Arhiiv ‘Helmer Jõgi blogi Reformierakond’ Teemas

Hirmu ja armu

7. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
Tundub, et mingi saatanlik jõud on pööranud oma pilgu Eesti koolile ja andnud korralduse „ Käed käima!”. Kui varasematel aastatel klaarisid koolipoisid rusikatega asju omavahel, siis täna reageeritakse ka õpetaja märkustele ja korralekutsumistele lisaks sõimule ka kätega. Õnnetuseks on õpetajadki varmad kõrvalopse jagama kaitseks räigete verbaalsete rünnakute eest.

Õpetajast võib isegi aru saada – see ei olegi nii kauge möödanik, kui koolilapsi pandi karistuseks nurka seisma või üleannetuid taltsutati tutistamisega. Jõulumehel oli vitsakimp vöö vahel, kodus jagati hirmu ja armu püksirihmaga. Ühiskond aktsepteeris seda. Veel mõned aastad tagasi tohtis Inglismaa erakoolides kokkuleppel lastevanematega õpilastele ihunuhtlust jagada.

Laste taltsutamatuses ja agressiivsuses võib süüdistada kodu, kooli, meediat, poliitikuid, valitsust, kogukonda jne. Kahjuks on kool ja õpetajad sattunud 3-4 viimase aastaga olukorda, milleks nad pole valmis olnud. Need, kellel on põhjus ja tagajärg segamini aetud, näevad lahendusi tagajärgedega võitlemises. Nad nõuavad õpetajale õiguslikku kaitset ja leiavad, et tavakoolidesse mittesobivad probleemsed lapsed tuleb saata eraldi koolidesse.

Tõepoolest, on juhtumeid, kus pedagoogi meisterlikkus enam ei aita ja tuleb rääkida õpetaja õigustest ja tema kaitsest. Kuid meie eesmärgiks ei saa olla maa katmine erikoolide võrguga. Usun, et vägivalla teemat arutatakse meie meedias elavalt edasi ja nii mõnigi terane mõte sealt võib leida tee õigusaktidesse.

Näiteks on õpilaste mobiiltelefonid ja nende kasutamine koolides suureks tüliõunaks. Rootslased kaaluvad tõsiselt seadusega mobiiltelefonide keelamist koolimajas koos sellest johtuvate tagajärgedega.

On teada, et laste tunnustusvajadus on suur. Koolis on tunnustus valdavalt seotud akadeemilise edukusega. Õppimisega mittetoimetuleku põhjused on keerulised ja neid on palju. Siis leitaksegi ropendamine,  ülbe suhtumine, nõrgemate kiusamine jpm., millega silma paista.

Teiselt poolt ei ole koolile võõras  ka subjektiivsus hindamisel, isegi karistamine hinnetega, õpilaste üle ironiseerimine jne. Täiskasvanute kasvatusvõtete arsenalist ei ole kuhugi kadunud sundus ja karistuse ähvardus. Üks sunduse vahend on hinne. Hirm saada halba hinnet on suur. Seda hirmu peavad nõrgemad õpilased tundma iga päev. Kaua sa, hing, ikka jõuad hirmus elada ja hirmu varjamiseks võetakse kasutusele väljakutsuv käitumine ning vägivald.

Mina kaotaksin põhikoolis hindamise ära!
See muudaks oluliselt arusaamasid õpetamisest ja kasvatamisest,  kui hirmu ja armu jagamine jääks minevikku.

Laps tahab ju õppida, ta on loomult uudishimulik. Miks peab ta olema hirmul vale vastuse või halva hinde pärast? Ka lapsevanem peaks hakkama mõtlema uusi küsimusi, sest  ei saaks ju  enam õhtuti küsida oma traditsioonilist mis-hinde-täna-koolis-said küsimust. Kuid pole teada, kuidas sellise mõjutusvahendi kaotamisse meie ühiskond praegu suhtub.

Tean, et enamus meie õpetajaid suudab oma õpilastega luua hea kontakti ning ka enamuse laste hea ja halva tunnetamine on õigetel rööbastel.

Helmer Jõgi
Intervjuu Kuku Raadiole

Hirmu ja armu

7. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
Tundub, et mingi saatanlik jõud on pööranud oma pilgu Eesti koolile ja andnud korralduse „ Käed käima!”. Kui varasematel aastatel klaarisid koolipoisid rusikatega asju omavahel, siis täna reageeritakse ka õpetaja märkustele ja korralekutsumistele lisaks sõimule ka kätega. Õnnetuseks on õpetajadki varmad kõrvalopse jagama kaitseks räigete verbaalsete rünnakute eest.

Õpetajast võib isegi aru saada – see ei olegi nii kauge möödanik, kui koolilapsi pandi karistuseks nurka seisma või üleannetuid taltsutati tutistamisega. Jõulumehel oli vitsakimp vöö vahel, kodus jagati hirmu ja armu püksirihmaga. Ühiskond aktsepteeris seda. Veel mõned aastad tagasi tohtis Inglismaa erakoolides kokkuleppel lastevanematega õpilastele ihunuhtlust jagada.

Laste taltsutamatuses ja agressiivsuses võib süüdistada kodu, kooli, meediat, poliitikuid, valitsust, kogukonda jne. Kahjuks on kool ja õpetajad sattunud 3-4 viimase aastaga olukorda, milleks nad pole valmis olnud. Need, kellel on põhjus ja tagajärg segamini aetud, näevad lahendusi tagajärgedega võitlemises. Nad nõuavad õpetajale õiguslikku kaitset ja leiavad, et tavakoolidesse mittesobivad probleemsed lapsed tuleb saata eraldi koolidesse.

Tõepoolest, on juhtumeid, kus pedagoogi meisterlikkus enam ei aita ja tuleb rääkida õpetaja õigustest ja tema kaitsest. Kuid meie eesmärgiks ei saa olla maa katmine erikoolide võrguga. Usun, et vägivalla teemat arutatakse meie meedias elavalt edasi ja nii mõnigi terane mõte sealt võib leida tee õigusaktidesse.

Näiteks on õpilaste mobiiltelefonid ja nende kasutamine koolides suureks tüliõunaks. Rootslased kaaluvad tõsiselt seadusega mobiiltelefonide keelamist koolimajas koos sellest johtuvate tagajärgedega.

On teada, et laste tunnustusvajadus on suur. Koolis on tunnustus valdavalt seotud akadeemilise edukusega. Õppimisega mittetoimetuleku põhjused on keerulised ja neid on palju. Siis leitaksegi ropendamine,  ülbe suhtumine, nõrgemate kiusamine jpm., millega silma paista.

Teiselt poolt ei ole koolile võõras  ka subjektiivsus hindamisel, isegi karistamine hinnetega, õpilaste üle ironiseerimine jne. Täiskasvanute kasvatusvõtete arsenalist ei ole kuhugi kadunud sundus ja karistuse ähvardus. Üks sunduse vahend on hinne. Hirm saada halba hinnet on suur. Seda hirmu peavad nõrgemad õpilased tundma iga päev. Kaua sa, hing, ikka jõuad hirmus elada ja hirmu varjamiseks võetakse kasutusele väljakutsuv käitumine ning vägivald.

Mina kaotaksin põhikoolis hindamise ära!
See muudaks oluliselt arusaamasid õpetamisest ja kasvatamisest,  kui hirmu ja armu jagamine jääks minevikku.

Laps tahab ju õppida, ta on loomult uudishimulik. Miks peab ta olema hirmul vale vastuse või halva hinde pärast? Ka lapsevanem peaks hakkama mõtlema uusi küsimusi, sest  ei saaks ju  enam õhtuti küsida oma traditsioonilist mis-hinde-täna-koolis-said küsimust. Kuid pole teada, kuidas sellise mõjutusvahendi kaotamisse meie ühiskond praegu suhtub.

Tean, et enamus meie õpetajaid suudab oma õpilastega luua hea kontakti ning ka enamuse laste hea ja halva tunnetamine on õigetel rööbastel.

Helmer Jõgi
Intervjuu Kuku Raadiole

Mis takistab Eestit loobumast alkoholireklaamist?

2. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
Täielik reklaamikeeld on mitteproportsionaalne ja reaalselt mittetoimiv piirang joomarluse leviku kontrollimiseks.
Seda mitmel põhjusel:
1. Keskendumine alkoholireklaami keelamisele on SISULISE poliitika asendamine enesepettusega.
2. Alkohoolsete jookide reklaamikeeld paneb ebavõrdsesse olukorda tootjad – turg kinnistub neile, kes sellel juba tegutsevad.
3. Reklaami ja tarbimise vaheline seos on keeruline. Alkoholi korral muudab reklaam lihtsalt tarbijate eelistusi. Teemaks omaette on alkohol noorte trendikäitumises ja reklaami osa selles.
4. See on vastuolus EL seaduste ja tavadega. Euroopa riikides on kehtestatud erinevad reklaamipiirangud, kuid puudub täielik keeld. Ka Rootsi valitsus pidi, vastavalt Euroopa Kohtu otsusele, tühistama täieliku reklaamikeelu 2005. aastast.
5. Loobudes reklaamist Eesti meedias jääb see ometi alles rahvusvahelistes meediakanalites, mille levik aina kasvab. Elame avatud maailmas.

Karskusliikumine on oluline, kuid ei tohi muutuda naeruväärseks oma radikaalsete ettepanekutega. Reaalselt saab tarbimist piirata kolme faktori koosmõjus: tõsta aktsiisi, piirata seadustega kättesaadavust (öise müügi keeld, müügikeeld alaealistele jne.), suurendada inimeste teadlikkust.

Noorte elude kaitsmiseks peab riik oluliselt rohkem panustama rahva tervisespordi rajatistesse, tervislike eluviiside propageerimisse – looma võimalusi tervisliku elu elamiseks ja huvialadega tegelemiseks. Tõdemus, et laste ja noorte alkoholitarbimine on Eestis probleemiks, peab olema reklaamipiirangute keskmes, näiteks tuleb vähendada reklaami nähtavust noortele ja lastele Minu arvates on ka piirangud reklaami sisule ebapiisvad. Tänane reklaam põhineb eelkõige nautlemisel ja ei sisalda teavet ohtudest, mis on seotud tarbimisega.

Helmer Jõgi, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Õpetajate Leht

Mis takistab Eestit loobumast alkoholireklaamist?

2. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
Täielik reklaamikeeld on mitteproportsionaalne ja reaalselt mittetoimiv piirang joomarluse leviku kontrollimiseks.
Seda mitmel põhjusel:
1. Keskendumine alkoholireklaami keelamisele on SISULISE poliitika asendamine enesepettusega.
2. Alkohoolsete jookide reklaamikeeld paneb ebavõrdsesse olukorda tootjad – turg kinnistub neile, kes sellel juba tegutsevad.
3. Reklaami ja tarbimise vaheline seos on keeruline. Alkoholi korral muudab reklaam lihtsalt tarbijate eelistusi. Teemaks omaette on alkohol noorte trendikäitumises ja reklaami osa selles.
4. See on vastuolus EL seaduste ja tavadega. Euroopa riikides on kehtestatud erinevad reklaamipiirangud, kuid puudub täielik keeld. Ka Rootsi valitsus pidi, vastavalt Euroopa Kohtu otsusele, tühistama täieliku reklaamikeelu 2005. aastast.
5. Loobudes reklaamist Eesti meedias jääb see ometi alles rahvusvahelistes meediakanalites, mille levik aina kasvab. Elame avatud maailmas.

Karskusliikumine on oluline, kuid ei tohi muutuda naeruväärseks oma radikaalsete ettepanekutega. Reaalselt saab tarbimist piirata kolme faktori koosmõjus: tõsta aktsiisi, piirata seadustega kättesaadavust (öise müügi keeld, müügikeeld alaealistele jne.), suurendada inimeste teadlikkust.

Noorte elude kaitsmiseks peab riik oluliselt rohkem panustama rahva tervisespordi rajatistesse, tervislike eluviiside propageerimisse – looma võimalusi tervisliku elu elamiseks ja huvialadega tegelemiseks. Tõdemus, et laste ja noorte alkoholitarbimine on Eestis probleemiks, peab olema reklaamipiirangute keskmes, näiteks tuleb vähendada reklaami nähtavust noortele ja lastele Minu arvates on ka piirangud reklaami sisule ebapiisvad. Tänane reklaam põhineb eelkõige nautlemisel ja ei sisalda teavet ohtudest, mis on seotud tarbimisega.

Helmer Jõgi, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Õpetajate Leht

Tallinn vajab uusi võimalusi kultuuriürituste korraldamiseks.

23. jaanuar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Helmer Jõgi
23. jaanuaril arutas Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni ja Res Publica fraktsiooni esitatud Riigikogu otsust „Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele”. Otsusega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek algatada Sakala keskuse hoonestusõiguse lepingu lõpetamine ja leida uus lahendus kultuurikeskuse rajamiseks. Hääletamise tulemusel ei saanud eelnõu Riigikogu toetus. Esitasin meie fraktsiooni arvamuse alljärgnevas ettekandes.

Sakala keskusega seotud problemaatikale on võimalik läheneda mitmeti. Ajakirjanduse ja poliitikute sõnavõttudes on enim esile pääsenud kaks lähenemist.

Üks võimalus on vaielda selle üle, kas Rävala pst. 12 lammutus- või ehitusluba on seaduslik või mitte. Selle joone esindajad väidavad, hoonestusõiguse lepingu seadmisele (11.07.2003) järgnenud aastatel antud eksperthinnangud ja spetsialistide arvamused ei oma õiguslikku tähendust, sest eksperdid võivad eksida ja oma otsuseid muuta. Oluline on vaid hoonestusõiguse leping ja Tallinna Linnavolikogu poolt aastal 2000 kinnitatud detailplaneering. Nende kahe dokumendi võrdlemine võimaldab neil väita, et lepingu punkti 4.2 on rikutud, mis annab aluse ühepoolseks lepingu lõpetamiseks. Ka minister Palmaru möönis, et kahetsusväärselt jäi ehitustehniline ekspertiis õigeaegselt tegemata. Sealt algavad vaidlused hoone võimaliku lammutamise seaduslikkusest. Sellest loogikast lähtuv vastukampaania on pärssivalt mõjunud krundile kaasaegse kultuuri-, konverentsi- ja vabaajakeskuse rajamisele.

Hoopis teise tee on valinud need poliitikud, kes toetavad mõtet, et Sakala keskuse hoone, rahvasuus „Karla katedraal”, on suure kunstilise väärtusega arhitektuurišedööver ning teda ei tohiks üldse puutuda. Tahtmatult meenuvad ajad, kui rahva hulgas ironiseeriti, et Raine Karpi tehtu on Karl Vaino poolt „lennukalt” punase pliiatsiga ümber joonistatud. Moskva raha jagus ju piisavalt, et Rahvusteater Estonia vastas see tölplus püsti panna.

Kuna selle mõtteviisi esindajatele ei mahu pähe erakapitali toel rajatava kultuurikeskuse võimalus, siis nad eelistaksis hoopiski niiöelda „õilsatel kavatsustel” hoone müüki. Ühe võimalusena on pakkunud seda hoonestusõiguse lepingu lõpetamise eelnõu algatajad. Müügihuvi eelistamine algsele ideele jätaks meid hoopiski ilma toimivast kultuurikeskusest. Bremeni linna moosekantidega ei kohtu me ainult muinasjutus vaid ka reaalses elus.

Muidugi on täna võimalik otsustada ja lõpetada hoonestusõiguse leping. Otsuse aluseks saab olla vaid pädev hinnang, kui suures osas on lepingut rikutud. Kui täna üks osa poliitilistest jõududest ei taha aktsepteerida mitmeid ekspertide ametlike hinnanguid keskuse osalise lammutamise möödapääsmatusest, siis ka rikkumiste ulatus on alati vaidlustatav.

Õigusriigis saab taolisis vaidlusi lahendada vaid kohus. Enne kohtuvaidlustesse laskumist peab riigil olema põhjalik analüüs eeldatavates kahjunõuetest ning õiguslikest võimalustest. Ilma nende analüüsideta on eelnõu poliitiliselt mõttetu, sest otsused peab tegema järgmise valitsuse kultuuriminister. Paraku on tajutav, et eelnõu esitajad ei soovi keerukat küsimust lahendada vaid arvestavad eelkõige lähenevate valimistega.

Reformierakonna fraktsioon ei saa eelnõud toetada, sest me lähtume 2003 a. otsusest, et Rävala 12 monofunktsionaalse hoone asemele peab tulema toimiv ja kaasaegne kultuurikeskus.

Meil ei ole alust arvata, et ehitusprojektis on võimalik eirata Muinsuskaitsenõukogu Arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu otsust, et interjööri väärtuslik osa tuleb säilitada. Loodame, et spetsialistid leiavad sobiva lahenduse 15. aprilliks nii, et kavandatav hoone kannaks 55% ulatuses kultuurifunktsiooni. Kompromiss hoone osalise säilitamise ja hoone uute funktsioonide vahel on võimalik.

Eelnõu algatajate ettepanekut meenutab ratsaväe rünnakut keeruliseksaetud Sakala keskuse problemaatikale. Riigikogu ei saa jõuga lõpetada tsiviilõiguslike lepinguid. Sümpaatne ja õigusriiki iseloomustav on arhitektuurikriitiku Urmas Oja mõte: „rahvas peab aru saama, mis toimub ja probleemi võimaldatakse lahendada spetsialistidel."

Helmer Jõgi, Riigikogu kultuurikomisjoni liige