Arhiiv ‘Mati Raidma blogi Reformierakond’ Teemas

Sõjahaud, mitte etenduste plats

16. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Lugu Õhtulehes. Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.
Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.

On muidugi kurb, et täpne koht, isegi maetute arv on tänaseni vastuoluline. Nii palju siis neljakümnendate aastate austusest inimeste vastu. Kui soovime, et meie lähedaste kalmud võõrsil oleks rahus, peame ka ise võõraid kalme austama. Ja kui seda selles olukorras pole võimalik tagada, siis peame need väärikalt ümber matma kalmistule.

Paradoksaalsel moel pööravad Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenute mälestussamba juurde (kus aastate eest originaalis olid ka tahvlid maetute nimedega) lilli või küünlaid toojad ilmselt selja neile, kelle mälestamiseks kohale tuldud. Ja mis veelgi hullem, võib olla, et jalutavad rahulikult nendel kalmudel, mis omal ajal jäidki propagandatuhinas tähistamata. Kas pole nii tekkinud situatsioon, kus mälestame skulptuuri, mitte langenuid? Enda näitamise huvi on kasvanud üle hukkunute mälestamise soovist?

Mälestus on inimlik. Seda ei väljendata lärmakalt ja kakeldes. Sellist olukorda kalmudel ei saa lubada. Kindlasti ei soovinud sellist austust ja meenutust sõdades langenud mehed ja naised, ükskõik, mis vormi nad kandsid või millises sõjas nende elutee katkes. Näidakem oma inimlikkust ning austust ja andkem neile kalmisturahu.

Eesti riik on näidanud üles austust ja vastu võtnud sõjahaudade kaitse seaduse, mis lähtub otseselt Genfi konventsioonist ja annab võimaluse ümber matta sõjas langenute säilmed nagu ka teisaldada hauamonumendid, juhul kui hauad asuvad ebasobivas kohas või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikkuse huvides vajalik. Nimetatud seaduse alusel moodustati sõjahaudade komisjon eesmärgiga anda vajadusel hinnang sõjaohvrite säilmete austamisele ja väärikale kohtlemisele. Samuti teha vajadusel ettepanek kaitseministrile kalmistu osas, kuhu oleks väärikas säilmed ümber matta. 9. märtsil 2007 toimunud sõjahaudade komisjoni istungil, kus osalesid kõik liikmed, oli arutelu all ka kaitseministri pöördumine hinnangu saamiseks Tõnismäel asuva sõjahaua osas. Komisjon leidis ühehäälselt, et see matmispaik ei ole sobiv koht sõjahauale ning pole kooskõlas hauarahu põhimõtetega. Samuti tegi komisjon ettepaneku valida ümbermatmise paigaks Tallinna Kaitseväe kalmistu – koht, mis on olnud juba läbi sajandite viimseks puhkepaigaks sõjas langenuile.

Sõjahaud, mitte etenduste plats

16. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Lugu Õhtulehes. Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.
Humaansus kõlab suurelt, kuid tähendab lihtsat inimlikkust. Tunnet, millest me kõik Tõnismäel toimuva puhul natuke eemaldunud oleme. Suures debatis oleme unustanud, millega on tegu. See on sõjahaud, mitte etenduste plats.

On muidugi kurb, et täpne koht, isegi maetute arv on tänaseni vastuoluline. Nii palju siis neljakümnendate aastate austusest inimeste vastu. Kui soovime, et meie lähedaste kalmud võõrsil oleks rahus, peame ka ise võõraid kalme austama. Ja kui seda selles olukorras pole võimalik tagada, siis peame need väärikalt ümber matma kalmistule.

Paradoksaalsel moel pööravad Tõnismäele Tallinna vabastamisel langenute mälestussamba juurde (kus aastate eest originaalis olid ka tahvlid maetute nimedega) lilli või küünlaid toojad ilmselt selja neile, kelle mälestamiseks kohale tuldud. Ja mis veelgi hullem, võib olla, et jalutavad rahulikult nendel kalmudel, mis omal ajal jäidki propagandatuhinas tähistamata. Kas pole nii tekkinud situatsioon, kus mälestame skulptuuri, mitte langenuid? Enda näitamise huvi on kasvanud üle hukkunute mälestamise soovist?

Mälestus on inimlik. Seda ei väljendata lärmakalt ja kakeldes. Sellist olukorda kalmudel ei saa lubada. Kindlasti ei soovinud sellist austust ja meenutust sõdades langenud mehed ja naised, ükskõik, mis vormi nad kandsid või millises sõjas nende elutee katkes. Näidakem oma inimlikkust ning austust ja andkem neile kalmisturahu.

Eesti riik on näidanud üles austust ja vastu võtnud sõjahaudade kaitse seaduse, mis lähtub otseselt Genfi konventsioonist ja annab võimaluse ümber matta sõjas langenute säilmed nagu ka teisaldada hauamonumendid, juhul kui hauad asuvad ebasobivas kohas või kui säilmete ümbermatmine on muul põhjusel avalikkuse huvides vajalik. Nimetatud seaduse alusel moodustati sõjahaudade komisjon eesmärgiga anda vajadusel hinnang sõjaohvrite säilmete austamisele ja väärikale kohtlemisele. Samuti teha vajadusel ettepanek kaitseministrile kalmistu osas, kuhu oleks väärikas säilmed ümber matta. 9. märtsil 2007 toimunud sõjahaudade komisjoni istungil, kus osalesid kõik liikmed, oli arutelu all ka kaitseministri pöördumine hinnangu saamiseks Tõnismäel asuva sõjahaua osas. Komisjon leidis ühehäälselt, et see matmispaik ei ole sobiv koht sõjahauale ning pole kooskõlas hauarahu põhimõtetega. Samuti tegi komisjon ettepaneku valida ümbermatmise paigaks Tallinna Kaitseväe kalmistu – koht, mis on olnud juba läbi sajandite viimseks puhkepaigaks sõjas langenuile.

Mati Raidma: Varem on Reformierakonda püütud kujutada äri- ja linnakeskse erakonnana, selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu

14. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Pärnu Postimehe peatoimetaja intervjuu peale valimistulemuste selgumist

Mati Raidma: Varem on Reformierakonda püütud kujutada äri- ja linnakeskse erakonnana, selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu

Riigikogu valimistel Pärnumaal kõige enim hääli kogunud Mati Raidma nimetab Reformierakonna valimisedu põhjusena murrangut ühiskonnas, kus valijad ei käsitlenud oravaparteid enam äri- ja linnakeskse erakonnana.

“Minu järgmine ülesanne on murda müüt, nagu ma kasutanuks Pärnumaad platvormina kuhugi jõudmiseks,” kinnitab 41aastane peaministri nõunik ja endine päästeameti peadirektor Raidma, kes esimest korda valimistel kandideerinuna kogus nende valimiste kohaliku rekordi, 3694 häält.

Kuidas on möödunud teie esimesed valimisjärgsed päevad? Palju on riigikokku valimine teie elu juba muutnud?

Kui isiklikult võtta, siis emotsioonid ja pingelangus on andnud nendele päevadele juba teistmoodi sisu. Nii positiivseid emotsioone ei ole juba pikka aega olnud, lisaks uus info ja suhtlemine.

Samal ajal on paralleelselt käimas minu senine igapäevatöö peaministri büroos. Eks lähitulevik hakkab kujundama minu elu järgnevaks neljaks aastaks.

Mis on need asjad, millega te ennast enne riigikogu avaistungit 19. märtsil peate kurssi viima?

See, millega ma muidugi väga hästi veel kursis ei ole, on riigikogu kodukord ja sealne töörütm. Selleks tuleb veidi koolitööd teha.

Aga mu eelnev töö on andnud selleks piisava aluse, pidin seadustega niikuinii pidevalt kursis olema. Siin vaevalt mulle midagi üllatavat on.

Milles teie viimatine töö peaministri nõunikuna alates mullu novembrist täpselt seisneb?

Minu valdkond on sisejulgeolek. Kõik eelnõud, mis tulevad valitsuse kabinetiistungile ning ühel või teisel määral puudutavad Eesti sisejulgeolekut ja turvalisust, käivad minu laualt läbi. Analüüsin neid ja aitan peaministri jaoks kujundada seisukohta.

Samuti on igapäevane töö nõupidamine peaministri bürooga. Viimasel ajal on lisandunud sõjahaudade komisjoni käivitamine, olen selle komisjoni esimees. Sõjahaudade kaitse seadus on ju Eestis esimene seadus, mis reguleerib seda kuhjunud probleemide ringi, mis kuni tänaseni püsis paljuski vaid emotsioonide peal ja vabatahtlike kantuna.

Kas sõjahaudade komisjoni esimehena oskate ja julgete praegu ennustada, mis saab paljuvaieldud pronkssõdurist Tõnismäel?

Seda on minult juba päris palju küsitud. Tegemist on ikkagi sõjahaudade komisjoni, mitte pronkssõduri komisjoniga.

Olles tutvunud ajaloomaterjalidega, on minu isiklik seisukoht, et tegemist on matmispaigaga. Kui nüüd neutraalselt vaadata, siis see matmispaik Tõnismäel on ebaväärikalt koheldud, seal pole ju austust nende inimeste suhtes, kes sinna maetud on. Kogu asi on pöördunud vales suunas ja see küsimus tuleb lahendada.

Kas usute, et pronkssõdurit on võimalik Tõnismäelt teisaldada ilma olulisi rahvuslikke pingeid tekitamata ning rikkumata veel rohkem suhteid üha tundlikumaks muutuva Venemaaga?

Loomulikult katsed pingeid tekitada tulevad. Siiski arvan, et võidab kaine mõistus, mis ütleb, et nendele haudadele oleks palju väärikam koht kalmistul. Kui kogu see ümbermatmise protsess tuleb soliidne ja väärikas, siis usun, et ka rahvuslikul pinnal tekib hoopis suurem teineteisemõistmine.

Kuidas teie neli ja pool kuud kestvat nõunikuametit seletada? Kas oli nii, et Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip lõi oma büroo juurde ametikoha mehele, kellest sai valimistel tema erakonna esinumber Pärnumaal?

Seda ametikohta ei loodud ju minu jaoks. Peaministri nõuniku koht sisejulgeoleku alal on olnud olemas, see oli lihtsalt mõni aeg täitmata.

Teisalt on sisejulgeoleku valdkond minu silmis suure tähendusega. On hea märk, et peaminister seda probleemide ringi väärtustab. Minu hinnangul ei ole siseturvalisusele seni piisavalt tähelepanu pööratud. Siiani on tegutsetud liiga killustatult.

Meenutame näiteks, kuidas käituti eelmise aasta õlireostuse ajal, kus vastutus hajus erinevate ministeeriumide vahel ning kus lahendusteed probleemidele tulid väga raskelt kätte. Või vaatame nii liiklusõnnetuste kui ka tulekahjude musta statistikat. Kõik see kokku on valdkond, mis määrab riigi üldise turvatunde.

Me võime ju pürgida edukaks ja jõukaks riigiks, kuid ilma ühiskondliku turvatundeta oleks see pürgimine ülimalt raske, et mitte öelda võimatu.

Kuidas te nüüd pool nädalat hiljem kommenteerite nii Reformierakonna kui iseenda suurt valimisedu Pärnumaal? Pühapäeva hilisõhtul ütlesite esimese reaktsioonina, et see on “müüdimurdmine”. Vihjasite sellega, et mitu teie konkurenti ning ka Pärnu Postimees ei uskunud eriti teie heasse valimistulemusse maakonnas.

Arvan, et see on selge märk ühiskonna soovist jätkata Eestis praegust stabiilset eduteed ning mitte teha järske muudatusi, mis pikemas perspektiivis võivad saada meie riigi tõusuteele kahjulikuks.

Reformierakonna valimisedu näitab usku meie lubadustesse. Isiklikult mulle andis suur toetus hea tunde, et olen õigel teel.

Varem on Reformierakonda püütud kujutada ärimaailma- ja linnakeskse erakonnana, mis ilmselt kujundas ka meie konkurentide ja kohaliku ajakirjanduse seisukohta. Selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu. Eesti on minu arvates liiga väike, et seda jagada linna- ja maarahvaks.

Mulle on jäänud mulje, et Reformierakonna keskjuhatus isegi ei uskunud erakonna erilisse edusse Pärnumaal. Lihtsalt vaadati, kuidas teil läheb.

Tuleb tõdeda, et Pärnumaa pole viimastel aegadel olnud just eriti tugev kants Reformierakonnale. Sellepärast ka selline positiivne üllatus. Usun siiski, et siin on paljuski tegemist Reformierakonna uute suundade ja toetajaskonna üldise laienemisega.

Mida Andrus Ansip teile ütles, kui teie valimistulemus juba teada oli?

Ta õnnitles mind.

Kas teie arvates on liiga labane üldistus, et nendel valimistel panid oma hääle maksma kümned tuhanded eluasemelaenu võtjad, kes näevad Reformierakonna poliitikat enda jaoks kõige turvalisemana, et just see võimaldab neil oma kohustused edukalt täita ja eluga paremini edasi minna?

Eks see üldistus natuke labane on. Minu arvates meil liialt võimendatakse seda laenude võtmise küsimust. Kõikides normaalsetes riikides on laenu võtmine tavaline nähtus.

Väike märk see loomulikult on, et inimesed loodavad riigi stabiilset edasiminekut.

Suuri laene võtnud inimesed ju ei soovi, et riigis tehtaks kannapöördeid, eriti maksupoliitikas.

Olen nõus. Ometi arvan, et sellise soovi ja lootusega ei ole mitte ainult laenumaksjad.

Kas isiklik valimisedu ületas teie ootusi? Olite ju üldse esimest korda valimistel kandideerimas ja kohe saavutasite ringkonnas parima tulemuse.

Et vähendada isiklikku närvilisust, siis ma ei seadnud endale numbrilisi eesmärke. Aga ma tegin eelmisel aastal enda jaoks põhimõttelise otsuse minna edasi uuele tasemele. Kasutan kõike seda, mida olen omandanud päästeametiga seotud töös Eestis ja välismaal, ning püüan seda rakendada riigikogu tasemel.

Selles mõttes ei olnud riigikokku kandideerimisel tegemist minu jaoks ühekordse projektiga, olen oma eluotsused teinud pikaajaliselt. Kõikide suurte isiklike otsuste puhul on ju inimesel palju kõhklusi ning iseendale ei oska hinnangut anda. Aga valimistulemus julgustas mind.

Kasutades võimalust, tahan kohe öelda, et üks müüdikene jäi selle müüdimurdmise jadas veel elama. See on müüt, et kui ma ei ole sündinud Pärnus või Pärnumaal, siis ma võõrandun siinsest piirkonnast kiiresti. Minu järgmine ülesanne on murda müüt, nagu ma kasutanuks Pärnumaad platvormina lihtsalt kuhugi jõudmiseks. Sugugi mitte.

Kuidas loodate hoida sidet oma valijatega?

Enne valimisi ringi käies ütlesin, et minu esimene ülesanne on põhjalikult kaardistada Pärnumaa lokaalsed probleemid, mille lahendamiseks annab kaasa rääkida riigi tasandil.

Samal ajal ei ole ma siin Pärnumaal üldsegi väga võõras. Minu elu on olnud tegelikult kirjum, ma pole ainult tuletõrjuja olnud. Kontakte ja sidemeid Pärnus ja Pärnumaal on mul teisigi.

2003. aasta riigikogu valimiste järel oli kõigi siit valitud saadikute jaoks üks probleem, mille lahendamisele nad lubasid kaasa aidata, sõltumata parteilisest kuuluvusest. See oli Pärnu haigla uue hoone lõpuni ehitamine. Kas praegu on teie arvates Pärnumaal selline teema, mille suhtes võiksid kõik seitse siit valitud poliitikut olla ühte meelt, et seda on vaja nii koalitsiooni kui opositsiooni poolelt edasi aidata?

Arvan, et üheks teemaks peab igal juhul kujunema infrastruktuuri väljaehitamine. Ehk siis Via Baltica, raudtee ja lennujaam. Seal on otsustuste taganttõukamine selgelt riigi tasandil. Üldises plaanis aitab see kindlasti kaasa Pärnu linna arengule, toob Pärnu maailmale lähemale ning pakub võimalusi mitmes ettevõtlusvaldkonnas jõuliselt edasi areneda.

Kas te tunnete isiklikult kõiki viit teistest erakondadest valitud Pärnumaa saadikut?

Jah, tunnen küll. Mart Jüssiga (roheliste nimekirjas riigikokku valitud saadik – toim) ei olnud elutee meid enne kokku viinud, aga valimiseelsete debattide käigus saime mõtteid vahetada.

Kui ma Pärnumaalt valitud saadikute nimekirja vaatasin, avastasin üllatusega, et kolm meist on täpselt ühevanused, 41- aastased (lisaks Raidmale Mart Jüssi ja Kalle Laanet – toim).

Millised on praegu teie suhted Keskerakonna nimekirjas Pärnumaal kõige rohkem hääli saanud siseminister Kalle Laanetiga? Erimeelsused temaga olid üks põhjus, miks te eelmisel aastal päästeameti peadirektori ameti maha panite.

Inimlikult me täiesti suhtleme. Meil on tõesti erinevaid seisukohti, mis aga ei sega normaalselt lävimast.

Kuna me mõlemad oleme oma valdkondades professionaalid, siis arvan, et meie eriarvamused on nii olemuslikud, et need jäävadki eksisteerima.

Milline on praegu Reformierakonna retsept, et tagada päästeametnike ja politseinike tahe teha oma tööd, et nende read rohkem ei hõreneks ja palk oleks konkurentsivõimeline?

Kogu sellel probleemipuntral on mitu külge. Otse loomulikult kõige nähtavam on see palk, mida mehed saavad. Siin me jätkame palga stabiilset kasvutempot. Võib-olla on vähe välja toodud just seda stabiilse kasvutempo mõistet. Kui mehed saavad kindlustunde, et igal järgneval aastal nende sissetulek suureneb, siis tekibki selline stabiilsus.

Teine külg on sotsiaalsed garantiid, mis täna paraku on konkureerivad: politsei, piirivalve ja päästeamet püüavad poliitilisel tasandil endale eraldi maksimumi välja võidelda. Üks lahendusvariant on eripensionide süsteemi viimine ühe seaduse raamesse.

Mis on teie ambitsioon poliitikas? On see vaid riigikogu lihtliikme või hoopis siseministri koht?

Sellest on praegu vara rääkida. Minu esimene prioriteet on olla riigikogus, kui on võimalus, siis kandideerida komisjoni esimehe või kaasesimehe kohale. Ei ole välistatud, et tuleb vastu võtta väljakutse täitevvõimu juurde asumiseks. Eks paar lähemat nädalat anna selles selgust.

Mati Raidma: Varem on Reformierakonda püütud kujutada äri- ja linnakeskse erakonnana, selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu

14. märts 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Pärnu Postimehe peatoimetaja intervjuu peale valimistulemuste selgumist

Mati Raidma: Varem on Reformierakonda püütud kujutada äri- ja linnakeskse erakonnana, selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu

Riigikogu valimistel Pärnumaal kõige enim hääli kogunud Mati Raidma nimetab Reformierakonna valimisedu põhjusena murrangut ühiskonnas, kus valijad ei käsitlenud oravaparteid enam äri- ja linnakeskse erakonnana.

“Minu järgmine ülesanne on murda müüt, nagu ma kasutanuks Pärnumaad platvormina kuhugi jõudmiseks,” kinnitab 41aastane peaministri nõunik ja endine päästeameti peadirektor Raidma, kes esimest korda valimistel kandideerinuna kogus nende valimiste kohaliku rekordi, 3694 häält.

Kuidas on möödunud teie esimesed valimisjärgsed päevad? Palju on riigikokku valimine teie elu juba muutnud?

Kui isiklikult võtta, siis emotsioonid ja pingelangus on andnud nendele päevadele juba teistmoodi sisu. Nii positiivseid emotsioone ei ole juba pikka aega olnud, lisaks uus info ja suhtlemine.

Samal ajal on paralleelselt käimas minu senine igapäevatöö peaministri büroos. Eks lähitulevik hakkab kujundama minu elu järgnevaks neljaks aastaks.

Mis on need asjad, millega te ennast enne riigikogu avaistungit 19. märtsil peate kurssi viima?

See, millega ma muidugi väga hästi veel kursis ei ole, on riigikogu kodukord ja sealne töörütm. Selleks tuleb veidi koolitööd teha.

Aga mu eelnev töö on andnud selleks piisava aluse, pidin seadustega niikuinii pidevalt kursis olema. Siin vaevalt mulle midagi üllatavat on.

Milles teie viimatine töö peaministri nõunikuna alates mullu novembrist täpselt seisneb?

Minu valdkond on sisejulgeolek. Kõik eelnõud, mis tulevad valitsuse kabinetiistungile ning ühel või teisel määral puudutavad Eesti sisejulgeolekut ja turvalisust, käivad minu laualt läbi. Analüüsin neid ja aitan peaministri jaoks kujundada seisukohta.

Samuti on igapäevane töö nõupidamine peaministri bürooga. Viimasel ajal on lisandunud sõjahaudade komisjoni käivitamine, olen selle komisjoni esimees. Sõjahaudade kaitse seadus on ju Eestis esimene seadus, mis reguleerib seda kuhjunud probleemide ringi, mis kuni tänaseni püsis paljuski vaid emotsioonide peal ja vabatahtlike kantuna.

Kas sõjahaudade komisjoni esimehena oskate ja julgete praegu ennustada, mis saab paljuvaieldud pronkssõdurist Tõnismäel?

Seda on minult juba päris palju küsitud. Tegemist on ikkagi sõjahaudade komisjoni, mitte pronkssõduri komisjoniga.

Olles tutvunud ajaloomaterjalidega, on minu isiklik seisukoht, et tegemist on matmispaigaga. Kui nüüd neutraalselt vaadata, siis see matmispaik Tõnismäel on ebaväärikalt koheldud, seal pole ju austust nende inimeste suhtes, kes sinna maetud on. Kogu asi on pöördunud vales suunas ja see küsimus tuleb lahendada.

Kas usute, et pronkssõdurit on võimalik Tõnismäelt teisaldada ilma olulisi rahvuslikke pingeid tekitamata ning rikkumata veel rohkem suhteid üha tundlikumaks muutuva Venemaaga?

Loomulikult katsed pingeid tekitada tulevad. Siiski arvan, et võidab kaine mõistus, mis ütleb, et nendele haudadele oleks palju väärikam koht kalmistul. Kui kogu see ümbermatmise protsess tuleb soliidne ja väärikas, siis usun, et ka rahvuslikul pinnal tekib hoopis suurem teineteisemõistmine.

Kuidas teie neli ja pool kuud kestvat nõunikuametit seletada? Kas oli nii, et Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip lõi oma büroo juurde ametikoha mehele, kellest sai valimistel tema erakonna esinumber Pärnumaal?

Seda ametikohta ei loodud ju minu jaoks. Peaministri nõuniku koht sisejulgeoleku alal on olnud olemas, see oli lihtsalt mõni aeg täitmata.

Teisalt on sisejulgeoleku valdkond minu silmis suure tähendusega. On hea märk, et peaminister seda probleemide ringi väärtustab. Minu hinnangul ei ole siseturvalisusele seni piisavalt tähelepanu pööratud. Siiani on tegutsetud liiga killustatult.

Meenutame näiteks, kuidas käituti eelmise aasta õlireostuse ajal, kus vastutus hajus erinevate ministeeriumide vahel ning kus lahendusteed probleemidele tulid väga raskelt kätte. Või vaatame nii liiklusõnnetuste kui ka tulekahjude musta statistikat. Kõik see kokku on valdkond, mis määrab riigi üldise turvatunde.

Me võime ju pürgida edukaks ja jõukaks riigiks, kuid ilma ühiskondliku turvatundeta oleks see pürgimine ülimalt raske, et mitte öelda võimatu.

Kuidas te nüüd pool nädalat hiljem kommenteerite nii Reformierakonna kui iseenda suurt valimisedu Pärnumaal? Pühapäeva hilisõhtul ütlesite esimese reaktsioonina, et see on “müüdimurdmine”. Vihjasite sellega, et mitu teie konkurenti ning ka Pärnu Postimees ei uskunud eriti teie heasse valimistulemusse maakonnas.

Arvan, et see on selge märk ühiskonna soovist jätkata Eestis praegust stabiilset eduteed ning mitte teha järske muudatusi, mis pikemas perspektiivis võivad saada meie riigi tõusuteele kahjulikuks.

Reformierakonna valimisedu näitab usku meie lubadustesse. Isiklikult mulle andis suur toetus hea tunde, et olen õigel teel.

Varem on Reformierakonda püütud kujutada ärimaailma- ja linnakeskse erakonnana, mis ilmselt kujundas ka meie konkurentide ja kohaliku ajakirjanduse seisukohta. Selles suhtumises tõid need valimised kaasa murrangu. Eesti on minu arvates liiga väike, et seda jagada linna- ja maarahvaks.

Mulle on jäänud mulje, et Reformierakonna keskjuhatus isegi ei uskunud erakonna erilisse edusse Pärnumaal. Lihtsalt vaadati, kuidas teil läheb.

Tuleb tõdeda, et Pärnumaa pole viimastel aegadel olnud just eriti tugev kants Reformierakonnale. Sellepärast ka selline positiivne üllatus. Usun siiski, et siin on paljuski tegemist Reformierakonna uute suundade ja toetajaskonna üldise laienemisega.

Mida Andrus Ansip teile ütles, kui teie valimistulemus juba teada oli?

Ta õnnitles mind.

Kas teie arvates on liiga labane üldistus, et nendel valimistel panid oma hääle maksma kümned tuhanded eluasemelaenu võtjad, kes näevad Reformierakonna poliitikat enda jaoks kõige turvalisemana, et just see võimaldab neil oma kohustused edukalt täita ja eluga paremini edasi minna?

Eks see üldistus natuke labane on. Minu arvates meil liialt võimendatakse seda laenude võtmise küsimust. Kõikides normaalsetes riikides on laenu võtmine tavaline nähtus.

Väike märk see loomulikult on, et inimesed loodavad riigi stabiilset edasiminekut.

Suuri laene võtnud inimesed ju ei soovi, et riigis tehtaks kannapöördeid, eriti maksupoliitikas.

Olen nõus. Ometi arvan, et sellise soovi ja lootusega ei ole mitte ainult laenumaksjad.

Kas isiklik valimisedu ületas teie ootusi? Olite ju üldse esimest korda valimistel kandideerimas ja kohe saavutasite ringkonnas parima tulemuse.

Et vähendada isiklikku närvilisust, siis ma ei seadnud endale numbrilisi eesmärke. Aga ma tegin eelmisel aastal enda jaoks põhimõttelise otsuse minna edasi uuele tasemele. Kasutan kõike seda, mida olen omandanud päästeametiga seotud töös Eestis ja välismaal, ning püüan seda rakendada riigikogu tasemel.

Selles mõttes ei olnud riigikokku kandideerimisel tegemist minu jaoks ühekordse projektiga, olen oma eluotsused teinud pikaajaliselt. Kõikide suurte isiklike otsuste puhul on ju inimesel palju kõhklusi ning iseendale ei oska hinnangut anda. Aga valimistulemus julgustas mind.

Kasutades võimalust, tahan kohe öelda, et üks müüdikene jäi selle müüdimurdmise jadas veel elama. See on müüt, et kui ma ei ole sündinud Pärnus või Pärnumaal, siis ma võõrandun siinsest piirkonnast kiiresti. Minu järgmine ülesanne on murda müüt, nagu ma kasutanuks Pärnumaad platvormina lihtsalt kuhugi jõudmiseks. Sugugi mitte.

Kuidas loodate hoida sidet oma valijatega?

Enne valimisi ringi käies ütlesin, et minu esimene ülesanne on põhjalikult kaardistada Pärnumaa lokaalsed probleemid, mille lahendamiseks annab kaasa rääkida riigi tasandil.

Samal ajal ei ole ma siin Pärnumaal üldsegi väga võõras. Minu elu on olnud tegelikult kirjum, ma pole ainult tuletõrjuja olnud. Kontakte ja sidemeid Pärnus ja Pärnumaal on mul teisigi.

2003. aasta riigikogu valimiste järel oli kõigi siit valitud saadikute jaoks üks probleem, mille lahendamisele nad lubasid kaasa aidata, sõltumata parteilisest kuuluvusest. See oli Pärnu haigla uue hoone lõpuni ehitamine. Kas praegu on teie arvates Pärnumaal selline teema, mille suhtes võiksid kõik seitse siit valitud poliitikut olla ühte meelt, et seda on vaja nii koalitsiooni kui opositsiooni poolelt edasi aidata?

Arvan, et üheks teemaks peab igal juhul kujunema infrastruktuuri väljaehitamine. Ehk siis Via Baltica, raudtee ja lennujaam. Seal on otsustuste taganttõukamine selgelt riigi tasandil. Üldises plaanis aitab see kindlasti kaasa Pärnu linna arengule, toob Pärnu maailmale lähemale ning pakub võimalusi mitmes ettevõtlusvaldkonnas jõuliselt edasi areneda.

Kas te tunnete isiklikult kõiki viit teistest erakondadest valitud Pärnumaa saadikut?

Jah, tunnen küll. Mart Jüssiga (roheliste nimekirjas riigikokku valitud saadik – toim) ei olnud elutee meid enne kokku viinud, aga valimiseelsete debattide käigus saime mõtteid vahetada.

Kui ma Pärnumaalt valitud saadikute nimekirja vaatasin, avastasin üllatusega, et kolm meist on täpselt ühevanused, 41- aastased (lisaks Raidmale Mart Jüssi ja Kalle Laanet – toim).

Millised on praegu teie suhted Keskerakonna nimekirjas Pärnumaal kõige rohkem hääli saanud siseminister Kalle Laanetiga? Erimeelsused temaga olid üks põhjus, miks te eelmisel aastal päästeameti peadirektori ameti maha panite.

Inimlikult me täiesti suhtleme. Meil on tõesti erinevaid seisukohti, mis aga ei sega normaalselt lävimast.

Kuna me mõlemad oleme oma valdkondades professionaalid, siis arvan, et meie eriarvamused on nii olemuslikud, et need jäävadki eksisteerima.

Milline on praegu Reformierakonna retsept, et tagada päästeametnike ja politseinike tahe teha oma tööd, et nende read rohkem ei hõreneks ja palk oleks konkurentsivõimeline?

Kogu sellel probleemipuntral on mitu külge. Otse loomulikult kõige nähtavam on see palk, mida mehed saavad. Siin me jätkame palga stabiilset kasvutempot. Võib-olla on vähe välja toodud just seda stabiilse kasvutempo mõistet. Kui mehed saavad kindlustunde, et igal järgneval aastal nende sissetulek suureneb, siis tekibki selline stabiilsus.

Teine külg on sotsiaalsed garantiid, mis täna paraku on konkureerivad: politsei, piirivalve ja päästeamet püüavad poliitilisel tasandil endale eraldi maksimumi välja võidelda. Üks lahendusvariant on eripensionide süsteemi viimine ühe seaduse raamesse.

Mis on teie ambitsioon poliitikas? On see vaid riigikogu lihtliikme või hoopis siseministri koht?

Sellest on praegu vara rääkida. Minu esimene prioriteet on olla riigikogus, kui on võimalus, siis kandideerida komisjoni esimehe või kaasesimehe kohale. Ei ole välistatud, et tuleb vastu võtta väljakutse täitevvõimu juurde asumiseks. Eks paar lähemat nädalat anna selles selgust.

Kaitsepoliitika ja kaitsetahe

1. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Mati Raidma
Vastulause IRL kandidaatide artiklitele, kus millegipärast ei mainita sõnagagi Kaitseliidu olulist rolli Eesti kaitsevõimekuse ja kaitsetahte kujunemises (Pärnu Postimehes).
Kaitsepoliitika ja kaitsetahe 
01.02.2007


Viimasel ajal on valimiskampaaniate lainel ajakirjanduses kajastust leidnud Eesti riigikaitsega seonduv. Lubatagu siinkohal oma arvamus lugejate ette tuua.

Lugesin huviga 18. jaanuari Pärnu Postimehest IRLi nimekirjas riigikokku kandideeriva Erik Reinholdi arvamuslugu kaitsepoliitikast. Hindan tema teema käsitluse sügavust. Samasuguse teemapüstitusega ilmus 22. jaanuari Päevalehes samuti Isamaa ja Res Publica Liidu liikme ning kollektiivse kaitsetahte eestkõneleja Tarmo Kõutsi artikkel. Teemaks ikka kutseline versus ajateenistuslik kaitsevägi, peale selle ajateenistuse ülim roll rahva kaitsetahte kujundamisel.

Olen sügavalt üllatunud, miks kumbki autor ei söandanud isegi mainida Kaitseliidu rolli Eesti kaitsevõimekuses ning kaitsetahte kujunemises. Kas tegemist on Res Publica mõjuga, et siiani Kaitseliidu arengu eest seisnud isamaalased vaikselt taanduvad? Kahju.

Uskuge, et tugev Kaitseliit on meie potentsiaalsele vaenlasele märkimisväärselt keerulisem ja soovimatum vaenlane kui koolipingist tulnud ajateenija. Praegu on pidevalt suureneva ja 10 000 läheneva liikmeskonnaga organisatsioon arvestatav jõud.

Kui lisada kaitsevägi, saame kombinatsiooni, mis tõeliselt pakub seda, mida ootame. Loomulikult oleks naiivne uskuda, et väikesearvuline palgaarmee ongi meie riigi ja rahva uus kaitsekilp. Teema kontekstist väljatõmbamisega võime küll inimeste emotsioone üles kütta, kuid mitte tekitada tõsiseltvõetavat arutelu.

Võimalusi hoida ja suurendada eestlaste kaitsetahet ja Eesti kaitsevõimet on mitu. Minu kindel veendumus on, et kaks komponenti selles protsessis ja arutelus on teenimatult tähelepanuta jäänud.

Esiteks meie koolides toimuv. Praegu veel savijalgadel seisva riigikaitseõppe tõhustamine on üks esimesi ja kiiremaid ülesandeid. Kaitsetahte kujundamine juba koolieas annab tegeliku aluse selle hilisemaks realiseerimiseks.

Teiseks Kaitseliit. Vabatahtliku riigikaitselise organisatsioonina peab Kaitseliit omandama senisest märkimisväärselt tugevama positsiooni ja rolli. Seda eriti kaitsetahte kujundamisel ja territoriaalkaitse võimekuse arendamisel.

Viimase kümne aastaga on toimunud rida positiivseid arenguid, kuid teha on veel palju. Kaitseliidu vanematekogu liikmena tean, millest räägin.

Kaitseliit vajab järgmiseks arenguhüppeks riigilt tõsiseltvõetavaid lisavahendeid ja tegusid, mitte pelgalt sõnu. Miks mitte integreerida sellesse protsessi ajateenistuse komponent? Pealegi on Kaitseliit oma tütarorganisatsioonidega avatud nii meestele kui naistele.

Andes võimaluse osaleda aktiivselt oma riigi julgeoleku ning kaitsevõime tagamisel ka neile, kes pole oma elukutseks valinud sõjamehe teed, avardab Kaitseliit tunduvalt meie väikese riigi võimekust vastu seista ükskõik mis ohule, olgu vaenlaseks võõrvägi või kontrollimatud loodusjõud.

Mati Raidma, Reformierakonna esinumber Pärnumaa valimisringkonnas