Arhiiv ‘Talis Kitsing blogi Reformierakond’ Teemas

Siioni tarkade protokolllid!

14. juuni 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Muinasjutt!

Ma ei vihka ühtegi rahvust.Juutide vastu pole mul absoluutselt midagi.Aga mulle ei meeldi,et Eestis on sõnavabadusel topeltstandard.Mind netis laimata ja solvata tohib aga juutide kohta ei tohi midagi öelda?Nüüd minu poolt midagi sõnavabaduse kaitseks!

 

Siioni tarkade protokollid"

"Siioni tarkade protokollid"

Protokollid ilmusid esimest korda 1905.a. vene keeles Sergei Niiluse sulest, lisana raamatule "Suur väikeses ja Antikristus kui lähedane poliitiline võimalus". Teises trükis ilmus raamat 1911.a. Kolmas trükk rööviti ja põletati 1917.a. revolutsiooni ajal juutide poolt Peterburis Aleksander Nevski kloostrist, kus seda raamatut trükiti.

Materjal oli Niilusel juba 1901.a. käes. Kuni 1905.aastani püüdis ta Vene riigi juhtivaid isikuid hoiatada ähvardava juudi hädaohu eest. Tema hoiatus ei leidnud tähelepanu. Lääne-Euroopa keeltesse tõlgiti Niiluse raamat alles peale sõda (1920.a.) ning äratas suurt tähelepanu.

Juutide keskel tekitas "protokollide" avaldamine suurt ärevust, eriti seepärast, et raamatu sisu ja kokkukõla ajalooliste sündmustega oli väga silmatorkav, seda enam, et suur osa neist sündmustest oli ligi 20 aastat juutide poolt ette kuulutatud. Lisandusid veel teised ennustused, nagu 1890.a. inglise lehes "Truth" avaldatud Euroopa kaart hulga uute vabariikidega (Soome, Saksa, Poola, Tshehhi jt.), Poola koridoriga ja Venega praegusel kujul. Ilmus terve kirjandus vabamüürlaste (massoonide) - juutide ja jesuiitide kohta.

Kõik see materjal kokku laskis nii selges ja arusaadavas valguses näha maailmasõja ettekavatsust juudi vabamüürlikul algatusel, nii et koguni paljudki vaimselt pimedad nägijaiks said, kuigi liiga hilja. Poliitilised telgitagused kaotasid järsku kõik oma mõistatuslikkuse ja salapärasuse. Imestust äratas aga plaanide kauge ettenägelikkus, poliitiliste, riiklikkude, majanduslikkude ja organisatsiooni küsimuste saatanlikult järjekindel käsitlus.

Loomulik, et kõike seda ei võinud juudid veel oma arvele kirjutada lasta. Eriti piinlik oli, et üks "protokollide" venekeelne eksemplar juba 1906.a. 10.augustil oli Briti Muuseumi antud ja nr. 3926 d-17 all registreeritud. Ka oli võimatu ümber lükata eespool-nimetatud ettekavatsust. Mitmel ja mitmel viisil püüdsid juudi autorid "protokolle" võltsituiks tunnistada. Tehti koguni temast Vene poliitilise politsei väljamõeldis mingisuguste materjalide abil, mis ulatusid tagasi kuni Macchiavellini. Toodi välja mitmeid tunnistajaid. Kuid ikka äpardus asi mõnes peensuses, milles poldud hästi kokku räägitud.

Kõige halvem oli aga, et Theodor Herzli "Juudi riik" (1896.a.) ja "Päevaraamat" (I-III j., mis ilmusid hulga lühendustega 1922-23.a., seega tükk aega peale Herzli surma 1904.a.) sisaldavad mõtteid, mis on suurimas kokkukõlas "Siioni tarkade protokollidega".

Ka on juudi maailmavalitsemise mõtteid juba Vanas Testamendis leida. Samuti leidub seal ütlusi varade koondamisest juutide kätte, suhtumisest teistesse rahvustesse ja palju muud, mida meie ainult seepärast pole harjunud nägema, et meid on õpetatud Vana Seadust idealiseerima ja temas nägema ristiusu alust, mida ta aga tõeliselt ei ole.

Teiste rahvaste suhtes kavalat käitumist õpivad juudid ka oma "talmudist" ja "shulhaan aruuhist". Pealegi on olemas hulk väljendusi juudi kirjanduses, mis rõhutavad ikka sedasama juudi liialdatud enesetunnet ja nende "äravalitust".

Euroopa sõjast kirjutab Herzl oma päevaraamatus juba 1896.a. 10.juunil:

"Järgmine Euroopa sõda ei või meie ettevõttele mitte kahju, vaid ainult kasu tuua, kuna kõik juudid oma varanduse teisal kindlas kohas hoiavad. Muide räägime meie rahutegemise juures rahaandjana kaasa ja saavutame meie eesõiguste tunnustamise poliitilisel teel." Peale Baseli kongressi kirjutas Herzl päevaraamatusse: "Baselis asutasin ma juudi riigi" (1897.a.).

Kõige huvitavam on aga, et XVI sionistide kongress Baselis 1929.a. kinnitas 1897.aasta "Siioni tarkade protokollid". Seega nad on ametlikult juutide poolt omaks võetud ja nende ehtsuse küsimus ei ole enam vaieldav. Proto- kollide sisust näeme, mida meil vabamüürlikult juudi süsteemilt oodata on.

Lõpuks pean tähendama, et lähemas tulevikus ilmub raamat, kus üksikasjalikult selgitamisele tuleb, kui palju ja mis nimelt "protokollidest" täide on viidud ja kes selle täideviijad ja nende abilised on olnud ning on.

 

Protocol I

The Basic Doctrine

Protocol II

Economic Wars

Protocol III

Methods of Conquest

Protocol IV

Materialism Replace Religion

Protocol V

Despotism and Modern Progress

Protocol VI

Take-Over Technique

Protocol VII

World-Wide Wars

Protocol VIII

Provisional Government

Protocol IX

Re-education

Protocol X

Preparing for Power

Protocol XI

The Totalitarian State

Protocol XII

Control of the Press

Protoco XIII

Distractions

Protocol XIV

Assault on Religion

Protocol XV

Ruthless Suppression

Protocol XVI

Brainwashing

Protocol XVII

Abuse of Authority

Protocol XVIII

Arrest of Opponents

Protocol XIX

Rulers and People

Protocol XX

Financial Programme

Protocol XXI

Loans and Credit

Protocol XXII

Power of Gold

Protocol XXIII

Instilling Obedience

Protocol XXIV

Qualities of the Ruler

 

PROTOKOLL Nr. 1.

Õigus võimus - Vabadusidee - Kuld ja usk - Kapitali despotism - Poliitika ja moraal - Tugeva õigus - Vabamüürlaste võimu võitmatus - Erakondade tülid - Alkohol - Kõlvatus - Vabaduse abstraktsioon.

Oma liidu põhimõtted koostasin üldiselt ja üksikasjaliselt laskumata teaduslikele vaatlusile. Formuleerin meie õpetust ja süsteemi nii, nagu ta näib meie ja mittejuudi arusaamisele.

Konstateerin, et halbade ihadega inimesi on enam kui heade omadustega ja et seepärast riigivalitsemises kaugelt enam saavutatakse võimu ja järeleandmatusega kui teaduslikkude selgitustega. Iga inimene taotleb võimu, igaüks tahab olla oma otsuste ja tegude isand. Igaüks, kui ta aga ainult suudaks, tahaks saada isevalitsejaks. See tung võimule on nii tugev, et vaevalt on inimest, kes poleks valmis ohverdama üldhuve omakasu maksmapanuks.

Mis pidurdas röövloomi, keda kutsutakse inimesteks? Mis juhtis neid senini? Inimühiskonna tekkimisel nad alistusid toorele, pimedale võimule, pärast seadusele, mis on sama võim, ainult maskeeritud. Järeldan, et looduse seaduse järgi tugineb õigus võimul tugevusel.

Poliitiline vabadus on idee, mitte tõsiasi. Seda ideed on tarvis osata rakendada nii pea kui osutub tarviliseks rahva jõude koguda oma erakonna poole ideede meelitusel, nii pea kui võimule püüdev erakond tahab vastasliikumist maha suruda. See ülesanne on seda kergem, kui vastane ise on haaratud "vabaduse" valemõistest, nn. liberalismist, ja selle eksliku kujutluse pärast ei valva oma võimu säilitamist. Sellest ilmneb meie õpetuse võidukus: vabaks saanud ohjad haarab uus käsi ja tõmbab nad pingule. Rahva pime mass ei suuda elada juhatajata, valitsejata. Uus valitsus asub vana asemele, kes nõrkes liberalismi mõjul.

Meie ajal asendab liberaalseid riikide valitsejaid kulla võim. Oli aeg, kus valitses usk. Vabaduse mõte polnud veel teostatud. Keegi ei mõistnud teda mõõdukalt tarvitada. Seni aga kui rahvas ei saavuta enesele mõistlikku valitsust, püsib riik vaid lühikest aega ning langeb varsti korralagedusse. Sest hetkest tõusevad sisemised tülid, millest arenevad igasugused võitlused, mille tagajärjel järk-järgult tüürile asub massi valitsus, kukutades senised valitsejad.

Kas riik hävib oma surmavõitluses või annavad sisetülid tema väliste vaenlaste kätte, igal juhul ta on pühendatud paratamatule hukkumisele: siis on ta meie võimuses. Raha despotism, mis on täiesti meie käes, ulatab talle õlekõrre, millest valitsus tahtes või tahtmata peab kinni haarama, kui ta ei taha pääsematult langeda kuristikku.

Neilt, kes liberaalse meelsuse tõttu peavad kõlblusetuks sääraseid kaalutlusi, küsin ma: "Kui riigil on kaks vaenlast ja kui välisvaenlase suhtes on lubatud ebakõlblad võitlusvahendid (näit. oma arvamuste varjamine või äkiline rünnak) ning kui ta siis öösi või suure ülivõimuga vaenlast ründab, kas võib siis öelda, et olevat lubamatu ja kõlbmatu selliseid võitlusvahendeid kasutada kõige kurjema vaenlase vastu, kes hävitab ühiskondlikku korda ja majanduslikku heaolu?"

Kas terve, järjekindel mõistus võib loota valitseda rahvamasse tagajärjekalt, esitades arupäraseid põhjusi ja veenvaid kõnesid, kuigi rahvale on võimaldatud vastuvaidlus? Kas pooleldigi arukas rahvas oleks seepärast sõnavõtlikum? Kui tahetakse piirduda igatsorti väikeste vahenditega - vanade kommetega, traditsioonidega, meeleolutsemisega, tundeküllaste õpetustega - siis eralduvad rahvamassid ega taha säärasest valitsusest midagi teada. Massil ei ole huvi mõistliku manitsuse vastu. Massi teotsemine oleneb juhuslikust või kunstlikust enamusest, mis riigikunsti võtete tundmatuses laseb end kaasa tõmmata kõige jõledamaile otsustele, et istutada riiki anarhia idu.

Riigikunstil pole kõlbla seadusega vähimatki tegu. Valitseja, kes tahab valitseda kõlbla seaduse najal, ei tea midagi riigikunstist ega ole hetkekski kindel oma troonil. Kes tahab valitseda, peab töötama kavalusega, silmakirjalisusega. Kõrged kõlblad omadused - otsekohesus, ausus - on riigikunsti karid. Nad kukutavad troonilt kindlamini kui kõige tugevam vaenlane. Olgu need omadused mittejuudi riikide tunnused ja põhimõtted. Meie ei tohi kunagi sääraste pahupidiste abinõudega töötada.

Meie õigus seisab tugevuses. "Tugevus" on abstraktne sõna ja tõestamatu mõte (idee). Omaette ei tähenda see sõna muud kui seda: "Andke mulle, mis ma tahan, et ma sellesamaga saavutaksin tõestuse, et olen tugevam teist".

Kus algab õigus? Kus ta lõpeb?

Riigis, kus võim on halvasti korraldatud, kus seadused ja valitsejad liberalismi paljundatud õiguste tõttu on saanud isiksusetuks, ma ammutan uue õiguse - tormata "tugevama" õigusega ja purustada kogu olev kord ja määrused, panna käsi seadusele, ümber korraldada kõik asutised ja saada kõigi valitsejaks, kes jätsid meile oma tugevuse õigused, loobudes neist vabatahtlikult liberalismi ajel.

Kõigi praeguste võimude kõikuvuse juures meie võim on võitmatuim, sest ta jääb nähtamatuks seni kuni ta on niivõrd kindlustatud, et ükski kavalus teda enam ei suuda õõnestada.

Ajutisest kurjusest, mida oleme sunnitud praegu tarvitama, kasvab vankumatu valitsus, mis paneb maksma liberalismi poolt rikutud rahva heaolu mehhanismi korrapärasuse. Saavutis õigustab abinõu. Seepärast ei juhi me tähelepanu oma plaanides niipalju heale ja moraalsele kui tarvilisele ja kasulikkusele.

Meie ees on kava, milles väljendub strateegiline joon, millest me ei või kõrvale kalduda riskimata hävitada sajandite tööd.

Et sihile jõuda, tuleb arvestada massi alatust, kõikuvust, kindlusetust, tema võimetust mõista ja austada iseenda elutingimusi, enda heaolu. Tuleb aru saada, et massi võim on pime, mõistmatu, kaalumatu, kõikuv paremale ja vasemale. Pime ei või pimedat juhtida, talutamata teda kuristikku. Järelikult massi liikmed, "tõusikud", olgugi geniaalse tarkusega, kuid poliitiliselt võhikud, ei saa teotseda hävitamata tervet rahvast.

Ainult maast madalast isevalitsejaks kasvatatud isik võib tunda sõnu, mis koosnevad poliitilisist kirjatähist.

Enda, s.o. oma tõusikute hooleks jäetud rahvas hävib erakondade tülides, võitluses võimu ja au pärast ja selles tekkinud korratustes. Kuidas peaks rahvamassidel võimalik olema valmis saada riigiasjadega, mida ei tohi segada isiklikkude huvidega? Kas nad suudavad endid kaitsta välise vaenlase vastu? See pole mõeldav, kuna plaan, mis on killunenud osadesse peade arvu järgi massis, kaotab ühtluse, järelikult muutub arusaadamatuks ja teostamatuks.

Ainult isevalitseja isikus võivad kavad koostuda suurejooneliselt selgeina, riigimehhanismile vastavas järjekorras. Sellest järgneb, et riigile otstarbekohane valitsemine võib koonduda ainult ühe vastutava isiku kätte. Absoluutse despotismita ei saa olla tsivilisatsiooni, mille maksmapanek ei sünni massi, vaid juhtiva isiku kaudu, olgu ta kestahes. Mass on barbar, kes ilmutab oma barbaarsust igal sammul. Nii pea kui mass haarab vabaduse, muudab ta selle kohe anarhiaks, mis on barbaarsuse ülim aste.

Vaadake piiritusega rumalaks tehtud loomi, kes enesel õiguse arvavad olevat piiramatule viinatarvitamisele, lähtudes vabaduse ebaarusaamisest. Kas peame "omadele" lubama sama kaugele minna? Gooide<$F Gooid - mittejuudi päritoluga rahvad.>

rahvad on alkoholiga narriks tehtud, noorsugu on muutunud mõistmatuks klassitsismi ja varajase sugueluga, millele teda kallutab meie agentuur - kodukooliõpetajad, toapoisid, koolipreilid rikkais majus, kaubasellid jne., meie naised gooide lõbupaikades. Nende sekka loen ma ka nn. "seltskonna-daame" - vabatahtlikke orje kiimaluses ja toreduses.

Meie salasõna on: võim ja silmakirjalisus. Ainult võim vallutab poliitikas, eriti kui ta on varjatud riigimeestele vajalikus diplomaatias. Võim on põhimõtteks, kavalus ja silmakirjalisus valitsemise reegliks, kui ei taheta oma krooni panna mingi uue võimu jalge ette. See on ainus abinõu meie eesmärgile jõudmiseks. Seepärast ei või me peatuda äraostmise, pettuse ja äraandmise ees, kui need aitavad meid sihile. Poliitikas peab mõistma võtta võõrast vara kõhklemata, kui sellega saavutatakse võimu ja alistamist.

Meie riik, astudes rahuliku vallutamise teed, võtab õiguse asendada sõjakoledusi vähem silmapaistvate ja otstarbekamate karistustega, millega teostada terrorit pimeda alistumise huvides. Õiglane, kuid järeleandmatu valjus on riigivõimu suurim tugi. Mitte ainult kasu, vaid ka kohuse ja võidu pärast on meil vajalik kinni pidada vägivallast ja silmakirjalisusest. Arvestuse doktriin on sama tugev kui tema vahendid tarvitatavad. Seepärast mitte ainult abinõudega, vaid nimelt doktriini karedusega meie võidame ja kindlustame kõikide valitsuste heitmise oma ülemvalitsuse alla. Jätkub meie järeleandmatuse tundmisest, et lõpeb sõnakuulmatus.

Juba vanal ajal olime meie esimesed, kes lasksid lendu rahva keskel sõnad: "vabadus, võrdsus, vendlus", sõnad, mida sest saadik on loendamatult korratud teadvuseta papagoide poolt, kes igast kaarest kokku lendasid selle meelituse peale, millega nad kaotasid maailma heaolu, isiku tõelise vabaduse, mida enne nõnda hoiti massi surve eest. Nagu targad haritud gooid ei oleks suutnud orienteeruda mainitud sõnade abstraktsuses ega poleks märganud nende tähenduse vasturääkivust ja suhet isekeskis, ei oleks näinud, et looduses puudub võrdsus ja vabadus, et loodus ise on seadnud ebavõrdsuse mõistusele, iseloomudele, andekusele, samuti alistumise tema seadustele, ei taibanud, et mass on pime jõud, et teda juhtima valitud tõusikud-poliitikud on sama pimedad kui mass ise, et kutsutu, olgugi geenius, ei mõista midagi poliitikast - selle kõik gooid on jätnud tähele panemata. Ja ometi püsis dünastiline valitsus: isa andis pojale üle poliitilise elutundmise, nii et keegi ei teaks selle saladusi ega võiks neid avaldada valitsetavale rahvale. Aja jooksul kadus poliitilise tõelise olukorra dünastiline ülekandmine. See oli meie asja kasuks.

Kõigis maailma otstes sõnad "vabadus, võrdsus, vendlus" tõid meie rividesse terved leegionid meie pimedaid agente, kes innukalt kandsid meie lippe. Ometi olid need sõnad ussikesed, mis õõnestasid gooide jõukust, rikkusid igal pool rahu, solidaarsust, purustasid kõik riigi alused. Pärast näete, et see kõik sündis meie võiduks: see andis meile võimaluse, muu seas, saada kätte suurimat trumpi: gooide aristokraatide eesõiguste, teiste sõnadega, nende pärisese olemuse hävitamise, mis oli rahvaste ja riikide ainsaks kaitseks meie vastu. Sündinud tõulise aristokraatia me asendasime oma intelligentse rahaaristokraatiaga. Selle uue aristokraatia tsensusena panime maksma meist oleneva rikkuse, ka teaduses, mida juhivad meie omad targad.

Meie võit oli seda kergem, et suheldes meile tarviliste inimestega, me vajutamise alati inimeste kõige tundlikumaile keeltele - kaalumisele, ahnusele, täitmatusele ainelisis tarvidusis. Igaüks neist nõrkusist üksikult suudab tappa algatusvõimet, andes inimeste tahte nende tööostja kasutada.

Vabaduse abstraktsioon andis meile võimaluse veenda massi, et valitsus pole muud kui riigi peremehe - rahva volinik ja et teda võib vahetada nagu kulunud kindaid. Rahva asemikkude vahetatavus andis nad meie käsutusse ja otsekui meie määramisele.

PROTOKOLL Nr. 2.

Majanduslikud sõjad - Juudi ülivõimu alus - Hävitavate õpetuste tulemused - Ajakirjandus - Kulla hind.

Meil on tarvis, et sõjad ei annaks, kui võimalik, maa-alalisi võitusid. Sellega sõda kandub majanduslikule tasemele, kus rahvad näevad meie abis meie ülivõimu ja olukord annab mõlemad pooled meie rahvusvahelise agentuuri käsutusse, kelle miljoneid silmi ei takista mingid piirid. Meie rahvusvahelised õigused hävitavad siis rahvuslikud õigused ja valitsevad neid samuti kui riikide kodanikuõigus valitseb oma alamate omavahelisi suhteid.

Meie valitud administraatorid rahva hulgast nende asjalikkude omaduste järgi ei ole valitsemiseks ette valmistatud isikud, vaid osutuvad ettureiks mängus meie õpetlaste ja geniaalsete nõunikkude käes, kes on varajasest lapsepõlvest kasvatatud eriteadlasteks kõigis maailma valitsemise asjus. Nagu teile teada, need meie spetsialistid ammutasid valitsemiseks tarvilised teadmised meie poliitilistest kavadest, ajaloo kogemustest, iga jooksva hetke vaatlusest. Gooid ei lase endid juhtida objektiivse ajaloolise vaatluse praktikast, vaid teoreetilisest rutiinist mingi kriitilise suhtumiseta tema tulemustesse. Seepärast meil pole vaja neid arvestada - las lõbutsevad või ootavad uusi lõbustusi või mälestavad elamusi. Las nad näha teaduse peaosa selles, mida meie neid käskisime tunnustada teaduse nõudeiks (teooriad). Selleks me äratame oma ajakirjanduse kaudu alaliselt nende pimedat usaldust teooriate vastu. Gooide intelligendid hakkavad uhkeldama teadmistega ja ilma loogilise kontrollita panevad maksma teadusest ammutatud andmed, mis on meie agentide kombineeritud teaduse juhtimiseks meile soovitavas suunas.

Ärge mõelge, et meie väited on tühjad sõnad: juhtige tähelepanu meie toetatud darvinismi, marksismi, nietzscheanismi edule. Nende voolude mädandav mõju gooide mõistusele peaks meile igatahes silmapaistev olema.

Meil on vaja arvestada ajakohaseid mõtteid, iseloome, rahvaste suundeid, et mitte komistada poliitikas ja administratiivasjade juhtimises. Meie süsteem, mille osi võib paigutada mitmeti, vastavalt iga rahva temperamendile, ei või pühitseda võitu, kui tema tegelik rakendus ei toetu mineviku tulemustel seoses olevikuga.

Praegustel rahvastel on käes määratu võim, mis loob mõttesuuna massis, see on - ajakirjandus. Ajakirjanduse osa on näidata näiliselt paratamatuid nõudeid, kanda edasi rahva häälena kaebusi, väljendada ja luua rahulolematust. Ajakirjanduses kehastub vabaduse loomingu triumf. Kuid riigid ei osanud kasutada seda võimu. Ja tema sattus meie kätte. Tema kaudu saavutasime mõju, jäädes ise varju. Tema abil kogusime kulla enda kätte, küsimata, et tuli teda võtta vere ja pisarate voolust ... Kuid meie lunastusime, ohverdades paljusid oma rahva hulgast. Iga ohver meie poolt maksab Jumala ees tuhandeid gooisid.

PROTOKOLL Nr. 3.

Sümboolne madu - Konstitutsiooniliste kaalude püsimatus - Terror paleedes - Võim ja auahnus - Võimu kuritarvitused - "Rahva õigused" - Vabamüürlaste armee - Nälg ja kapitaliõigus - Vabamüürlaste tulevaste rahvakoolide õppekava põhiaine - Üldine majanduskriis - Vabamüürlus ja Prantsuse revolutsioon - Siioni verest keiser-despoot - Vabamüürlaste salaagentide osa - Vabadus.

Täna võin teile teatada, et meie eesmärk on veel vaid mõni samm meist eemal. Jääb väike vahemaa ja meie käidud tee on valmis lõpetama sümboolse mao ringjoont, millena kujutame oma rahvast. Kui ring on koos, on kõik Euroopa riigid otsekui kõvade pihtide vahel.

Praegused konstitutsioonilised kaalud heidetakse peatselt nurka, sest meie seadsime nad ebatäpselt üles selleks, et nad ei lakkaks kõikumast, kuni on läbi hõõrutud toerõngas. Gooid eeldasid, et on need küllalt kõvad sepitsenud ja ootasid, et vaekausid jäävad tasakaalu. Kuid tugi - valitsejad - varjatakse oma esindajaist, kes mängivad narri, lastes endid juhtida oma kontrollimatul ja vastutamatul võimul, mille eest tänu võlgnevad paleedesse juhitud terrorile. Olles lahutatud rahvast, ei saa valitsejad nendega kokku rääkida ega endid kindlustada võimumeeste vastu. Meie eraldatud nägija tsaari võim ja rahva pime võim on kaotanud igasuguse tähenduse, sest üksi on nad võimetud nagu pime ilma kepita.

Et meelitada võimumehi võimu kurjastipruukimisele, meie seadsime vastamisi kõik võimud, arendades nende kalduvusi iseseisvusele. Ses suunas me ergutasime igatliiki ettevõtlikkust, relvastasime kõik erakonnad, tegime võimu auahnuse söödaks. Riikidest meie tegime areenid, kus etendatakse segadusi ... Veel vähe, ja korratused, pankrotid ilmuvad igal pool...

Ammutamatud lobisejad on muutnud parlamendid ja administratiiv- koosolekud kõnemeeste võistlusteks. Julged ajakirjanikud, hoolimatud pamfletistid ründavad iga päev administratsiooni koosseisu. Võimu kuritarvitused valmistavad kõigi asutiste lõplikku hukkumist ette ja kõik lendab uperkuuti hullunud massi hoopide all.

Rahvad on vaesuse abil needitud raske töö külge kindlamini kui orjaajal. Viimasest võisid nad endid nii või teisiti vabastada, kuid viletsusest nad endid lahti ei kisu. Meie sisustasime konstitutsioonidele sellised õigused, mis osutuvad massile näilisteks, ent mitte tõelisteks õigusteks. Kõik need nn. "rahva õigused" võivad olemas olla ainult idees, mida võimatu teostada tegelikult. Mis kasu on proletaarlasel-töölisel, keda raske töö looka painutab, keda tema saatus rusub, mis kasu on tal lobisejate soetatud sõnaõigusest, ajakirjanikkude õigusest kirjutada igasugu pahna, kui proletariaadil pole midagi konstitutsioonist peale nende armetute raasukeste, mida meie nendele viskame hääleandmise eest meie eeskirjade ja meie esindajate või agentide kasuks?

Vabariiklikud õigused vaesele on kibe pilge, sest igapäevase vaeva möödapääsmatus ei võimalda talle nende kasutamist, küll aga võtab neilt alalise töö kindlustuse, seades neid sõltuvusse peremeestest ja seltsimeeste streikidest.

Meie juhatusel rahvas kaotas aristokraatia, mis oli tema loomulikuks kaitsjaks ja toitjaks enese huvides, mis olid lahutamatult seotud rahva jõukusega. Nüüd aga, aristokraatia kaotuse järel, mass sattus rikastunud elumeeste rusika alla, kes raske ikkena temale istusid.

Meie esineme nagu töölise päästjana, kui soovitame talle astuda meie sõjaväe - sotsialistide, anarhistide, kommunistide ridadesse, keda meie alati toetame, ütleme, üldinimliku solidaarsusreegli kohaselt - meie sotsiaalse vabamüür lusega. Meie võim seisab töölise alatoitluses ja nõrkuses, millega ta alistub meie tahtele, kuna ta ei leia ei jõudu ega energiat vastupanuks. Nälg loob kapitali õiguse töölise üle kindlamini kui seaduslik keisrivõim suutis seda anda aristokraatiale.

Häda ja selle tekitatud kadeda vihaga paneme massid liikvele ja nende kätega kõrvaldame kõik, kes meid takistavad meie teel.

Kui tuleb aeg kroonida meie maailmavalitsejat, siis needsamad käed kõrvaldavad kõik, mis võiks ehk seda veel takistada.

Gooid on unustanud mõtlemise meie nõuta. Seepärast nad ei näe tungivat tarvidust selles, millest meie vankumatult kinni peame, kuni jõuab meie valitsusaeg, nimelt et rahvakoolides on tarvis õpetada ainsat tõelist teadust, teadust inimeste elualustest, sotsiaalsest olukorrast, mis nõuab tööjaotust, järelikult ka inimeste liigitamist klassidesse ja seisustesse. Kõigil on tarvis teada, et võrdsust ei või olla tegevuse mitmekesiduse tõttu, et ei või samal määral seaduse ees vastutavad olla see, kes oma teoga häbistab tervet seisust, ja see, kes riivab vaid oma au. Korrapärane ühiskonnakorrateadus, mille saladused on varjatud gooidele, näitaks kõigile, et isiku seisukoht ja töö peavad jääma teatud ringi, et mitte saada talle piinaallikaks vastava kasvatuse ja ettevalmistuse puudusel. Seda õppinud, alistuvad rahvad vabalt võimudele ja nende määratud korrale riigis. Teaduse praeguses olukorras ja temale meie poolt antud suunas rahvas, uskudes pimesi trükisõna, vihkab temale sugereeritud eksituses ja teadmatuses kõiki seisusi, keda loeb endast kõrgemaks, kuna ta ei tunne iga seisuse tähendust.

Mainitud vaen süveneb pealegi majanduskriisi pinnal, mis katkestab börsitegevust ja tööndusekäiku. Luues kulla abil, mis on tervelt meie käes, kõigil põrandaalustel teedel üldise majanduskriisi, me heidame tänavale suured tööliste hulgad kõigis Euroopa riikides korraga. Need hulgad tormavad nautides valama nende verd, keda nad lapsikus teadmatuses kadestavad lapsepõlvest saadik ja keda sel puhul võivad röövida.

Meie omi nad ei puutu, sest meil on teada rünnaku hetk ja meil on abinõud omade kaitseks.

Meie edu toob kõik gooid mõistusele. Meie despotism veenab nad alistumisele, sest ta oskab mõistlike valjustega lepitada kõik lainetused ja liberalismi kõigist asutistest välja kihutada.

Kui rahvas nägi, et vabaduse nimel temale tullakse vastu ja antakse järele, ta kujutles end peremehena ja tormas haarama võimu, kuid, nagu iga pime, põrkas hulga takistuste vastu, tormas otsima juhti, ei tulnud mõttele pöörduda endiste poole ja pani oma volitused meie jalge ette. Mõelge Prantsuse revolutsioonile, millele meie andsime "suure" nimetuse: tema ettevalmistamise saladused on meile hästi tuntud, sest ta on terveni meie kätetöö.

Sest ajast alates meie talutame rahvaid ühest pettumusest teise, et nad loobuksid ka meist tolle Siioni verest keisri-despoodi kasuks, keda meie valmistame ette maailmale.

Praegu oleme meie, kui rahvusvaheline jõud, tabamatud, sest kui ühed riigid meid ründavad, siis teised toetavad. Meie rippumatust toetab gooide roomav alandlikkus võimu ees, nende julmus nõrkuse, hoolimatus eksituste vastu, nende heatahtlikkus kuritegudele, mille juures nad ei soovi kanda vabaduse vastuolusid, ja nad võivad märtritena kannatada julge despotismi vägivalda. Kaasaegsetelt diktaatoritelt-peaministritelt nad kannatavad sääraseid kuritarvitusi, mille eest nad oleksid kahekümnel kuningal pea maha võtnud.

Millega seletada säärast nähtust, seda järjekindlusetust rahvamasside suhtumises näiliselt ühelaadilistesse sündmustesse?

Seletatav on see nähtus sellega, et need diktaatorid oma agentide kaudu sosistavad rahvale, nad tegevat oma kuritarvitustega riigile kahju kõrgema eesmärgi nimel - rahvaste hüvede saavutamiseks nende rahvusvahelise vendluse, solidaarsuse ja üheõigusluse kasuks. Muidugi, neile ei öelda, et selline ühendus peab teostuma ainult meie võimu all.

Ja vaata, rahvas mõistab hukka õigeid ja õigeks ülekohtuseid, veendudes ikka enam ja enam, et ta võib teha, mida iganes soovib. Säärases olukorras rahvas hävitab igasuguse püsivuse ja loob korratusi igal sammul.

Sõna "vabadus" asetab inimühiskonnad võitlusse igasuguste jõudude vastu, isegi jumaliku ja loomuliku jõu vastu. Vaat seepärast me peamegi selle sõna kaotama inimlikust sõnaraamatust kui loomaliku jõu printsiibi mõiste, mis muudab massid verejanulisteks kiskjateks.

Tõsi küll, need kiskjad uinuvad iga kord, kui nad on verest täitunud, ja siis on neid kerge ahelasse panna. Aga kui nad verd ei saa, ei maga nad, vaid võitlevad.

PROTOKOLL Nr. 4.

Vabariigi astmed - Väline vabamüürlus - Vabadus ja usk - Rahvusvaheline kaubandus-töönduslik võitlus - Spekulatsioon.

Iga vabariik teeb läbi mitu arenemisastet. Esimene neist avaldub alguspäevil pimeda hullumeelsusena, mis mässab paremale ja vasemale. Teine seisab demagoogias, millest sünnib anarhia ja mis viib omakorda despotismile, kuid mitte enam seaduslikule ja avalikule, seega vastutavale, vaid nähtamatule ja tundmatule ja ometi mitte vähem tunduvale despotismile, mille taga peitub mingi salaorganisatsioon, mis teotseb seda hoolimatumalt, mida varjatumalt ta töötab agentide selja taga, kelle vahetus aina suurendab salavõimu, vabastades teda kohustusest kulutada oma allikaid enne tähtaega lahkunute tasuks.

Kes ja mis võib kukutada nähtamatut võimu!? Ja nimelt säärane on meie võim. Välispidine vabamüürlus on temale ja tema sihtidele pimedaks katteks, nii et selle võimu tegevuskava, isegi tema asupaik jääb rahvale alati teadmatuks.

Aga vabadus võiks ju olla kahjutu ja õnneks riigielus, kui ta toetuks usule Jumalasse, inimkonna vendlusele võrdsuse mõtteta, mis ei sobi looduse alluvuse seadustega. Sellise usuga rahvast juhiks koguduste eestkostmine, ta elaks vaikselt ja rahulikult oma hingekarjase hoole all, alistudes Jumala korraldustele maa peal. Vaat seepärast meil ongi tarvis õõnestada usku, kiskuda gooide peast täielikult välja isegi Jumala ja Vaimu printsiip ja asendada kõik aritmeetiliste arvutustega ja materiaalsete tarvetega.

Et gooid ei jõuaks märgata ja mõelda, tarvis neid kallutada tööndusele ja kaubandusele. Sel teel hakkavad kõik rahvad otsima omakasu ja võideldes selle eest ei märka oma ühist vaenlast. Kuid selleks, et vabadus mädandaks ja raisku ajaks gooide ühiskonna, on vaja seada tööndus spekulatsiooni alusele: selle tulemus on, et tööndusega hangitud varad ei püsi nende omanike käes, vaid kanduvad üle spekulatsioonile, s.o. meie kassadesse.

Pinguldatud võistlus ületamises, tõuked majanduselus loovad ja ongi juba loonud pettunud, külma, südametu ühiskonna. Ses ühiskonnas valmib täielik vastikus kõrgema poliitika ja usundi vastu. Nende juhtnööriks pole muud kui arvutamine, s.o. kuld, mida nad otse jumaldavad maiste naudingute tõttu, mida ta neile võimaldab. Siis gooide alamad kihid liituvad meiega meie võistlejate - haritud gooide vastu, mitte et teenida head, isegi mitte saagi pärast, vaid puhta viha pärast eelisõigustatute vastu.

PROTOKOLL Nr. 5.

Kõvendatud tsentraliseeritud valitsus - Vabamüürluse võimuhaaramise teed - Riikidevaheliste kokkulepete võimatuse põhjused - Juudid-"äravalitud" - Töönduse ja kaubanduse monopolid - Kriitika tähtsus - Isikliku algatuse tähtsus - Ülivalitsus.

Millist administratiivset valitsusvormi võib anda ühiskonnale, kus ostetavus on tunginud kõikjale, kus rikkusi omandatakse ainult poolkelmide tehingute osava sooritamisega, kus valitseb kõlbeline lodevus, kus moraal püsib karistustel ja karedatel seadustel, ent mitte vabalt omaks võetud põhimõtetel, kus isamaalised ja usulised tunded on maha nühitud kosmopoliitsete veenetega? Millist valitsusvormi anda neile ühiskondadele, kui mitte despootilist, millist kirjeldan allpool? - Meie loome kõvendatud tsentraliseeritud valitsuse, et enda kätte haarata kõik seltskondlikud jõud. Meie korraldame mehhaaniliselt uute seadustega oma alamate poliitilised toimingud. Need seadused kaotavad üksteise järele kõik pehmendused ja vabadused, mida gooid endile lubasid. Ja meie riik saavutab nii suurepärase despotismi, et igal ajal igas paigas suudab vaikima panna rahutuid ja vastutöötavaid gooisid.

Meile öeldakse, et meie selline despotism ei sobi kaasaegse kultuuriga. Kuid mina tõendan vastupidist!

Noil aegadel, mil rahvad vaatasid valitsejaile kui Jumala tahte puhtale ilmutusele, nad alistusid nurinata keisrite isevalitsusele. Aga sest päevast, kui meie sisendasime neile mõtte õigustele, nad hakkasid kohtlema valitsejaid harilike surelikena. Jumala võitud olek langes keisrite peast rahva silmis. Ja kui meie võtsime temalt usu Jumalasse, siis visati valitsev võim avaliku omandusena tänavale, kust meie ta üles korjasime.

Peale selle kuulub meile kunst valitseda massi ja isikuid osavasti koostatud teooria ja fraseoloogia, ühiselu seaduste ja kõiksugu teiste võtetega, millest gooidel pole aimugi, mis on aga meie administratiivse mõistuse eriala, olles kasvatatud analüüsi ja vaatluste sääraste peensustega, kus meil pole võistlejat, nagu pole teda ka poliitilise tegevuse ja solidaarsuse kavade koostamisel. Ainult jesuiidid võiksid endid võrrelda meiega, kuid meie oskasime neid diskrediteerida mõtlematu massi silmis avaliku organisatsioonina, jäädes ise varju salaorganisatsioonina. Lõpuks, kas maailmale pole ükspuha, kes saab tema valitsejaks - katoliikluse pea või meie Siioni verest despoot? Kuid meile, äravalitud rahvale, pole see kaugeltki ükskõik.

Ajuti oleks meist võinud jagu saada gooide ülemaailmne koalitsioon. Kuid sest küljest oleme meie kindlustatud sügavate lahkhelide juurtega, mida enam ei suudeta välja kiskuda. Meie asetasime vastamisi gooide isiklikud ja rahvuslikud arved, usulised ja tõulised vastuolud, mis on 20 sajandi kestel nende hinges meie poolt üles kasvatatud. Tänu sellele ükski riik ei toeta teise väljasirutatud kätt, mõeldes, et meievastane leping temale enesele kahjulik on. Meie oleme liiga tugevad - meid tuleb arvestada. Isegi väikest eralepingut riigid ei saa teha, kui meie salaja sellest osa ei võta.

"Per me reges regnant!

- Minu läbi valitsevad kuningad!" Aga prohvetid kuulutasid meile, et Jumal ise on meid valinud kõike maailma valitsema. Jumal andis meile geeniuse, et saaksime toime selle ülesandega. Oleks geenius vastasleeris, ta võitleks meiega. Kuid uustulnuk ei ole vana elaniku vääriline: võitlus oleks hoolimatu, missugust maailm veel näinud pole. Kuid nende geenius jääks hiljaks. Kõik riikide masinarattad käivad mootori jõul, mis on meie kätes. See mootor on kuld. Meie tarkade välja mõeldud majandusteadus juba ammu näitab kapitali keiserlikku prestiizi.

Kitsendamatuks tegevuseks peab kapital saavutama monopoliseisundi töönduses ja kaubanduses. See teostub juba nähtamatu käe mõjul kõigis maailmajagudes. See vabadus annab tööstureile poliitilise võimu, kuid piirab rahvust. Nüüd on tähtsam rahvaste relvastust vähendada kui neid sõtta viia. Tähtsam on kasutada süttinud kirgesid meie huvides kui neid kustutada. Tähtsam on haarata võõraid mõtteid ja tõlgitseda neid omamoodi kui neid välja ajada. Meie valitsuse peaülesanne on nõrgendada avalikku mõistust arvustusega, vabastada väljakutsuvast mõtlemisest, kallutada mõistuse jõudu tühjale ilukõnelisele tulistamisele.

Igal ajal rahvad ja üksikud isikud on leppinud sõnadega tegude asemel, rahuldudes näilisega, harva märgates, kas lubadustele järgnes nende täitmine. Sel eeskujul meie paneme tööle näilised asutised, kes kõneosavusega hakkavad tõestama oma edumeelseid heategusid.

Meie võtame endale vabameelse ilme kõikides erakondades, kõikides vooludes ja varustame sellega kõnemehi, kes tüütavad inimesi nii paljude ilukõnedega, et äratavad vastikustunde nende vastu.

Et pihku võtta avalikku arvamust, tuleb teda asetada umbkotti, avaldades mitmelt poolt niipalju vasturääkivaid otsustusi, kuni gooid ära eksivad nende labürindis ja mõistavad, et kõige parem on poliitikas üldse mitte arvamust omada, mida pole ühiskonnale antud, sest et asja tunneb vaid ühiskonna juht. See on esimene saladus.

Teine saladus, mida vaja juhtimise eduks, seisab selles, et suurendada rahva puudusi, harjumusi, kirgi, ühiselu reegleid sel määral, et keegi enam segaduses korda ei suuda leida ja inimesed üksteist enam ei mõista. Ühtlasi tuleb külvata lahkhelisid kõikides erakondades, lahutada kõik kollektiivsed jõud, mis veel ei taha alistuda, võtta isiklikult algatuselt julgus, mis võiks kuidagi segada meie asja. Ei ole midagi hädaohtlikumat isiklikust algatusest: kui ta on geniaalne, võib ta enam korda saata kui miljonid inimesed, kelle keskele meie külvasime riidu. Meil on vaja anda gooide kasvatusele selline suund, et juba enne ettevõtete alustamist, mis nõuavad algatust, neil käed langeksid lootusetult longu. Pingutus, mis tekib tegevusvabadusest, nõrgendab jõudu, kohates võõra vabadusega. Nii sünnivad rasked moraalsed konfliktid, pettumused, äpardumised. Kõige sellega meie väsitame gooid nõnda ära, et sunnime neid jätma meile rahvusvahelise võimu, mis oma olemuselt suudab endasse imeda terve maailma riiklikud jõud ja moodustada ülivalitsuse. Kaasaegseid valitsejaid meie asendame hirmutisega, mille nimetame ülivalitsuslikuks administratsiooniks. Selle käed on sirutatud igale pool otsekui tangid nii kolossaalse organisatsiooniga, et rahvad ei või jääda võitmatuiks.

PROTOKOLL Nr. 6.

Gooide varanduste sõltuvus monopolidest - Maadevõõrandamine aristokraatialt - Maade koormamine võlgadega - Esimese järgu tarbeainete kallinemine - Anarhism ja alkoholism - Ökonoomiliste teooriate propaganda salajane tagamõte.

Varsti meie alustame hiiglamonopolide asutamist, rikkuste kolossaalsete reservuaaride sisseseadmist, millest olenevad isegi kõige suuremad gooide varandused sel määral, et poliitilisele katastroofile järgneval päeval nad upuvad neisse ühes riikliku krediidiga.

Juuresolijad härrad ökonomistid, kaaluge ometi selle kombinatsiooni tähendust!

Iga abinõuga vaja edendada meie ülivalitsuse tähtsust, tehes temast kõigi vabatahtlikult alistujate kaitsja ja tasuja.

Gooide aristokraatia on poliitilise jõuna surnud. Teda pole enam vaja arvestada. Kuid maaomanikuna on ta meile kahjulik, sest ta võib olla iseseisev maa varaallikate tõttu. On vaja igal tingimusel teda maa küljest eraldada. Selleks on parim vahend maamaksu kohustuste tõstmine - maa koormamine võlgadega. Sel teel hoitakse maapidamine raskendatud olukorras. Gooide aristokraadid, kes pärijatena ei oska leppida vähesega, kaovad ruttu. Samal ajal tuleb energiliselt toetada kaubandust ja tööndust, aga peamiselt spekulatsiooni, mille ülesandeks on olla vastukaaluks tööndusele. Spekulatsioonita tööndus suurendab erakapitali ja tõstab põllumajandust, vabastab maa võlgadest, mis on tehtud maapankade laenuga. On tarviline, et tööndus imeks maalt välja tööjõu ja kapitali ja spekulatsiooni kaudu annaks meile üle kõik maailma rahad ning sel teel heidaks kõik gooid proletaarlaste ridadesse. Siis gooid kummardavad meie ees, et ainult saada olelemise õigust.

Gooide töönduse hukkumiseks võtame appi meie poolt nende seas edendatud suure toredustarviduse, mis kõik ära neelab. Tõstame töötasu, mis aga töölisele ei too mingit kasu, sest ühtlasi tõstame esimese järgu tarbeainete hindu põllumajanduse ja karjakasvatuse languse ettekäändel. Peale selle me õõnestame kunstlikult ja sügavalt toodanguallikate aluseid, harjutades töölisi joomisele ja anarhismile ja soodustades kõigi gooide haritud kihtide maalt lahkumist.

Et olukorra tõeline tagamõte ei paistaks gooidele enneaegu silma, me katame teda näilise püüdega aidata töölisteklassi ja läbi viia suuri majanduslikke printsiipe, mida propageeritakse agaralt meie ökonoomiliste teooriatena.

PROTOKOLL Nr. 7.

Relvastamise suurendamise siht - Ärevused, tülid ja vaen terves maailmas - Gooide vastuseisu taltsutamine sõdadega - Saladus-poliitika edu - Avalik arvamine.

Relvastuse ja politsei koosseisu suurendamine on mainitud kavade tarvilised täiendused. Tarvis saavutada, et kõigis riikides meie kõrval oleksid ainult proletaarlaste massid, mõned meile andunud miljonärid, politseinikud ja sõdurid.

Terves Euroopas ja tema suhete kaudu ka teistel mandritel peame tekitama käärimisi, tüli ja vaenu. Sellel on kahesugune tulu. Esiteks hoiame kõik maad meie lugupidamises, sest on teada, et meist oleneb niihästi segaduste kui korra loomine. Kõik maad on harjunud nägema meis tarvilist jõudu. Teiseks meie ajame sassi intriigidega kõik niidid, mis oleme tõmmanud kõigi riikide kabinettidesse poliitikaga, kaubalepingutega ja laenukohustustega. Selleks peab meil olema palju kavalust ja sissetungimise osavust läbirääkimiste puhul. "Ametlikus keeles" avaldame vastupidist taktikat ning näitame endid ausate ja leplikkudena. Nõnda gooide rahvad ja valitsused, keda oleme õpetanud vaatama ainult oma esikülge, peavad meid pealegi inimsoo heategijaiks ja päästjaiks.

Igale vastupanule peame suutma vastata naaberrahva sõjaga tollele maale, kes julgeb meile vastu hakata. Kui aga ka naabrid kavatsevad kollektiivselt meile vastu seista, siis peame reageerima üldise sõjaga.

Peamine edu poliitikas seisab ettevõtte saladuses: diplomaadi sõna ei tohi olla kokkukõlas tema tegudega.

Meie suurejooneliselt mõeldud ja juba soovitud eesmärgile läheneva plaani teostamiseks peame sundima gooide valitsusi näiliselt avaliku arvamusega, mis on salaja ette valmistatud nn. "seitsmenda suurriigi" ajakirjanduse kaudu, mis on tervelt meie käes, peale väheste erandite, mida ei tarvitse arvestada.

Ühe sõnaga kokku võttes meie gooide Euroopa valitsuste taltsutamise süsteemi: ühele näitame oma jõudu atendaadiga, see on terroriga, kui kõik tõstavad mässu meie vastu, me vastame neile Ameerika või Hiina või Jaapani kahuritega.

PROTOKOLL Nr. 8

Juriidilise õiguse kahemõtteline tarvitamine - Vabamüürliku valitsuse kaastöölised - Erikoolid ja üldhariduslik kasvatus - Ökonomistid ja miljonärid - Kellele anda vastutavad kohad valitsuses?

Meie peame endid varustama kõigi relvadega, mida vastased võiksid tarvitada meie vastu. Me peame õiguslikus sõnastikus välja otsima kõige peenemais väljendusis ja konksukestes kaitsevõimalused noiks juhtumeiks, kui meil tuleb teha otsuseid, mis võivad paista ülearu julgetena ja ebaõigetena, sest tähtis on väljendada neid otsusi nii, et nad näiksid kõrgeima kõlbluse reeglitena juriidilises vormis. Meie valitsus peab enda ümber koondama kõiki tsivilisatsiooni jõude, kelle seas meil tuleb teotseda. Ta kogub endale ajakirjanikke, juriste-praktikuid, administraatoreid, diplomaate ja viimseks isikuid, kes on meie erikooles saanud üldharidusliku kasvatuse. Need tunnevad kõiki ühiselu saladusi, kõiki keeli, mida koostatakse poliitiliste tähtedega ja sõnadega. Neid tutvustatakse täielikult inimloomuse voodriküljega, kõigi tema tundlikkude keeltega, millel neil tuleb mängida. Need keeled on gooide mõistuse ehitus, nende püüded, puudused, pahed ja voorused, klasside ja seisuste eriomadused. Arusaadav, et meie geniaalseid kaastöölisi ei võta gooide hulgast, kes on harjunud sooritama oma administratiivseid töid, küsimata, milleks ja kelle jaoks. Gooide administraatorid kirjutavad pabereid alla neid lugemata ja teevad tööd ainult au ning võimuahnuse pärast.

Meie ümbritseme oma valitsuse terve ökonomistide ilmaga. Majandusteadused on juutide õpetuse peaaine. Meid ümbritseb terve plejaad pankureid, tööstureid, kapitaliste, ja mis kõige tähtsam, miljonäre, sest oluliselt lõpuks kõik lahendatakse arvudega.

Ajuti, seni kuni pole ohutu usaldada vastutavad kohad riikides meie vendadele-juutidele, anname nad säärase minevikuga isikuile, keda sõnakuulmatuse korral ootab kohus või maapagu, nii et nad on sunnitud kaitsma meie huvisid viimse hingetõmbuseni.

PROTOKOLL Nr. 9.

Vabamüürlaste põhimõtete rakendamine rahvaste ümberkasvatuses - "Vabadus, võrdsus, vendlus" - Vabamüürlaste diktatuur - Terror - Kes teenib vabamüürlasi-massoone? - Võimu side rahvaga - Hariduse ja kasvatuse ülevõtmine - Väärteooriad - Seaduse tõlgitsemine - Maa-alused raudteed

Rakendades meie põhimõtteid, pöörake tähelepanu rahva iseloomule, kelle maal teie elate ja teotsete. Üldisel, ühetaolisel rakendusel, enne rahva ümberkasvatamist meie kava järgi, ei saa olla tagajärje. Kuid talitades nende rakenduses tasa ja targu, teie näete, et ei möödu kümmet aastat, kui kõige kangekaelsem iseloom muutub, ja meie võime lisandada jälle uue rahva meile juba alistunute ritta.

Liberalismi, õieti meie vabamüürlaste (massoonide) lööksõna "vabadus, võrdsus, vendlus" meie asendame võimulesaamise järel ideeliste sõnadega: "vabaduse õigus, võrdsuse kohustus, vendluse ideaal". Nii ütleme ja haarame kitse sarvest. De facto

oleme juba iga valitsuse maha nühkinud, peale eneste oma, kuigi de jure

neid on veel palju. Kui nüüd veel mõned riigid tõstavad protesti meie vastu, siis see sünnib vormi pärast ja meie korraldusel, kuna nende antisemitism (juudivastasus) on meile tarviline oma väiksemate vendade valitsemiseks. Ei hakka seda enam seletama, kuna see oli juba mitut puhku meie kõneluste aineks.

Tegelikult meil pole mingeid takistusi. Meie ülivalitsus asub nii ekstralegaalseis oludes, mida tugeva sõnaga nimetatakse diktatuuriks. Võin puhtast südamest öelda: käesoleval ajal oleme meie seaduseandjad, meie otsustame õiguse ja ülekohtu üle, meie mõistame surma ja anname armu, meie istume vägede ülemjuhatajana juhi hobuse seljas. Meie valitseme võimsa tahtega, sest meie peos on kunagi olnud tugeva erakonna killud, mis nüüd on alla heidetud. Meie käes on pidurdamatud auahnused, põlevad aplused, hoolimatud kättemaksud, mürgised kadedused.

Meilt lähtub kõike mahutav terror. Meie teenistuses on kõigilt seisukohtadelt, igasuguste arvamustega inimesed, kõigi doktriinide esindajad: ainuvalitsuste jaluleseadjad, sotsialistlikud demagoogid, kommunaarid ja igatliiki utopistid. Kõik meie rakendasime tööle: igaüks neist õõnestab omalt poolt võimu viimseid jäänuseid, püüab kukutada kindlakskujunenud korda. Kõik riigid ohkavad selle vaevakoorma all. Nad kutsuvad üles rahule, on valmis rahule kõik ohvriks tooma. Aga meie ei anna neile rahu, enne kui nad avalikult ja alandlikult ei tunnusta meie rahvusvahelist ülivalitsust.

Rahvas nõuab ulgudes sotsiaalse küsimuse lahendamist rahvusvahelise kokkuleppe teel. Erakondadeks killunemine andis nad kõik meie käsutusse. Võistluseks on tarvis raha, kuid see on terveni meie käes.

Me võiksime karta gooide valitsejate nägija võimu ühinemist pimeda rahva võimuga. Aga meie oleme tarvitusele võtnud ettevaatusabinõud selle vastu: nende kahe võimu vahele on püstitatud müürid vastastikuse terrori kujul. Nõnda jääb rahva pime võim meie toeks. Ja meie, ainult meie jääme tema juhiks, ja loomulikult juhime teda meie sihi suunas.

Et pimeda käsi ei vabaneks meie peost, me peame aeg-ajalt temaga astuma lähemasse kontakti, kui mitte isiklikult, siis oma ustavaimate vendade kaudu. Kui saame tunnustatud võimuks, siis kõneleme rahvaga isiklikult platsidel ja õpetame teda poliitilistes küsimustes meile tarvilises suunas.

Kuidas kontrollida, mida talle õpetatakse külakoolides? Aga mis ütleb valitsuse saadik või valitseja ise, see ei või teadmatuks jääda tervele riigile. Selle kannab rahva hääl ruttu laiali.

Et mitte enneaegu hävitada gooide asutisi, meie haarasime pihku nende mehhanismi vedrude otsad. Need vedrud olid kindlas, õiges korras. Kuid meie panime asemele liberaalse korravastase omavoli.

Meie segasime endid õigusemõistmisse, valimiskorda, ajakirjandusse, isikuvabadusse ja peamiselt haridusse ja kasvatusse kui vabaduse nurgakividesse

Raporteerin: Hannes Vanaküla on ustav Edgar Savisaarele!

6. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Väike uurimustöö.

 

 

Olen Hannes Vanakülat tänu meediale märganud juba ammu. Suuremat huvi tema vastu tekitas "Pealtnägija" saade. Peale seda saadet esitas Keskerakond ka arupärimise tema ja ta sekti tegevuse kohta. Kuna politsei naeris selle idee välja, siis asusin ise huvi pärast asja uurima. Järgnevalt siis tuleb minu isiklik ja kindlasti subjektiivne nägemus Hannes Vanakülast ja tema õpilastest.

Alustuseks tahan ära mainida veel paar asjaolu, nimelt aastaid tagasi eksisin ma ära ühte kristlikku sekti. Üsna kiirelt tekkisid mul sektiga ideoloogilised erimeelsused, kuid sinna sattumine mõjutas minu elu jäädavalt. Nüüdseks olen tutvunud ka paljude teiste usuliste liikumistega ja olnud igati abivalmis "ajupesu" suhtes, kuid tulemus on alati olnud null. Ikkagi jääb alles vaid minu enda veendumus. Mul on lausa haiglane huvi sättida ennast ekstreemsetesse olukordadesse. Tänu sellele asusin lausa õhinal uurima Vanaküla liikumist.

Kontakti temaga sain läbi "Vaimumaailma", see on sellenimeline sait, kus erinevate usuliste veendumustega inimesed vaidlevad oma vaimsete tõekspidamiste üle. Ma ei julge küll ennast kristlaseks nimetada, kuid minu usuvundament põhineb siiski kristlusel. Ei julge peamiselt sellepärast, et mu elu pole olnud päris laitmatu ja seda viisakalt öeldes. Niisiis võtsin Vanakülaga meili teel ühendust ja esitasin talle paar küsimust. Ta andis oma telefoninumbri ja soovitas ühendust võtta. Küsimused olid seotud minu enda eluga ja mõnede kummaliste kogemustaga. Sain Hannes Vanakülalt päris huvitavaid vastuseid ning ta tegi ettepaneku kokku saada. Järgmisel nädalal läksingi talle külla. Tuli välja, et ka tema teab mind meedia kaudu. See teadmine lõi õhkkonna nagu oleksime vanad tuttavad. Ainus asi, mis mind tema puhul häiris oli see, et ta suitsetas väga palju. Esitasin talle küsimuse, et kuidas vaimsus ja suits omavahel kokku sobivad. Vanaküla tunnistas, et ega see hea ei ole. Ta seletas mulle lahti oma maailmanägemuse ehk siis paganliku maailmanägemuse nagu Hannes ise tavatseb öelda. Ja kinkis mulle ka oma raamatu " Maagia alustalad". Lugesin selle läbi kahe päevaga ja soovitan soojalt kasvõi silmaringi laiendamise huvides seda lugeda. Rääkisime Hannesega poliitikast ja usust. Meil oli üllatavalt sarnane suhtumine paljudesse asjadesse. Kuid oli ka suuri erinevusi. Nimelt Vanaküla leiab, et Piibel ei hari inimest. Mina seevastu leian, et kui võrrelda tema raamatut Piibliga, siis Piibel on kui teaduslik teos ja Vanaküla raamat nagu karjapoisi jutustus. Vanaküla seletas oma skeemi järgi lahti Eesti parteide värvilised kuuluvused. Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest see võib kiskuda liiga pikale ja võib ikkagi jääda arusaamatuks. Ta ütles, et poliitiliste liikumiste eesotsas peaksid olema võnkekandjad. Praegustest poliitikutest pidi võnkekandja olema vaid Savisaar, kellest Vanaküla väga lugu peab. Ta isegi sooviks otseselt Savisaarega koostööd teha. Ma ei jaga midagi võngetest aga leian, et need omadused, mis Savisaarest on teinud sedavõrd tugeva poliitiku, on talle antud jumala poolt. Nii et Savisaare suhtes on meil Vanakülaga ilmselt üksmeel. Täpsemalt kirjeldades on Savisaar Eesti poliitikas minu silmis sama tähtsusega nagu Muhhamad Ali poksis. Muhhamad Ali on küll teist värvi ja teist usku, kuid ikkagi on ta minu silmis legend. Peale esimest kokkusaamist soovitas Vanaküla mul veel osa võtta kõigi oma gruppide kokkusaamistest. Nimelt tema õpilased on jaotatud kolme rühma: Seeniorite grupp, noorte grupp ja seksigrupp. Sellel viimasel ei pidanud küll seksiga midagi pistmist olema. Noorte grupp tundus kuidagi depressiivne. Enamustel oli selline tõsine pilk ees ja nad kimusid suitsu sama tihedalt nagu Vanaküla ise. Seeniorite grupp meeldis mulle kõige rohkem, selline päris lõbus seltskond oli. Ja seksigrupis tõepoolest ei tegeletud seksiga, vähemalt mitte seekord kui mina seal viibisin. Kõikides gruppides räägiti poliitikast ja Eesti elust, õigemini sellest mis on valesti. Lisaks sellele räägiti ka asjadest millest ma mitte midagi aru ei saanud. See kõik oli jälle seotud värvidega. Nägin oma silmaga kuidas Vanaküla nõidus ja oma õpilasi ravis. Olen siiralt veendunud selles, et Kristuse poolt jäetud sõnum ei kutsu üles nõidasid põletama. Kõik jama mida on aastasadade jooksul jumala nimel tehtud, on inimeste välja mõeldud. Vanaküla puhul on tegemist minu ideoloogilise vaenlasega, kuid Piibel ju ütleb, et ka oma vaenlasi tuleb armastada. Vanaküla ravis ka mind korra, kuid mingeid muutusi ma peale seda ei märganud. Seetõttu ei tundnud ma ka hiljem ravitsemise suhtes erilist huvi. Mul nimelt on probleeme mäluga. Ma ei tunne paljusid inimesi ära aga see võib olla tingitud lihtsalt sellest, et mul on lai tutvusringkond. Vanaküla on väga negatiivne IRL-i suhtes ja arvab, et IRL tahab teda ja tema liikumist hävitada. Ka arvab ta, et " Pealtnägija" saade oli IRL-i tellimustöö. Mina isiklikult ei usu, et IRL-i Vanaküla tegevus eriti segab. Arvan, et Vanakülal on lihtsalt vaja vaenlast.

"Pealtnägijaga" seoses meenub mulle üks seik minevikust. Nimelt aastaid tagasi teenindasin kelnerina ühes vanalinna restoranis Vahur Kersnat ja tema kolme kaaslast. Nad rääkisid sellest kuidas ühte inimest kajastada saates. Hiljem nägin seda saadet ja Kersna tegi selle saate konkreetselt selle persooni huvidest lähtuvalt. Pool aastat hiljem süüdistati sama inimest mingis kelmuses. Vanaküla peab ennast jumalaks ja tema õpilastele see sobib. Ma arvan, et see pole mingi kuritegu. Vanakülal on haruldane oskus inimesi ära kuulata, ilmselt see on üks põhjus miks tema õpilased on leidnud tee tema juurde. Ma arvan, et igal inimesel on õigus kuuluda sinna liikumisse või erakonda kus ta ennast hästi tunneb. Lugesin eile netist seda kuidas Mikk Saart tümitati kommentaariumis Keskerakonda astumise pärast. Kelle asi see on millisesse erakonda keegi kuulub? Millal ometi hakkavad inimesed endast sedavõrd palju lugu pidama, et nad ei ela Mikk Saare ega kellegi teise elu vaid iseenda elu?

Jumal Õnnistagu teid!

Raporteerin: Hannes Vanaküla on ustav Edgar Savisaarele!

6. aprill 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Väike uurimustöö.

 

 

Olen Hannes Vanakülat tänu meediale märganud juba ammu. Suuremat huvi tema vastu tekitas "Pealtnägija" saade. Peale seda saadet esitas Keskerakond ka arupärimise tema ja ta sekti tegevuse kohta. Kuna politsei naeris selle idee välja, siis asusin ise huvi pärast asja uurima. Järgnevalt siis tuleb minu isiklik ja kindlasti subjektiivne nägemus Hannes Vanakülast ja tema õpilastest.

Alustuseks tahan ära mainida veel paar asjaolu, nimelt aastaid tagasi eksisin ma ära ühte kristlikku sekti. Üsna kiirelt tekkisid mul sektiga ideoloogilised erimeelsused, kuid sinna sattumine mõjutas minu elu jäädavalt. Nüüdseks olen tutvunud ka paljude teiste usuliste liikumistega ja olnud igati abivalmis "ajupesu" suhtes, kuid tulemus on alati olnud null. Ikkagi jääb alles vaid minu enda veendumus. Mul on lausa haiglane huvi sättida ennast ekstreemsetesse olukordadesse. Tänu sellele asusin lausa õhinal uurima Vanaküla liikumist.

Kontakti temaga sain läbi "Vaimumaailma", see on sellenimeline sait, kus erinevate usuliste veendumustega inimesed vaidlevad oma vaimsete tõekspidamiste üle. Ma ei julge küll ennast kristlaseks nimetada, kuid minu usuvundament põhineb siiski kristlusel. Ei julge peamiselt sellepärast, et mu elu pole olnud päris laitmatu ja seda viisakalt öeldes. Niisiis võtsin Vanakülaga meili teel ühendust ja esitasin talle paar küsimust. Ta andis oma telefoninumbri ja soovitas ühendust võtta. Küsimused olid seotud minu enda eluga ja mõnede kummaliste kogemustaga. Sain Hannes Vanakülalt päris huvitavaid vastuseid ning ta tegi ettepaneku kokku saada. Järgmisel nädalal läksingi talle külla. Tuli välja, et ka tema teab mind meedia kaudu. See teadmine lõi õhkkonna nagu oleksime vanad tuttavad. Ainus asi, mis mind tema puhul häiris oli see, et ta suitsetas väga palju. Esitasin talle küsimuse, et kuidas vaimsus ja suits omavahel kokku sobivad. Vanaküla tunnistas, et ega see hea ei ole. Ta seletas mulle lahti oma maailmanägemuse ehk siis paganliku maailmanägemuse nagu Hannes ise tavatseb öelda. Ja kinkis mulle ka oma raamatu " Maagia alustalad". Lugesin selle läbi kahe päevaga ja soovitan soojalt kasvõi silmaringi laiendamise huvides seda lugeda. Rääkisime Hannesega poliitikast ja usust. Meil oli üllatavalt sarnane suhtumine paljudesse asjadesse. Kuid oli ka suuri erinevusi. Nimelt Vanaküla leiab, et Piibel ei hari inimest. Mina seevastu leian, et kui võrrelda tema raamatut Piibliga, siis Piibel on kui teaduslik teos ja Vanaküla raamat nagu karjapoisi jutustus. Vanaküla seletas oma skeemi järgi lahti Eesti parteide värvilised kuuluvused. Ma ei hakka sellest pikemalt rääkima, sest see võib kiskuda liiga pikale ja võib ikkagi jääda arusaamatuks. Ta ütles, et poliitiliste liikumiste eesotsas peaksid olema võnkekandjad. Praegustest poliitikutest pidi võnkekandja olema vaid Savisaar, kellest Vanaküla väga lugu peab. Ta isegi sooviks otseselt Savisaarega koostööd teha. Ma ei jaga midagi võngetest aga leian, et need omadused, mis Savisaarest on teinud sedavõrd tugeva poliitiku, on talle antud jumala poolt. Nii et Savisaare suhtes on meil Vanakülaga ilmselt üksmeel. Täpsemalt kirjeldades on Savisaar Eesti poliitikas minu silmis sama tähtsusega nagu Muhhamad Ali poksis. Muhhamad Ali on küll teist värvi ja teist usku, kuid ikkagi on ta minu silmis legend. Peale esimest kokkusaamist soovitas Vanaküla mul veel osa võtta kõigi oma gruppide kokkusaamistest. Nimelt tema õpilased on jaotatud kolme rühma: Seeniorite grupp, noorte grupp ja seksigrupp. Sellel viimasel ei pidanud küll seksiga midagi pistmist olema. Noorte grupp tundus kuidagi depressiivne. Enamustel oli selline tõsine pilk ees ja nad kimusid suitsu sama tihedalt nagu Vanaküla ise. Seeniorite grupp meeldis mulle kõige rohkem, selline päris lõbus seltskond oli. Ja seksigrupis tõepoolest ei tegeletud seksiga, vähemalt mitte seekord kui mina seal viibisin. Kõikides gruppides räägiti poliitikast ja Eesti elust, õigemini sellest mis on valesti. Lisaks sellele räägiti ka asjadest millest ma mitte midagi aru ei saanud. See kõik oli jälle seotud värvidega. Nägin oma silmaga kuidas Vanaküla nõidus ja oma õpilasi ravis. Olen siiralt veendunud selles, et Kristuse poolt jäetud sõnum ei kutsu üles nõidasid põletama. Kõik jama mida on aastasadade jooksul jumala nimel tehtud, on inimeste välja mõeldud. Vanaküla puhul on tegemist minu ideoloogilise vaenlasega, kuid Piibel ju ütleb, et ka oma vaenlasi tuleb armastada. Vanaküla ravis ka mind korra, kuid mingeid muutusi ma peale seda ei märganud. Seetõttu ei tundnud ma ka hiljem ravitsemise suhtes erilist huvi. Mul nimelt on probleeme mäluga. Ma ei tunne paljusid inimesi ära aga see võib olla tingitud lihtsalt sellest, et mul on lai tutvusringkond. Vanaküla on väga negatiivne IRL-i suhtes ja arvab, et IRL tahab teda ja tema liikumist hävitada. Ka arvab ta, et " Pealtnägija" saade oli IRL-i tellimustöö. Mina isiklikult ei usu, et IRL-i Vanaküla tegevus eriti segab. Arvan, et Vanakülal on lihtsalt vaja vaenlast.

"Pealtnägijaga" seoses meenub mulle üks seik minevikust. Nimelt aastaid tagasi teenindasin kelnerina ühes vanalinna restoranis Vahur Kersnat ja tema kolme kaaslast. Nad rääkisid sellest kuidas ühte inimest kajastada saates. Hiljem nägin seda saadet ja Kersna tegi selle saate konkreetselt selle persooni huvidest lähtuvalt. Pool aastat hiljem süüdistati sama inimest mingis kelmuses. Vanaküla peab ennast jumalaks ja tema õpilastele see sobib. Ma arvan, et see pole mingi kuritegu. Vanakülal on haruldane oskus inimesi ära kuulata, ilmselt see on üks põhjus miks tema õpilased on leidnud tee tema juurde. Ma arvan, et igal inimesel on õigus kuuluda sinna liikumisse või erakonda kus ta ennast hästi tunneb. Lugesin eile netist seda kuidas Mikk Saart tümitati kommentaariumis Keskerakonda astumise pärast. Kelle asi see on millisesse erakonda keegi kuulub? Millal ometi hakkavad inimesed endast sedavõrd palju lugu pidama, et nad ei ela Mikk Saare ega kellegi teise elu vaid iseenda elu?

Jumal Õnnistagu teid!

Tubli, Indrek Tarand!

23. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Hea mõte.

 

Mulle meeldib igati Indrek Tarandi otsus kandideerida Europarlamenti. Lugesin täna Delfist tema otsusest ja ka põhjustest ning tunnistan ausalt, et ka mulle ei meeldi kinnised nimekirjad. Ma olen harjunud küll juba rohkem Indrek Tarandiga kui telenäoga mitte kui poliitikuga, aga pole hullu. Tegemist on soliidse mehega soliidsest perekonnast. Seoses perekond Tarandiga meenub mulle üks naljakas lugu restoraniaegadest. Kunagi kui Andres Tarand oli üks presidendikandidaatidest, täpsemalt küll mõni päev enne oma kandidatuuri mahavõtmist, käis perekond Tarand söömas restoranis Tanduur. Ma ise küll neid ei teenindanud, kuid teenindasin kõrval lauas istunud seltskonda. Tarandid käitusid väga viisakalt, ilmselt oli tegemist suuremat sorti perekonnakokkutulekuga. Kui ma ei eksi, siis oli see Indrek Tarand, kes rääkis ühe huvitava loo presidendikandidaat Arnold Rüütlist. Nimelt kui Rüütel Moskvas käis ei rääkinud ta vene poolele kunagi sellest, et Eesti tahab iseseisvaks saada. Venelased olid sellest esimesena teada saanud lehtedest.

Tubli, Indrek Tarand!

23. märts 2009 Artikli originaal asub siin aadressil / Talis Kitsing
Hea mõte.

 

Mulle meeldib igati Indrek Tarandi otsus kandideerida Europarlamenti. Lugesin täna Delfist tema otsusest ja ka põhjustest ning tunnistan ausalt, et ka mulle ei meeldi kinnised nimekirjad. Ma olen harjunud küll juba rohkem Indrek Tarandiga kui telenäoga mitte kui poliitikuga, aga pole hullu. Tegemist on soliidse mehega soliidsest perekonnast. Seoses perekond Tarandiga meenub mulle üks naljakas lugu restoraniaegadest. Kunagi kui Andres Tarand oli üks presidendikandidaatidest, täpsemalt küll mõni päev enne oma kandidatuuri mahavõtmist, käis perekond Tarand söömas restoranis Tanduur. Ma ise küll neid ei teenindanud, kuid teenindasin kõrval lauas istunud seltskonda. Tarandid käitusid väga viisakalt, ilmselt oli tegemist suuremat sorti perekonnakokkutulekuga. Kui ma ei eksi, siis oli see Indrek Tarand, kes rääkis ühe huvitava loo presidendikandidaat Arnold Rüütlist. Nimelt kui Rüütel Moskvas käis ei rääkinud ta vene poolele kunagi sellest, et Eesti tahab iseseisvaks saada. Venelased olid sellest esimesena teada saanud lehtedest.