Arhiiv ‘Rein Lang blogi Reformierakond’ Teemas

Justiitsminister sai Tallinna Ülikooli teenetemärgi

19. märts 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Eile toimus Tallinna Ülikooli 5. aastapäeva pidulik aktus, kus justiitsminister Rein Langile anti üle teenetemärk oma panuse eest Tallinna Ülikooli tegevusse.

Justiitsminister sai Tallinna Ülikooli teenetemärgi

19. märts 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Eile toimus Tallinna Ülikooli 5. aastapäeva pidulik aktus, kus justiitsminister Rein Langile anti üle teenetemärk oma panuse eest Tallinna Ülikooli tegevusse.

Justiitsministri tervituskõne Advokatuuri üldkogul 04.03.10

5. märts 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Kuna 1. jaanuarist käivitus uus riigi õigusabi korralduse süsteem, mis sai justiitsministeeriumi ja advokatuuri vahel kokku lepitud, siis on tänavuse üldkogu õhkkond üsna ainulaadne – nimelt ei saada seda advokatuuri sõim ministeeriumi aadressil ebaõiglaste tasumäärade pärast. Ka võime tõdeda, et eesti vanasõna – ükski infosüsteem ei valmi kokkulepitud ajaks kokkulepitud tasu eest – alati ei kehti. Vähemalt ei kehti see riigi õigusabi infosüsteemi osas. Aga eks erand kinnitab reeglit.

Lugupeetud advokaadid, kolleegid, daamid ja härrad!

 

 

Kuna 1. jaanuarist käivitus uus riigi õigusabi korralduse süsteem, mis sai justiitsministeeriumi ja advokatuuri vahel kokku lepitud, siis on tänavuse üldkogu õhkkond üsna ainulaadne – nimelt ei saada seda advokatuuri sõim ministeeriumi aadressil ebaõiglaste tasumäärade pärast. Ka võime tõdeda, et eesti vanasõna – ükski infosüsteem ei valmi kokkulepitud ajaks kokkulepitud tasu eest – alati ei kehti. Vähemalt ei kehti see riigi õigusabi infosüsteemi osas. Aga eks erand kinnitab reeglit.

 

Jah, me oleme kokku leppinud, et me rohkem ei vaidle tasumäärade üle vaid see, mille eest ja kui palju tuleb riigi õigusabi ostamisel advokaadi poolt talle maksta jääb advokatuuri enda otsustada.

 

Muidugi on seda raha, millest need kulud tuleb maksta, vähe. See ei ole kellelegi saladuseks. Positiivse poole pealt tuleks ehk vaid märkida, et üleüldise kärpimise juures ei osalenud see eelarverida plajude teistega kärpes solidaarselt. Riigi õigusabi kulutusi kärbiti proportsionaalselt vähem paljude teiste kuludega. Mis ei tähenda seda, et järgmisel aastal ei tuleks neid kulusid suurendada. Advokatuuri ettepanek valitsusele on tehtud, justiitsministeerium leiab, et see on valdavalt põhjendatud ja edastab selle rahandusministeeriumile koos omapoolse toetusavaldusega. Mis edasi saab  - elame näeme.

 

Huvitav, aga minister tahaks täna advokatuuri tunnustada. Nimelt selle eest, et advokatuur suutis luua mehhanismi, mis tagab õigusabi osutamise Hiiumaal. Kui aastajagu päevi oli hiidlaste aisaks võimaluseks kohtuda advokaadiga sõita Haapsallu, siis täna annab õigusabi Hiiumaal kokku 13 advokaati ja kaetud on kõik õigusvaldkonnad. Lubage selle eest edastada hiidlaste tänu.

 

Mina tahaks Teiega arutada aga Ida-Virumaa üle. Selles maakonnas elab täna kokku 160,000 elanikku. Narva on suuruselt kolmas Eesti linn – ca 60,000 elanikuga. Tartus, kus elanikke veidi üle 100,000 tegutseb ligi 60 advokaati. Narvas on see number 7, kusjuures meil on põhjendatud kahtlus, et ka neist suurem osa ei suuda lugeda Riigi Teatajat.  Narva elanikud ja ärid palkavad endale lepingulised esindajad reeglina Tallinnast. Miks see nii on? Kindlasti ei vasta tegelikkusele väited, et narvakad õigusabi ei vaja. Ka see ei vasta tõele, et õigusabi turul ei oleks Narvas raha. Miks see raha aga suures osas advokatuurist mööda läheb, ei ole mõistetav. Ma kutsun advokatuuri üles mõtlema tõsiselt Ida-Virumaa turu hõlvamisele. Seda nii advokaatide kui ka Eesti riigi huvides.

 

Minu teine tänane sõnum Teile on ehk intrigeerivam. Me oleme Eestis oma õigussüsteemi üles ehitades lähtunud Riigikogu 1992.a. otsusest, mille kohaselt Eesti õigussüsteem kuulub nn. Mandri-euroopa õigusperekonda. Ometigi oleme me üsna palju üle võtnud sellesse ka anglo-ameerika õigussüsteemi elemente. Võtame näiteks meie kriminaalmenetluse, milles on anglo-ameerika elemente päris palju. Kas poleks meil aeg mõelda ka sellise advokatuuri peale, mida USA-s tähistab sõna The Bar. Ühtne kutseühing on Ameerika Ühendriikides toiminud hästi ja seal ei mõisteta, mis Euroopas prokurörid ja advokaadid väljaspool kohtumenetlust üksteisele vastanduvad.

 

Teil seisavad täna ees uue juhatuse valimised. Tahaksin kasutada juhust ja tänada Aivar Pilve tema tegevuse eest juhatuse esimehena.  Meil on olnud selle 5 aasta jooksul, mil mina olen olnud justiitsminister palju kokkupuuteid. Oleme teineteise peale karjunud ja kõvasti vaielnud. Aga me pole kunagi jätnud jonni, et jõuda vastastikku aktsepteeritavate kokkulepeteni. See on võimaldanud meil vaatamata vastuoludele langetada otsuseid, mis on olnud elu edasiviivad. Ja tunnustuse märgiks tahaksingi anda Aivarile üle sümboolse kingituse.

 

 

 

Rein Lang räägib suu puhtaks: seadused ei sünni mingis tagatoas

5. märts 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Justiitsminister Rein Lang möönab, et mõni tema eelnõu on ra­dikaalne. Samal ajal sooviks ta endale veel suuremat võimu uute seaduste kokkupanekul.
•• Justiitsministeeriumist tulnud eelnõud tekitavad tihti vastakaid reaktsioone. Vastuvõetud seaduste kohta on hiljem märgitud, et esialgsete eelnõude kvaliteet oli kaheldav. Teie erakonnakaaslane Rain Rosimannus kirjutas Eesti Päevalehes, et riigikogus on tulnud ümber teha pärimisseadus, perekonnaseadus ja töölepinguseadus. Ja sai parem, kui teilt tulnud variant.

Igal asjal on oma vaatenurk. Pärimisseadust ei tehtud ringi, see võeti vastu nii, nagu justiitsministeerium tahtis. Olid väga tõsised poliitilised vaidlused, kuid lõpuks jäid kõik justiitsministeeriumi argumendid peale. Perekonnaõiguses polnud samuti vaidlused justiitsministeeriumi teksti üle, vaid vaieldi eelkõige põhimõttelise varasuhte üle. Vaieldi poliitiliste valikute üle. Kas perekonnaseadus sai parem või halvem, seda näitab ajalugu.

•• Rosimannus kiirustas oma arvamusavaldusega?

Justiitsministeerium esitas nii-öelda vara juurdekasvu süsteemi, mis kehtib perfektselt Soome Vabariigis. See ei meeldinud paljudele riigikogu saadikutele ja loodi alternatiiv. Tulemuseks on see, et Eestis on perekonnas varasuhte valikul pooltel otsustada kolme variandi üle ja see on maailmas täiesti ainulaadne. Kas see tööle hakkab, seda ei oska mina täna öelda. Ja vaevalt oskavad needki, kes seda hirmsasti parlamendis lobeerisid.

•• Riigikogu menetluses olevad põhimõttelisi valdkondi puudutavaid eelnõusid on kõvasti kritiseeritud. Kas või avaliku teenistuse, erakonnaseaduse või meediaseaduse eelnõu.

Lähme siis seaduste kaupa. Avaliku teenistuse seadust on tehtud neli aastat kõige erinevamates töörühmades. See pole justiitsministeeriumi välja mõeldud, selle kallal on töötanud eri ametkondade spetsialistide grupp.

 

•• Huvitav, eelnõu seletuskirjas pole neile töögruppidele küll viidatud. Kas nad ei julgenud oma allkirja lõpptulemusele alla panna?

Mina ei hakka seda kommenteerima. Ega seletuskirjas pea alati kajastama seda, mida on eelnõu loomisel tehtud. Sellisel juhul läheksid seletuskirjad sadade lehekülgede pikkuseks.

Valitsus pole mitte ühegi asja üle nii pikalt vaielnud kui avaliku teenistuse seaduse eelnõu üle. Kabinet arutas seda ühtekokku neli korda. Kirglikult ja väga argumenteeritult jõuti lõpptulemuseni. Selle tulemusel jõudsime moodsa ja ka OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon – toim) soovitustele vastava avaliku teenistuse mudelini.

•• Riigikogus on avaliku teenistuse seaduse eelnõule tellitud eksperdihinnang, kus väidetakse, et see tegeleb näilise ametnike arvu vähendamisega.

Ekspert esindab siin ka enda tõekspidamisi ja maailmavaadet. See maailmavaade ütleb, et riigid peavadki tagama avalikus teenistuses töötavatele inimestele motiveerimiseks teatud hüvesid ja soodustusi. On ka eksperte, kes arvavad vastupidist. Valitsuse kontseptsioon lähtub nendest soovitustest, mida näiteks annab meile ka OECD, kelle seisukohad ei ühti mitte grammi võrragi Eesti eksperdi Tiina Randma-Liivi arvamustega.

Julgen väita, et tänane süsteem on halb, ja loodan väga, et parlamendi enamus valib ikkagi valitsuse pakutud variandi. Mis on, jah möönan, radikaalne, aga samal ajal ka aus, sest ta suhtub nii riigi heaks kui ka eraettevõtetes töötavatesse inimestesse võrdselt.

•• Kirjeldasite seda ausa ja radikaalse lahendusena. Kas te olete kindel, et parlament sellist radikaalsust hindab?

No ma kindlasti loodan. Aga meil on selles küsimuses ka eriarvamused koalitsioonierakondade sees. Kas eriarvamused on head või halvad – demokraatias on nad paratamatud. See Eestis levitatav müüt, et siin on mingi partokraatlik kord, kus asjad otsustatakse mingites tagatubades, ei vasta tõele. Kui asjad otsustataks tagatoas, siis oleks parlament ju kummitempel. Vaidlused parlamendis põhimõttelistes küsimustes, nagu pärimisseaduse või perekonnaseaduse või töölepinguseaduse üle näitavadki seda, et mingit tagatubade süsteemi ei eksisteeri.

•• Lugedes paljusid justiitsministeeriumi eelnõusid ja nende seletuskirju, jääbki mulje, et on tehtud palju tagatoatööd, sest mitte kedagi teist peale ametnike pole eelnõu kirjutamise juurde kutsutud.

See on nüüd kummaline seisukoht. Ütlen veel kord, et seletuskiri ei hakka kunagi kajastama seda, et kutsuti kokku just selline töögrupp ja arutati neid ja neid arvamusi.

•• Mõnes seletuskirjas on aga väga põhjalikult seda kajastatud, teistes pole sõnagi.

Eelnõu seletuskiri pole selle seaduse sündimise protsessi üksikasjalik kirjeldus, vaid see on eelnõu regulatsioonide seletus. Kui me räägime avaliku teenistuse ja erakonnaseadusest, siis neid asju on avalikkuse ees arutatud aastaid.

•• Erakonnaseaduse eelnõu seletuskirjast ei tule küll välja, et oleks suheldud parteide või näiteks korruptsiooniküsimustega tegelevate mittetulundusühingutega.

Mis puudutab erakondade rahastamist, siis kõikide parlamendierakondade tasemel on sellest räägitud. Väidan, et eelnõu seletuskiri ei peaks kajastama kogu seda ühiskondlikku debatti.

Küll aga on justiitsministeeriumis valminud – muuseas ka teadlaste osavõtul – selline dokument nagu „Õiguspoliitika põhisuunad”. Valitsuskabinet on seda kolmel korral arutanud, kuid ei ole jõudnud üksmeelele. Justiitsministeerium sooviks näha Eestis sellist mehhanismi, et enne kui hakataks mingit seadust arutama, presenteeritaks valitsusele ka põhjendust, miks ühte või teist seadust on tarvis. Sellele eelneks mõjude analüüs ehk mida tahetakse saavutada ja kuidas see mõjutab ühiskondlikke protsesse.

Aga see tähendaks seda, et justiitsministeerium saaks seadusloomes praegusega võrreldes oluliselt rohkem sõnaõigust. Mis seal salata, paljudele ministritele see ei meeldi. Igaüks hoiab oma vürstiriigist ja vabadusest seadusloomes väga kinni. Mina ei pea seda mõistlikuks. Debatt selle üle, kas probleemi lahendamiseks on vaja ilmtingimata seadust teha või saab selle lahendada ka teistmoodi, kas siis teavitustööga või eelarves raha kirjutamisega õigele reale, tuleks enne seaduse tegemist maha pidada.

•• Võtame meediaseaduse: miks ja kas on seda seadust vaja? Hiljuti esines ajalehtede liidu seminaril Euroopa meediaõiguse professor, kes nimetas seda eelnõu Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses otsesõnu pommiks ja dünamiidiks.

Selle hinnanguga mina jälle ei ühine.

•• Kus on analüüs? Miks on sellist seadust vaja?

Eestis ei ole praeguseni ei kriminaal-, tsiviil- ega ka halduskohtu menetluses mitte ühtegi viidet sellele, et ajakirjanikku ei võiks panna tunnistama. Teiste elukutsete puhul on erinormid ehk advokaatidele, proviisoritele ja vaimulikele. Ajakirjanike kohta ei ole mitte ühtegi sõna. Et see on seaduseauk, on kõik arvestatavad juristid aastaid möönnud. Et see auk tuleb ühel hetkel kinni panna, on ka olnud ammu teada. Tegelikult võib kohtunik täna tsiviilasjas ajakirjaniku panna tunnistajapinki ja nõuda talt välja andmed ajakirjandusliku allika kohta. Selline imeilus ütlus, et traditsioon ja väljakujunenud tava on töötanud ajakirjanike kasuks, on äärmiselt ilus, aga tavadega kriminaalmenetlust ei reguleerita. Mulle jääb arusaamatuks, miks ajakirjanikud sõdivad selle vastu, et nad saaksid seadusandlikult garantiid.

•• Keegi ei sõdi garantiide saamise vastu, vaid ikka selle vastu, et need tahetakse teha väga napiks.

See ei ole nii. Kui te analüüsite täpselt seda, mis eelnõusse on kirja pandud, siis allikakaitse on täiesti absoluutne nii tsiviil- kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tea mina ühtegi riiki, kus allikakaitse oleks absoluutne – sellist riiki ei eksisteeri.

•• Jah, ka Euroopa inimõiguste kohtu lahendites pole see absoluutne, kuid on väga piiritletud.

Nüüd te jälle eksite. Selles mõttes on valida kaks võimalust: kas me ütleme seaduse mõttes väga täpselt ära, millistel juhtudel see allikakaitse ei kehti, ehk siis loetleme need karistusseadustiku paragrahvid, millistes kuritegudes võib panna ajakirjaniku tunnistama, või jätame selle kohtunike otsustada. Valikuid rohkem ei ole. Ja Belgia professorgi ütles, et selle võib jätta kohtunike otsustada.

•• Ta soovitaski seda.

Jah, kui me parlamendis niimoodi kokku lepime, siis lepime. Aga minu hinnang, kes ma iga päev puutun kokku ka Eesti kohtute praktikaga, väidab seda, et teatud sensitiivsetel juhtudel jääksid Eesti ajakirjanikud tunduvalt kindlamini külma kätte, kui konkreetsete paragrahvide loetlemise korral võimalikus seaduses.

Kui ajakirjanikud ise ütlevad, et nad on nõus, et see jääb kohtunike suvaks, siis teeme niimoodi. Ma ei loe partneriks antud hetkel ajalehtede liitu, kuna ma olen väga selgelt aru saanud, et neid ei ajenda antud hetkel käituma mitte avalik huvi, vaid äriline huvi. Loodan, et me saame siin partneriks ajakirjanike liidu, sest see on ikkagi ajakirjanikke, mitte väljaandeid mõjutav seadus.

•• Avaliku teenistuse seaduse juures märkisite seda, et valitsuse lahendus põhineb suuresti OECD soovitustel. Meediaseaduse juures on võimalik küsida Euroopa Nõukogu arvamust.

Ma ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust vajadust, sest need otsuse kohad on siin niivõrd ahtakesed. Allikakaitse seadusest rääkides ei näe ma üldse debatikohta selles, kas allikakaitse peaks kehtima haldus- või tsiviilkohtu menetluses. Küsimus on ainult selles piiris, mis tõmmatakse kriminaalkohtu menetluses. Ja selleks ei ole meil vaja mitte mingeid ekspertiise. Justiitsministeeriumi ametnikud on piisavalt lugenud Euroopa inimõiguste kohtu lahendeid selles küsimuses ja me oleme valmis neid lahendusvariante parlamendi õiguskomisjonile presenteerima. Oleme tellinud küll ühelt Saksa õigusfondilt arvamuse, see peaks lähemal ajal kättesaadavaks muutuma ja õiguskomisjon saab selle kindlasti.

•• Kui valitsus kiitis suvel heaks avaliku teabe seaduse muutmise, siis oli see isegi tore. Kuid kui see läks riigikokku, olid sinna järsku tekkinud salastamise punktid – ametnike nimede kinnikatmine ja kaitsepoliitilise teabe täiendav peitmine. Kuidas see protsess niimoodi käib, et teie viite valitsusse ühe eelnõu, kuid järsku on seal hoopis mingid täiesti vastupidised punktid sees?

Miks valitsuse menetluse käigus tuli sinna kaitsepoliitilise informatsiooni juurdepääsupiirangute tekitamine? See on nüüd jah selline kummaline nähtus Eestis. Kuidas ma seda nüüd lihtsalt seletan? Avaliku teabe seadus, kui ta kunagi vastu võeti, oli ülimalt selge. Nüüd on erinevad ametkonnad selle rakendamisel sattunud raskustesse, on piiratud eelarved jne. Survet avaliku teabe seaduse muutmiseks tuleb justiitsministeeriumisse iga päev. Öeldakse, et meil on raske rakendamisest kinni pidada, äkki saaks teha mööndusi jne. Reeglina on justiitsministeerium olnud väga jäik ja öelnud, et nende printsiipide vesistamist ei kannatata mitte üks raas.

•• Mis siis seekord juhtus?

No ma arvan, et selle kaitseotstarbelise informatsiooni puhul on ka kaitseministeeriumi argumendid relevantsed.

•• Pole kuulnud ühtegi näidet ega tõestatavat argumenti, mis praeguse korra muutmist nõuaks.

Soovitan minna ja küsida kaitseministri käest.

•• Kaitseminister pole toonud ühtegi konkreetset näidet. Seda on küsitud.

Minge küsige veel, sest meile on ta need argumendid esitanud. Ja me oleme neid hinnanud piisavalt kaalukaks.

Mis puudutab välisministeeriumi pidevat juttu diplomaatilistest memodest, mille avalikuks tulek võiks kahjustada välissuhtlemist ning soovi neile kehtivat juurdepääsupiirangut kogu aeg viie aasta võrra edasi pikendada, siis see pole mulle küll veenev. Dokumendid tuleb üle vaadata. Osa võib kuulutada riigisaladuseks ja muud avalikustada, kui kehtiv kümneaastane periood saab läbi.

Siin ei saa inimeste ja vahendite nappusele viitavale ametkonna survele järele anda. Justiitsministeerium on jäänud siin väga kindlale seisukohale, välisministeerium peab selle töö lõpuks ära tegema.  

•• Kohtute seaduse eelnõu. Kõrged kohtunikud on üsna valju häälega heitnud selle seaduse kokkupanemise protsessile ette kompromissitust ja järjekordselt huvitatud osapoolte arvamusega arvestamata jätmist.

See kriitika on täiesti põhjendamatu. Ühtegi seaduseelnõu ei ole võimalik kokku panna selliselt, et kõigi arvamusi arvestataks. Kohtunikkond ei ole Eestis homogeenne ega ühtne, nad ei mõtle kõik ühtemoodi. Mis on arusaamatu, on see, et need, kes jäid selles protsessis vähemusse, räägivad, et just nende arvamusi oleks pidanud igal juhul arvestama. Nii demokraatlikult, kui seda eelnõu tehti, pole seda tehtud kogu maailmas. Ilmub tekst, sellesse saavad kõik teha oma muudatusi, need vaadatakse läbi ja lõpuks tehakse muudatuste tabel ning terve kohtunikkond koguneb neid läbi hääletama.

Aga et nüüd kasutatakse selliseid argumente, et eelnõus pakutavad lahendused on välistatud – see pole demokraatia seisukohast küll mingi väide. Kohtute seadus on riigikogu liikmete kätes, riigikogu otsustab, mismoodi peab see võim käituma.

Ma ei ole tükk aega näinud nii kvaliteetset asja, kus kõik need valikud, mis on tehtud, on kõik ära seletatud. Sinna on ka lisatud juurde kõik arvamused, mis selle protsessi käigus on esitatud. Riigikogul on võimalik kõik see läbi lugeda.

•• Kas nii ei oleks parem, et iga eelnõu juures saaks lugeda, kes midagi on selle kohta arvanud selle kokkupanemise protsessis?

Kui kaugele me jõuame sellega? Olid ajad, kui seletuskirjad olid kaks lehekülge pikad. Praegu on justiitsministeeriumi seletuskirjad ikkagi väga mahukad. Loomulikult võime veel kaugemale minna, aga lõpuks on see ressursi küsimus. Ma põhimõtteliselt ju nõustun sellega, et seletuskirjad võiksid olla üksikasjalikumad ja paremad, kuid paljuski on see Eesti riigi võimaluste teema. Mina läheks täna ennekõike nende mõjude analüüsi juurde ja siis alles ajaloolise ekskursi juurde.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 05.03.10. Intervjueeris Raimo Poom.

Rein Lang räägib suu puhtaks: seadused ei sünni mingis tagatoas

5. märts 2010 Artikli originaal asub siin aadressil / Rein Lang
Justiitsminister Rein Lang möönab, et mõni tema eelnõu on ra­dikaalne. Samal ajal sooviks ta endale veel suuremat võimu uute seaduste kokkupanekul.
•• Justiitsministeeriumist tulnud eelnõud tekitavad tihti vastakaid reaktsioone. Vastuvõetud seaduste kohta on hiljem märgitud, et esialgsete eelnõude kvaliteet oli kaheldav. Teie erakonnakaaslane Rain Rosimannus kirjutas Eesti Päevalehes, et riigikogus on tulnud ümber teha pärimisseadus, perekonnaseadus ja töölepinguseadus. Ja sai parem, kui teilt tulnud variant.

Igal asjal on oma vaatenurk. Pärimisseadust ei tehtud ringi, see võeti vastu nii, nagu justiitsministeerium tahtis. Olid väga tõsised poliitilised vaidlused, kuid lõpuks jäid kõik justiitsministeeriumi argumendid peale. Perekonnaõiguses polnud samuti vaidlused justiitsministeeriumi teksti üle, vaid vaieldi eelkõige põhimõttelise varasuhte üle. Vaieldi poliitiliste valikute üle. Kas perekonnaseadus sai parem või halvem, seda näitab ajalugu.

•• Rosimannus kiirustas oma arvamusavaldusega?

Justiitsministeerium esitas nii-öelda vara juurdekasvu süsteemi, mis kehtib perfektselt Soome Vabariigis. See ei meeldinud paljudele riigikogu saadikutele ja loodi alternatiiv. Tulemuseks on see, et Eestis on perekonnas varasuhte valikul pooltel otsustada kolme variandi üle ja see on maailmas täiesti ainulaadne. Kas see tööle hakkab, seda ei oska mina täna öelda. Ja vaevalt oskavad needki, kes seda hirmsasti parlamendis lobeerisid.

•• Riigikogu menetluses olevad põhimõttelisi valdkondi puudutavaid eelnõusid on kõvasti kritiseeritud. Kas või avaliku teenistuse, erakonnaseaduse või meediaseaduse eelnõu.

Lähme siis seaduste kaupa. Avaliku teenistuse seadust on tehtud neli aastat kõige erinevamates töörühmades. See pole justiitsministeeriumi välja mõeldud, selle kallal on töötanud eri ametkondade spetsialistide grupp.

 

•• Huvitav, eelnõu seletuskirjas pole neile töögruppidele küll viidatud. Kas nad ei julgenud oma allkirja lõpptulemusele alla panna?

Mina ei hakka seda kommenteerima. Ega seletuskirjas pea alati kajastama seda, mida on eelnõu loomisel tehtud. Sellisel juhul läheksid seletuskirjad sadade lehekülgede pikkuseks.

Valitsus pole mitte ühegi asja üle nii pikalt vaielnud kui avaliku teenistuse seaduse eelnõu üle. Kabinet arutas seda ühtekokku neli korda. Kirglikult ja väga argumenteeritult jõuti lõpptulemuseni. Selle tulemusel jõudsime moodsa ja ka OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon – toim) soovitustele vastava avaliku teenistuse mudelini.

•• Riigikogus on avaliku teenistuse seaduse eelnõule tellitud eksperdihinnang, kus väidetakse, et see tegeleb näilise ametnike arvu vähendamisega.

Ekspert esindab siin ka enda tõekspidamisi ja maailmavaadet. See maailmavaade ütleb, et riigid peavadki tagama avalikus teenistuses töötavatele inimestele motiveerimiseks teatud hüvesid ja soodustusi. On ka eksperte, kes arvavad vastupidist. Valitsuse kontseptsioon lähtub nendest soovitustest, mida näiteks annab meile ka OECD, kelle seisukohad ei ühti mitte grammi võrragi Eesti eksperdi Tiina Randma-Liivi arvamustega.

Julgen väita, et tänane süsteem on halb, ja loodan väga, et parlamendi enamus valib ikkagi valitsuse pakutud variandi. Mis on, jah möönan, radikaalne, aga samal ajal ka aus, sest ta suhtub nii riigi heaks kui ka eraettevõtetes töötavatesse inimestesse võrdselt.

•• Kirjeldasite seda ausa ja radikaalse lahendusena. Kas te olete kindel, et parlament sellist radikaalsust hindab?

No ma kindlasti loodan. Aga meil on selles küsimuses ka eriarvamused koalitsioonierakondade sees. Kas eriarvamused on head või halvad – demokraatias on nad paratamatud. See Eestis levitatav müüt, et siin on mingi partokraatlik kord, kus asjad otsustatakse mingites tagatubades, ei vasta tõele. Kui asjad otsustataks tagatoas, siis oleks parlament ju kummitempel. Vaidlused parlamendis põhimõttelistes küsimustes, nagu pärimisseaduse või perekonnaseaduse või töölepinguseaduse üle näitavadki seda, et mingit tagatubade süsteemi ei eksisteeri.

•• Lugedes paljusid justiitsministeeriumi eelnõusid ja nende seletuskirju, jääbki mulje, et on tehtud palju tagatoatööd, sest mitte kedagi teist peale ametnike pole eelnõu kirjutamise juurde kutsutud.

See on nüüd kummaline seisukoht. Ütlen veel kord, et seletuskiri ei hakka kunagi kajastama seda, et kutsuti kokku just selline töögrupp ja arutati neid ja neid arvamusi.

•• Mõnes seletuskirjas on aga väga põhjalikult seda kajastatud, teistes pole sõnagi.

Eelnõu seletuskiri pole selle seaduse sündimise protsessi üksikasjalik kirjeldus, vaid see on eelnõu regulatsioonide seletus. Kui me räägime avaliku teenistuse ja erakonnaseadusest, siis neid asju on avalikkuse ees arutatud aastaid.

•• Erakonnaseaduse eelnõu seletuskirjast ei tule küll välja, et oleks suheldud parteide või näiteks korruptsiooniküsimustega tegelevate mittetulundusühingutega.

Mis puudutab erakondade rahastamist, siis kõikide parlamendierakondade tasemel on sellest räägitud. Väidan, et eelnõu seletuskiri ei peaks kajastama kogu seda ühiskondlikku debatti.

Küll aga on justiitsministeeriumis valminud – muuseas ka teadlaste osavõtul – selline dokument nagu „Õiguspoliitika põhisuunad”. Valitsuskabinet on seda kolmel korral arutanud, kuid ei ole jõudnud üksmeelele. Justiitsministeerium sooviks näha Eestis sellist mehhanismi, et enne kui hakataks mingit seadust arutama, presenteeritaks valitsusele ka põhjendust, miks ühte või teist seadust on tarvis. Sellele eelneks mõjude analüüs ehk mida tahetakse saavutada ja kuidas see mõjutab ühiskondlikke protsesse.

Aga see tähendaks seda, et justiitsministeerium saaks seadusloomes praegusega võrreldes oluliselt rohkem sõnaõigust. Mis seal salata, paljudele ministritele see ei meeldi. Igaüks hoiab oma vürstiriigist ja vabadusest seadusloomes väga kinni. Mina ei pea seda mõistlikuks. Debatt selle üle, kas probleemi lahendamiseks on vaja ilmtingimata seadust teha või saab selle lahendada ka teistmoodi, kas siis teavitustööga või eelarves raha kirjutamisega õigele reale, tuleks enne seaduse tegemist maha pidada.

•• Võtame meediaseaduse: miks ja kas on seda seadust vaja? Hiljuti esines ajalehtede liidu seminaril Euroopa meediaõiguse professor, kes nimetas seda eelnõu Euroopa inimõiguste kohtu lahendite valguses otsesõnu pommiks ja dünamiidiks.

Selle hinnanguga mina jälle ei ühine.

•• Kus on analüüs? Miks on sellist seadust vaja?

Eestis ei ole praeguseni ei kriminaal-, tsiviil- ega ka halduskohtu menetluses mitte ühtegi viidet sellele, et ajakirjanikku ei võiks panna tunnistama. Teiste elukutsete puhul on erinormid ehk advokaatidele, proviisoritele ja vaimulikele. Ajakirjanike kohta ei ole mitte ühtegi sõna. Et see on seaduseauk, on kõik arvestatavad juristid aastaid möönnud. Et see auk tuleb ühel hetkel kinni panna, on ka olnud ammu teada. Tegelikult võib kohtunik täna tsiviilasjas ajakirjaniku panna tunnistajapinki ja nõuda talt välja andmed ajakirjandusliku allika kohta. Selline imeilus ütlus, et traditsioon ja väljakujunenud tava on töötanud ajakirjanike kasuks, on äärmiselt ilus, aga tavadega kriminaalmenetlust ei reguleerita. Mulle jääb arusaamatuks, miks ajakirjanikud sõdivad selle vastu, et nad saaksid seadusandlikult garantiid.

•• Keegi ei sõdi garantiide saamise vastu, vaid ikka selle vastu, et need tahetakse teha väga napiks.

See ei ole nii. Kui te analüüsite täpselt seda, mis eelnõusse on kirja pandud, siis allikakaitse on täiesti absoluutne nii tsiviil- kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tea mina ühtegi riiki, kus allikakaitse oleks absoluutne – sellist riiki ei eksisteeri.

•• Jah, ka Euroopa inimõiguste kohtu lahendites pole see absoluutne, kuid on väga piiritletud.

Nüüd te jälle eksite. Selles mõttes on valida kaks võimalust: kas me ütleme seaduse mõttes väga täpselt ära, millistel juhtudel see allikakaitse ei kehti, ehk siis loetleme need karistusseadustiku paragrahvid, millistes kuritegudes võib panna ajakirjaniku tunnistama, või jätame selle kohtunike otsustada. Valikuid rohkem ei ole. Ja Belgia professorgi ütles, et selle võib jätta kohtunike otsustada.

•• Ta soovitaski seda.

Jah, kui me parlamendis niimoodi kokku lepime, siis lepime. Aga minu hinnang, kes ma iga päev puutun kokku ka Eesti kohtute praktikaga, väidab seda, et teatud sensitiivsetel juhtudel jääksid Eesti ajakirjanikud tunduvalt kindlamini külma kätte, kui konkreetsete paragrahvide loetlemise korral võimalikus seaduses.

Kui ajakirjanikud ise ütlevad, et nad on nõus, et see jääb kohtunike suvaks, siis teeme niimoodi. Ma ei loe partneriks antud hetkel ajalehtede liitu, kuna ma olen väga selgelt aru saanud, et neid ei ajenda antud hetkel käituma mitte avalik huvi, vaid äriline huvi. Loodan, et me saame siin partneriks ajakirjanike liidu, sest see on ikkagi ajakirjanikke, mitte väljaandeid mõjutav seadus.

•• Avaliku teenistuse seaduse juures märkisite seda, et valitsuse lahendus põhineb suuresti OECD soovitustel. Meediaseaduse juures on võimalik küsida Euroopa Nõukogu arvamust.

Ma ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust vajadust, sest need otsuse kohad on siin niivõrd ahtakesed. Allikakaitse seadusest rääkides ei näe ma üldse debatikohta selles, kas allikakaitse peaks kehtima haldus- või tsiviilkohtu menetluses. Küsimus on ainult selles piiris, mis tõmmatakse kriminaalkohtu menetluses. Ja selleks ei ole meil vaja mitte mingeid ekspertiise. Justiitsministeeriumi ametnikud on piisavalt lugenud Euroopa inimõiguste kohtu lahendeid selles küsimuses ja me oleme valmis neid lahendusvariante parlamendi õiguskomisjonile presenteerima. Oleme tellinud küll ühelt Saksa õigusfondilt arvamuse, see peaks lähemal ajal kättesaadavaks muutuma ja õiguskomisjon saab selle kindlasti.

•• Kui valitsus kiitis suvel heaks avaliku teabe seaduse muutmise, siis oli see isegi tore. Kuid kui see läks riigikokku, olid sinna järsku tekkinud salastamise punktid – ametnike nimede kinnikatmine ja kaitsepoliitilise teabe täiendav peitmine. Kuidas see protsess niimoodi käib, et teie viite valitsusse ühe eelnõu, kuid järsku on seal hoopis mingid täiesti vastupidised punktid sees?

Miks valitsuse menetluse käigus tuli sinna kaitsepoliitilise informatsiooni juurdepääsupiirangute tekitamine? See on nüüd jah selline kummaline nähtus Eestis. Kuidas ma seda nüüd lihtsalt seletan? Avaliku teabe seadus, kui ta kunagi vastu võeti, oli ülimalt selge. Nüüd on erinevad ametkonnad selle rakendamisel sattunud raskustesse, on piiratud eelarved jne. Survet avaliku teabe seaduse muutmiseks tuleb justiitsministeeriumisse iga päev. Öeldakse, et meil on raske rakendamisest kinni pidada, äkki saaks teha mööndusi jne. Reeglina on justiitsministeerium olnud väga jäik ja öelnud, et nende printsiipide vesistamist ei kannatata mitte üks raas.

•• Mis siis seekord juhtus?

No ma arvan, et selle kaitseotstarbelise informatsiooni puhul on ka kaitseministeeriumi argumendid relevantsed.

•• Pole kuulnud ühtegi näidet ega tõestatavat argumenti, mis praeguse korra muutmist nõuaks.

Soovitan minna ja küsida kaitseministri käest.

•• Kaitseminister pole toonud ühtegi konkreetset näidet. Seda on küsitud.

Minge küsige veel, sest meile on ta need argumendid esitanud. Ja me oleme neid hinnanud piisavalt kaalukaks.

Mis puudutab välisministeeriumi pidevat juttu diplomaatilistest memodest, mille avalikuks tulek võiks kahjustada välissuhtlemist ning soovi neile kehtivat juurdepääsupiirangut kogu aeg viie aasta võrra edasi pikendada, siis see pole mulle küll veenev. Dokumendid tuleb üle vaadata. Osa võib kuulutada riigisaladuseks ja muud avalikustada, kui kehtiv kümneaastane periood saab läbi.

Siin ei saa inimeste ja vahendite nappusele viitavale ametkonna survele järele anda. Justiitsministeerium on jäänud siin väga kindlale seisukohale, välisministeerium peab selle töö lõpuks ära tegema.  

•• Kohtute seaduse eelnõu. Kõrged kohtunikud on üsna valju häälega heitnud selle seaduse kokkupanemise protsessile ette kompromissitust ja järjekordselt huvitatud osapoolte arvamusega arvestamata jätmist.

See kriitika on täiesti põhjendamatu. Ühtegi seaduseelnõu ei ole võimalik kokku panna selliselt, et kõigi arvamusi arvestataks. Kohtunikkond ei ole Eestis homogeenne ega ühtne, nad ei mõtle kõik ühtemoodi. Mis on arusaamatu, on see, et need, kes jäid selles protsessis vähemusse, räägivad, et just nende arvamusi oleks pidanud igal juhul arvestama. Nii demokraatlikult, kui seda eelnõu tehti, pole seda tehtud kogu maailmas. Ilmub tekst, sellesse saavad kõik teha oma muudatusi, need vaadatakse läbi ja lõpuks tehakse muudatuste tabel ning terve kohtunikkond koguneb neid läbi hääletama.

Aga et nüüd kasutatakse selliseid argumente, et eelnõus pakutavad lahendused on välistatud – see pole demokraatia seisukohast küll mingi väide. Kohtute seadus on riigikogu liikmete kätes, riigikogu otsustab, mismoodi peab see võim käituma.

Ma ei ole tükk aega näinud nii kvaliteetset asja, kus kõik need valikud, mis on tehtud, on kõik ära seletatud. Sinna on ka lisatud juurde kõik arvamused, mis selle protsessi käigus on esitatud. Riigikogul on võimalik kõik see läbi lugeda.

•• Kas nii ei oleks parem, et iga eelnõu juures saaks lugeda, kes midagi on selle kohta arvanud selle kokkupanemise protsessis?

Kui kaugele me jõuame sellega? Olid ajad, kui seletuskirjad olid kaks lehekülge pikad. Praegu on justiitsministeeriumi seletuskirjad ikkagi väga mahukad. Loomulikult võime veel kaugemale minna, aga lõpuks on see ressursi küsimus. Ma põhimõtteliselt ju nõustun sellega, et seletuskirjad võiksid olla üksikasjalikumad ja paremad, kuid paljuski on see Eesti riigi võimaluste teema. Mina läheks täna ennekõike nende mõjude analüüsi juurde ja siis alles ajaloolise ekskursi juurde.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehes 05.03.10. Intervjueeris Raimo Poom.