Arhiiv ‘Imre Sooäär blogi Reformierakond’ Teemas

Kreeka murede ristteel

18. mai 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Imre Sooäär
Olin möödunud nädala riigikogu delegatsiooni koosseisus Ateenas Euroopa mereregioonide kaitse konverentsil. Seal kuuldu ja nähtu pani mind tõsiselt muretsema Euroopa oleviku ja tuleviku pärast.
Me kuuleme iga päev meediast Kreeka raskustest oma finantsprobleemide lahendamisel. Aga kreeka murekoorem on palju suurem, kui meediapildis paistab. Lisaks tohututele eelarvelistele pingutustele, mida aastaid üle oma võimete elanud Kreeka peab tegema, et riiki pankrotist päästa, on Kreekal ka sotsiaalsete probleemide rägastik, mis kiiret lahendamist ootab.

Kreeka suurimad sotsiaalpoliitilised probleemid tulenevad paljuski tema geopoliitilisest positsioonist.

Kreeka asub migratsiooni ristteedel. Aasiast, Aafrikast ja Ida-Euroopast voolab Kreekasse tohutu probleemide voog - illegaalsed immigrandid, inimkaubandus, salakaubad, narkootikumid ja relvad. Igal aastal on Kreekas menetluses 250 000 vastavasisulist kaasust. Kreekal on ka väga pikk merepiir. Koos maismaa ja 3000 saarega on see kokku 16500 kilomeetrit ehk rohkem, kui Rootsist Egiptuseni. Kreeka piir on ühtlasi ka Euroopa Liidu välispiir, mille kaitsmine on Kreekale tõsine väljakutse.

Ateenas toimunud Euroopa Kaitse- ja Julgeoleku Assamblee seminari Euroopa mereteede kaitse teemal, avas Kreeka rahvastikukaitse minister Michalis Chrysohoidis. Ta ütles: “Illegaalne migratsioon ja sellega kaasnev on Kreeka jaoks humanitaarkatastroof. Inimesed tulevad peamiselt Aasiast, Afganistanist, Pakistanist, Iraanist, Iraagist ja Aafrikast. Organiseeritud kurjategijate võrgustikud, kes neid vahendavad, ei peatu millegi ees. See on tuhandete inimeste valu iga päev, mida me tunneme. Tihti visatakse naised ja lapsed laevadelt üle parda, kust Kreeka piirivalve neid üles korjab.”

Enamik paadipõgenikest tahavad minna edasi teistesse Euroopa riikidesse ja kasutavad Kreekat ainult hüppelauana. Illegaalne sisseränne on viimase kümne aastaga kasvanud üle 1300%. Minister lisas, et Kreeka majutab iga päev 12% oma rahva arvust illegaalsete migrantidena. See on tohutu hulk inimesi, mis on täiendavaks koormaks Kreeka riigile. Osad neist integreeruvad Kreekas, aga praegune majandus- ja finantskriis teeb riigile nende vastuvõtmise äärmiselt raskeks. See toob kaasa veel suurema tööpuuduse, kuritegevuse kasvu ja sotsiaalsed probleemid.

Ka Balkanimaad on tihti vahendusriikideks. Sealtkaudu tekivad peamiselt inimkaubanduse, relva- ja narkokaubandusega seotud probleemid. Ohvrid on sageli kaitsetud naised ja lapsed. Kümned tuhanded põgenikud tulevad igal aastal läbi Türgi, keda ministri sõnul Türgi ei kontrolli ega tee midagi selleks, et migrantide läbivoolu takistada. “Oleme viimase üheksa aasta jooksul palunud Türgil 80 000 migranti tagasi võtta, aga Türgi on sellest keeldunud.  Euroopa Liit peab Türgit majanduslikult toetama, et nad ise suudaksid kontrollida oma piire ja migratsiooniprobleemidega tegeleda,” lausus minister.

70% Euroopa Liidu illegaalsest immigratsioonist leiab aset Kreekas ja sellest omakorda lõviosa tuleb läbi Türgi. Euroopa Liit peaks Kreeka arvates ühiselt Egeuse merel kaitset tugevdama, kuna need samad probleemid valguvad läbi Kreeka edasi kõigisse Euroopa riikidesse. Somaaliast tulevad rahvavood on ministri sõnul kõige keerulisem migrantide grupp. Piraatlus ja inimkaubandus on muutunud massiliseks. Kreeka jaoks on tohutu kulu ka see, et oma väljapääsud Euroopasse sulgeda, sest need, kes on kord riiki sisse pääsenud, püüavad varem või hiljem põhja poole edasi minna. Piirivalve ja politsei tööd raskendavad keele-, humanitaarabi- ja meditsiiniabi probleemid.

Kreeka parlamendi spiiker Philippi’s Petsalnikos ütles Euroopa rahvusparlamentide esindajatele, et võitlemine illegaalse tegevusega Kreeka meredel on riigi üks peamisi prioriteete. Ometi on sellest tulenev probleemide hulk nii suur, et Kreeka ei saa nendega enam üks hakkama. “Paljud inimesed riskivad oma eluga, tulles parvedel ja kummipaatidel. Meil on vaja neid toita, anda arstiabi, leida eluase ja luua neile võimalused integreerumiseks või tagasi saata. Aga kuhu? “  Kreeka vajab hädasti koostööd ja abi teistelt Euroopa riikidelt nende valuliste probleemide lahendamisel. Murekoorem mõjutab tugevalt omakorda riigi majandust ja võimekust välislaene tagasi maksta, sest illegaalsed immigrandid toovad kaasa varimajanduse ja kuritegevuse kasvu.

Ateena tänavatel kõndides näed igal sammul inimesi, kelledest paljud on nende tegevuse ja keeleoskamatuse tõttu ilmselt samuti illegaalsed immigrandid. Mõnes mõttes näeb tänavakaubandus välja nagu meie Kadaka turg kümme aastat tagasi. Virnade kaupa kuulsate brändide koopiaid, võltskäekelli, illegaalsed heli- ja videoplaate hinnaga 15-20 krooni tükk. Peamiselt mustanahalised kaupmehed põrnitsevad murelike silmadega möödujaid ja püüavad neile olematus inglise keeles Hiinas toodetud odavat kraami pähe määrida. Mõne aasta pärast on osa neist ilmselt liikunud põhja poole ja ka Eesti peab selleks valmis olema, et meie tänavapilt immigrantide sissevoolust muutub.

Ateena tänavad on iseenesest rahulikud ja inimesed ei ela pealtnäha viletsuses, sest raha on ringluses piisavalt. Paraku liigub enamus sellest siiski mustalt ja riigikassasse laekub vähe. Elu käib oma igapäevast rada. See tähendab, et restoranis sulle ametlikku arvet ei tooda ja krediitkaarti enamasti vastu ei võeta. Või kui võetakse, küsitakse käibemaksu võrra rohkem raha. Summa kritseldatakse märkmikust rebitud valgele lehele, mida kliendile kaasa ei anta. Taksod on veel suhteliselt odavad. Sõidu alustamine maksab 15 krooni ja kilomeeter 9 krooni. Kuuldavasti tegid taksojuhid aga möödunud nädalal kahepäevase streigi, kui valitsus nõudis, et nad hakkaksid kliendile tšekke esitama. Ametlikud arved ja tšekid on väga paljudes ärides ikka veel tundmatud. Ka maju ostetakse tihti sularahas! Just seetõttu pole kinnisvarahinnad palju masuga langenud, sest pankadest palju maja ostuks ei laenata. Kui oled kord avalikku sektorisse tööle saanud, on sul eluaegne teenistus garanteeritud. Korruptsioon on ühe Eesti diplomaadi sõnul meeletu ja töötajad saavad endiselt 14 palka aastas. Pensionid on kopsakad ja valitseb üldine arusaam, et riigi maksud on teisejärgulised. Neid saab maksuametnikuga ka alati "sõbralikult kokku leppida".
Pole siis ime, et riigil raha pole.

Need kõik on märgid sellest, et Kreekal võtab veel kaua aega, kuni riigikassasse ots otsaga kokkutulekuks piisavalt raha hakkaks laekuma. Aastaid on puudujääv osa kaetud lihtsalt juurde laenamisega, aga nüüd on krediidilimiit kokku jooksnud.
Kreekas nähtu teeb meele mõruks, eriti kui veel mõelda sellele, milliseid üleinimlikke pingutusi meie siin Euro nimel peame tegema, samal ajal, kui Kreekas endiselt "pidu käib".  Ühisraha päästmise nimel peavad ülejäänud Euroopa riigid, kaasa arvatud Eesti, pidulistele oma ausalt teenitud maksurahaga appi tõttama. Loodan väga, et Jürgen Ligi seisab finantsnõuete karmistamise eest kogu Euroopa Liidus. Täna ei täida paljud lõunapoolsed liikmesmaad isegi mitte osa nendest kriteeriumitest, mis meile Euro nimel on tulnud püksirihma pingutades täita.

Lõõskava päikese all pulbitseb sellegi poolest lõunamaine elu ja Ateena tänavatel ei ole rahutustest ega kriisist täna mingit märki. Küll aga peegeldub kreeklaste silmis mure ja ebakindlus tuleviku pärast. Ükski pidu ei saa kesta igavesti!

Kreeka murede ristteel

18. mai 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Imre Sooäär
Olin möödunud nädala riigikogu delegatsiooni koosseisus Ateenas Euroopa mereregioonide kaitse konverentsil. Seal kuuldu ja nähtu pani mind tõsiselt muretsema Euroopa oleviku ja tuleviku pärast.
Me kuuleme iga päev meediast Kreeka raskustest oma finantsprobleemide lahendamisel. Aga kreeka murekoorem on palju suurem, kui meediapildis paistab. Lisaks tohututele eelarvelistele pingutustele, mida aastaid üle oma võimete elanud Kreeka peab tegema, et riiki pankrotist päästa, on Kreekal ka sotsiaalsete probleemide rägastik, mis kiiret lahendamist ootab.

Kreeka suurimad sotsiaalpoliitilised probleemid tulenevad paljuski tema geopoliitilisest positsioonist.

Kreeka asub migratsiooni ristteedel. Aasiast, Aafrikast ja Ida-Euroopast voolab Kreekasse tohutu probleemide voog - illegaalsed immigrandid, inimkaubandus, salakaubad, narkootikumid ja relvad. Igal aastal on Kreekas menetluses 250 000 vastavasisulist kaasust. Kreekal on ka väga pikk merepiir. Koos maismaa ja 3000 saarega on see kokku 16500 kilomeetrit ehk rohkem, kui Rootsist Egiptuseni. Kreeka piir on ühtlasi ka Euroopa Liidu välispiir, mille kaitsmine on Kreekale tõsine väljakutse.

Ateenas toimunud Euroopa Kaitse- ja Julgeoleku Assamblee seminari Euroopa mereteede kaitse teemal, avas Kreeka rahvastikukaitse minister Michalis Chrysohoidis. Ta ütles: “Illegaalne migratsioon ja sellega kaasnev on Kreeka jaoks humanitaarkatastroof. Inimesed tulevad peamiselt Aasiast, Afganistanist, Pakistanist, Iraanist, Iraagist ja Aafrikast. Organiseeritud kurjategijate võrgustikud, kes neid vahendavad, ei peatu millegi ees. See on tuhandete inimeste valu iga päev, mida me tunneme. Tihti visatakse naised ja lapsed laevadelt üle parda, kust Kreeka piirivalve neid üles korjab.”

Enamik paadipõgenikest tahavad minna edasi teistesse Euroopa riikidesse ja kasutavad Kreekat ainult hüppelauana. Illegaalne sisseränne on viimase kümne aastaga kasvanud üle 1300%. Minister lisas, et Kreeka majutab iga päev 12% oma rahva arvust illegaalsete migrantidena. See on tohutu hulk inimesi, mis on täiendavaks koormaks Kreeka riigile. Osad neist integreeruvad Kreekas, aga praegune majandus- ja finantskriis teeb riigile nende vastuvõtmise äärmiselt raskeks. See toob kaasa veel suurema tööpuuduse, kuritegevuse kasvu ja sotsiaalsed probleemid.

Ka Balkanimaad on tihti vahendusriikideks. Sealtkaudu tekivad peamiselt inimkaubanduse, relva- ja narkokaubandusega seotud probleemid. Ohvrid on sageli kaitsetud naised ja lapsed. Kümned tuhanded põgenikud tulevad igal aastal läbi Türgi, keda ministri sõnul Türgi ei kontrolli ega tee midagi selleks, et migrantide läbivoolu takistada. “Oleme viimase üheksa aasta jooksul palunud Türgil 80 000 migranti tagasi võtta, aga Türgi on sellest keeldunud.  Euroopa Liit peab Türgit majanduslikult toetama, et nad ise suudaksid kontrollida oma piire ja migratsiooniprobleemidega tegeleda,” lausus minister.

70% Euroopa Liidu illegaalsest immigratsioonist leiab aset Kreekas ja sellest omakorda lõviosa tuleb läbi Türgi. Euroopa Liit peaks Kreeka arvates ühiselt Egeuse merel kaitset tugevdama, kuna need samad probleemid valguvad läbi Kreeka edasi kõigisse Euroopa riikidesse. Somaaliast tulevad rahvavood on ministri sõnul kõige keerulisem migrantide grupp. Piraatlus ja inimkaubandus on muutunud massiliseks. Kreeka jaoks on tohutu kulu ka see, et oma väljapääsud Euroopasse sulgeda, sest need, kes on kord riiki sisse pääsenud, püüavad varem või hiljem põhja poole edasi minna. Piirivalve ja politsei tööd raskendavad keele-, humanitaarabi- ja meditsiiniabi probleemid.

Kreeka parlamendi spiiker Philippi’s Petsalnikos ütles Euroopa rahvusparlamentide esindajatele, et võitlemine illegaalse tegevusega Kreeka meredel on riigi üks peamisi prioriteete. Ometi on sellest tulenev probleemide hulk nii suur, et Kreeka ei saa nendega enam üks hakkama. “Paljud inimesed riskivad oma eluga, tulles parvedel ja kummipaatidel. Meil on vaja neid toita, anda arstiabi, leida eluase ja luua neile võimalused integreerumiseks või tagasi saata. Aga kuhu? “  Kreeka vajab hädasti koostööd ja abi teistelt Euroopa riikidelt nende valuliste probleemide lahendamisel. Murekoorem mõjutab tugevalt omakorda riigi majandust ja võimekust välislaene tagasi maksta, sest illegaalsed immigrandid toovad kaasa varimajanduse ja kuritegevuse kasvu.

Ateena tänavatel kõndides näed igal sammul inimesi, kelledest paljud on nende tegevuse ja keeleoskamatuse tõttu ilmselt samuti illegaalsed immigrandid. Mõnes mõttes näeb tänavakaubandus välja nagu meie Kadaka turg kümme aastat tagasi. Virnade kaupa kuulsate brändide koopiaid, võltskäekelli, illegaalsed heli- ja videoplaate hinnaga 15-20 krooni tükk. Peamiselt mustanahalised kaupmehed põrnitsevad murelike silmadega möödujaid ja püüavad neile olematus inglise keeles Hiinas toodetud odavat kraami pähe määrida. Mõne aasta pärast on osa neist ilmselt liikunud põhja poole ja ka Eesti peab selleks valmis olema, et meie tänavapilt immigrantide sissevoolust muutub.

Ateena tänavad on iseenesest rahulikud ja inimesed ei ela pealtnäha viletsuses, sest raha on ringluses piisavalt. Paraku liigub enamus sellest siiski mustalt ja riigikassasse laekub vähe. Elu käib oma igapäevast rada. See tähendab, et restoranis sulle ametlikku arvet ei tooda ja krediitkaarti enamasti vastu ei võeta. Või kui võetakse, küsitakse käibemaksu võrra rohkem raha. Summa kritseldatakse märkmikust rebitud valgele lehele, mida kliendile kaasa ei anta. Taksod on veel suhteliselt odavad. Sõidu alustamine maksab 15 krooni ja kilomeeter 9 krooni. Kuuldavasti tegid taksojuhid aga möödunud nädalal kahepäevase streigi, kui valitsus nõudis, et nad hakkaksid kliendile tšekke esitama. Ametlikud arved ja tšekid on väga paljudes ärides ikka veel tundmatud. Ka maju ostetakse tihti sularahas! Just seetõttu pole kinnisvarahinnad palju masuga langenud, sest pankadest palju maja ostuks ei laenata. Kui oled kord avalikku sektorisse tööle saanud, on sul eluaegne teenistus garanteeritud. Korruptsioon on ühe Eesti diplomaadi sõnul meeletu ja töötajad saavad endiselt 14 palka aastas. Pensionid on kopsakad ja valitseb üldine arusaam, et riigi maksud on teisejärgulised. Neid saab maksuametnikuga ka alati "sõbralikult kokku leppida".
Pole siis ime, et riigil raha pole.

Need kõik on märgid sellest, et Kreekal võtab veel kaua aega, kuni riigikassasse ots otsaga kokkutulekuks piisavalt raha hakkaks laekuma. Aastaid on puudujääv osa kaetud lihtsalt juurde laenamisega, aga nüüd on krediidilimiit kokku jooksnud.
Kreekas nähtu teeb meele mõruks, eriti kui veel mõelda sellele, milliseid üleinimlikke pingutusi meie siin Euro nimel peame tegema, samal ajal, kui Kreekas endiselt "pidu käib".  Ühisraha päästmise nimel peavad ülejäänud Euroopa riigid, kaasa arvatud Eesti, pidulistele oma ausalt teenitud maksurahaga appi tõttama. Loodan väga, et Jürgen Ligi seisab finantsnõuete karmistamise eest kogu Euroopa Liidus. Täna ei täida paljud lõunapoolsed liikmesmaad isegi mitte osa nendest kriteeriumitest, mis meile Euro nimel on tulnud püksirihma pingutades täita.

Lõõskava päikese all pulbitseb sellegi poolest lõunamaine elu ja Ateena tänavatel ei ole rahutustest ega kriisist täna mingit märki. Küll aga peegeldub kreeklaste silmis mure ja ebakindlus tuleviku pärast. Ükski pidu ei saa kesta igavesti!

ÜHTNE EESTI SEADIS POLIITILISE TEATRI LATI KÕRGELE!

8. mai 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Imre Sooäär
Manipuleerigu parteid meedia või rahastajad palju tahavad, aga lõppude lõpuks on ikkagi rahvas ise see, kes oma seast esindajad ette otsa valib - see oli tänase poliitilise teatriõhtu põhisõnum.
Nii põnevat etendust ei ole siinmail aastaid nähtud, mille kõrval Erakondade suurkogud tegelikult kahvatuvad. Seda nii korralduslikult, kui emotsionaalselt. Hoolimata sellest, et venivate kõnede ajal kippus nii igavaks minema, et mõned inimesed saalist lahkusid, just nagu tõelistel partei kongressidel. Enamus jäid siiski lõpuni ega pidanud pettuma. Minu taga istunud daamid lausa ahhetasid iga uue ootamatu pöördepunkti järel. No kas tuleb partei või ei tule, oli nende suur küsimus. No ei tulnud, aga ega see daame kurvaks ka teinud, sest sõnum ja show olid võimsad ja etendus tabas märki.

Iseenesest ütles Allar Jõks laval ju selgelt välja, et pinnas uue jõu tekkimiseks on viljakas. Paraku vajab erakonna loomine palju enamat, kui karismaatilisi näitlejaid ja head lavastajat. See vajab ka konkreetseid sõnumeid ja visiooni - mida tahetakse siis teistmoodi teha, mitte ainult kriitikat, et tänased poliitikud on pahad. Seda konkreetset sõnumit loomulikult teatritegijatel täna polnud ja see polnud ka eesmärk, sest oma kõned pöörasid nad teadlikult farsiks. Toimunu oli teatrikunsti kõrgeim pilotaaz reaalsuse ja fantaasia piiril.

Aga kui täna siiski uus partei oleks loodud nagu paljud lootsid, siis mis oleks saanud edasi? No99 aktsiooni üks võimalik tulevikustsenaarium ehk siis “etenduse teine vaatus” oleks võinud olla näiteks tõesti sündinud juhtum Leedus. Nimelt 2008 aasta parlamendivalimistel tuli seal komeedina poliitikataevasse Leedu Rahvuslik Taassünni Partei (Tautos prisikėlimo partija), mille kandidaadid olid valdavalt tuntud showbusinessi tegelased, näitlejad ja saatejuhid. Tegemist oli samuti “pulliparteiga”, kes tänu rahva protestihäältele ja pettumusele poliitikutes kogus valimistel paremuselt kolmanda tulemuse ehk 16 kohta. Parlamendi spiikriks tõusis nende juht ja partei looja Arturas Valinskas, kes oli aastaid vedanud saadet “Kes tahab saada miljonäriks” nagu meie Hannes Võrno. Edu poliitilisel näitelaval ei kestnud showmeestel aga paraku kuigi kaua. Parlamendi spiikrile said peagi osaks süüdistused korruptsioonis, kuritegelike rühmitustega koostöö tegemises ja oma partei lõhestamises. 2009 aasta septembris tagandas Leedu Seim Valinskase ametist.

Eriti pikantseks muutus selle partei lugu alles mõned nädalad tagasi, kui meediasse lekkisid faktid, et üks pulliparteiga parlamenti pääsenud saadik Linas Karalius olevat olulistel hääletustel osaledes ise samal ajal hoopis Tais palmisaarel puhkamas. Seda kinnitasid ka vallatud pildid tema enda blogis. Hääletusnuppu vajutas samal ajal tema parteikaaslane Aleksandr Sacharuk Vilnjuses. Mõlemaid saadikuid ootab Seimist välja viskamine, kui hääled kokku saadakse. Kindlasti nihutas see juhtum mitte ainult partei vaid ka kogu Leedu parlamendi usaldusväärsust veelgi madalamale, kui see enne oli. Ilmselt läksid seal segi reaalsuse ja mängu, teatri ja poliitika piirid. Edukalt alanud poliitetendus vaagub nüüdseks hinge.

See elust enesest juhtum leidis kinnitust ka Tiit Ojasoo kuldsetes sõnades, mida ta lausus etenduse lõpus: “Ega uus partei ei muuda asja. Täna olete valinud Tarandi ja Ilvese, aga varsti olete ka nendes pettunud, sest nad pole enam UUED!”. Uue tulemine ei too alati õnne meie õuele. Vahel on vaja vana lihtsalt tolmust puhtaks kloppida ja talle uus sisu anda. Poliitilise vaiba kloppimist jätkus Saku Suurhallis kogu täiega ja värsket mõtlemist tõi No 99 projekt kindlasti ka erakondade endi ridadesse. Aktsioon oli nii meelelahutuse, kui kultuurisündmusena nauditav. Olgugi, et teist nii roppu teksti pole meie teatrites hulk aega laval olnud. ETV-s tuleb selle salvestuse eetrisse laskmisel ilmselt tõsiselt tsensuuripiiksu-nuppu vajautama hakata, kui juba daamid saalis häbi pärast kätega oma nägusid katsid.

Oma vitsad sai ka meedia, kui kõlas repliik, et ajalehe paberil on rohkem s---a, kui kasutatud tualettpaberil. Saalist järgnes rahva tormiline aplaus. Mõtte peale, et meedia teeb müüginumbrite nimel kogu poliitika ikkagi rahaks ja on ise seega kaassüüdlane - noogutasid paljud saalisviibijad samuti päid.

Etenduse tegelik väärtus seisnes aga selle kulminatsioonis. Manipuleerigu parteid, meedia ja rahastajad palju tahavad, aga lõppude lõpuks on ikkagi rahvas ise see, kes oma seast esindajad valib ja ma nõustun Allar Jõksi poolt laval öelduga. See, keda me oma riigi eesotsas näha tahame on meie kõigi endi ja mitte kellegi teise teha! Jätkugu meil julgust vastutada ja oma südametunnistuse järgi otsustada!

ÜHTNE EESTI SEADIS POLIITILISE TEATRI LATI KÕRGELE!

8. mai 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Imre Sooäär
Manipuleerigu parteid meedia või rahastajad palju tahavad, aga lõppude lõpuks on ikkagi rahvas ise see, kes oma seast esindajad ette otsa valib - see oli tänase poliitilise teatriõhtu põhisõnum.
Nii põnevat etendust ei ole siinmail aastaid nähtud, mille kõrval Erakondade suurkogud tegelikult kahvatuvad. Seda nii korralduslikult, kui emotsionaalselt. Hoolimata sellest, et venivate kõnede ajal kippus nii igavaks minema, et mõned inimesed saalist lahkusid, just nagu tõelistel partei kongressidel. Enamus jäid siiski lõpuni ega pidanud pettuma. Minu taga istunud daamid lausa ahhetasid iga uue ootamatu pöördepunkti järel. No kas tuleb partei või ei tule, oli nende suur küsimus. No ei tulnud, aga ega see daame kurvaks ka teinud, sest sõnum ja show olid võimsad ja etendus tabas märki.

Iseenesest ütles Allar Jõks laval ju selgelt välja, et pinnas uue jõu tekkimiseks on viljakas. Paraku vajab erakonna loomine palju enamat, kui karismaatilisi näitlejaid ja head lavastajat. See vajab ka konkreetseid sõnumeid ja visiooni - mida tahetakse siis teistmoodi teha, mitte ainult kriitikat, et tänased poliitikud on pahad. Seda konkreetset sõnumit loomulikult teatritegijatel täna polnud ja see polnud ka eesmärk, sest oma kõned pöörasid nad teadlikult farsiks. Toimunu oli teatrikunsti kõrgeim pilotaaz reaalsuse ja fantaasia piiril.

Aga kui täna siiski uus partei oleks loodud nagu paljud lootsid, siis mis oleks saanud edasi? No99 aktsiooni üks võimalik tulevikustsenaarium ehk siis “etenduse teine vaatus” oleks võinud olla näiteks tõesti sündinud juhtum Leedus. Nimelt 2008 aasta parlamendivalimistel tuli seal komeedina poliitikataevasse Leedu Rahvuslik Taassünni Partei (Tautos prisikėlimo partija), mille kandidaadid olid valdavalt tuntud showbusinessi tegelased, näitlejad ja saatejuhid. Tegemist oli samuti “pulliparteiga”, kes tänu rahva protestihäältele ja pettumusele poliitikutes kogus valimistel paremuselt kolmanda tulemuse ehk 16 kohta. Parlamendi spiikriks tõusis nende juht ja partei looja Arturas Valinskas, kes oli aastaid vedanud saadet “Kes tahab saada miljonäriks” nagu meie Hannes Võrno. Edu poliitilisel näitelaval ei kestnud showmeestel aga paraku kuigi kaua. Parlamendi spiikrile said peagi osaks süüdistused korruptsioonis, kuritegelike rühmitustega koostöö tegemises ja oma partei lõhestamises. 2009 aasta septembris tagandas Leedu Seim Valinskase ametist.

Eriti pikantseks muutus selle partei lugu alles mõned nädalad tagasi, kui meediasse lekkisid faktid, et üks pulliparteiga parlamenti pääsenud saadik Linas Karalius olevat olulistel hääletustel osaledes ise samal ajal hoopis Tais palmisaarel puhkamas. Seda kinnitasid ka vallatud pildid tema enda blogis. Hääletusnuppu vajutas samal ajal tema parteikaaslane Aleksandr Sacharuk Vilnjuses. Mõlemaid saadikuid ootab Seimist välja viskamine, kui hääled kokku saadakse. Kindlasti nihutas see juhtum mitte ainult partei vaid ka kogu Leedu parlamendi usaldusväärsust veelgi madalamale, kui see enne oli. Ilmselt läksid seal segi reaalsuse ja mängu, teatri ja poliitika piirid. Edukalt alanud poliitetendus vaagub nüüdseks hinge.

See elust enesest juhtum leidis kinnitust ka Tiit Ojasoo kuldsetes sõnades, mida ta lausus etenduse lõpus: “Ega uus partei ei muuda asja. Täna olete valinud Tarandi ja Ilvese, aga varsti olete ka nendes pettunud, sest nad pole enam UUED!”. Uue tulemine ei too alati õnne meie õuele. Vahel on vaja vana lihtsalt tolmust puhtaks kloppida ja talle uus sisu anda. Poliitilise vaiba kloppimist jätkus Saku Suurhallis kogu täiega ja värsket mõtlemist tõi No 99 projekt kindlasti ka erakondade endi ridadesse. Aktsioon oli nii meelelahutuse, kui kultuurisündmusena nauditav. Olgugi, et teist nii roppu teksti pole meie teatrites hulk aega laval olnud. ETV-s tuleb selle salvestuse eetrisse laskmisel ilmselt tõsiselt tsensuuripiiksu-nuppu vajautama hakata, kui juba daamid saalis häbi pärast kätega oma nägusid katsid.

Oma vitsad sai ka meedia, kui kõlas repliik, et ajalehe paberil on rohkem s---a, kui kasutatud tualettpaberil. Saalist järgnes rahva tormiline aplaus. Mõtte peale, et meedia teeb müüginumbrite nimel kogu poliitika ikkagi rahaks ja on ise seega kaassüüdlane - noogutasid paljud saalisviibijad samuti päid.

Etenduse tegelik väärtus seisnes aga selle kulminatsioonis. Manipuleerigu parteid, meedia ja rahastajad palju tahavad, aga lõppude lõpuks on ikkagi rahvas ise see, kes oma seast esindajad valib ja ma nõustun Allar Jõksi poolt laval öelduga. See, keda me oma riigi eesotsas näha tahame on meie kõigi endi ja mitte kellegi teise teha! Jätkugu meil julgust vastutada ja oma südametunnistuse järgi otsustada!

PRESSINÕUKOGU PEAB RIIGIKOGU LIIKMETE LAIMAMISE EEST DELFI VASTUTUSELE VÕTMA

13. oktoober 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Imre Sooäär
Delfi süüdistab mind alusetult ülisuurtes mobiiltelefoniarvetes.
On -line portal DELFI on alatu laimuga minu mainet kahjustanud, edastades libauudise: “Imre Sooäär rääkis 17 000 krooni eest “ Teadsin, et see lihtsalt ei ole võimalik, sest mu mobiili kõnede arved kuus on olnud ainult paari tuhande krooni ringis, mis selles ametis on tavapärane. Seetõttu pöördusin juurdluse algatamiseks riigikogu ametnike poole. Selgus, et juurdlust polegi vaja. Dokumendid tõestavad selgelt, et Delfi oli minu mobiiltelefoni kõnede arvete kohta lihtsalt valetanud. Ilmselt ei oska Delfi toimetajad matemaatikat või on tegu sihiliku laimuga. Kuna selle libauudisega valimiste eel püütakse valijate arvamust mõjutada, siis otsustasin panna Delfilt minu maine kahjustamise eest vastutust kandma. Palusin täna riigikogu raamatupidamisest oma mobiiltelefoni kulude väljavõtet kuude lõikes. Tahan selle väljavõtte siinkohal avalikustada, sest sealt järeldub, et minu mobiilikõnede keskmine kulu on olnud 2132 EEK kuus ja mitte kuskilt otsast ei tule Delfi poolt nimetatud 17 000 krooni välja, isegi mitte kvartaalselt. Delfi on püüdnud jätta pealkirjaga mulje, et minu mobiili kuuarved on 17 000 krooni, sest keegi ei arvesta oma telefonikulu kvartaalselt. Kui räägitakse telefoniarvest, siis saavad inimesed üheselt aru, et jutt on kuu arvest. See ei ole esimest korda, kui enne valimisis püütakse laimuga valimistulemust mõjutada. Kaks astat tagasi lavastati TV-3 Seitsmestes uudistes valimiste eelõhtul lugu just nagu oleks ma osalenud Tallinnas baarikakluses. Tegelikult olin samal ajal Kuressaare kultuurikeskuse laval koos Marju Kuudiga ja saalis viibis ligi 200 tunnistajat. Esitasin TV-3 vastu kohtusse kahjunõude, mis päädis poolte vahelise kokkuleppega. Telekanal tunnistas oma süüd ning vabandas avalikult minu laimamise eest. Kandidaatide mustamine ajakirjanduses valimiste eel on muutunud massiliseks. Minuga koos on valeandmeid esitatud ka teiste Riigikogu liikmete kuluhüvititste kohta, aga eks igaüks pea enda eest seisma. Seetõttu on mul ainus võimalus oma head nime kaitsta kõigepealt läbi Pressinõukogu ja kui vaja, siis ka kohtutee jalge alla võtta. Riigikogu liikme Imre Sooääre telefonikõnede kulude väljavõte seisuga 10/12/09: Sooäär, Imre 10/12/09 mobiili kõned: Jaanuar 1675.60 Veebruar 2926.22 Märts 2767.16 Aprill 2105.09 Mai 2132.29 Juuni 2044.33 Juuli 1787.24 August 2824.46 Sept 924.23