Arhiiv ‘Igor Gräzin blogi Reformilehel’ Teemas

EESTI POLITSEI JA PROKURATUUR, Juriidiline näidis-intervjuu

28. veebruar 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Igor Gräzin
Ajal, kus klatshi tasemel esitatud kahlustus võib inimese avalikkuse silmis süüdi mõista aastaiks (kas Reiljani kinniminekut ei lubatud mitte üle-minevaseks jõuluks? Ja pr. Tuikosoo arreteerimist vaat-et kohe?) ja kus kõigele sellele lisaks lajatas poolametlik krimninaalsüüdistus nagu välk selgest taevast treeningule viimast lihvi andvale tippsportlasele, sai lõplikult selgeks tõde, millele vanameister Juhan Peegel oli sõnastanud: inimese ja kärbse ühine omadus on see, et mõlemaid saab ajalehega maha lüüa.

Juriidiline näidis-intervjuu

 

Ajal, kus klatshi tasemel esitatud kahlustus võib inimese avalikkuse silmis süüdi mõista aastaiks (kas Reiljani kinniminekut ei lubatud mitte üle-minevaseks jõuluks? Ja pr. Tuikosoo arreteerimist vaat-et kohe?) ja kus kõigele sellele lisaks lajatas poolametlik krimninaalsüüdistus nagu välk selgest taevast treeningule viimast lihvi andvale tippsportlasele, sai lõplikult selgeks tõde, millele vanameister Juhan Peegel oli sõnastanud: inimese ja kärbse ühine omadus on see, et mõlemaid saab ajalehega maha lüüa. Muide, vähemalt Rahnu loos pole ajakirjandust küll milleski süüdistada: lobisev uurija ja politseinik on ajakirjaniku õnnelik leid ja mitte tema patt. Kuigi Rahnu süüditunnistamine EOK ja Kergejõustiku Liidu poolt tuli küll kaugete aegade õuduste meenutustena: need sportlaste (?) huve teenivad seltsid mõistisd omamehe süüdi vähema vaevaga kui omaaegsed Trotski sõjatribunalid (vt. Babeli novelle!), milledes kahtlustuse esmase tekkimise ja mahalaskmise vahele ei tohtinud jääda üle 15 minuti…

Kerisin omal vanal krigiseval videomakil udust linti, kuhu oli kogemata peale jäänud Aruba prokuröri Karin Jensseni intervjuu Natalee Holloway oletatavas mõrva-asjas. Kes pole asja tähele pannud (kuigi ka Eestis jooksis teema läbi seoses sellega, et Aruba on eesti eurostaari Dave Bentoni kodumaa!), kordan: noor ja kaunis Ameerika üliõpilasneiu sõitis läinud suvel puhkama päikselisele saarele, kus ta pärast üht seltskondlikku koosviibimist kadunks jäi. Oletati igat, seksuaalmõrvast õnnetusjuhtumini merel. Igatahes on tänaseks, üle poole aasta hiljem, leitud ühe juba tollal kahtlustatud noormehe (van der Sloot) vastu salaja tehtud lindistus, mis nagu peaks mõrvaversiooni kinnitama. Koos oma kahe kaaslasega tegi ta juba eeluurimise ajal ühe lühitiiru vanglassegi, aga pääses ruttu vabaks süütõendite puudumisel. Kuid tollal... kas kujutaksite pealkirju meie ajalehtedes ja portaalides, seda intervjuude ja artiklite lademeid sedavõrd glamuurse ja seksika loo ümber? Ei julge mõeldagi.

 

Aga lindile jäi mul kogemata viletsa kvaliteediga salvestus, mille nimetasin. Vabas tõlkes siis umbes nii:

Küsimus (ajakirjanikult):  Kas on alust arvata, et Miss Holloway on surnud?

Vastus (prokurörilt): Tahame loota, et see pole nii, kuid meil puuduvad seda lootust kinnitavad faktid.

K: Kas on tegemist mõrvaga?

V: Vastus tuleneb eelmisest.

K: Meile on teada, et te uurite eeskätt mõrvaversiooni, on see nii?

V: Versioone on mitmeid ja me ei heida neist ühtegi kõrvale enne kui pole veendunud, et see paika ei pea.

K: Mõrvas kahtlustatakse kolme noormeest, kes Natalee’d viimati nägid, kas ei?

V: Meie ei kahtlusta kedagi, kuid see, mida need kolm härrasmeest teada võivad, pakub meile kindlasti huvi.

K: Kahtlusalused on kinni peetud?

V: Kordan, me ei kahtlusta kedagi, kuid nende kolme noormehe kohta võin öelda, et palusime neil jääda uurimisorganite käsutusse.

K: Ja kõik?

V: Meie juristid soovitasid neil meie tulevaste vestluste juures kasutada oma advokaate.

K: Kas need noormehed on arreteeritud?

V: Kui soovite, siis võiks seda ka nii nimetada, aga see liikumisvabaduspiirang on ajutine ega heida neile vähimatki kahtlusevarju.

K: Kas kahtlustatavalt on leitud võimaliku ohvri DNA jälgi?

V: Kardan, et see võiks olla küsimus politseile, aga kuna neil on nii palju tööd, siis kardan, et nad nad ei leia aega teiega kohtumiseks. Dzhentelmenid, kahjuks pean ma tõesti vabandama, aga - töö ootab. Igatahes, aitäh tulemast ja head päeva!

 

Nagu öeldud, üks nimetatud kolmest osutuski hiljem vist mõrvariks, aga kujutage nüüd ette: kas meie õiguskaitse organites oleks leida inimest, kes andnuks niisguse intervjuu ja seejuures oleksid kõik tema kolleegid lihtsalt vait? Nagu nende amet nõuab. Ma pole selles kindel.

EESTI POLITSEI JA PROKURATUUR, Juriidiline näidis-intervjuu

28. veebruar 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Igor Gräzin
Ajal, kus klatshi tasemel esitatud kahlustus võib inimese avalikkuse silmis süüdi mõista aastaiks (kas Reiljani kinniminekut ei lubatud mitte üle-minevaseks jõuluks? Ja pr. Tuikosoo arreteerimist vaat-et kohe?) ja kus kõigele sellele lisaks lajatas poolametlik krimninaalsüüdistus nagu välk selgest taevast treeningule viimast lihvi andvale tippsportlasele, sai lõplikult selgeks tõde, millele vanameister Juhan Peegel oli sõnastanud: inimese ja kärbse ühine omadus on see, et mõlemaid saab ajalehega maha lüüa.

Juriidiline näidis-intervjuu

 

Ajal, kus klatshi tasemel esitatud kahlustus võib inimese avalikkuse silmis süüdi mõista aastaiks (kas Reiljani kinniminekut ei lubatud mitte üle-minevaseks jõuluks? Ja pr. Tuikosoo arreteerimist vaat-et kohe?) ja kus kõigele sellele lisaks lajatas poolametlik krimninaalsüüdistus nagu välk selgest taevast treeningule viimast lihvi andvale tippsportlasele, sai lõplikult selgeks tõde, millele vanameister Juhan Peegel oli sõnastanud: inimese ja kärbse ühine omadus on see, et mõlemaid saab ajalehega maha lüüa. Muide, vähemalt Rahnu loos pole ajakirjandust küll milleski süüdistada: lobisev uurija ja politseinik on ajakirjaniku õnnelik leid ja mitte tema patt. Kuigi Rahnu süüditunnistamine EOK ja Kergejõustiku Liidu poolt tuli küll kaugete aegade õuduste meenutustena: need sportlaste (?) huve teenivad seltsid mõistisd omamehe süüdi vähema vaevaga kui omaaegsed Trotski sõjatribunalid (vt. Babeli novelle!), milledes kahtlustuse esmase tekkimise ja mahalaskmise vahele ei tohtinud jääda üle 15 minuti…

Kerisin omal vanal krigiseval videomakil udust linti, kuhu oli kogemata peale jäänud Aruba prokuröri Karin Jensseni intervjuu Natalee Holloway oletatavas mõrva-asjas. Kes pole asja tähele pannud (kuigi ka Eestis jooksis teema läbi seoses sellega, et Aruba on eesti eurostaari Dave Bentoni kodumaa!), kordan: noor ja kaunis Ameerika üliõpilasneiu sõitis läinud suvel puhkama päikselisele saarele, kus ta pärast üht seltskondlikku koosviibimist kadunks jäi. Oletati igat, seksuaalmõrvast õnnetusjuhtumini merel. Igatahes on tänaseks, üle poole aasta hiljem, leitud ühe juba tollal kahtlustatud noormehe (van der Sloot) vastu salaja tehtud lindistus, mis nagu peaks mõrvaversiooni kinnitama. Koos oma kahe kaaslasega tegi ta juba eeluurimise ajal ühe lühitiiru vanglassegi, aga pääses ruttu vabaks süütõendite puudumisel. Kuid tollal... kas kujutaksite pealkirju meie ajalehtedes ja portaalides, seda intervjuude ja artiklite lademeid sedavõrd glamuurse ja seksika loo ümber? Ei julge mõeldagi.

 

Aga lindile jäi mul kogemata viletsa kvaliteediga salvestus, mille nimetasin. Vabas tõlkes siis umbes nii:

Küsimus (ajakirjanikult):  Kas on alust arvata, et Miss Holloway on surnud?

Vastus (prokurörilt): Tahame loota, et see pole nii, kuid meil puuduvad seda lootust kinnitavad faktid.

K: Kas on tegemist mõrvaga?

V: Vastus tuleneb eelmisest.

K: Meile on teada, et te uurite eeskätt mõrvaversiooni, on see nii?

V: Versioone on mitmeid ja me ei heida neist ühtegi kõrvale enne kui pole veendunud, et see paika ei pea.

K: Mõrvas kahtlustatakse kolme noormeest, kes Natalee’d viimati nägid, kas ei?

V: Meie ei kahtlusta kedagi, kuid see, mida need kolm härrasmeest teada võivad, pakub meile kindlasti huvi.

K: Kahtlusalused on kinni peetud?

V: Kordan, me ei kahtlusta kedagi, kuid nende kolme noormehe kohta võin öelda, et palusime neil jääda uurimisorganite käsutusse.

K: Ja kõik?

V: Meie juristid soovitasid neil meie tulevaste vestluste juures kasutada oma advokaate.

K: Kas need noormehed on arreteeritud?

V: Kui soovite, siis võiks seda ka nii nimetada, aga see liikumisvabaduspiirang on ajutine ega heida neile vähimatki kahtlusevarju.

K: Kas kahtlustatavalt on leitud võimaliku ohvri DNA jälgi?

V: Kardan, et see võiks olla küsimus politseile, aga kuna neil on nii palju tööd, siis kardan, et nad nad ei leia aega teiega kohtumiseks. Dzhentelmenid, kahjuks pean ma tõesti vabandama, aga - töö ootab. Igatahes, aitäh tulemast ja head päeva!

 

Nagu öeldud, üks nimetatud kolmest osutuski hiljem vist mõrvariks, aga kujutage nüüd ette: kas meie õiguskaitse organites oleks leida inimest, kes andnuks niisguse intervjuu ja seejuures oleksid kõik tema kolleegid lihtsalt vait? Nagu nende amet nõuab. Ma pole selles kindel.

KLASSIVÕITLUS, Dracula

29. jaanuar 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Igor Gräzin
Vampiirist Draculast peaksid küll teadma kõik, kui mitte (iseendastki väga hea) raamatu, siis Fank Coppola 1992. aasta filmi järgi. Kuidas aga ei kulgeks ka müütilise tegelase elu ekraanil ja kirjanduses, on tal olemas oma reaalne ajalooline prototüüp: Wallachia XV sajandi valitseja krahv Vlad III Dracula.

Krahv Dracula töölisvere kallal?

 

Vampiirist Draculast peaksid küll teadma kõik, kui mitte (iseendastki väga hea) raamatu, siis Fank Coppola 1992. aasta filmi järgi. Kuidas aga ei kulgeks ka müütilise tegelase elu ekraanil ja kirjanduses, on tal olemas oma reaalne ajalooline prototüüp: Wallachia XV sajandi valitseja krahv Vlad III Dracula. Aga reaalsete ja üldiselt kindlasti süütute aadlike dünastias toimus kümnekonna aasta eest liigutav pööre: mees, kes kannab tolle kurikuulsa vereimeja aadlinime ja päritolu, asutas 90.-te aastate alul omanimelise fondi. Heategevusliku! Kasutades oma kuulsat nime kutsub fond annetama verd leukoosi ja muid verehaigusi põdevate laste heaks! Vastuseks tehtud annetuse eest saab lahke doonor tõelise krahv Dracula pitsati ja allkirjaga tõendi selle kohta, et ta kuulsaimale vereimejale on verd annetanud…

Mulle poleks meenunudki see väike, aga liigutav episood, kui ma poleks pidanud viimastel nädalatel seoses töölepingu seaduse muutmise eel-projektiga kuulama ametühingulisi jutte kapitalistidest-vereimejatest ja kapitalistliku kasumi eest verd ja higi valavast eesti proletariaadist. (Vene omast kah – kõigi maade kõige kaotanud proletaarlsatel pole teatavasti ka rahvust, see on Kommunistliku Partei manifesti viimasel leheküljel ära võetud.)

 

Mul pole raske ette kujutada tänaste Eesti tillu-ametühingute ambitsioonikate juhtide visiooni neile meeldivas maailmas. Suured tahmunud tehasekorstnad, vabrikuvilede ja rauastantside helide virvarr, tuhanded ja tuhanded tahmunud nägude, karmide silmade ja sügavalt vabadusse uskuva südamega töölised lippude all nõudmas 8-tunnilist tööpäeva, uut palka, kapitalistide vere-imejate minemakihutamist… ja meie ametühingujuhid selle voogava massi kohal sütitavaid kõnesid rääkimas („kas mitte teie kätega, töölised, pole see kõik siin loodud? kas mitte teie pole nende rikkuste õiged ja seaduspärased omanikud?”) ja igal hetkel kantamas rahvavõimu kõige kõrgematesse sfääridesse: veelgi suurematesse kabinettidesse ja veelgi suurematele miitingutele. Võimas, mis? Või veel. Katsu sa sellele vastu seista.

Jäin ka ise kuidagi unelema… aga siis ärkasin üles ja hakkasin mõtlema mitte suurtele rauavabrikutele ja tehaseviledele, vaid neilesamadele tootjatele, kes ilma suurema kisata teevad tööd minu omaenese valimisringkonnas Jõgeva- ja Tartumaal. Tuli meelde kümmekond ettevõtet, mis annavad välja keskmiste mõõdu, ülejäänud… tahvlitehas Põltsamaa teeristl, paaditöökojad Kallastel……… keskeltläbikuni 10 töötajat, saekaater ja kaminakütte toote tsehh Alatskivil… Siin ta ongi, see tänapäevane eesti normaalne ja domineeriv eesti tootmine. Väike, õdus, kvaliteetne, kaasaegne. Ja üldiselt ka – inimlik. Sissetulekute vahe pere- ja töömehe vahel – nii nagu ta on. Ainult et peremehe tööpäevad on topeltpikad ja puhkusi ei juhtu sageli olemagi. Sest kõigepealt tuleb tal ära teha töölise töö ja siis – juhtimise ja turustamise töö sinna otsa. Tunnistan, et ma ei tea juhtumit (tõsi, üks, too päästevestide oma maha arvata), kus konflikt oleks tõusnud sellest, et kapitalist, lurjus, kurnab ja meie – töölised- nuumame teda oma sunnitööga.

Üks eestlasi rahvusjooni on see, et seadus on seadus ja seda peab pidama. (Loen juhtumisi just nüüd uuesti „Mahtra sõda”, soovitan teistelegi juristidele!) Ja kaup on kaup. Kui töömehe kaup on kokku lepitud ja käed löödud, siis on ka asi klaar, mitu musta kassi hiljem ka läbi ei jookseks. Aga tähtis on seegi: istutakse ühes paadis ja kõige hullem on see, kui „peremees” ehk „vana” enam töötuba pidada ei jõua või ei viitsi – siis on läinud kõik, nii töökohad kui ka teenistus – vähemalt see, mis oli senimaani.

Töölise poole pealt ei muuda uus töölepinguseadus vaat’ et midagi - tema senised tingimused olid kaugelt üle nendest minimaalsetest, mida seadus käskis. Küll tuleb juurde aga muud. Võimalusi ja õigusi ümber õppida ja meelepärast (mitte ükskõik missugust!) tööd leida. See tähendab, et kasvavad kindlustajate ja riigi kohustused tagada ümberõpe ja leida töökoht. Ka tööandja peab vajadusel tagama töötajale piisavalt vaba aega uue töökoha otsinguiks.

Nii et mitte selles pole asi, vaid hoopis selles, et luua tingimused inimeste kiiremaks liikumiseks tagasi tööle pärast seda, kui vana töökoht on kadunud. Ja ta kipub kaduma nagu kipub kaduma vana maailma aeglane tiksumine. Olen kindel, et keevitaja töökohavahetused on sagedasemad kui tuumafüüsiku omad, aga vaadates oma ameerika kolleegide elulugusid avastasin, et neilgi on seljataga töötamist 5-6ülikoolis. Mul on kahju sellest väikesest ja õdusast maailmast, milles me elasime ja mistahes ringisõitmine on muutunud tüütuks, aga niisuguseks on läinud elu. Ja seda kõigile: nii tööandjale kui töövõtjale. Kusjuures pole veel teada, kes suudab keda rohkem hirmutada: kas „peremees” vallandamise või töömees – „kaabu kergitamisega”?

KLASSIVÕITLUS, Ametiühingud

29. jaanuar 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Igor Gräzin
Ametühingud: buu…buuu…buuu… nagu tegi Karlsson siis, kui ta maailma parimat tonti mängis. Nüüd on seda ajaviidet, aga ilma huumorita, hakanud harrastama teatud väikese osakese eesti tööliskonna juhid. Unustades, et nad esinadavad vaid kümnendikku Eesti töötavast rahvast.

 

Ametühingud: buu…buuu…buuu…

 

nagu tegi Karlsson siis, kui ta maailma parimat tonti mängis. Nüüd on seda ajaviidet, aga ilma huumorita, hakanud harrastama teatud väikese osakese eesti tööliskonna juhid. Unustades, et nad esinadavad vaid kümnendikku Eesti töötavast rahvast. Nende haardeulatusest välja jäävat tavarahvast hakati ahastusse ajama – seoses uue töölepingu seaduse projektiga. Rõhutan: projektiga. Ja kui vaidlemise enese ärahoidmiseks isegi miitinguid kokku kutsutakse (tõsi, vaba rahvast oli Tallinnas tööajal alla 100 inimese), siis ma ei teagi kas – naerda või… nutta. Sest miiting tähendab seda, et 90%-l eesti töötajatest, kes ametühingutest midagi kuuldagi ei taha, keelatakse isegi mõtte avaldamine ära.

Töölepingu reformile pühendatud telesaates sotsialist Nestor ütleski: ametühingud kavatsevad kaitsta (kelle eest? jääkaru Tallinna looma-aias on endiselt puuris ja rohkem vaenlasi ma ei tea) ka neid töölisi, kes ametühingutesse ei kuulu! No ma küsin: kes neile selle õiguse andis? Oletame, et mina – ütleme – mehaanik – sõlmin töökoja ülemusega lepingu aastase koondamistoetuse peale ja palga peale 25 tuhat krooni ja ületundide eest topelttasu… Ei, ütlevad ametühingud, kollektiivleping, mille meie sinusuguse turaka eest ära teeme, lubab toetust üheks kuuks, palka 13 tuhande ligi ja ületunnid lõpetame hoopis ära… Kuidas meeldib?

Muide, üks asi, mida ametühing veel ära ei unusta, on liikmemaks ja omaenese ülemuste palgad ja muud mõnud: mida vähem liikmeid, seda raskemalt tuleb ju koort liikmete pealt riisuda…

Need, kelle vahutavast suust kuuleme me sellest, kuidas töölepingureform (millega – uskuge ometi! – olid nõus ka sotsialistid siis, kui nad valitsusse tahtsid) tööinimest “koorib” pole vist tavalist Eesti ettevõtet näinud muidu, kui viimati kinoringvaatest “Nõukogude Eesti”. 88% Eesti firmdest on mikroettevõtted – 5-10 töötajaga, kus omaniku ja mitteomanike suhted on kõike muud, kui klassivaen. Ei noh, ütlemist ja viltuvaatamist tuleb ikka ette, aga – n.ö., perekonna sees. Ülemäärased (majandusliku tegevusega mittetagatud) väljamaksed viivad pankrotti, laiskvorsti pole mõtet endi hulgas pidada ja meestele tuleb maksta palka, mida nad väärt on, mille nad on välja teeninud ja milles on kokkulepitud. Ilma Tallinna luksusametühingute ahne vahelesegamiseta.

Selles väikeses ettevõttes, millest ma räägin ja millistest Jõgevamaa tegelikult koosnebki, tähendavad nii “peremehe” ahnus kui ka heldus seda, et töö kaotavad kõik (esimesel juhul lähevad mehed ära, teisel ei jõua ettevõte ennast ülal pidada).

Sihukeses väikeses ettevõttes kujunevad parimad suhted ikkagi siis, kui inimesed – ühe-küla-mehed-ju! – omavahel räägivad ja on nõus omavahel ühist koormat vedama. Vaat’ selles ongi uue töölepinguseaduse esimene mõte: tööleping saab olema selline, nagu inimesed seda ise tahavad ja endile välja räägivad ning seaduses on kirjas vaid see, millest halvemaks vastastikused tingimused minna ei tohi.

Jutt sellest, et töölepingutes saab miski olema tasakaalust (?) väljas (!), on udutamine: kuna tööleping on vaid üks osakene tsiviilõigusest, siis ilmselt tasakaalustamatu leping mistahes vallas on lihtsalt otsast peale kehtetu.

Niisiis esimene rahva hirmutamise põhjus on nüüd teada: ilma hirmuta rahvast ametühingutesse ei aja (ei aja tegelikult hirmugagi!), aga siis pole ju ka ametühingute ülemusi enam vaja… meie saame sellest aru, aga nemad – mitte. Aga see on alles esimene teema. Töölepingust räägime varsti edasi. Aga seniks: rahulikku tööd ja rahulikke unesid: karta pole midagi.

 

KLASSIVÕITLUS, Dracula

29. jaanuar 2008 Artikli originaal asub siin aadressil / Igor Gräzin
Vampiirist Draculast peaksid küll teadma kõik, kui mitte (iseendastki väga hea) raamatu, siis Fank Coppola 1992. aasta filmi järgi. Kuidas aga ei kulgeks ka müütilise tegelase elu ekraanil ja kirjanduses, on tal olemas oma reaalne ajalooline prototüüp: Wallachia XV sajandi valitseja krahv Vlad III Dracula.

Krahv Dracula töölisvere kallal?

 

Vampiirist Draculast peaksid küll teadma kõik, kui mitte (iseendastki väga hea) raamatu, siis Fank Coppola 1992. aasta filmi järgi. Kuidas aga ei kulgeks ka müütilise tegelase elu ekraanil ja kirjanduses, on tal olemas oma reaalne ajalooline prototüüp: Wallachia XV sajandi valitseja krahv Vlad III Dracula. Aga reaalsete ja üldiselt kindlasti süütute aadlike dünastias toimus kümnekonna aasta eest liigutav pööre: mees, kes kannab tolle kurikuulsa vereimeja aadlinime ja päritolu, asutas 90.-te aastate alul omanimelise fondi. Heategevusliku! Kasutades oma kuulsat nime kutsub fond annetama verd leukoosi ja muid verehaigusi põdevate laste heaks! Vastuseks tehtud annetuse eest saab lahke doonor tõelise krahv Dracula pitsati ja allkirjaga tõendi selle kohta, et ta kuulsaimale vereimejale on verd annetanud…

Mulle poleks meenunudki see väike, aga liigutav episood, kui ma poleks pidanud viimastel nädalatel seoses töölepingu seaduse muutmise eel-projektiga kuulama ametühingulisi jutte kapitalistidest-vereimejatest ja kapitalistliku kasumi eest verd ja higi valavast eesti proletariaadist. (Vene omast kah – kõigi maade kõige kaotanud proletaarlsatel pole teatavasti ka rahvust, see on Kommunistliku Partei manifesti viimasel leheküljel ära võetud.)

 

Mul pole raske ette kujutada tänaste Eesti tillu-ametühingute ambitsioonikate juhtide visiooni neile meeldivas maailmas. Suured tahmunud tehasekorstnad, vabrikuvilede ja rauastantside helide virvarr, tuhanded ja tuhanded tahmunud nägude, karmide silmade ja sügavalt vabadusse uskuva südamega töölised lippude all nõudmas 8-tunnilist tööpäeva, uut palka, kapitalistide vere-imejate minemakihutamist… ja meie ametühingujuhid selle voogava massi kohal sütitavaid kõnesid rääkimas („kas mitte teie kätega, töölised, pole see kõik siin loodud? kas mitte teie pole nende rikkuste õiged ja seaduspärased omanikud?”) ja igal hetkel kantamas rahvavõimu kõige kõrgematesse sfääridesse: veelgi suurematesse kabinettidesse ja veelgi suurematele miitingutele. Võimas, mis? Või veel. Katsu sa sellele vastu seista.

Jäin ka ise kuidagi unelema… aga siis ärkasin üles ja hakkasin mõtlema mitte suurtele rauavabrikutele ja tehaseviledele, vaid neilesamadele tootjatele, kes ilma suurema kisata teevad tööd minu omaenese valimisringkonnas Jõgeva- ja Tartumaal. Tuli meelde kümmekond ettevõtet, mis annavad välja keskmiste mõõdu, ülejäänud… tahvlitehas Põltsamaa teeristl, paaditöökojad Kallastel……… keskeltläbikuni 10 töötajat, saekaater ja kaminakütte toote tsehh Alatskivil… Siin ta ongi, see tänapäevane eesti normaalne ja domineeriv eesti tootmine. Väike, õdus, kvaliteetne, kaasaegne. Ja üldiselt ka – inimlik. Sissetulekute vahe pere- ja töömehe vahel – nii nagu ta on. Ainult et peremehe tööpäevad on topeltpikad ja puhkusi ei juhtu sageli olemagi. Sest kõigepealt tuleb tal ära teha töölise töö ja siis – juhtimise ja turustamise töö sinna otsa. Tunnistan, et ma ei tea juhtumit (tõsi, üks, too päästevestide oma maha arvata), kus konflikt oleks tõusnud sellest, et kapitalist, lurjus, kurnab ja meie – töölised- nuumame teda oma sunnitööga.

Üks eestlasi rahvusjooni on see, et seadus on seadus ja seda peab pidama. (Loen juhtumisi just nüüd uuesti „Mahtra sõda”, soovitan teistelegi juristidele!) Ja kaup on kaup. Kui töömehe kaup on kokku lepitud ja käed löödud, siis on ka asi klaar, mitu musta kassi hiljem ka läbi ei jookseks. Aga tähtis on seegi: istutakse ühes paadis ja kõige hullem on see, kui „peremees” ehk „vana” enam töötuba pidada ei jõua või ei viitsi – siis on läinud kõik, nii töökohad kui ka teenistus – vähemalt see, mis oli senimaani.

Töölise poole pealt ei muuda uus töölepinguseadus vaat’ et midagi - tema senised tingimused olid kaugelt üle nendest minimaalsetest, mida seadus käskis. Küll tuleb juurde aga muud. Võimalusi ja õigusi ümber õppida ja meelepärast (mitte ükskõik missugust!) tööd leida. See tähendab, et kasvavad kindlustajate ja riigi kohustused tagada ümberõpe ja leida töökoht. Ka tööandja peab vajadusel tagama töötajale piisavalt vaba aega uue töökoha otsinguiks.

Nii et mitte selles pole asi, vaid hoopis selles, et luua tingimused inimeste kiiremaks liikumiseks tagasi tööle pärast seda, kui vana töökoht on kadunud. Ja ta kipub kaduma nagu kipub kaduma vana maailma aeglane tiksumine. Olen kindel, et keevitaja töökohavahetused on sagedasemad kui tuumafüüsiku omad, aga vaadates oma ameerika kolleegide elulugusid avastasin, et neilgi on seljataga töötamist 5-6ülikoolis. Mul on kahju sellest väikesest ja õdusast maailmast, milles me elasime ja mistahes ringisõitmine on muutunud tüütuks, aga niisuguseks on läinud elu. Ja seda kõigile: nii tööandjale kui töövõtjale. Kusjuures pole veel teada, kes suudab keda rohkem hirmutada: kas „peremees” vallandamise või töömees – „kaabu kergitamisega”?