Arhiiv ‘Ken Koort blogi Reformierakond’ Teemas

Jõhvis tähistatakse rahvusvähemuste päeva

18. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Käesoleva aasta 24.septembril tähistatakse Eestis juba traditsiooniks muutunud Rahvusvähemuste Päeva. Sel päeval korraldab rahvastikuminister Paul-Erik Rummo Jõhvi Kontserdimajas piduliku vastuvõtu, mille käigus tunnustab maakonna rahvusvähemuste ühenduste aktiivsemaid liikmeid ja vaadatakse dokumentaalfilmi Ida-Viru maakonnas tegutsevatest rahvusrühmadest. Kokku tegutseb maakonnas 28 rahvuslik-kultuurilist ühendust.

Käesoleva aasta 24.septembril tähistatakse Eestis juba traditsiooniks muutunud Rahvusvähemuste Päeva. Sel päeval korraldab rahvastikuminister Paul-Erik Rummo Jõhvi Kontserdimajas piduliku vastuvõtu, mille käigus tunnustab maakonna rahvusvähemuste ühenduste aktiivsemaid liikmeid ja vaadatakse dokumentaalfilmi Ida-Viru maakonnas tegutsevatest rahvusrühmadest. Kokku tegutseb maakonnas 28 rahvuslik-kultuurilist ühendust.

Eestis elab inimesi üle 100 erinevast rahvusest ja sellepärast kinnitaski valitsus eelmisel aastal rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ettepanekul 24.septembri Rahvusvähemuste Päevaks,” ütles ministri esindaja Ida-Virumaal Ken Koort ja lisas, et see on ka põhjuseks, miks just sel päeval korraldatakse erinevates Eesti ja Ida-Virumaa kohtades kontserte ning vastuvõtte. Ka möödunud aastal toimus sellele päevale pühendatud kontsert.

See päev sobib hästi selleks, et esile tõsta ja ära märkida aktiivselt tegutsevaid ühendusi – minister annab sel päeval üle oma tänukirjad. Tänu Rahvusvähemuste Päevale on meil võimalus rõhutada rahvusvähemuste tähtsust ja rolli tänapäeva Eestis. Rahvusvähemuste tegevusest viimase pooleteise aasta jooksul räägib ka dokumentaalfilm, mida esitatakse sel päeval avalikkusele esmakordselt,” jätkas Koort.

Filmi looja Bruno Uustali sõnul jutustab see film Ida-Viru maakonna rahvusühendustest – nii nendest, kes tegutsevad juba üle 15 aasta kui ka nendest, mis alles hiljuti loodud. ???Film ise on 55 minutit pikk kuid materjali kogusin selle jaoks poolteist aastat. Me näeme ekraanil nii erinevate ühenduste sisemisi üritusi kui ka selliseid, kuhu on kokku kogunenud praktiliselt kõik maakonna rahvusvähemuste ühendused,” lisas ta.

Filmi nimeks on «Ida-Virumaa kultuuritiigel», mis lahti seletatult tähendab omalaadset katelt, kuhu on kokku kogutud erinevad kultuurid. Filmi mõte on näidata, et kuigi me oleme erinevatest rahvustest, oleme me siiski kõik koos ja see rikastab meid kõiki. Filmi loomist toetasid Hollandi fondid.

Rahvastikuministri vastuvõtule, mis toimub 24.septembril kell 16.00 Jõhvi Kontserdimajas, on kutsutud erinevate rahvus-kultuuriliste ühenduste juhid – nii maakonnast kui vabariigist tervikuna, kohalike omavalitsuste juhid, ettevõtjad ja erinevate riikide diplomaadid.

Jõhvis tähistatakse rahvusvähemuste päeva

18. september 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Käesoleva aasta 24.septembril tähistatakse Eestis juba traditsiooniks muutunud Rahvusvähemuste Päeva. Sel päeval korraldab rahvastikuminister Paul-Erik Rummo Jõhvi Kontserdimajas piduliku vastuvõtu, mille käigus tunnustab maakonna rahvusvähemuste ühenduste aktiivsemaid liikmeid ja vaadatakse dokumentaalfilmi Ida-Viru maakonnas tegutsevatest rahvusrühmadest. Kokku tegutseb maakonnas 28 rahvuslik-kultuurilist ühendust.

Käesoleva aasta 24.septembril tähistatakse Eestis juba traditsiooniks muutunud Rahvusvähemuste Päeva. Sel päeval korraldab rahvastikuminister Paul-Erik Rummo Jõhvi Kontserdimajas piduliku vastuvõtu, mille käigus tunnustab maakonna rahvusvähemuste ühenduste aktiivsemaid liikmeid ja vaadatakse dokumentaalfilmi Ida-Viru maakonnas tegutsevatest rahvusrühmadest. Kokku tegutseb maakonnas 28 rahvuslik-kultuurilist ühendust.

Eestis elab inimesi üle 100 erinevast rahvusest ja sellepärast kinnitaski valitsus eelmisel aastal rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ettepanekul 24.septembri Rahvusvähemuste Päevaks,” ütles ministri esindaja Ida-Virumaal Ken Koort ja lisas, et see on ka põhjuseks, miks just sel päeval korraldatakse erinevates Eesti ja Ida-Virumaa kohtades kontserte ning vastuvõtte. Ka möödunud aastal toimus sellele päevale pühendatud kontsert.

See päev sobib hästi selleks, et esile tõsta ja ära märkida aktiivselt tegutsevaid ühendusi – minister annab sel päeval üle oma tänukirjad. Tänu Rahvusvähemuste Päevale on meil võimalus rõhutada rahvusvähemuste tähtsust ja rolli tänapäeva Eestis. Rahvusvähemuste tegevusest viimase pooleteise aasta jooksul räägib ka dokumentaalfilm, mida esitatakse sel päeval avalikkusele esmakordselt,” jätkas Koort.

Filmi looja Bruno Uustali sõnul jutustab see film Ida-Viru maakonna rahvusühendustest – nii nendest, kes tegutsevad juba üle 15 aasta kui ka nendest, mis alles hiljuti loodud. ???Film ise on 55 minutit pikk kuid materjali kogusin selle jaoks poolteist aastat. Me näeme ekraanil nii erinevate ühenduste sisemisi üritusi kui ka selliseid, kuhu on kokku kogunenud praktiliselt kõik maakonna rahvusvähemuste ühendused,” lisas ta.

Filmi nimeks on «Ida-Virumaa kultuuritiigel», mis lahti seletatult tähendab omalaadset katelt, kuhu on kokku kogutud erinevad kultuurid. Filmi mõte on näidata, et kuigi me oleme erinevatest rahvustest, oleme me siiski kõik koos ja see rikastab meid kõiki. Filmi loomist toetasid Hollandi fondid.

Rahvastikuministri vastuvõtule, mis toimub 24.septembril kell 16.00 Jõhvi Kontserdimajas, on kutsutud erinevate rahvus-kultuuriliste ühenduste juhid – nii maakonnast kui vabariigist tervikuna, kohalike omavalitsuste juhid, ettevõtjad ja erinevate riikide diplomaadid.

Eesti on vääramatul kursil

3. august 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.
 
KEN KOORT,
rahvastikuministri büroo

Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.

Eesti ei valinud kerget teed

Tänapäeva maailmas pole nii mõnigi paljurahvuseline, mitme kogukonnaga riik edukas. Eelistatakse ühetaolisuse suurenemist.

Vanades Euroopa riikides on assimilatsiooniprotsessid seetõttu tavaline nähtus.

Läti pole sugugi viimane riik Euroopas, kes ratifitseeris vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, näiteks Prantsusmaa aga ei kavatse kunagi selle raamkonventsiooniga ühineda.

Või Saksamaa, kus ametlikult on vähemusrahvusteks ainult Saksa passiga taanlased ja väike rahvakild sorbid. Miljonid türklased, araablased ega venelased Saksamaal ametlikult vähemusrahvused pole. Saksamaal ei tule kellelgi pähegi, et peale saksakeelse riikliku kooli võiks veel näiteks venekeelne riiklik kool olla.

Miks on Eesti valinud suhteliselt keerulisema mudeli? Põhjus on eesti rahva enda ajaloos. Sajanditepikkune rahvuslik rõhumine, mis tipnes nõukogude ajal katsega eesti rahvas välja suretada ning asendada nõukogude rahvaga vene keele baasil, on eestlastele teinud vastuvõetamatuks igasugused assimilatsioonimudelid. Eelistatakse, et eesti inimesed säilitavad oma rahvusliku kuuluvuse põlvkondade jooksul. Ning ega see Eesti jaoks midagi uut ole. Vanausulised Peipsi ääres on suutnud oma rahvusliku kuuluvuse säilitada sajandite jooksul ning samas edukalt Eesti ühiskonda integreeruda.

Venekeelne haridus jääb

Seepärast pole ka hirmu, et venekeelne riiklik kool võiks Eestist kaduda. Jah, see on Euroopas haruldane, et riigikeelse koolisüsteemi kõrval on veel üks muukeelne riiklik kool. Vähemusrahvuste raamkonventsioon lubaks meil selle erisuse lõpetada, nii nagu see enamikus Euroopa riikides tavaks ongi. Eesti valikud on lihtsalt teised. Oleme liberaalne riik ning seni, kuni jätkub soovijaid, venekeelne riiklik haridussüsteem ka jätkab.

Viimasel ajal on aktiviseerunud diskussioon selle ümber, kas Eesti integratsiooniprotsessid pole mitte liiga aeglased. Kas see ühisosa, mis peaks eri rahvustest inimesi Eestis ühendama, pole liialt visa tekkima?

Kui vaadelda arvulisi näitajaid, siis mingist aeglasest arengust küll rääkida ei saa. Suisa vastupidi – meie integratsioonitempo on liigagi kiire. 14 aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 494 000-lt 145 000ni, 16 aastaga on eesti keele oskajate arv mitte-eestlaste hulgas kasvanud 14%-lt juba rohkem kui 50%ni. Veel suuremat tempot suudavad peale suruda ainult inimesed ise, sest loomulikult pole Eesti alalistele elanikele mingeid takistusi ei Eesti kodakondsuse omandamisel ega eesti keele selgekssaamisel.

Soovitaksin kahtlejail rohkem tutvuda reaalse eluga. Näiteks tänu keelekümblusprogrammile räägivad meil algklassides vene lapsed eesti keelt juba kahe õppeaasta järel, isegi nendes piirkondades, kus mingit eestikeelset keskkonda üldse ei ole.

Nõukogude nostalgia?

Fakt on ka see, et viimastel valimistel ei suutnud Eesti parlamenti pääseda mitte ükski etnilisel alusel loodud partei. Valijad eelistasid maailmavaatelisi parteisid, kus on esindatud eri rahvuste delegaadid. Nii et ka ühisosa on tekkimas. Iseasi on see, et vaevalt tasub katsetada inimeste ümberkasvatamisega NLKP vaimus. Seda, et pooled venelased tunnevad nostalgiat nõukogude aja järele, nagu näitas üks arvamusuuring, võib võrrelda vanemate eestlaste nostalgiaga president Pätsi aegade järele. Nooruses oli taevas ikka sinisem ja rohi rohelisem. Inimeste väärtushinnangud, nende hinnangud ajaloole ja poliitikale muutuvad ajas. Sageli põlvkondade jooksul. Kunstlikult neid protsesse kiirendada tähendaks asjatute vastuolude süvendamist ühiskonnas.

Passiivsed venelased

Tegelda tuleks ühe teise probleemiga: vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste ühiskondliku passiivsusega. See on selgelt pärand nõukogude ühiskonnast, kus sellist aktiivsust ei tolereeritud. Oli tõesti hämmastav jälgida mõni aeg tagasi vene keelt kõnelevate saadikute käitumist ühes linnavolikogus, kus linna eelarveprobleemide tõttu tuli kõne alla ka rahvusvähemustele mõeldud summade vähendamine. Oleks siis tulnud kas või üks protest või ettepanek, mis sellise sammu kahtluse alla oleks seadnud! Kohati jäi mulje, et austatud linnavolikogu liikmed polnud kunagi kokku puutunudki demokraatlike protseduuridega.

Selge see, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb ressursside eest võidelda. Selleks tuleb selgelt defineerida oma huvid ning teiste huvigruppidega kokku leppida. Midagi sellist me aga vene saadikute käitumises tolles linnas ei näinud.

Mitte millegi muu kui meie vene keelt kõneleva elanikkonna passiivsusega ei saa põhjendada ka fakti, et 7125 last, kes saaksid Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta, kodakondsuseta vanemate avalduse alusel, ei ole seda senini omandanud. Tööd riigiasutustel veel jätkub.

Sel aastal alustati Eestis Euroopa Liidu programmi Transition Facility raames uut projekti määratlemata kodakondsusega isikute integreerimiseks. Loodame, et pärast seda siiski viivad vanemad kodakondsus- ja migratsiooniametisse ära avalduse oma lapsele kodakondsuse võtmise kohta. Ehk kasutavad nad ka ise ära võimaluse, mida see projekt võimaldab – hankida endale kodakondsus.

Eesti kavatseb jätkata ka positiivse kogemusega riiklikust integratsiooniprogrammist.

Ees seisab uue programmi ettevalmistamine aastateks 2008-2013. Loodetavasti võtavad uue programmi koostamisest aktiivselt osa ka need, keda see programm kõige rohkem puudutab.

Kindlasti on vähe lootusi neil, kes ähvardavad Eestit Küprose kogemusega. See ei tule mitte ainult sellest, et nendel inimestel on vähe aimu Eestis toimuvatest demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, et ei aduta reaalsust tervikuna. Integratsioon ei toimu Eestis mitte sellepärast, et keegi subjektiivselt seda soovib, vaid sellepärast, et see on Eestis toimuva majandusliku ja sotsiaalse arengu paratamatu kaasnähtus. Riik saab siin ainult kaasa aidata.

Neljapäev, 4.08.2005

Eesti on vääramatul kursil

3. august 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.
 
KEN KOORT,
rahvastikuministri büroo

Eesti riigil on oma kindel mudel paljurahvuselise ühiskonna ülesehitamiseks, mille oluliseks sisendiks on ka üleeuroopalised väärtused. See mudel on kindlaks määratud Eesti põhiseaduse, seaduste ja riikliku integratsiooniprogrammiga. Meie riiklik integratsiooniprogramm valmis maailma juhtivate ekspertide näpunäidete järgi. Riigi eesmärk on multikultuurse ühiskonna ülesehitamine, kus ühelt poolt toimub eri rahvustest inimeste integreerimine Eesti ühiskonda ning teisalt aitab riik säilitada inimestel nende rahvuslikku eripära.

Eesti ei valinud kerget teed

Tänapäeva maailmas pole nii mõnigi paljurahvuseline, mitme kogukonnaga riik edukas. Eelistatakse ühetaolisuse suurenemist.

Vanades Euroopa riikides on assimilatsiooniprotsessid seetõttu tavaline nähtus.

Läti pole sugugi viimane riik Euroopas, kes ratifitseeris vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, näiteks Prantsusmaa aga ei kavatse kunagi selle raamkonventsiooniga ühineda.

Või Saksamaa, kus ametlikult on vähemusrahvusteks ainult Saksa passiga taanlased ja väike rahvakild sorbid. Miljonid türklased, araablased ega venelased Saksamaal ametlikult vähemusrahvused pole. Saksamaal ei tule kellelgi pähegi, et peale saksakeelse riikliku kooli võiks veel näiteks venekeelne riiklik kool olla.

Miks on Eesti valinud suhteliselt keerulisema mudeli? Põhjus on eesti rahva enda ajaloos. Sajanditepikkune rahvuslik rõhumine, mis tipnes nõukogude ajal katsega eesti rahvas välja suretada ning asendada nõukogude rahvaga vene keele baasil, on eestlastele teinud vastuvõetamatuks igasugused assimilatsioonimudelid. Eelistatakse, et eesti inimesed säilitavad oma rahvusliku kuuluvuse põlvkondade jooksul. Ning ega see Eesti jaoks midagi uut ole. Vanausulised Peipsi ääres on suutnud oma rahvusliku kuuluvuse säilitada sajandite jooksul ning samas edukalt Eesti ühiskonda integreeruda.

Venekeelne haridus jääb

Seepärast pole ka hirmu, et venekeelne riiklik kool võiks Eestist kaduda. Jah, see on Euroopas haruldane, et riigikeelse koolisüsteemi kõrval on veel üks muukeelne riiklik kool. Vähemusrahvuste raamkonventsioon lubaks meil selle erisuse lõpetada, nii nagu see enamikus Euroopa riikides tavaks ongi. Eesti valikud on lihtsalt teised. Oleme liberaalne riik ning seni, kuni jätkub soovijaid, venekeelne riiklik haridussüsteem ka jätkab.

Viimasel ajal on aktiviseerunud diskussioon selle ümber, kas Eesti integratsiooniprotsessid pole mitte liiga aeglased. Kas see ühisosa, mis peaks eri rahvustest inimesi Eestis ühendama, pole liialt visa tekkima?

Kui vaadelda arvulisi näitajaid, siis mingist aeglasest arengust küll rääkida ei saa. Suisa vastupidi – meie integratsioonitempo on liigagi kiire. 14 aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 494 000-lt 145 000ni, 16 aastaga on eesti keele oskajate arv mitte-eestlaste hulgas kasvanud 14%-lt juba rohkem kui 50%ni. Veel suuremat tempot suudavad peale suruda ainult inimesed ise, sest loomulikult pole Eesti alalistele elanikele mingeid takistusi ei Eesti kodakondsuse omandamisel ega eesti keele selgekssaamisel.

Soovitaksin kahtlejail rohkem tutvuda reaalse eluga. Näiteks tänu keelekümblusprogrammile räägivad meil algklassides vene lapsed eesti keelt juba kahe õppeaasta järel, isegi nendes piirkondades, kus mingit eestikeelset keskkonda üldse ei ole.

Nõukogude nostalgia?

Fakt on ka see, et viimastel valimistel ei suutnud Eesti parlamenti pääseda mitte ükski etnilisel alusel loodud partei. Valijad eelistasid maailmavaatelisi parteisid, kus on esindatud eri rahvuste delegaadid. Nii et ka ühisosa on tekkimas. Iseasi on see, et vaevalt tasub katsetada inimeste ümberkasvatamisega NLKP vaimus. Seda, et pooled venelased tunnevad nostalgiat nõukogude aja järele, nagu näitas üks arvamusuuring, võib võrrelda vanemate eestlaste nostalgiaga president Pätsi aegade järele. Nooruses oli taevas ikka sinisem ja rohi rohelisem. Inimeste väärtushinnangud, nende hinnangud ajaloole ja poliitikale muutuvad ajas. Sageli põlvkondade jooksul. Kunstlikult neid protsesse kiirendada tähendaks asjatute vastuolude süvendamist ühiskonnas.

Passiivsed venelased

Tegelda tuleks ühe teise probleemiga: vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste ühiskondliku passiivsusega. See on selgelt pärand nõukogude ühiskonnast, kus sellist aktiivsust ei tolereeritud. Oli tõesti hämmastav jälgida mõni aeg tagasi vene keelt kõnelevate saadikute käitumist ühes linnavolikogus, kus linna eelarveprobleemide tõttu tuli kõne alla ka rahvusvähemustele mõeldud summade vähendamine. Oleks siis tulnud kas või üks protest või ettepanek, mis sellise sammu kahtluse alla oleks seadnud! Kohati jäi mulje, et austatud linnavolikogu liikmed polnud kunagi kokku puutunudki demokraatlike protseduuridega.

Selge see, et demokraatlikus ühiskonnas tuleb ressursside eest võidelda. Selleks tuleb selgelt defineerida oma huvid ning teiste huvigruppidega kokku leppida. Midagi sellist me aga vene saadikute käitumises tolles linnas ei näinud.

Mitte millegi muu kui meie vene keelt kõneleva elanikkonna passiivsusega ei saa põhjendada ka fakti, et 7125 last, kes saaksid Eesti kodakondsuse ilma eksamiteta, kodakondsuseta vanemate avalduse alusel, ei ole seda senini omandanud. Tööd riigiasutustel veel jätkub.

Sel aastal alustati Eestis Euroopa Liidu programmi Transition Facility raames uut projekti määratlemata kodakondsusega isikute integreerimiseks. Loodame, et pärast seda siiski viivad vanemad kodakondsus- ja migratsiooniametisse ära avalduse oma lapsele kodakondsuse võtmise kohta. Ehk kasutavad nad ka ise ära võimaluse, mida see projekt võimaldab – hankida endale kodakondsus.

Eesti kavatseb jätkata ka positiivse kogemusega riiklikust integratsiooniprogrammist.

Ees seisab uue programmi ettevalmistamine aastateks 2008-2013. Loodetavasti võtavad uue programmi koostamisest aktiivselt osa ka need, keda see programm kõige rohkem puudutab.

Kindlasti on vähe lootusi neil, kes ähvardavad Eestit Küprose kogemusega. See ei tule mitte ainult sellest, et nendel inimestel on vähe aimu Eestis toimuvatest demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, et ei aduta reaalsust tervikuna. Integratsioon ei toimu Eestis mitte sellepärast, et keegi subjektiivselt seda soovib, vaid sellepärast, et see on Eestis toimuva majandusliku ja sotsiaalse arengu paratamatu kaasnähtus. Riik saab siin ainult kaasa aidata.

Neljapäev, 4.08.2005

Laev, mis viib Ida-Virumaa tulevikku

14. juuni 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Ken Koort
Kui Ida-Virumaad võis nõukogude ajal kutsuda pigem suletud maakonnaks, siis praegu liigume selle poole, et olla üks avatumaid maakondi. See on Eesti valitsuse ja Ida-Viru maavalitsuse üks arenguprioriteete.

Kui Ida-Virumaad võis nõukogude ajal kutsuda pigem suletud maakonnaks, siis praegu liigume selle poole, et olla üks avatumaid maakondi. See on Eesti valitsuse ja Ida-Viru maavalitsuse üks arenguprioriteete.

Järgmisel aastal plaanitakse teha algust regulaarse liiniga Sillamäe ja Kotka vahel, mis oleks kindlasti nii Sillamäele kui kogu Virumaale tervikuna suur samm edasi avatuse suunas.

Uued võimalused

Sillamäe sadama valmimine avab täiesti uued võimalused ja arenguperspektiivid nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti majandusele. Praegu võime neid võimalusi vaid ennustada ja ette aimata, tegelik mõju suurus saab selgeks ehk alles paarikümne aasta pärast. Selles, et see mõju saab olema suur, kahtlust ei ole.

Nädalavahetusel toimunud 150 reisijaga parvlaeva reis Sillamäe ja Kotka vahel oligi esimene pääsuke sellel arenguteel.

9. juuni keskpäeval ankru hiivanud Saaremaa laevakompanii alus St. Ola jõudis ligi 6 tunni pikkuse laevareisiga Soome, pardal rohkem kui 150 inimest. Soe vastuvõtt meie hõimurahva maal Virumaa päevadel Kouvolas veenab, et koostöö meie põhjanaabriga peab jätkuma kasvavas tempos.

Ning me peame juba praegu olema valmis selleks, et regulaarne laevaliiklus avatakse aasta pärast mais.

Kas rõõm või õudus?

Olulise muutuse toob see kohe kaasa eeskätt turismisektoris. Siis tuleks Sillamäe sadamas iga päev laevalt maha kuni 500 turisti. Kõik nad on vaja majutada, neil kõhud täis sööta ja nende vaba aeg sisustada. Ja nii kogu suve jooksul.

See on info, mis võib tekitada mõnes õudust, teises jälle rõõmu. Aga selge on see, et restoranid ja hotellid peavad olema turistide vastuvõtmiseks valmis.

Sillamäe sadam on Euroopa Liidu üks idapoolsemaid sadamaid, juba see fakt iseenesest koos Venemaa lähedusega on turistidele põhjuseks Ida-Virumaad külastada. Sillamäelt on vaid kiviviske kaugusel Narva kindlus ja Narva-Jõesuu liivased rannad.

Teisest küljest tulevad koos laevaliikluse käivitamisega maakonda ka ettevõtjad, kes otsivad võimalusi investeeringuteks ja allhangete tegemiseks. Kas meie tööstuspargid ja ettevõtlusinkubaatorid on selleks valmis? Juba praegu tuleb Virumaale nii Soome, Rootsi, Inglise, Ameerika kui ka Vene kapital. Kas meie kutsekoolide ja ülikoolide lõpetajad oskavad suhelda korraga kolmes-neljas – eesti, soome, inglise ja vene keeles?

Realistlik arengutee

Sadama valmimine ja regulaarse laevaliikluse käivitumine muudab maakonna transiidikoridoriks, mida mööda hakkavad liikuma naftasaadused, puiste- ja konteinerkaubad, autotransport, reisijad. Kui Narva oli kunagi aken Euroopasse, siis Sillamäed võiks nimetada teeks või koridoriks, kaubakoridoriks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Sillamäe sadama sügavus on 16,5 meetrit. See on see õige sügavus, sest kõik laevad, mis tulevad läbi Taani väinade, saavad külastada ka Sillamäe sadamat. Iga päev sõidab Soome lahel ligi 60 alust, millest osa peatub tulevikus kindlasti meie maakonna uues sadamas.

Laevade, turistide ja kauba vastuvõtuks aga on vaja inimesi. Sillamäe sadama arendajate sõnul tekib tänu sadamale maakonnas 2000-3000 uut töökohta.

Need faktid on tõestuseks, et Ida-Viru maavanem Ago Silde on valinud realistliku tee maakonna viimiseks Eesti arengumootorite esiritta. Praegu on rahvuslik rikkus kogunenud Tallinna ümber, samas pole Virumaa eeldused kiireks arenguks kaugeltki veel ära kasutatud. Kogu Eestile on äärmiselt tähtis, et majandusareng siin strateegiliselt tähtsas piirkonnas kiireneks.

Kolmapäev, 15.06.2005