Arhiiv ‘Jürgen Ligi blogi Reformierakond’ Teemas

Kas kodueelis peab tagama maksuprivileegi?

7. veebruar 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Eluasemelaenu tulumaksusoodustuse, aga ka paljude teiste maksuerisuste peaküsimus on, kas maksumaksjad peavad püsivalt juurde andma neile, kel niigi juba teistest rohkem on. Kas tagajalgadele kippuvad "koduomanike" kaitsjad räägivad tõtt, et mitteandmine on karistamine? On grupihuvi tõesti nii lämmatavalt kõrgem ühistest, nagu praegu näib?

Kõik olla korras, sest "euro tulekuks" ei olevat soodustuse kaotamist vaja. 130000 peret aga olla kaotamas raha, millega on arvestanud ja milleta ei saavat hakkama.

Ent ettepanek on esmalt lõpetada soodustus neile, kes laenu veel võtnud pole, ja teatada seda mitu kuud ette. Ei mingit ootuse ega arvestuse rikkumist ning riik vabaneb viimasest süüst tulevastes hinnamullides. See ei ole maksude tõstmise küsimus, sest maksukoorma piiramise ainus tõhus viis on mittevajalikest kuludest loobumine .

Eestkõnelejad ei räägi ausat juttu, kui räägivad kaotusest "peredele" või "koduomanikele", kasutades seejuures veel meelevaldseid arve. Grupihuvide asemel tuleb siin märgata ühiseid ning neid, kes ei tule endaga tõepoolest toime. Olukord, kus töötu abiraha ja toimetulekutoetus kokku jäävad maha aina kasvanud intressisoodustuse kuludest (580 mln 2009. aastal), tuleb lõpetada.

Tulumaksusoodustuse kaotamist on mõttetu seostada "euro tulekuga", kuigi äsja kinnitatud konvergentsiprogramm seda meedet silmas peab. Peame panema piiri oma defitsiidile ja ühise võla kasvule euroga või eurota, ja seda sotsiaalselt õigetesse kohtadesse.

Maksude puhul kehtiv mõistliku etteteatamise printsiip on tagatud üleminekuajaga. Selleks on piisav pooleaastane etteteatamisaeg maksusoodustuse mitterakendamisest tulevastele laenudele, ning kolmeaastane üleminekuaeg juba võetud laenudele 2011. aastast alates. Viimane tagastus jääks siis aastasse 2014, mil kriis on mälestus, rääkimata külmunud turust. Järgmisest aastavahetusest võiks alandada mahaarvatava piiri 50000lt 30000 kroonini, mida pere puhul tuleb korrutada kahega. Seega on ka veel järgmisel aastal soodustusega kaetud 2000000 kroonine laenujääk, millest suuremad laenud on väikesel, reeglina hästi toime tuleval vähemusel.

Maksusoodustuse saamiseks on vaja olla korralik maksu maksja ehk tulu saaja. Seevastu tõelistes raskustes võlgnikud, üürnikud või väikesetululised seda ei saa. Kaks kolmandikku tagasimaksest saab osaks kõige jõukamale viiendikule. Kevadine ühekordne tulumaksutagastus on laenumaksete kõrval samas väike, kedagi palju ei aita, ning ta ei seostu maksegraafiku ega kalkulatsiooniga maksevõime kohta.
Võime võtta laenu ning omada kinnisvara on eelis, mitte kannatus. See ei pea tagama ebamõistlikke privileege ülejäänud maksumaksjate ees ega arvel.

Kas kodueelis peab tagama maksuprivileegi?

7. veebruar 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Eluasemelaenu tulumaksusoodustuse, aga ka paljude teiste maksuerisuste peaküsimus on, kas maksumaksjad peavad püsivalt juurde andma neile, kel niigi juba teistest rohkem on. Kas tagajalgadele kippuvad "koduomanike" kaitsjad räägivad tõtt, et mitteandmine on karistamine? On grupihuvi tõesti nii lämmatavalt kõrgem ühistest, nagu praegu näib?

Kõik olla korras, sest "euro tulekuks" ei olevat soodustuse kaotamist vaja. 130000 peret aga olla kaotamas raha, millega on arvestanud ja milleta ei saavat hakkama.

Ent ettepanek on esmalt lõpetada soodustus neile, kes laenu veel võtnud pole, ja teatada seda mitu kuud ette. Ei mingit ootuse ega arvestuse rikkumist ning riik vabaneb viimasest süüst tulevastes hinnamullides. See ei ole maksude tõstmise küsimus, sest maksukoorma piiramise ainus tõhus viis on mittevajalikest kuludest loobumine .

Eestkõnelejad ei räägi ausat juttu, kui räägivad kaotusest "peredele" või "koduomanikele", kasutades seejuures veel meelevaldseid arve. Grupihuvide asemel tuleb siin märgata ühiseid ning neid, kes ei tule endaga tõepoolest toime. Olukord, kus töötu abiraha ja toimetulekutoetus kokku jäävad maha aina kasvanud intressisoodustuse kuludest (580 mln 2009. aastal), tuleb lõpetada.

Tulumaksusoodustuse kaotamist on mõttetu seostada "euro tulekuga", kuigi äsja kinnitatud konvergentsiprogramm seda meedet silmas peab. Peame panema piiri oma defitsiidile ja ühise võla kasvule euroga või eurota, ja seda sotsiaalselt õigetesse kohtadesse.

Maksude puhul kehtiv mõistliku etteteatamise printsiip on tagatud üleminekuajaga. Selleks on piisav pooleaastane etteteatamisaeg maksusoodustuse mitterakendamisest tulevastele laenudele, ning kolmeaastane üleminekuaeg juba võetud laenudele 2011. aastast alates. Viimane tagastus jääks siis aastasse 2014, mil kriis on mälestus, rääkimata külmunud turust. Järgmisest aastavahetusest võiks alandada mahaarvatava piiri 50000lt 30000 kroonini, mida pere puhul tuleb korrutada kahega. Seega on ka veel järgmisel aastal soodustusega kaetud 2000000 kroonine laenujääk, millest suuremad laenud on väikesel, reeglina hästi toime tuleval vähemusel.

Maksusoodustuse saamiseks on vaja olla korralik maksu maksja ehk tulu saaja. Seevastu tõelistes raskustes võlgnikud, üürnikud või väikesetululised seda ei saa. Kaks kolmandikku tagasimaksest saab osaks kõige jõukamale viiendikule. Kevadine ühekordne tulumaksutagastus on laenumaksete kõrval samas väike, kedagi palju ei aita, ning ta ei seostu maksegraafiku ega kalkulatsiooniga maksevõime kohta.
Võime võtta laenu ning omada kinnisvara on eelis, mitte kannatus. See ei pea tagama ebamõistlikke privileege ülejäänud maksumaksjate ees ega arvel.

Üks Simmi filmi eksitamine

22. november 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Simmi filmi veider grimass oli meie militaaräpudele antud võimalus seostada oma vabastamisi Simmi tegevusega. Kaitseväes oleks justkui jäänud pooleli Vene spiooni paljastamine, õhku jäeti koguni vihje, et Simm tublid ohvitserid kohtadelt ise minema intrigeeris. Hävitatud olla KVJ ja sõjaväeluure, kes olnud tal kannul.
Paraku ei leia teadja sõjaväeluurel Simmiga rohkem seost kui see, et ta lasi anda mehele kaitseväe teenetemärgi. Samas ei usu ma ka versiooni, et Simm see oli, kes ministeeriumiametnike kohta peastaapi keelt kandis.
Ministeeriumi kantsler Lauri Almanni poleks valitud Kapo usaldusisikuks, kui ta meie sõjaväeluuret koos Simmiga ja hävitamiseks oleks seaduserikkunistelt tabanud. 
Sõjaväelaste filmi toomine oli Eesti Ekspressi taustaga stsenaristide kunstiline liialdus, aga ka nädalalehe komme tuttavaid mundrikandjaid seaduserikkumiste eest õigustada.
Et versioon koos püsiks, jäi vaataja jaoks märkimata, et Simmi karjäär hääbus enne ta paljastamist. Käesurumised osakonnajuhi vabastamiselt pärinevad aastast 2006, paljastamine toimus aga 2008. Kuid ta juhtivalt kohalt vabastajad olid samad, kes algatasid 2006/2007 ka Eesti luureskandalistide vabastamise, minister ja kantsler. Muud Simmi-nimelist seost   kahel luurel kahjuks polnud.

Üks Simmi filmi eksitamine

22. november 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi
Simmi filmi veider grimass oli meie militaaräpudele antud võimalus seostada oma vabastamisi Simmi tegevusega. Kaitseväes oleks justkui jäänud pooleli Vene spiooni paljastamine, õhku jäeti koguni vihje, et Simm tublid ohvitserid kohtadelt ise minema intrigeeris. Hävitatud olla KVJ ja sõjaväeluure, kes olnud tal kannul.
Paraku ei leia teadja sõjaväeluurel Simmiga rohkem seost kui see, et ta lasi anda mehele kaitseväe teenetemärgi. Samas ei usu ma ka versiooni, et Simm see oli, kes ministeeriumiametnike kohta peastaapi keelt kandis.
Ministeeriumi kantsler Lauri Almanni poleks valitud Kapo usaldusisikuks, kui ta meie sõjaväeluuret koos Simmiga ja hävitamiseks oleks seaduserikkunistelt tabanud. 
Sõjaväelaste filmi toomine oli Eesti Ekspressi taustaga stsenaristide kunstiline liialdus, aga ka nädalalehe komme tuttavaid mundrikandjaid seaduserikkumiste eest õigustada.
Et versioon koos püsiks, jäi vaataja jaoks märkimata, et Simmi karjäär hääbus enne ta paljastamist. Käesurumised osakonnajuhi vabastamiselt pärinevad aastast 2006, paljastamine toimus aga 2008. Kuid ta juhtivalt kohalt vabastajad olid samad, kes algatasid 2006/2007 ka Eesti luureskandalistide vabastamise, minister ja kantsler. Muud Simmi-nimelist seost   kahel luurel kahjuks polnud.

Kurja – sõdureile, rõngulastele, koduomanikele

15. november 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Jürgen Ligi

Üle-eelmisel nädalal õnnestus kurja teha vist üks (raviraha lugemine), eelmisel kaks (pensioniiga ja eripensionid), sel nädalal ent juba vähemalt kolm.
Värskeim kurjus oli hukkunute vastu – ma olin vaielnud kaitseministri lubadusega maksta langenud sõduri toetus välja ilma tavapäraste reegliteta. Sellest rääkisid eilseks kõik uudised, et sõduri tahe on ülim, et tema üksi peab määrama, kes ta surma eest raha saab – kuidas küll ekskaitseminister saab olla nii hoolimatu?! Too raha on ju moraalne kompensatsioon surma eest!
Minu meelest on raha surma eest just amoraalne kompensatsioon – moraalne oleks hoopis elu, austus ja materiaalsust on siin niipalju kui on seda kaotuses endas. Kinni maksta saab mu meelest vaid materiaalset kaotust, moraalset mitte. Et kompenseerimisel on mu jaoks selline mõte, peaks seadus mu arvates selle saajat ka kuidagi ära kirjeldama. Ja riigi raha puhul on nii ka kombeks.
On neetult silmakirjalik väita, et riiklik toetuspoliitika peaks orienteeruma näiteks freudistlikele tungidele, hetkeemotsioonidele ja juhusuhetele. Noorte meeste tahe ei pruugi isiklikes asjades olla ülimalt vastutustundlik ühti. Ununeda võib pikaajalinse sõltuvus, seos ja vastutus.
Kuidagi tillukene suure mehe jaoks on avaldus, et ta paneb tolle amoraalse kompenseerimise nimel mängu kogu oma autoriteedi. Enne ajakirjanduslikku hasartmängu peaks teemat valitsuses kordki selgitama. Äkki saavad omad ta plaanist valesti aru. Ei ole ju nii, et iga arvamust andes jaksaks iga minister läbi töötada kogu teise ministri haldusala problemaatikat ja argumentatsiooni. Too mängu panek kipub tekitama paralleele ühe piinliku hiigelsambaga, mis suure mehe jaoks sisult taas liigtilluke, ent mängult suur.

Enne veel oli Rõngu raha külmutamine. Kohapeal käib pahameel ministri südametuse pärast taevani ning TV-tibid ja  lehepoisid toovad seda kõigisse kodudesse. Lastel pole mu pärast ju nüüd enam kooli!
Nii kalkuleerisid ka vallajuhid - ministril ei saa olla valikut. Ta peab raha lubama. Ja siis armastab kohalik rahvas surmani. Kui too aga enesetapu soovib, on vallajuhile armastus garanteeritud ikka ja meeles ka pärast ta surma. Seepärast jäeti kooli remondiks kasutamata Koit-kava raha ning ka 2008. aasta eelarveülejääk (7 milj), mis paigutati mujale. Kool muudeti remondiga kasutuskõlbmatuks. Riigihanget ei korraldatud, ja, ime-ime, tellimuse sai kohalik valimisliitlane. Koos oldi võimul ja koos tagati nii taas valimisvõit.
Kuri rahandusministeerium sai varakult jaole ja hoiatas, et laenamine oleks seadusevastane, aga mis ta teha saab, usuti – kool ju. Igaks juhuks peideti laenu skeemi taha.
Samal ajal on riik täis võtmata laene, vastutustunnet ja solidaarsust, ent ka remonti ootavaid hooneid. Omavalitsuste defitsiit on kasvav oht jätkusuutlikkusele ja sealhulgas Maastrichtile.

Veel enne oli eluasemelaenude intressi maksuvabastuse kaotamise ettepanek. Kõige pahasemad on RE valijad, sest neil on keskeltläbi rohkem laenu. Partneri peasekretär ei jätnud seda kasutamata, rääkides koduomanikest, kellele toetub riik, mistõttu peab neile jagama tasuta asju, toetusi ja maksusoodustusi. Mida oligi oodata.
(Muuli eksib, soodustuse algataja ei olnud mu parteikaaslane eksrahandusminister, . küllap pidas ta silmis Kranichit. Vastupidi, Kranich kasutas selle vastu toona ainult hävitavaid sõnu. Too vabastus algatati 1995 ja võidu jooksid siis Mart Laar ja Siiri Oviir. Minu patt on selles, et kohendasin aasta hiljem ta sõnastust, jättes mõtte samaks.)

Intressisoodustust võiks olla piinlik kaitsta. Esiteks on kaitsjad ise ta saajad, peasekretär teiste seas.
Teiseks on too soodustus sama suur kui toimetulekutoetus. Saajate sissetulekud erinevad aga kümneid ja sadu kordi. See pole mõistlik ega vajaduspõhine, vaid raiskav – sadu miljoneid ja aina enam aastas. Tuhat krooni kuus ja kaks korda niipalju perele, kes tihti miljonär. RP/RE koalitsioon juba vähendas 2004. soodustuse lage 50000 kroonini (sellest soodustust ennast 21%), kusjuures ministeerium pakkus 30000.
Loomulikult on laenanu õigustatud lootma, et soodustus jätkub. Kas aga 30 aastat? Maksud ei ole õiguspärase ootuse objekt, maksudel on vaid mõistliku etteteatamise aeg. Seda me ei kavatse rikkuda. Ei ole ka plaani kaotada seda olemasolevatele laenudele järsult, et mitte tekitada laenanutele lisaraskusi. Jutt on järk-järgulisest kaotamisest mitme aasta jooksul, mis paljusid laenanuid ei puudutagi.
Maksuvabastuse osa intressikulust on tegelikult vaid viiendik Keegi ent ei saanud õiguspäraselt oodata euribori alanemist üle 5%lt ala 1%. Keegi ei saanud olla kindel selleski, et näiteks hoopis sotside idee tõsta tulumaksu 30%le läbi ei läheks, nagu juba sel suvel üritati. Maksusoodustus on riigile kumuleeruv koorem ja eaõiglane poliitika, mis piirab võimalusi tegelda tõsiste sotsiaalmuredega. Too individuaalselt väike võit on siiski laenusoovi ja hindade emotsionaalne üleskütja, mis laiemalt ei suurenda tegelikult eluasemete kättesaadavust, vaid vähendab. Aga pangad müüvad seda soodustust. Ja mulli puhutakse suuremaks.

Kust ent küll tuleb kõik see valitseja kurjus, miks küll vihkab ja kiusab ta maksumaksjaid, koduomanikke, patsiente, noori ja vanu, lapsi ja lasevanemad, naisi ja mehi? Eks selle pärast, et ühtki neist ei saa me eelistada teistele,  oleme otse ja kaude ise neid kõiki. Riigivaltsemise kunst ei ole eelistada ühiskonna kopsu maksale, neeru ajule või pankreast südamele Kunst seisneb organismi toimimises tervikiuna, nõrkusi järele aidates ja ressursside piire tunnistades.