Arhiiv ‘Helga Hallik blogi Reformierakond’ Teemas

Väärikas vanadus

20. detsember 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Helge Hallika
Mälusopist tulevad meelde tundmatu sõnasepa värsiread: „Veab igaüht meist järel oma saatus, mil sageli on pentsik tegumood. Kuid ühine meil kõigil alg- ja lõpuvaatus...”.

Mälusopist tulevad meelde tundmatu sõnasepa värsiread: „Veab igaüht meist järel oma saatus, mil sageli on pentsik tegumood. Kuid ühine meil kõigil alg- ja lõpuvaatus...”.

Me ei tea, millal keegi meist jõuab abivajaja seisusse. Seepärast peaksimegi endale aru andma, et täies elujõus olles, oleme meie need, kes saavad ulatada abikäe neile, kes seda vajavad.

Jõudes etappi, kus vajatakse elu lõpuni käimiseks senisest enim teiste abi, olgu see siis haiglavoodis või vanaduse veetmise kodus, tuleks arvestada, et see ei tohiks olla mitte mingil juhul kaugel piirkonnast, kus inimene on harjunud ise elama, kus elavad tema sugulased ja eluaegsed sõbrad.

Tuleks lõpetada vanurite ja haigete sõna otseses mõttes küüditamine teistesse maakondadesse. On viimane aeg hakata ehitama igasse linnaossa hooldushaiglaid ja hooldekodusid. Vajadus nende järele on suur. Hooldekodusid on Tallinnas kaks, mõlemas on äärmiselt pikad ootejärjekorrad.

Ainuvõimalik lahendus olukorrale on ehitada vastava sisustuse ja suunitlusega hooldeasutused, mis sarnaneksid võimalikult palju harjumuspärase koduga. See peaks olema iga linnaosa valitsuse kohus hoolitseda oma abivajajate eest!
Miks ei võiks meie vanurid elada teadmisega, et ühel päeval peavad nad loobuma oma senisest kodust ja kolima koos oma asjadega omaealistega ühte hooldekodusse, kus nad ei pea kardinaalselt muutma oma eluharjumusi, kus neil oleks kõht täis, tuba soe, arstiabi käepärast. Ja mis kõige olulisem - see kõik oleks neile taskukohane.

Millegi pärast taunitakse meil siiani seda, et lapsed tahavad oma abivajavaid vanemaid kodust ära hooldekodusse paigutada. Selles ei ole midagi häbiväärset. Ei saa ju teha etteheiteid töölkäivatele või materiaalselt vähekindlustatud lastele selle eest, et nad tahavad oma vanematele paremat ja turvalisemat hooldust pakkuda. (Küllaga on näiteid, kus vanainimene on pikaks nädalaks, nädalajagu toitu külmkapis, jäetud üksi koju ootama laupäeva, millal laps saab jätta oma tegemised-toimetamised ja sõita vana ema-isa abistama.)
Samuti võiks vanureid aidata riiklik kinnisvaraga tegelev süsteem, kas korterite müügi või rendile andmisega ning vanurite raha targalt kasutamise ja hoiustamisega.

Maksusüsteemi loojad aga peaksid tegema tulumaksu soodustusi lastele, lapselastele, kes tasuvad hooldusasutustes olijate hooldekulusid.
On vaja korralikult läbimõeldud hooldesüsteemi, mille loomisega tuleb alustada kohe. Lõputud arutelud ja targutamised sel teemal võivad viia meid, tänaseid otsustajaid faktini, kus julma tegelikkusena vaatab meile vastu abitus ja jõuetus väljapääsmatu olukorra ees. Ja süüdistada pole meil siis kedagi!

Kommenteerib Toomas Loo, Salme Kultuurikeskuse direktor
Olen nõus Helge Hallikaga: Eesti ühiskond on piisavalt arenenud, et juba täna hoolitseda oma vanade ja haigete eest. Hooldusasutuste loomine ja töölerakendamine Tallinna kõikides linnaosades peab olema meie järgmiste aastate süsteemse töö tulemus. Saanud koduse kasvatuse arstide perekonnas, tunnustan oma ema Astridi tööd, kes enam kui 30 aastat on Põhja –Tallinna inimeste tervise eest hoolt kandnud.

Kui meil oleks olemas toimiv ja inimesi toetav sotsiaalhoolekande süsteem, veedaksid inimesed oma vanaduspõlve inimväärselt! 500 EEK suuruse toetuse eraldamist eakatele üks kord aastas loen vaid probleemide peitmiseks ja raha mitte sihipäraseks kasutamiseks.

Kõik meie ühiskonna liikmed peaksid tundma, et neil on meie riigis hea elada ja nad pole oma muredega üksi.

Väärikas vanadus

20. detsember 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Helge Hallika
Mälusopist tulevad meelde tundmatu sõnasepa värsiread: „Veab igaüht meist järel oma saatus, mil sageli on pentsik tegumood. Kuid ühine meil kõigil alg- ja lõpuvaatus...”.

Mälusopist tulevad meelde tundmatu sõnasepa värsiread: „Veab igaüht meist järel oma saatus, mil sageli on pentsik tegumood. Kuid ühine meil kõigil alg- ja lõpuvaatus...”.

Me ei tea, millal keegi meist jõuab abivajaja seisusse. Seepärast peaksimegi endale aru andma, et täies elujõus olles, oleme meie need, kes saavad ulatada abikäe neile, kes seda vajavad.

Jõudes etappi, kus vajatakse elu lõpuni käimiseks senisest enim teiste abi, olgu see siis haiglavoodis või vanaduse veetmise kodus, tuleks arvestada, et see ei tohiks olla mitte mingil juhul kaugel piirkonnast, kus inimene on harjunud ise elama, kus elavad tema sugulased ja eluaegsed sõbrad.

Tuleks lõpetada vanurite ja haigete sõna otseses mõttes küüditamine teistesse maakondadesse. On viimane aeg hakata ehitama igasse linnaossa hooldushaiglaid ja hooldekodusid. Vajadus nende järele on suur. Hooldekodusid on Tallinnas kaks, mõlemas on äärmiselt pikad ootejärjekorrad.

Ainuvõimalik lahendus olukorrale on ehitada vastava sisustuse ja suunitlusega hooldeasutused, mis sarnaneksid võimalikult palju harjumuspärase koduga. See peaks olema iga linnaosa valitsuse kohus hoolitseda oma abivajajate eest!
Miks ei võiks meie vanurid elada teadmisega, et ühel päeval peavad nad loobuma oma senisest kodust ja kolima koos oma asjadega omaealistega ühte hooldekodusse, kus nad ei pea kardinaalselt muutma oma eluharjumusi, kus neil oleks kõht täis, tuba soe, arstiabi käepärast. Ja mis kõige olulisem - see kõik oleks neile taskukohane.

Millegi pärast taunitakse meil siiani seda, et lapsed tahavad oma abivajavaid vanemaid kodust ära hooldekodusse paigutada. Selles ei ole midagi häbiväärset. Ei saa ju teha etteheiteid töölkäivatele või materiaalselt vähekindlustatud lastele selle eest, et nad tahavad oma vanematele paremat ja turvalisemat hooldust pakkuda. (Küllaga on näiteid, kus vanainimene on pikaks nädalaks, nädalajagu toitu külmkapis, jäetud üksi koju ootama laupäeva, millal laps saab jätta oma tegemised-toimetamised ja sõita vana ema-isa abistama.)
Samuti võiks vanureid aidata riiklik kinnisvaraga tegelev süsteem, kas korterite müügi või rendile andmisega ning vanurite raha targalt kasutamise ja hoiustamisega.

Maksusüsteemi loojad aga peaksid tegema tulumaksu soodustusi lastele, lapselastele, kes tasuvad hooldusasutustes olijate hooldekulusid.
On vaja korralikult läbimõeldud hooldesüsteemi, mille loomisega tuleb alustada kohe. Lõputud arutelud ja targutamised sel teemal võivad viia meid, tänaseid otsustajaid faktini, kus julma tegelikkusena vaatab meile vastu abitus ja jõuetus väljapääsmatu olukorra ees. Ja süüdistada pole meil siis kedagi!

Kommenteerib Toomas Loo, Salme Kultuurikeskuse direktor
Olen nõus Helge Hallikaga: Eesti ühiskond on piisavalt arenenud, et juba täna hoolitseda oma vanade ja haigete eest. Hooldusasutuste loomine ja töölerakendamine Tallinna kõikides linnaosades peab olema meie järgmiste aastate süsteemse töö tulemus. Saanud koduse kasvatuse arstide perekonnas, tunnustan oma ema Astridi tööd, kes enam kui 30 aastat on Põhja –Tallinna inimeste tervise eest hoolt kandnud.

Kui meil oleks olemas toimiv ja inimesi toetav sotsiaalhoolekande süsteem, veedaksid inimesed oma vanaduspõlve inimväärselt! 500 EEK suuruse toetuse eraldamist eakatele üks kord aastas loen vaid probleemide peitmiseks ja raha mitte sihipäraseks kasutamiseks.

Kõik meie ühiskonna liikmed peaksid tundma, et neil on meie riigis hea elada ja nad pole oma muredega üksi.