.

Allkirjade kohustus ka kunstiajaloo õppimiseks?

Kooskõlastusringil olevas uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus ei ole Haridus- ja Teadusministeerium religiooniõpetuses praegu kehtivat korda (see aine on koolile kohustuslik siis, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15, ja õpilasele on aine vabatahtlik) sisuliselt muutnud, muudetud on vaid õppeaine nimi usuõpetusest religiooniõpetuseks. See jääb aga paraku poolikuks lahenduseks.

See oli kõigest kaks aastat tagasi, kui tollane õiguskantsler Allar Jõks käskis kõrvaldada Tartu Treffneri Gümnaasiumi humanitaarsuuna õppekavast usundiõpetuse, viidates, et maailma erinevaid religioone võrdlevalt ja neutraalselt tutvustav õppeaine ei tohi olla kohustuslik isegi nendele, kes vabatahtlikult on mingi õppesuuna koolis valinud. Tuleb tõdeda, et tollal meedias „moraali eestkõnelejaks“ nimetatud õiguskantsleril oleks olnud küsimuse lahendamiseks ka teisi õiguslikke valikuid. Paraku jääb analoogiline probleem aga lahendamata ka uues seaduseelnõus ning nii võib edaspidigi ühes õppesuunas tutvustada võrdlevalt küll erinevaid poliitfilosoofiaid, aga mitte erinevaid usundeid.

Nagu tollane vaidlus näitas, algab kõik mõistete valest kasutamisest. Kehtivates seadustes kasutatav mõiste „mittekonfessionaalne usuõpetus“ on oma olemuselt ju nonsenss. Usuõpetus saab olla ainult konfessionaalne, konkreetse konfessiooni seisukohti ja õpetust tutvustav aine. Religiooniõpetus (usundiõpetus) tutvustab aga võrdlevalt ja neutraalselt erinevaid usundeid, nende ajalugu, vastastikuseid seoseid ja positsiooni erinevates ühiskondades. Kui ta jääb tavaliseks valikaineks, siis võib tekkida küsimus, miks peaks ta üldse olema seaduses eraldi ära nimetatud. Tundub, et tema olemuse üheseks tõlgendamiseks on hetkel siiski regulatsioon seaduse tasandil vajalik.

Erakooli vabamad valikud

Seaduste järgi ja ka uues eelnõus ei ole üheselt selge, kas erakool võib konfessionaalset usuõpetust anda või mitte ning kas praeguse „mittekonfessionaalse usuõpetuse“ õpetamiseks on vaja koguda toetusallkirju. Tuleb märkida, et konfessionaalset usuõpetust antakse koolides suures hulgas Euroopa riikides ning rõhuvas enamuses nendest tuginevad riigi, kiriku ja kooli õiguslikud vahekorrad samasugustele põhimõtetele nagu Eestiski.

Eestis tähendaks konfessionaalse usuõpetuse võimaldamine munitsipaalkoolis (alternatiivina või lisaks religiooniõpetusele) mitmete keeruliste probleemide tekkimist. Esmajoones on need seotud selle õppeaine andmise finantsküljega – kes selle õppe kinni maksab? Kas seda teevad kirik või lapsevanemad või mõlemad üheskoos? Võib arvata, et selle küsimuse võimalikust lahendamisest hoolimata hakatakse tõstatama ka küsimust üldse sellise aine sobivusest avalikõiguslikku kooli. Nii oleks sellise võimaluse sätestamine seaduses praegu kardetavasti liiga ennatlik samm ja seetõttu ei ole seda eelnõus ka tehtud.

Küll aga ei tohiks neid küsimusi tekkida erakoolide puhul ning kui mingisse konkreetsesse konfessiooni kuuluvad lapsevanemad on asutanud eragümnaasiumi, oleks põhjendamatu keelata riigi poolt sellises koolis konfessionaalse usuõpetuse õpetamine. Uus seadus peaks selle võimaluse selgelt andma, ilma et võiks taas tekkida juristidel erinevaid tõlgendusi.

Uuest seadusest saab tulenema ka üks positiivne muudatus – religiooniõpetus saab üleriigiliselt ühtse õppekava. Milline selle kava sisu saab olema, on kindlasti edasiste tõsiste arutelude teema. Kindlasti tuleks aga ka siin pidada õigemaks, et erakoolidele jääksid vabamad käed selle kava rakendamiseks.

Kohustuslikkus vs kvaliteetne valik

Me ei vaja sellist religiooniõpetust, mida lapsed peavad tundma endile pealesurutuna ning mille õpetamiseks koolid peavad sunniviisiliselt leidma kellegi, kes seda ainet vähemalt miinimumtasemel suudaks õpetada. Me vajame sellist religiooniõpetust, mille vajadus on enesestmõistetav nii õpilastele kui koolile. Eesti on küsitluste järgi üks vähereligioossemaid riike Euroopas. Avatud Euroopas ja avatud maailmas ringikäimiseks ei ole see aga mingi õigustus meie religioonialaste teadmiste puudumisele või vähesusele. Haritud eesti noor või täiskasvanu peab suutma adekvaatselt tajuda ümbritsevat kultuuriruumi nii Itaalias, Iisraelis, Iraagis kui Jaapanis.

Peame ühiselt jõudma selleni, et kooli jaoks on prestiizhi küsimus pakkuda kvaliteetset religiooniõpetust ja õpilase jaoks on prestiizhi küsimus seda ainet õppida. Harituks saamiseks peab olema võimalus. Kohustus võib anda sageli pöördvõrdelise tulemuse.