Arhiiv ‘Keit Pentus blogi Reformierakonnas’ Teemas

Antinatsistlikust Adolfist.

8. juuli 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentus
Rein Langi juubelist. Tartus. Püssirohukeldris.

 

Ehkki juubilariga kooskõlastamata ei ole ilmselt ilus üritusest kirjutada, teen seda ikkagi. Sest see jama, mida Reinu sünnipäeva kohta erinevatest väljaannetest lugeda ja kuulata saab, on lihtsalt jabur. Ma tean küll, et Reinu kindel veendumus on kõikvõimalikku teadagi kust õhutatavat propagandat ignoreerida, aga täieliku väljamõeldise levitamine on saanud juba liiga suured tuurid.

 

Pip Uttoni etendust, mida Rein Langi juubelil etendati, peetakse üle maailma üheks paremaks ja teravamaks antinatsistlikuks tükiks. Jah, just – ANTInatsistlikuks. Vene propagandamasina väide, et pealkirja „Adolf” kandev tükk on natsimeelne, on sama jabur, kui öelda, et kõik, kes on vaadanud filme näiteks kommunismi kuritegude sooritajatest on tegelikult ise ka väikest-viisi kurjategijad. Või süüdistada stalinismi toetamises kõiki neid, kes on kunagi lugenud näiteks Radzinski raamatut „Stalin”.

 

Mul on hingel hoopis üks teine küsimus. Mulle on senini segane, kust tuli ühes Eesti ajalehes toodud ja lumepalli veerema lükanud täiesti napakas paralleel Reinu sünnipäeva ja aastaid tagasi sõbra sünnipäeval saksa mundrit ja haakristiga käesidet kandnud prints Harry skandaali vahel. Mitte keegi Rein Langi sünnipäevalistest ei kandnud otseloomulikult mitte mingit mundrit, rääkimata natsi sümboolikast. Seda teab väga hästi ka sünnipäeval kohal olnud tolle „uudisnupu” ilmutanud ajalehe vaimne isa. Milleks siis panna lehte taoline paralleel, väljamõeldis, mida loomulikult juba järgmisel hommikul vene uudistekanalid tsiteerisid? Kust see tuli?

 

Etendusest endast.

 

„Adolf” on hoiatus. Ohudraama, nagu „Vanemuise” lavastaja seda ise nimetanud on.

 

Esimeses vaatuses on laval Hitlerit kehastav tegelane (lugesin ühest kommentaariumist muide kellegi „teadja” väidet, et Reinu juubelil olevat tulnud ettekandmisele ainult esimene vaatus. See on vale.). Higistav türann, kes enesetapu eel pöördub mahajääjate poole.

 

Manipuleeriv ja demagoogitsev. Võigas. Maniakaalne. Valusalt ehe.

 

„Ma tulen tagasi. Koputan teie uksele. Te ei pea midagi tegema. Ainult laske mind sisse. Kas lasete?”

 

Teine vaatus. See, mis kõiki pikaks ajaks kummitama jääb.

 

Saali ilmub räuskav sorgus vuntsidega tegelane. Lihtne mees. Selline, keda me kõik kuskil näinud ja kuulnud oleme. Kes ei hoia tagasi labast ja rõvedat sõimu, kui jutt läheb „värviliste ja homode” peale. Kes teab täpselt, et „mingit kuradi demokraatiat pole neile raiskadele vaja”. Kelle räiged naljad ajavad alguses paljusid etenduse vaatajaid naerma, kuni ühel hetkel on saalis publiku poolel täielik vaikus. Sest paralleel on ilmne. Ehmatav. Ja ilmselt on kõigile tulnud pähe mõte, et kuskil on tõenäoliselt ka neid, kelle jaoks lavalt tulev tekst mitte naljana ei tundu, vaid kes innukalt kaasa noogutaksid. Et tegelikult võib see jutt väga paljude jaoks ollagi see kõige õigem „elufilosoofia”. Et kui rääkija ei oleks halenaljakas ja harimata õllelemb, vaid kaval ja ambitsioonikas liider, oleks tulemus... Esimene vaatus saab hoopis teise varjundi. Mõtlemist on palju rohkem.

 

„Te ei pea midagi tegema. Ainult laske mind sisse. Kas lasete?”

 

Uttoni „Adolfit” on etendatud peale Eesti näiteks Suurbritannias, Hollandis, Belgias. Aga ka Saksamaal.

 

Huvitav, kas täna täiesti kohatu avaldusega esinenud europarlamendi endine kõrge tegelane Klaus Hänsch süüdistas ka näiteks Kieli etenduse vaatajaid natsismilembuses? Või on ta ehk nõudnud kõigi etendust vaadanud Saksa avaliku elu tegelaste tagasiastumist? Tõenäoliselt on Hänschi kommentaar siiski tavaline „tööõnnetus”, kus inimene kommenteerib sündmust, millest ta tegelikult liiga palju või isegi üldse mitte midagi ei tea. Liigselt erutuda sellest ei maksa.

 

Ehk siis kokkuvõtvalt. Võib vaielda, kas idanaabri kallutatud propaganda-aparaadi reaktsiooni oleks tulnud ette näha, ennetada.

                                                     

Aga päris totakatesse äärmustesse laskuda pole seda tehes siiski mõtet. Muidu avastamegi ühel hetkel ennast tõsiselt arutamas, kas Saksa Gümnaasiumi vilistlasi ikka üldse võib avalikku teenistusse võtta. Et no see kooli nimi kõlab ju halvasti, eks ole. Ja kes see sisusse ikka süveneda jõuab.

Kuidas pääseda vastikutest küsimustest

15. juuni 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentus
Huvitav, mitu korda veel üritatakse Tallinna linnavalitsuses proovida seda trikki, et kui probleemid kuhjuvad ja ka erakond kipub igast otsast kärisema, siis katsutakse tähelepanu hoopis kuskile kaugele juhtida?
 
Eilse volikogu istungi järel pidasid Savisaar ja Vitsut volikogus õige pikalt kinniste uste taga plaani, kuidas kuhjuvatest ebameeldivustest välja tulla. Ja eks ole põhjust muretseda ka.
Eilses linnavolikogus kukkus keskerakondlaste sisemiste probleemide tõttu juba teist korda volikogu aseesimehe valimine läbi; Vabaduse väljaku parkimismaja OÜ loomist ei toetanud piisaval arvul tsenrtiste, nii et seegi linnapea jaoks ilmselt keskmisest olulisem punkt kukkus läbi; suures populismituhinas lendu lastud lubadus veini-šampuse ja muu alkoholi müük kella 20st keelata ähvardab sulgeda õhtul kaheksast ka kõik toidupoed, mis omakorda tekitab täiesti põhjendatud viha suures hulgas linnakodanikes… Kõike seda (ja veel mitut muud õige kehva sisuga asja) on ju erakordselt ebamugav avalikkusele põhjendada. No ja muidugi mõtleb istuv linnapea endale nii omast rada pidi, et põhjendamisest õnnestuks ju ehk ära pääseda, kui teema hoopis mujale suunata…
 
Täna saabus siis „suur-uudis” selle kohta, kuidas Reformierakond tahtvat kohalike valimiste võitmise nimel Tallinna piire laiendada ja kuidas Keskerakonna pealinnas võimuta jätmise plaan olevat üks salajane, kohutav ja kole reformierakondlik vandenõu.
 
Pole siin mingit salaplaani. Reformierakonnal on täiesti avalik plaan Tallinna valimised võita, sest nii nagu Savisaar Vitsuti nime all ka kirjutab – Tallinna elanikud väärivad paremat elu kui täna. Ehkki pealinna piiride nihutamine võib olla huvitav mõte, mida edasi mõelda, ei ole need kaks asja omavahel kuidagi seotud.
 
Keskerakond võiks aga teema mujale juhtimise asemel vastata näiteks sellisele küsimusele, miks pea kahe ainuvõimu teostamise aasta jooksul pole mitte ühtegi suurt ja olulist asja Tallinnas ära teha või isegi algatada suudetud?
 
Muidugi kui me jätame kõrvale suurejoonelised linnavaraga skeemitamised või programmid korterite odavmüügi korras laialijagamisest, koolide pantimisest…
Kui sellele küsimusele oleks hea ja veenev vastus, siis ei olekski ehk vaja ikka ja jälle nii palju muretseda selle pärast, kuidas teemat kõrvale juhtida.

Forsseeritud pugemine, ehk kuidas ignoreerida 88 000 inimest

2. mai 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentus
Üllatus-üllatus. Savisaar teatas täna, et need 88 000 inimest, kes on andnud elektroonilise allkirja tema linnapea kohalt tagandamiseks, lihtsalt ei loe. Et sõitku seenele.

Et niikuinii on tegu parempoolsete erakondade valijatega ja nende arvamus teda ei huvita, sest need olevat hääletanud ka Riigikogu valimistel tema vastu.

 

Tore-tore. Ainult et...Riigikogu valimistel oli neid, kes üldse elektrooniliselt oma hääle andis 30 275. Praeguseks oma elektroonilise hääle Saavisaare taandumist nõudes andnud juba pea kolm korda rohkem... Aga eks arvutamisoskus on linnas tegutsevatel keskerakondlastel muidugi ikka pisut vildakas olnud.

 

Mis volikogu istungil toimub? Las ma ennustan. Savisaar tuleb istungile ja võtab kohe alguses oma tüüpilise ega-te-pole-minu-teeneid-ju-kunagi-piisavalt-hinnanud ja kas-te-tõesti-arvate-et-minul-on-kerge hoiaku. Kindlasti on mitu tubli keskerakondlast, kes kohustuslikus korras peavad puldist oma kõned. Kindlasti on mõnel keskerakondlasel piinlik. Aga mingit tagasiastumist ei tule.

 

Ma arvan, et uus retoorika, mida me keski juhtide poolelt nüüd kuulma hakkame, on hoopis stiilis „meie suudame kodurahu tuua” ja „ilma meieta te inimeste usaldust taastada ei suuda”. Ptüi! tahaks selle peale tänases SLOlehes suurepärase artikli ilmutanud Lauri Vahtre kombel öelda.

 

Ma saan aru, et lühikese aja järel juba mitmendat korda valele kaalukausile panuse asetanud Savisaar üritab enda jaoks päästa, mis päästa annab, aga... Mees, kelle lahkumist nõuab üle 88 000 inimese, ei ole ühiskonna ühendaja, ei saa selleks praegu paraku ka aktiivse forsseeritud pugemise tulemusel.

 

Ain Seppik, keda üldiselt peetakse potentsiaalseks Savisaare mantlipärijaks erakonna esimehe kohal, tegi täna muide ühe huvitava avalduse, et Keskerakonna koostööleping Putini parteiga võib muutuda küsitavaks. 99,9%lise tõenäosusega ei juhtu selle lepinguga muidugi Keskerakonna poolelt midagi. Kinnitus selle kohta, et nutikamad pead Keskerakonnas on aru saanud vajadusest eesti inimeste toetuse tagasivõitmise nimel nahast välja pugeda, oli Seppiku avaldus siiski. Jään huviga uusi avanguid ootama.

 

PS. Üks terane poliitikavaatleja küsis, et kas aastate tagune Edgar Savisaare kahtlev hoiak Eesti Euroopa Liiduga liitumise osas tundub pärast tema eelmise nädala kriisiolukorras tehtud avaldusi ikka endiselt juhuslik? Et kas pole nii, et just nendel nädalatel saame me aru, miks Venemaa oli huvitatud Eesti Euroopa Liidust eemale hoidmisest ja miks oli Venemaale nii oluline selles küsimuses endale Eesti poliitikute hulgas liitlasi leida? Ma ei hakanud talle vastama.

 

Mehest, kes kaotas veenvuse

1. mai 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentus
Jumala eest – kas Keskerakonnas ei ole tõesti kedagi, kes julgeks ja suudaks Savisaarele öelda, et olgu juba vait?

Et lõpetagu oma lootusetult hiljaks jäänud paanilisena mõjuvad avaldused sel teemal, kuidas tegelikult on tema kõige isamaalisem eesti mees, keda Maarjamaal kunagi nähtud. Ei ole enam veenev. Hoopis vastik on neid tagantjärgi laviinina tulevaid ennast õigustavaid avaldusi lugeda.

 

Savisaare järjepidev püüe kinnistada arvamust, justkui oleks eelmise nädala marodööride öö löönud püsiva lõhe venelaste ja eestlaste vahele, on lihtsalt üks ei-tea-kelle huvidest ajendatud katse tekitada ja süvendada midagi, mida tegelikult sellisel kujul ei eksisteeri.

 

Muidugi on lõhe olemas. Ainult et eelmise nädala kahel ööl ei jooksnud see lõhe kaugeltki eesti ja vene rahvuste vahelt, vaid hoopis mujalt.

 

Ühele poolele jäävad need, kes on valmis absoluutselt sõltumata oma rahvusest ka kriitilistes olukordades hoidma Eesti riiki, teisele poolele need, kes on valmis seda riiki kasvõi väikese võimaluse tekkides rüüstama ja röövima. Lõhe on nende vahel, kes saavad aru, et kriitilistel hetkedel on vaja meie oma riigis kokku hoida, üksteist toetada ja nende vahel, kelle arusaamad on risti vastupidised.

 

Absoluutne enamus nii eestlastest kui venelastest on sellel poolel, kus mõistetakse hukka igasugune vandaalitsemine, rüüstamine ja märatsemine, kus tuntakse häbi ja tülgastust nende kaakide pärast, kes kõigepealt peksid segi aknad, toppisid põued ja taskud varastatud kraami täis, keerasid kummuli autod ja virutasid politseile kividega. Samal poolel on ka absoluutne enamus Eesti poliitikutest. Aga paraku mitte kõik. Mis see oli, mis Savisaart kriisi situatsioonis valitsusega koostöö tegemise ja oma märatsevate valijate korrale kutsumise asemel ebaadekvaatselt reageerima pani? Küüniline arvestus, et kui enamik hoiavad Eesti (ja ma ei mõtle siin mitte eesti, vaid Eesti) poolele, siis on sellel ühel, teisele poolele hoidval tegijal üksjagu võita? Või sisemine uskumus, et see nn teine pool ongi õigem pool? Kibestumine? Varasemast tuhmimaks muutunud vaist? Kurvad põhjused kõik.

 

PS Üks ajas kaugele etteruttav tähelepanek agentuurile Idea – see valimisplakatitel sini-must-valge joonistamine põskedele ei pruugi enam töötada. Nii lühike ei ole kellegi mälu.

Inimlikult on Ratasest täitsa kahju

23. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Keit Pentus

Jutud sellest, kuidas Riigikogu valimiste järel taas riigis opositsiooni jääv Savisaar Jüri Ratase Tallinna linnapea kabinetist välja tõstab, liikusid juba mõnda aega. Et üsna kehva kaotajana tuntud Savisaar ei olevat lihtsalt valmis alla neelama opositsioonipoliitiku staatust Riigikogus ja tuletab seetõttu noorele abilinnapeale meelde – linnapea koht oli talle antud partei armust vaid ajutiselt.

 

Pealegi on Savisaar väidetavalt juba kordi väljendanud erakonna siseselt oma rahulolematust sellega, et Ratase kripeldav südametunnistus on pannud linnavalitsuses seisma mitmed planeeritud Keskerakonna pealinna kinnisvaraskeemid. Ja see ei meeldinud partei esimehele mitte.

 

Nii ei olnud tänane Keskerakonna Tallinna nõukogu otsus Savisaarest jälle Tallinna linnapea teha sugugi eriline üllatus vaid  näitas lihtsalt, et võimuvõitlus Keskerakonna siseselt lõppes sel korral Savisaare vastastiiva kaotusega. Mille üle rõõmu tunda pole erilist põhjust kellelgi.

Jüri Ratasele tahaks täna hoopis jõudu soovida vastupidamisel, sest tema jaoks oli tänasel otsusel kindlasti teenimatult kibe maitse.