Arhiiv ‘Tiina Lokk-Tramberg blogi Reformierakond’ Teemas

Tiina Lokk sai Tallinna kultuuriteo auhinna

22. detsember 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Tallinna 2006. aasta kultuuriteo tiitli pälvis Eesti Arhitektide Liit (EAL), loovisikutest tunnustati parimaks Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali asutaja ja üldjuht Tiina Lokk...

Tallinna 2006. aasta kultuuriteo tiitli pälvis Eesti Arhitektide Liit  (EAL), loovisikutest tunnustati parimaks Tallinna Pimedate Ööde  filmifestivali asutaja ja üldjuht Tiina Lokk.

Linnavalitsuse hinnangul on Tiina Lokk kasvatanud Pöffii kümne  aasta jooksul rahvusvaheliselt tuntuks festivaliks, millest on  kujunenud üks Tallinna visiitkaarte, teatas linna pressiteenistus.

Tänukirjaga märgiti loovisikutest ära organist ja helilooja Andres Uibo, kelle algatatud Tallinna rahvusvaheline orelifestival tähistas  tänavu 20. juubelit.

Abilinnapea ja komisjoni esimehe Kaia Jäppineni sõnul  pälvis arhitektide liit tiitli linnaruumi esteetika ja planeerimise teema toomise eest avaliku tähelepanu keskmesse ning võimu ja vaimu dialoogi algatamise eest linnaruumi arengu küsimustes.

«Eesti Arhitektide Liit on aasta jooksul osutunud linnale näiliselt tülikaks, kuid erakordselt kasulikuks partneriks, kes on toonud linnaruumi esteetika ja planeerimise küsimused tallinlaste avaliku tähelepanu keskmesse,» ütles Jäppinen kommentaariks.

Tänukiraga tunnustati Eesti disainerite liidu korraldavat "Disainiööd Tallinnas", mis aitas tutvustada loomemajandust ning arendada kultuuriturismi.

Lisaks märgiti ära Eesti Nukuteatr uue vaatesaali avamine eest ning kirjandusfoorum Paabeli Raamatukogu rahvusraamatukogus kui Eesti suurim ilukirjanduse olemust ja elu-olu käsitlev teoreetilis-sotsiaalne foorum.

Aasta kultuuriteo tiitliga kaaneb mõlemas kategoorias 50 000 krooni suurune auhind.

Eelmisel aastal alguse saanud ettevõtmise Tallinna Kultuuritegu eesmärk on tunnustada pealinna kultuurielus tähelepanu äratanud ning originaalsuse ja mõtteerksuse poolest silma paistnud sündmusi ning loojaid.

Tallinna kultuuriteo tunnustamisega soovib linn süvendada huvi pealinna mitmepalgelise kultuurielu vastu ning tunnustada ja kiita positiivse elamuse taganud loovisikuid ja kultuurisündmuse tegijad.

Tiina Lokk sai Tallinna kultuuriteo auhinna

22. detsember 2006 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Tallinna 2006. aasta kultuuriteo tiitli pälvis Eesti Arhitektide Liit (EAL), loovisikutest tunnustati parimaks Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali asutaja ja üldjuht Tiina Lokk...

Tallinna 2006. aasta kultuuriteo tiitli pälvis Eesti Arhitektide Liit  (EAL), loovisikutest tunnustati parimaks Tallinna Pimedate Ööde  filmifestivali asutaja ja üldjuht Tiina Lokk.

Linnavalitsuse hinnangul on Tiina Lokk kasvatanud Pöffii kümne  aasta jooksul rahvusvaheliselt tuntuks festivaliks, millest on  kujunenud üks Tallinna visiitkaarte, teatas linna pressiteenistus.

Tänukirjaga märgiti loovisikutest ära organist ja helilooja Andres Uibo, kelle algatatud Tallinna rahvusvaheline orelifestival tähistas  tänavu 20. juubelit.

Abilinnapea ja komisjoni esimehe Kaia Jäppineni sõnul  pälvis arhitektide liit tiitli linnaruumi esteetika ja planeerimise teema toomise eest avaliku tähelepanu keskmesse ning võimu ja vaimu dialoogi algatamise eest linnaruumi arengu küsimustes.

«Eesti Arhitektide Liit on aasta jooksul osutunud linnale näiliselt tülikaks, kuid erakordselt kasulikuks partneriks, kes on toonud linnaruumi esteetika ja planeerimise küsimused tallinlaste avaliku tähelepanu keskmesse,» ütles Jäppinen kommentaariks.

Tänukiraga tunnustati Eesti disainerite liidu korraldavat "Disainiööd Tallinnas", mis aitas tutvustada loomemajandust ning arendada kultuuriturismi.

Lisaks märgiti ära Eesti Nukuteatr uue vaatesaali avamine eest ning kirjandusfoorum Paabeli Raamatukogu rahvusraamatukogus kui Eesti suurim ilukirjanduse olemust ja elu-olu käsitlev teoreetilis-sotsiaalne foorum.

Aasta kultuuriteo tiitliga kaaneb mõlemas kategoorias 50 000 krooni suurune auhind.

Eelmisel aastal alguse saanud ettevõtmise Tallinna Kultuuritegu eesmärk on tunnustada pealinna kultuurielus tähelepanu äratanud ning originaalsuse ja mõtteerksuse poolest silma paistnud sündmusi ning loojaid.

Tallinna kultuuriteo tunnustamisega soovib linn süvendada huvi pealinna mitmepalgelise kultuurielu vastu ning tunnustada ja kiita positiivse elamuse taganud loovisikuid ja kultuurisündmuse tegijad.

Tiina Lokk anastab Euraasia. Heas mõttes

12. märts 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on tore. Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?...
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on  tore.  Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?

Mul on tõrge Coca-Cola Plaza vastu. Isiklik. Sellest ajast, kui  nad ehitasid kino ja kuulutasid välja nimekonkursi, mis  suubus. Limonaad ostis ära. Kas see festival peab seal  toimuma?

Aga kas te näete teisi kinosid kusagil?

Nojah. See on kahe otsaga asi. Kui räägime hästi suurest  festivalist, siis mitte. A enne plaasat sai ka hakkama ju.

Ei saanud. Tegelikult on lugu selles, et ka enne ei saanud. Olid kohad,  kus oli säilinud projektsiooniaparaat, aga kino enam ei näidatud. Meil  oli Vene draamateater, Ohvitseride maja, Kinomaja, Sõprus, Sakala  oma kahe saaliga.

Ühelt poolt sai seda teadlikult tehtud, et festival oleks üle linna ja see  oleks nagu vahva iseenesest, samas, vaataja seisukohalt on mugavam  mitte lasta pori kõrvuni pritsides mööda linna.

Sellal oli eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et pole kinosid. Aga  samas, kui tollal oleks rahvusvahelised filmikompaniid ja tegijad  teadnud, missugustes tingimustes filme näidatakse, siis me poleks neid  filme saanud. Tegelikult peaks filme kindlustama, aga maksis ainult  minu isiklik allkiri.

Praegu ma ei tea, kas need projektoridki on enam alles.

Põhimõtteliselt mulle meeldis professionaalsem õhkkond. Põrandal  istudes filmi vaadata. Aga ma ei saa. See on jube närvipinge.

Kas see kõik peab nii mastaapne olema?

See peab nii mastaapne olema, kui me tahame Tähendab esiteks,  miks ta ei võiks olla? Kas me teeme filminädalat, neid on kohutavalt palju, sellesse ei suhtuta filmimaailmas tõsiselt. Festivalid jagunevad mingitesse kategooriatesse, mille järgi filme jagatakse, et saaks paremat programmi teha.

Okei. Kakssada täispikka filmi

Meie külastavus tõusis totaalselt. Ma ei mäleta, kaks või kolm korda. Tollel aastal kui me on olemas suhtarvude reeglistik, see on ka psühholoogiline tunne peab jääma. Ta peab olema festival. Sündmus.

Nii Eesti mastaabis kui ka välis selles regioonis. Siis ta jääb ellu.

Selge see. Kümmet hamburgerirestorani on kergem majandada kui kolme. Aga palju on välispublikut?

Me ei tea seda. Pole aimugi. On ka kohalikud välismaalased, kes käivad filme vaatamas. Võimatu on seda öelda.

Mingit hotellipaketti ei ole?

See tuleb step-bai-stepp. Sellel aastal, me ei teinud reklaami, aga see külaliste arv, mille me saime kutsuda, sai täis ja veel oli inimesi, kes tahtsid tulla. Siis tegime käigupealt reegli, et saavad festivalihindadega, ja maksavad ise – niimoodi hoobilt registreerus kakskümmend inimest!

Festival on praegu selle piiri peal, kus ta on küll mastaapne, aga eksklusiivne. Siin on kõik asjad mõnes mõttes väga läbi mõeldud.

Me pole võtnud eesmärgiks teha sellest tohutut massiüritust nagu on Berliin või Cannes.

Milline see eesmärk siis on? Karlovy Vary?

Isegi Karlovy Vary on natuke suur, aga kuskilt kandist jah. Ta on küll A-klassi festival, aga atmosfäärilt väga mõnus.

PÖFF on C-klassi festival?

Ei ole olemas A-, B- ja C-klassi.

Ma saan sellest aru, aga tunnetuslikult?

Tunnetuslikult jääb ta A ja B vahepeale. Kui päris aus olla. Meid on pandud ühte patta ka Karlovy Vary ja Moskvaga.

Palju see PÖFFi preemia üldse filmimaailmas tähendab? Ja kas ta tähendab?

Praegu ei tähenda veel suurt midagi. Kui me ülejäänud maailma võtame, siis festivalid on ikka kolmkümmend ja viiskümmend aastat ja üle selle isegi

Tavapäraselt on nii, et esimesed seitse aastat festival üldse vaarub jalgadel ja tavapäraselt ei ulatu oma riigi piiridest üldse kaugemale.

Meil on kõik käinud jube kiiresti.

Jah. PÖFF ja GSM tulid enam-vähem ühel ajal. Aga lihtne ja loogiline küsimus. Miks seda 10 000-eurost preemiat üldse vaja on? Selle 160 tonni võiks ju mõistlikumalt investeerida.

Kõige mõistlikum oleks üldse asfalti lappida.

See on kahetine, ühelt poolt ta muidugi aitab võistlusprogrammi koostada. Mainekus jälle. Aga preemia ise, esiteks sellega me aitame filmitegijaid ja -kompaniisid, mis ei ole üldse nii väheoluline asi. Materiaalne lisab moraalset tunnustust.

Noh. Sportlased saavad ju ka preemiat. Samas võib küsida, kas see on ratsionaalne? Mis see meile annab?

Miks me peaksime Šmigunidele preemiat andma. Mulle tundub see väga ebaratsionaalne.

Preemia lihtsalt aitab seda üldist filmisituatsiooni ka rahvusvaheliselt edasi. Oma väikese pisikese killuga.

Kas PÖFFi preemia eristub kuidagi tavalisest preemiast? Kas ta eristub Saku Originaalist?

Eristub.

Mismoodi?

Esiteks, tol hetkel kui meie selle programmi, võistlusprogrammi nimetuse – Euraasia – välja kuulutasime, teisisõnu see on piiritletud kontinentaalselt. See oli esimene omasuguste seas. Pärast seda tekkis ruttu veel kaks: Türki ja Kasahstani.

Kui ma selle välja käisin, siis vaadati mind sõna otseses mõttes kollase-rohelise kadedusega. Selles mõttes, et ta on hästi võimalusterohke.

Ühel kontinendil tehakse tegelikult kaks kolmandikku kõige huvitavamast autorikinost üldse. Täiesti julgelt võib nii öelda.

Pluss veel, et meie, kes me oleme selle programmi kokku pannud, tahaksime teha mitte just friigi autorikino, aga otsida huvitavaid autoreid, kes on Trende ja niisuguseid uusi nüansse.

Oma nägemuse ja visiooniga autorifilm. Heas mõttes.

Ma ütlen selle pärast heas mõttes, et kui enamik publikust kuuleb sõna autorifilm, siis ta mõtleb, et oo jumal, see on nüüd midagi friigilikku, millest ma aru ei saa!

Ses mõttes, et saab küll.

Mis puutub veel mainekusse, siis sellel aastal elasime üle kolme riigi šantaažid. Kes ütlesid, et kui me nende filmi konkurssprogrammi ei võta, siis ei anna nad ühtegi filmi.

Kinoliidu ekvivalendi tasandil?

No jah. Nad juba adusid ära selle njuhhi, et tahavad olla konkurssprogrammis. Sest jube huvitavad riigid on kõrvuti.

No võtame näiteks Cannes’i. See oleks nagu väga suur ja ülemaailmne, aga kui hakkame programmi analüüsima, siis näeme, et ta on suuresti keskendunud Kesk-Euroopale. Ja Vahemere maad.

Niimoodi võime kõik need festivalid läbi käia. Ära lahterdada.

Ma võtan küll mütsi maha teie turunduse ees. Aga. Tegelikult on meil siin tatt ja laga. Miks see festival toimub praegu. Võiks ju olla mingil mõnusal ajal. Tuleks välismaalased Tallinna ja

Tegelikult ei ole. See on puhas turundusküsimus jah.

Kuna olen tegelenud nii palju dramaturgiaga – siis on olemas üks kuldreegel. Ma tean, et oma nõrkused tuleb tugevusteks mängida. Sellepärast ongi.

Ja muidugi on sel ajal filme lihtsam kätte saada.

Küsimus

Miks sa ostsid 30-le PÖFFi filmile piletid?

Karin Reinberg-Shestakov , produtsent, Revolver Film:

Miks ma ostsin 30-le PÖFFi filmile piletid?! Minule ei tekita see kogus mingit sisemist erutust, et liiga palju või midagi.

Asi on lihtsalt selles, et tavaelus valitseb mul karjuv krooniline ajapuudus otsimaks-vaatamaks ilmavalgust näinud viimaste aegade art-house-filme. Samas neist mingit laiemat valikut nägemata, poleks mõtet ju siin Eestiski hea filmi tegemise suunas pürgida. See on see pragmaatiline põhjus.

Hoopis vahvam on aga see, et iga-aastane ja enne-jõulune PÖFF on kui mingi «unusta asjatamine / elagu elu» rong, mis sinu jaama on jõudnud – 10 päeva, mil mobiil on peaaegu väljas ja tormad kui üliõpilane auditooriumist auditooriumisse ning loengult loengule... ja enamasti saad täisdoosi elamust nahavahele:)

Tiina Lokk anastab Euraasia. Heas mõttes

12. märts 2005 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on tore. Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?...
Andres Keil intervjueerib PÖFFi hakul Tiina Lokki. PÖFF on. See on  tore.  Nüüd me võime juba küsida, miks ta on just selline?

Mul on tõrge Coca-Cola Plaza vastu. Isiklik. Sellest ajast, kui  nad ehitasid kino ja kuulutasid välja nimekonkursi, mis  suubus. Limonaad ostis ära. Kas see festival peab seal  toimuma?

Aga kas te näete teisi kinosid kusagil?

Nojah. See on kahe otsaga asi. Kui räägime hästi suurest  festivalist, siis mitte. A enne plaasat sai ka hakkama ju.

Ei saanud. Tegelikult on lugu selles, et ka enne ei saanud. Olid kohad,  kus oli säilinud projektsiooniaparaat, aga kino enam ei näidatud. Meil  oli Vene draamateater, Ohvitseride maja, Kinomaja, Sõprus, Sakala  oma kahe saaliga.

Ühelt poolt sai seda teadlikult tehtud, et festival oleks üle linna ja see  oleks nagu vahva iseenesest, samas, vaataja seisukohalt on mugavam  mitte lasta pori kõrvuni pritsides mööda linna.

Sellal oli eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et pole kinosid. Aga  samas, kui tollal oleks rahvusvahelised filmikompaniid ja tegijad  teadnud, missugustes tingimustes filme näidatakse, siis me poleks neid  filme saanud. Tegelikult peaks filme kindlustama, aga maksis ainult  minu isiklik allkiri.

Praegu ma ei tea, kas need projektoridki on enam alles.

Põhimõtteliselt mulle meeldis professionaalsem õhkkond. Põrandal  istudes filmi vaadata. Aga ma ei saa. See on jube närvipinge.

Kas see kõik peab nii mastaapne olema?

See peab nii mastaapne olema, kui me tahame Tähendab esiteks,  miks ta ei võiks olla? Kas me teeme filminädalat, neid on kohutavalt palju, sellesse ei suhtuta filmimaailmas tõsiselt. Festivalid jagunevad mingitesse kategooriatesse, mille järgi filme jagatakse, et saaks paremat programmi teha.

Okei. Kakssada täispikka filmi

Meie külastavus tõusis totaalselt. Ma ei mäleta, kaks või kolm korda. Tollel aastal kui me on olemas suhtarvude reeglistik, see on ka psühholoogiline tunne peab jääma. Ta peab olema festival. Sündmus.

Nii Eesti mastaabis kui ka välis selles regioonis. Siis ta jääb ellu.

Selge see. Kümmet hamburgerirestorani on kergem majandada kui kolme. Aga palju on välispublikut?

Me ei tea seda. Pole aimugi. On ka kohalikud välismaalased, kes käivad filme vaatamas. Võimatu on seda öelda.

Mingit hotellipaketti ei ole?

See tuleb step-bai-stepp. Sellel aastal, me ei teinud reklaami, aga see külaliste arv, mille me saime kutsuda, sai täis ja veel oli inimesi, kes tahtsid tulla. Siis tegime käigupealt reegli, et saavad festivalihindadega, ja maksavad ise – niimoodi hoobilt registreerus kakskümmend inimest!

Festival on praegu selle piiri peal, kus ta on küll mastaapne, aga eksklusiivne. Siin on kõik asjad mõnes mõttes väga läbi mõeldud.

Me pole võtnud eesmärgiks teha sellest tohutut massiüritust nagu on Berliin või Cannes.

Milline see eesmärk siis on? Karlovy Vary?

Isegi Karlovy Vary on natuke suur, aga kuskilt kandist jah. Ta on küll A-klassi festival, aga atmosfäärilt väga mõnus.

PÖFF on C-klassi festival?

Ei ole olemas A-, B- ja C-klassi.

Ma saan sellest aru, aga tunnetuslikult?

Tunnetuslikult jääb ta A ja B vahepeale. Kui päris aus olla. Meid on pandud ühte patta ka Karlovy Vary ja Moskvaga.

Palju see PÖFFi preemia üldse filmimaailmas tähendab? Ja kas ta tähendab?

Praegu ei tähenda veel suurt midagi. Kui me ülejäänud maailma võtame, siis festivalid on ikka kolmkümmend ja viiskümmend aastat ja üle selle isegi

Tavapäraselt on nii, et esimesed seitse aastat festival üldse vaarub jalgadel ja tavapäraselt ei ulatu oma riigi piiridest üldse kaugemale.

Meil on kõik käinud jube kiiresti.

Jah. PÖFF ja GSM tulid enam-vähem ühel ajal. Aga lihtne ja loogiline küsimus. Miks seda 10 000-eurost preemiat üldse vaja on? Selle 160 tonni võiks ju mõistlikumalt investeerida.

Kõige mõistlikum oleks üldse asfalti lappida.

See on kahetine, ühelt poolt ta muidugi aitab võistlusprogrammi koostada. Mainekus jälle. Aga preemia ise, esiteks sellega me aitame filmitegijaid ja -kompaniisid, mis ei ole üldse nii väheoluline asi. Materiaalne lisab moraalset tunnustust.

Noh. Sportlased saavad ju ka preemiat. Samas võib küsida, kas see on ratsionaalne? Mis see meile annab?

Miks me peaksime Šmigunidele preemiat andma. Mulle tundub see väga ebaratsionaalne.

Preemia lihtsalt aitab seda üldist filmisituatsiooni ka rahvusvaheliselt edasi. Oma väikese pisikese killuga.

Kas PÖFFi preemia eristub kuidagi tavalisest preemiast? Kas ta eristub Saku Originaalist?

Eristub.

Mismoodi?

Esiteks, tol hetkel kui meie selle programmi, võistlusprogrammi nimetuse – Euraasia – välja kuulutasime, teisisõnu see on piiritletud kontinentaalselt. See oli esimene omasuguste seas. Pärast seda tekkis ruttu veel kaks: Türki ja Kasahstani.

Kui ma selle välja käisin, siis vaadati mind sõna otseses mõttes kollase-rohelise kadedusega. Selles mõttes, et ta on hästi võimalusterohke.

Ühel kontinendil tehakse tegelikult kaks kolmandikku kõige huvitavamast autorikinost üldse. Täiesti julgelt võib nii öelda.

Pluss veel, et meie, kes me oleme selle programmi kokku pannud, tahaksime teha mitte just friigi autorikino, aga otsida huvitavaid autoreid, kes on Trende ja niisuguseid uusi nüansse.

Oma nägemuse ja visiooniga autorifilm. Heas mõttes.

Ma ütlen selle pärast heas mõttes, et kui enamik publikust kuuleb sõna autorifilm, siis ta mõtleb, et oo jumal, see on nüüd midagi friigilikku, millest ma aru ei saa!

Ses mõttes, et saab küll.

Mis puutub veel mainekusse, siis sellel aastal elasime üle kolme riigi šantaažid. Kes ütlesid, et kui me nende filmi konkurssprogrammi ei võta, siis ei anna nad ühtegi filmi.

Kinoliidu ekvivalendi tasandil?

No jah. Nad juba adusid ära selle njuhhi, et tahavad olla konkurssprogrammis. Sest jube huvitavad riigid on kõrvuti.

No võtame näiteks Cannes’i. See oleks nagu väga suur ja ülemaailmne, aga kui hakkame programmi analüüsima, siis näeme, et ta on suuresti keskendunud Kesk-Euroopale. Ja Vahemere maad.

Niimoodi võime kõik need festivalid läbi käia. Ära lahterdada.

Ma võtan küll mütsi maha teie turunduse ees. Aga. Tegelikult on meil siin tatt ja laga. Miks see festival toimub praegu. Võiks ju olla mingil mõnusal ajal. Tuleks välismaalased Tallinna ja

Tegelikult ei ole. See on puhas turundusküsimus jah.

Kuna olen tegelenud nii palju dramaturgiaga – siis on olemas üks kuldreegel. Ma tean, et oma nõrkused tuleb tugevusteks mängida. Sellepärast ongi.

Ja muidugi on sel ajal filme lihtsam kätte saada.

Küsimus

Miks sa ostsid 30-le PÖFFi filmile piletid?

Karin Reinberg-Shestakov , produtsent, Revolver Film:

Miks ma ostsin 30-le PÖFFi filmile piletid?! Minule ei tekita see kogus mingit sisemist erutust, et liiga palju või midagi.

Asi on lihtsalt selles, et tavaelus valitseb mul karjuv krooniline ajapuudus otsimaks-vaatamaks ilmavalgust näinud viimaste aegade art-house-filme. Samas neist mingit laiemat valikut nägemata, poleks mõtet ju siin Eestiski hea filmi tegemise suunas pürgida. See on see pragmaatiline põhjus.

Hoopis vahvam on aga see, et iga-aastane ja enne-jõulune PÖFF on kui mingi «unusta asjatamine / elagu elu» rong, mis sinu jaama on jõudnud – 10 päeva, mil mobiil on peaaegu väljas ja tormad kui üliõpilane auditooriumist auditooriumisse ning loengult loengule... ja enamasti saad täisdoosi elamust nahavahele:)

Šikk boheem Tiina Lokk

4. detsember 2004 Artikli originaal asub siin aadressil / Tiina Lokk-Tramberg
Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet...

Igal juhul kohtumisel Tiina Lokiga saan ma sellest üle, sest ta on ju nii vaba ja lahke. Siiski on mul närv pingul, et millal ta mõne otseütlemisega lajatab. Kaalun oma küsimuste võimalikku tobeduse ja liigse isiklikkuse astet.

Kuidas vorm on?

Ma olen tükk aega mõelnud, milles mul see kasulik moment oli, et kunagi litsusin joosta nagu hull, aga nüüd vist saan sellest aru, sest pika maa jooksmisel oli selline mõiste nagu «surnud punkt». Spordis saad sellest üle ja iga PÖFFi ajal ma toetun oma kunagise trennitegemise kogemusele.

Ja kui ma muidu olen ööinimene, hommikuti magan, siis PÖFFi ajal sunnin end suure tahtejõupingutusega vara ärkama ja terve päeva läbi nende probleemide rügama.

Aga vaimselt: kuidas saavutasite ärinaise-seisundi?

See on jälle sama, et reaalsus paneb paika. Eks ma enne pidasin levifirmat, ja ütleme nii, et raamatupidajat ei ole minust saanud. Aga ma tean ja jagan neid eelarveid ja asju ja ega mind väga alt ei saa vedada. Aga kui nimetada mind ärinaiseks, siis see on olnud mu elus üldse suurim eneseületamine.

Kui midagi on mu iseloomule täiesti vastuvõetamatu, vastandlik, siis see, et ma pean karme läbirääkimisi pidama. On hetki, kui ma pean vaatamata sellele, mida mõtlen, lükkama jalad maha ja ütlema, et nüüd on nii ja teisiti olla ei saa, ja rohkem me ei maksa või selle peale me ei lähe. Kõige õudsem on raha kokkukorjamine. Käin mööda asutusi ja proovin selgeks teha, mis kellelegi võib meeldida, nagu see turunduse juures ikka käib – sest ma olen ju lisaks kõigele müügiagent.

Kas see kalgiks ei tee?

Ma olen seda ise ka kogu aeg mõelnud, sest arvan, et olen loominguline tüüp, ja algul oli ka PÖFF looming, aga tean, et pankrotti ma minna ei tohi – seda ei andestaks keegi. Siis mõtlen, et minus kui Kaaludes on ühendatud kaks äärmust: ülim emotsionaalsus ja ülim ratsionaalsus.

Täiuslik komplekt!

Võib-olla, aga minule on see siiski enesemurdmine, sest ma tõesti ei suuda olla kalk. Kui pean asja nimel kellegagi tülitsema ja kaklema ja vaidlema, siis elan seda nii kohutavalt üle. Ma andestan kohe. Ja siis olen enda peale vihane, et ma seda ikka veel pärast kümmet aastat PÖFFi üle elan – et milleks end kulutada. Aga samas: teised ei andesta alati.

Ja käreda naise kuulsus on küljes.

Ütleme nii, et terav suuvärk on mu loomuses. Mis ma sinna teha saan, et mul on kiired reaktsioonid ja kujundlik mõtlemine, et vahel tuleb terav ja kiire kokkuvõte.

Aga teisest küljest – kui olin kolmekümne tuuris, kutsuti mind esimest korda ülikooli lugema. Ma ei saanud minna, sest ma ise tean, et näen välja siuke tõeline lõngu. Kui ma parasjagu PÖFFi ei tee, ma mõtlen just alati viimast kahte kuud enne seda, siis olen eraelus täielik lontu.

Ja kui ma olen lontu-seisundis, siis viibin oma maailmas, naudin lilli, loodust, mida iganes. Jäin just ükspäev auto alla. No ja siis paljud inimesed võtavadki mind nii, et on siuke, kõrvad loperdavad, võib naha üle kõrvade tõmmata. Ja siis ma ärkan, oi kurat, jälle mind tahetakse petta: siis lööb vastaskülg välja.

Naine meeste karmis maailmas, jah.

Eks seal ole mu käre ütlemine enesekaitse. Selle nõksu olen ära tabanud, et on kaks võimalust: esiteks see, et mängid õrna, habrast ja lootusetut naist, kes flirdib... Aga mulle ei ole tööalastes suhetes kunagi meeldinud mängida selle keele peal, et ma olen naine, tehke mulle hinnaalandust. Ma tahan, et mind võetakse võrdsena. Siit tuleb räme ütlemine. Eraelus ei ole mul mingit rämedust.

Kes kodus juhib?

Kodus ei taha ma üldse otsustada. Ma olen laste puhul isegi liiga tolerantne, ilmselt õige lapsevanem oleks hoopis teistsugune, autoritaarsem.

Kasvatate lapsi vist üksi. Siis peab ju perekonnapea olema.

Ega muud üle jää. Kui ma mõni aasta tagasi lahku läksin (filmilevitaja Madis Trambergist – V. V.), siis mõtlesin, et ma ei oska kolme asja teha: autot juhtida, pudeleid avada ja konservipurke avada. Neid asju ei oska ma seni. Tütred avavad.

PÖFF kasvab ja lapsed kasvavad, kõik läheb valutult.

Omal ajal ma läksin selle eksperimendi peale, et lapsed sellise mustlasetöö keskele tuua... no ma ei ole kunagi pidanud töötama üheksast viieni, ma armastan oma tööd ja teen seda igal suvalisel ajal... Ja siis ma võtsin lapsi kaasa Moskvasse komandeeringusse, püüdsin säilitada lähedust ja minu arust tuli see hästi välja, sest inimestena on nad väga okeid. Mis neist erialaselt saab, on iseküsimus.

Siin on teine iga naise dilemma: kogu aeg maksad lõivu, kas perele või tööle. Tasakaalus hoida on raske.

Aga väiksed veinid sõbrannadega?

(Õhkab.) Seda on nii harva! Mul on head sõbrad ja sõbrannad, pärast seda kui ma lahku läksin, on mul väikegi võimalus kellegagi suhelda, enne ei olnud üldse. Aga ma ei ole see tüüp ja õnneks pole mu sõbrannad ka sellised, et me räägiks toiduretseptidest ja kleitidest – see kõik toimib meil niigi. Nii et kui näeme sõbrannadega kord kvartalis, siis sellest piisab. Nädalalõpu- või saunapidudeks ei ole aega ja ausalt öeldes ka huvi mitte.

Milline on teie kui boheemi suhe elu olme- ja probleemipoolega?

See on nii nihkes kui üldse olla saab. Kui läheb arvete maksmiseks, siis vaatan iga jumala kuu, et olen oma pangaarvesse väga loovalt suhtunud. Vaatan, kuidas hakkama saan. Aeg-ajalt tekivad süümepiinad, et nii vana inimene peaks selle koha pealt olema oluliselt teistsugune.

Imidž on teil eriti šikiks muutunud. Aasta-aastalt enam. Mis toimub selles vallas? Lõdvast boheemlusest pole juttugi. Kasvanud võimalused?

(Naeratab, ei vasta nii ruttu kui muidu.) Vaadake. Ma töötan sõubisnises. Aga kui ma noor olin, nägin sama šikk välja. Võib-olla vahepeal ei olnud, jah, võimalusi.

Aga praegu, kui mul neid võimalusi ka poleks, peaksin need igal juhul tekitama, sest see ringkond, kellega ma lävin väljaspool Eestit, on selline, et sinna ei saa ilmuda nagu tädi. Ma ei saavutaks oma eesmärke. Siin ongi see konks, et olen ju ka rahvusvahelises bisnises, mitte ainult Eestis. Seal on minust kakskümmend aastat nooremad, et nendega rütmis püsida, ei saa ma endale lubada mingit lohakust. Ärilise edukuse küsimus.

Milline oli kodune kasvatus?

Mul oli lapsehoidja, kes lõi mulle surmani imidži ette. Ta nägi ka 85-aastaselt välja superkorralik: valge kraega, soengus, elegantne. Kui peaksin nii vanaks elama, ei näeks ka mina teistmoodi välja.

Üks mu hea äripartner ütles mulle, et ta ei ole kunagi tunnetanud, et ma oleksin idaeurooplane.

Vene ajal tundsingi end võõrkehana, sest mul oli hullult range kasvatus. Kui teised lapsed möllasid poris, siis mina pidin valge linaga laua taga õppima kõigi riistadega sööma. Samal ajal kasvatati mind vabamõtlejaks, ja teatud väärtused on mulle emapiimaga kaasa antud, olen püüdnud mõnda neist pehmendada, aga...

Näiteks.

Ma õudselt ei salli valetamist. Näen inimesi läbi, kui nad valetavad. Vahel mõtlen, et ma nii tahan mitte aru saada, kui mulle valetatakse, oleks kergem. Siis jälle on endal vahel vaja mingit hädavalet, aga ma ei saa seda teha. No nõme inimene, eks, ma ei saa valetada. Ma lähen nagu peet punaseks ja hakkan kokutama. Ja ma ei oska kiibitseda. Ma ei oska koonerdada.

Kas pärast pöff-hüsteeriat jõuluhüsteeriasse sukelduda on aega?

Vot ongi häda – teised inimesed saavad normaalselt jõuludeks valmistuda, aga mina hüppan karussellile viimasel hetkel ja rabelen, et tütardele ikka väärikad pühad teha. No ja siis saan kaks nädalat jalad seinal vedeleda, jaanuaris juba hakkavad esimesed sõidud, valikud. Teised meeskonnast lõpetavad veel eelmist PÖFFi, kui mina juba uut alustan.

Mitu filmi te aastas vaatate?

Sellega on nii, et kui ma vaatan aastas nelisada kuni kuussada sellist filmi, mille kohta võib öelda kunst, siis vastandina jälgin (hakkab itsitama) täielikku trash’i. Lapsed ütlevad, et mis kuradi filmikriitik sa oled, kui sellist jama vaatad. Aga ma täiesti naudin, kui vaatan näiteks mingit absoluutselt totakat ameerika komöödiat. Siis on mul veel hull hobi vaadata kriminulle – ükski pealkiri ei jää meelde –, ja eks see ongi mul ajupuhastuseks.

Aga miks siis üldse... Mina küll ei saa halba muusikat kuulata.

Puhkus! Kujutate ette, kui ma käin festivalidel, siis vaatan iga päev viit täispikka mängufilmi. Augusti lõpust alates olen vaadanud läbi kassette – ja sel aastal saadeti neid PÖFFile eriti palju –, igal öösel poole neljani. Ma olen normaalne inimene, mind ei taba professionaalne kretinism, see on peenutsemine, kui te ütlete, et ei saa halba muusikat kuulata.

Ei no ma ei kuulagi enamasti maru tõsist, ma kuulan, mis on ilus või mis tantsib, šeigib või rokib täiega. Või chillib või on uus ja põnev või...

Nojah. See on vist teine asi. Ega ma ei käi ka seda saasta kinos vaatamas. Mulle meeldib lastega teleka ees täielike lolluste üle lapsikult naerda.

Mis teid viimati vaimustas, kui me ei räägi filmist?

(Naerab.) Oi, ma pean siis ajas väga kaugele tagasi minema. Sügis, tegelikult.

Valus ei ole vaadata, kuidas lehed järjest kukuvad? See on nagu inimelu traagika.

Ei, mulle see just meeldib, et lehed kukuvad. Ja vanadus... ma ei karda kortse, vaid seda, kui mul ühel hetkel enam ei ole pea selge ja jalad ei liigu nii kabedalt. Kuni see toimib, naudin iga hetke.

Kui nüüd mõelda, siis neljakümnendad eluaastad ongi mul kõige kihvtimad olnud. Ma ei tea, mida toovad viiekümnendad. Aga mõistan järjest rohkem ja suudan anda maksimumi, see on jällegi elu võlu. Peaasi, et vanajumal mind nii palju hoiaks, et ma voodihaigeks ei jääks. (Naerab.) Sellepärast ma suitsetangi, et suitsetajate lõpp on kiire ja konkreetne.

Mis ahistab?

Materiaalsus ja ratsionaalsus, mis Eestis valitseb, see omandi- ja tarbimisühiskond on ju võlts. Ma saan aru, et ühiskonna arengu seisukohalt on see loomulik etapp, aga võiks juba mööda minna. Ma ei saa ka aru paaridest, kes elavad koos ainult ühise omandi nimel.

Ühiskonna seisund väljendub alati kõige täpsemini liikluses. Inimesed elavad oma pinged välja jõumootorite abil. Paljudes riikides ei ole isegi liiklusmärke, aga õnnetusi ka peaaegu pole. Ma ei pea seal auto eest ära hüppama nagu känguru, et oma elu päästa. Inimelu ei kaalu üles ükski reegel, kõik saavad sellest ise aru.

Mis annab teile usku, et inimesed on siiski enamasti kenad?

Ühelt poolt enda lapsed, aga samas, ilma naljata, ma tunnen tohutut mõnu sellest, kui näen, et mingi minu teo või sõna peale ilmub inimese silmi see rõõmus helk, millel üldse ongi elus mõtet.

Teine asi, mis mulle meeldib, on sügis: õudselt meeldivad nüansid, pooltoonid... Meeldivad ka täistoonid, aga eriti see, et maailm koosneb nii paljudest varjunditest, ja kui sa ühel hetkel hakkad neid tabama, siis saad tõelise elu kaifi kätte, tunned, kuidas seinad lähevad äkki laiali ja näed, et maailmas on nii palju erinevat: mõtteid, inimesi, maid, kultuure.