Arhiiv ‘Väino Linde blogi Reformierakond’ Teemas

Parlamenditöö ja Pärnumaa huvid

12. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Väino Linde
Kaheksa aastat tagasi toimunud riigikogu valimistel lubasid kaks meie ringkonna kandidaati tagada, et Toompeal ei tehta mitte ühtegi Pärnumaale kahjulikku otsust. Kuigi valituks nad ei osutunud, said mehed kokku päris korraliku häältesumma.

Samal ajal ei täpsustanud neist kumbki, mispärast võiks riigikogu Pärnumaa suhtes üldse vaenulikkust ilmutada.

Siiski võib arvata, et nüüdki soovivad valijad teada, mida meilt valituks osutunud parlamendisaadikud suudavad esmajoones Pärnumaa heaks ära teha.

Seadused on üldised

Riigikogus käsitletavad küsimused on olemuselt üleriigilised. Olgu need tulumaksu protsendi, pensionimäära või vanemahüvitisega seonduvad seadused. Karistusseadustiku, nimeseaduse või võlaõiguse paragrahvidest rääkimata.

Neil kõigil on ühesugune mõju ja jõud nii Põlvas kui Saares, Pärnus kui Harjus.

Siinjuures viitan riigikontrolör Mihkel Oviiri sõnadele selle kohta, et riigikogu liige peabki arvestama riigi huve laiemas mõttes, mitte ei tohi muutuda kohapealsete huvide esindajaks Toompeal.

Aga ometi ootavad Eesti 12 valimisringkonna valijad saadikutelt alati midagi erilist oma piirkonna jaoks. Ja valimiste ajal kipuvad saadikukandidaadid toetuse võitmiseks ise samuti esinema valijate kodukandi probleemide üliheade tundjate ja lahendajatena.

Näiteks võisime hiljaaegu ühest ajalehest lugeda, kuidas ühe erakonna esinumbrist valimiskandidaat Pärnumaal nii väga muretseb Tihemetsa kandi eluolu pärast.

Aga samal ajal teame sedagi, et temaga ühes parteis olev praegune haridusminister on seni selle küsimuse lahendamisse nimme loiult suhtunud.

Parlamendisaadik saab oma valimispiirkonna arengut mõjutada üsna mitmel viisil.

Üks lihtsamaid võimalusi on tõstatada valitsusliikmete ees mõni kohapealne probleem riigikogu infotunnis. Kui see tegevus saab avaliku tähelepanu osaliseks, on ministril päris keeruline oma seisukohti kaitsta või asja lahendamisest hoiduda.

Niisugust võimalust kasutasid täiesti õigesti ära riigikogu selle koosseisu need Pärnumaalt valitud saadikud, kes kaitseministrile päris valusaid küsimusi Pärnu pataljoni kohta esitasid.

Samuti võib saadik esitada kirjalikke järelepärimisi, et kontrollida oma kodupiirkonna mõne kohaliku omavalitsuse tehtud kahtlasevõitu otsuste õigsust või seaduslikkust.

Sellise nõudega saab riigikogu liige pöörduda väga erinevate riigiorganite, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolli või prokuratuuri poole.

Tõhus võimalus on riigikogu liikmel peaministrilt ametliku järelepärimise kaudu nõuda mõne kohalikul tasandil olulise tähtsusega küsimuse riiklikku lahendust.

Teame, et valitsuse moodustamiseks sõlmivad riigikogus koostööd tegevad erakonnad koalitsioonilepingu. Ja see on väga kõva sõna, kui sellesse õnnestub suruda ühe kohapealse tähtsa probleemi lahendus.

Hea näide on 2003. aasta koalitsioonileping, kus eraldi märgiti ära Pärnu haigla hoone valmis ehitamine.

Nüüdseks tundub pärnumaalastele uue haiglakompleksi olemasolu väga loomulik. Aga kahjuks olen kokku puutunud selliste mittepärnakatest “tarkpeadega”, kes kogu investeeringut ikka veel mõttetuks kulutamiseks peavad ja seda halvas mõttes poliitilise rahajagamise näitena esile tõstavad.

Kuivõrd Pärnu linn pole jõudnud kõigile väga vajaliku uue silla täpset asukohta ja maksumust kindlaks määrata, ei saa riigikogu uues koosseisus keegi selle valmimise riiklikuks toetamiseks parima tahtmise juureski mingit poliitilist kokkulepet sõlmida.

Veel on saadikuametis oluline tegutseda riigieelarve projekti koostamise juures.

Ikka eesmärgil, et üks või teine oma piirkonnale oluline investeeringuobjekt eelarves kajastuks. Siiski pole õige, kui keegi minu kolleegidest hiljem väidab, et just tema või tema erakond tagas mingi konkreetse objekti rahastamise kohalikus piirkonnas.

Riigieelarve vajab parlamendis seadusena vastuvõtmiseks vähemalt 51 poolthäält. Seega nõuab rahaliste küsimuste otsustamine riigikogus väga olulisi kooskõlastusi ning ametnike esialgselt kokkupandud riigieelarve projekt võib erineda ja peabki erinema sellest, mis lõpuks vastu võetakse.

Saadikute koostööst

Olen kuulnud arvamusi, et Pärnu valimisringkonna kaheksa saadikut peaksid oma erakondlikule kuuluvusele vaatamata rohkem koostööd tegema. Põhimõtteliselt võib selle seisukohaga nõustuda, sest Pärnu maavanemgi on meid kõiki nii mõnegi korra kokku võtnud ja maakonna valupunkte selgitanud.

Samal ajal mõelgem, mis juhtub, kui näiteks Tallinnast valitud kõik 29 riigikogu liiget otsustaksid ühise rusikana pealinna asja ajada. Neil oleks sel juhul jõudu ja voli paljudes küsimustes Eesti arengut omal soovil muuta. Vaevalt saaksime siis juttu teha üleriiklikust mõtlemisest ja fraktsioonide koostööst.

Kui aus olla, siis ühe korra on nii juhtunud. Paar aastat tagasi oli riigikogus arutusel Tallinna pedagoogikaülikooli muutmine Tallinna ülikooliks. Kõrgkooli uue nime poolt olid erakondlikule kuuluvusele vaatamata kõik parlamenti valitud tallinlased ja enamik seal kunagi hariduse omandanud saadikutest. Vastu olid need vähemusse jäänud riigikogu liikmed, kes pidasid ülikooliks vaid alma mater’it Tartus.

Olen kindel, et Pärnumaalt järgmise riigikogu koosseisu valitud liikmed esindavad oma valimispiirkonda igati vääriliselt ja oskavad üleriiklikul tegutsemistasandil kaitsta meie regiooni huve.


Pärnu Postimees 10.02.2007

Parlamenditöö ja Pärnumaa huvid

12. veebruar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Väino Linde
Kaheksa aastat tagasi toimunud riigikogu valimistel lubasid kaks meie ringkonna kandidaati tagada, et Toompeal ei tehta mitte ühtegi Pärnumaale kahjulikku otsust. Kuigi valituks nad ei osutunud, said mehed kokku päris korraliku häältesumma.

Samal ajal ei täpsustanud neist kumbki, mispärast võiks riigikogu Pärnumaa suhtes üldse vaenulikkust ilmutada.

Siiski võib arvata, et nüüdki soovivad valijad teada, mida meilt valituks osutunud parlamendisaadikud suudavad esmajoones Pärnumaa heaks ära teha.

Seadused on üldised

Riigikogus käsitletavad küsimused on olemuselt üleriigilised. Olgu need tulumaksu protsendi, pensionimäära või vanemahüvitisega seonduvad seadused. Karistusseadustiku, nimeseaduse või võlaõiguse paragrahvidest rääkimata.

Neil kõigil on ühesugune mõju ja jõud nii Põlvas kui Saares, Pärnus kui Harjus.

Siinjuures viitan riigikontrolör Mihkel Oviiri sõnadele selle kohta, et riigikogu liige peabki arvestama riigi huve laiemas mõttes, mitte ei tohi muutuda kohapealsete huvide esindajaks Toompeal.

Aga ometi ootavad Eesti 12 valimisringkonna valijad saadikutelt alati midagi erilist oma piirkonna jaoks. Ja valimiste ajal kipuvad saadikukandidaadid toetuse võitmiseks ise samuti esinema valijate kodukandi probleemide üliheade tundjate ja lahendajatena.

Näiteks võisime hiljaaegu ühest ajalehest lugeda, kuidas ühe erakonna esinumbrist valimiskandidaat Pärnumaal nii väga muretseb Tihemetsa kandi eluolu pärast.

Aga samal ajal teame sedagi, et temaga ühes parteis olev praegune haridusminister on seni selle küsimuse lahendamisse nimme loiult suhtunud.

Parlamendisaadik saab oma valimispiirkonna arengut mõjutada üsna mitmel viisil.

Üks lihtsamaid võimalusi on tõstatada valitsusliikmete ees mõni kohapealne probleem riigikogu infotunnis. Kui see tegevus saab avaliku tähelepanu osaliseks, on ministril päris keeruline oma seisukohti kaitsta või asja lahendamisest hoiduda.

Niisugust võimalust kasutasid täiesti õigesti ära riigikogu selle koosseisu need Pärnumaalt valitud saadikud, kes kaitseministrile päris valusaid küsimusi Pärnu pataljoni kohta esitasid.

Samuti võib saadik esitada kirjalikke järelepärimisi, et kontrollida oma kodupiirkonna mõne kohaliku omavalitsuse tehtud kahtlasevõitu otsuste õigsust või seaduslikkust.

Sellise nõudega saab riigikogu liige pöörduda väga erinevate riigiorganite, näiteks õiguskantsleri, riigikontrolli või prokuratuuri poole.

Tõhus võimalus on riigikogu liikmel peaministrilt ametliku järelepärimise kaudu nõuda mõne kohalikul tasandil olulise tähtsusega küsimuse riiklikku lahendust.

Teame, et valitsuse moodustamiseks sõlmivad riigikogus koostööd tegevad erakonnad koalitsioonilepingu. Ja see on väga kõva sõna, kui sellesse õnnestub suruda ühe kohapealse tähtsa probleemi lahendus.

Hea näide on 2003. aasta koalitsioonileping, kus eraldi märgiti ära Pärnu haigla hoone valmis ehitamine.

Nüüdseks tundub pärnumaalastele uue haiglakompleksi olemasolu väga loomulik. Aga kahjuks olen kokku puutunud selliste mittepärnakatest “tarkpeadega”, kes kogu investeeringut ikka veel mõttetuks kulutamiseks peavad ja seda halvas mõttes poliitilise rahajagamise näitena esile tõstavad.

Kuivõrd Pärnu linn pole jõudnud kõigile väga vajaliku uue silla täpset asukohta ja maksumust kindlaks määrata, ei saa riigikogu uues koosseisus keegi selle valmimise riiklikuks toetamiseks parima tahtmise juureski mingit poliitilist kokkulepet sõlmida.

Veel on saadikuametis oluline tegutseda riigieelarve projekti koostamise juures.

Ikka eesmärgil, et üks või teine oma piirkonnale oluline investeeringuobjekt eelarves kajastuks. Siiski pole õige, kui keegi minu kolleegidest hiljem väidab, et just tema või tema erakond tagas mingi konkreetse objekti rahastamise kohalikus piirkonnas.

Riigieelarve vajab parlamendis seadusena vastuvõtmiseks vähemalt 51 poolthäält. Seega nõuab rahaliste küsimuste otsustamine riigikogus väga olulisi kooskõlastusi ning ametnike esialgselt kokkupandud riigieelarve projekt võib erineda ja peabki erinema sellest, mis lõpuks vastu võetakse.

Saadikute koostööst

Olen kuulnud arvamusi, et Pärnu valimisringkonna kaheksa saadikut peaksid oma erakondlikule kuuluvusele vaatamata rohkem koostööd tegema. Põhimõtteliselt võib selle seisukohaga nõustuda, sest Pärnu maavanemgi on meid kõiki nii mõnegi korra kokku võtnud ja maakonna valupunkte selgitanud.

Samal ajal mõelgem, mis juhtub, kui näiteks Tallinnast valitud kõik 29 riigikogu liiget otsustaksid ühise rusikana pealinna asja ajada. Neil oleks sel juhul jõudu ja voli paljudes küsimustes Eesti arengut omal soovil muuta. Vaevalt saaksime siis juttu teha üleriiklikust mõtlemisest ja fraktsioonide koostööst.

Kui aus olla, siis ühe korra on nii juhtunud. Paar aastat tagasi oli riigikogus arutusel Tallinna pedagoogikaülikooli muutmine Tallinna ülikooliks. Kõrgkooli uue nime poolt olid erakondlikule kuuluvusele vaatamata kõik parlamenti valitud tallinlased ja enamik seal kunagi hariduse omandanud saadikutest. Vastu olid need vähemusse jäänud riigikogu liikmed, kes pidasid ülikooliks vaid alma mater’it Tartus.

Olen kindel, et Pärnumaalt järgmise riigikogu koosseisu valitud liikmed esindavad oma valimispiirkonda igati vääriliselt ja oskavad üleriiklikul tegutsemistasandil kaitsta meie regiooni huve.


Pärnu Postimees 10.02.2007

Lihula sündroom ja pronkssõduri fenomen

22. jaanuar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Väino Linde
Isegi päris sõjas ei pruugi veel ühe lahingu kaotamine riigile suuremat õnnetust tuua. Sama on informatsiooni- ja luuresõjaga, aga siingi on oluline, et juhtunust õpitakse ja tehakse õiged järeldused.

Lihula õppetund

Ilmselt mäletame veel kõik hästi mõne aasta taguseid nn Lihula ausambaga seotud sündmusi. Eesti oli siis ühe hetkega maailma infokanalite keskpunktis, kahjuks küll vaid väga halvas valguses. Kuidas see kõik mõjus riigi rahvusvahelisele mainele, teavad pikalt kõnelda meie välisesinduste ametnikud.

Ei maksa olla naiivne ja arvata, et kogu see lugu keris end just sellisel moel lahti iseenesest, üksnes mõne kaaskodaniku vastutustundetu käitumise tagajärjel. Kujundlikult öeldes võib arvata, et leegionärimundris sõdalase kuju avalik ülespanek tõi ilmselt mõnelegi meie idanaabri luureohvitserile ühe uue kupu õlakutele.

Aga moodus, kuidas see ausammas meie tolleaegse peaministri ja siseministri eestvõttel õhtupimeduses ära koristati, tagas pagunitele kindlasti vähemalt kaks lisatärnikest. On üsna kindel, et Lihula lahingu Eesti kaotas. Sedamoodi arvas päris mitu meie välispartnerit, aga eeskätt kaotas riik selle siiski oma kodanike silmis.

Ikka sõjahauad

Kahjuks peab tõdema, et päris suur osa lõppenud 2006. poliitika-aastast käis jälle sõjamonumendi, sedakorda küll Tallinna Tõnismäe pronkssõduri kirsasaapa taktis. Avalikkuses on seda käsitletud nii vabastajate monumendi kui okupatsiooni sümbolina. Isegi meie politsei valvas teist vahepeal öösel ja päeval nagu mõnd suurt väljamaa saksa.

Levinud on arvamus, et võib-olla on monumendi all tõesti puhkamas ka mõne sõjamehe luud. Kui see nii on, nõuaksid need säilmed väärikat kohtlemist ja kesklinnast sobivat ümbermatmist, sõltumata sellest, millise vabaduse eest võitlejad omal ajal ise väljas olid.

Praeguse siseministri vastutusalas olevad korrakaitsjad ei käitunud just mitte kõige targemini, kui kevadiste rahutuste ajal viisid monumendi juurest minema meie sinimustvalget käes hoidnud meesterahva ja samal ajal jätsid punalipu lehvitajad hoopis vabaks. Seejärel ei lubatud provokatsioonide vältimiseks pronkssõduri juurde otsekui miiniväljale tükk aega enam mitte kedagi.

Kelle karvane käsi?

Üks Moskva ajakirjanik ütles mulle hiljaaegu, et Venemaa riigivõim on väga huvitatud sellest, et meie riigikogu ei võtaks vastu sõjahaudade kaitse seaduseelnõu. Sest siis võivad ka mitu teist Euroopa riiki meist eeskuju võttes oma pealinnades “vabastajate” monumendid teisaldada.

Oma eesmärgi saavutamise vankri ette oli Kreml rakendanud kõik käepärased võimalused ja vahendid. Nii kutsuti Moskvas vaibale Eesti suursaadik ja päriti temalt juhtunu kohta selgitust. Riigikogu ees pikettis poliitiline rühmitus Klenski Nimekiri, mis eelnõu menetlemisele tuld ja tõrva kaasa vandus.

Dmitri Klenski saatis õiguskomisjonile kirjaliku vaide, milles nõudis, et alustaksime nendega üldpoliitilist debatti vaidlusaluse monumendi küsimuses. Vene Konstitutsioonierakonna esimehe märgukirjast riigikogule saime aga teada, et kõik antifašistid peavad 1944. aasta septembrisündmusi Tallinna vabastamiseks, seega võivad vaid fašistid lugeda seda okupatsiooni alguseks.

Moskva sõjaveteranide kongress mõistis oma avalikus pöördumises päris räigete sõnadega hukka Tõnismäe pronkssõduri võimaliku teisaldamise ja vastava eelnõu menetlemise riigikogus. Samuti on nende arvates igasuguse ajaloolise tõe vastane pidada Nõukogude Liitu Eestit okupeerinud riigiks.

Aserbaidžaani kommunistliku partei keskkomitee aga saatis enne jõule president Toomas Hendrik Ilvesele ja riigikogu esimehele Toomas Varekile päris skisofreenilise sisuga läkituse.

Mägede poegadest kommunistide arvates on Eesti Vabariik oma praeguse käitumisega pronkssõduri ja punaveteranide suhtes asetanud end ajaloolistesse liitlassuhetesse kunagise Hitleri-Saksamaaga. Samuti olevat sõjameeste säilmete ümbermatmine vastuolus ükskõik millise religiooni usutunnistusega. Seltsimehed nõudsid kohe lõpu tegemist olukorrale, kus Eestis saavad inimesed poliitilisi õigusi vaid rahvuslikust ja keelelisest tunnusest lähtuvalt.

Ilmselt on idanaabri arsenalis veel väga palju vahendeid. Selgeks märguandeks meile võib pidada vahepealseid ülipikki veoautode järjekordi Narva piiripunktis, samuti osalist kalaturustamise keeldu. Mõne nädala eest sinimustvalgete lippude põletamine Eesti saatkonna ees Moskvas teenis samuti sama eesmärki.

Putini parteiga koostöölepingu teinud Keskerakond üritas riigikogus mitte väga tõsiselt võetaval ettekäändel samuti sõjahaudade kaitse seaduseelnõu menetlemist katkestada. Õnneks edutult.

Rahvaliidu mehed jäid äraootavale positsioonile ega võtnud hääletusest osa. Hea seegi.

Kõige selle tulemusena olen veendunud, et uusi tärne ühelegi luureohvitserile sõjahaudade küsimuses enam ei paista ja vaidlusalune eelnõu võeti riigikogus lõpuks vastu.



Pärnu Postimees 20.01.2007

Lihula sündroom ja pronkssõduri fenomen

22. jaanuar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Väino Linde
Isegi päris sõjas ei pruugi veel ühe lahingu kaotamine riigile suuremat õnnetust tuua. Sama on informatsiooni- ja luuresõjaga, aga siingi on oluline, et juhtunust õpitakse ja tehakse õiged järeldused.

Lihula õppetund

Ilmselt mäletame veel kõik hästi mõne aasta taguseid nn Lihula ausambaga seotud sündmusi. Eesti oli siis ühe hetkega maailma infokanalite keskpunktis, kahjuks küll vaid väga halvas valguses. Kuidas see kõik mõjus riigi rahvusvahelisele mainele, teavad pikalt kõnelda meie välisesinduste ametnikud.

Ei maksa olla naiivne ja arvata, et kogu see lugu keris end just sellisel moel lahti iseenesest, üksnes mõne kaaskodaniku vastutustundetu käitumise tagajärjel. Kujundlikult öeldes võib arvata, et leegionärimundris sõdalase kuju avalik ülespanek tõi ilmselt mõnelegi meie idanaabri luureohvitserile ühe uue kupu õlakutele.

Aga moodus, kuidas see ausammas meie tolleaegse peaministri ja siseministri eestvõttel õhtupimeduses ära koristati, tagas pagunitele kindlasti vähemalt kaks lisatärnikest. On üsna kindel, et Lihula lahingu Eesti kaotas. Sedamoodi arvas päris mitu meie välispartnerit, aga eeskätt kaotas riik selle siiski oma kodanike silmis.

Ikka sõjahauad

Kahjuks peab tõdema, et päris suur osa lõppenud 2006. poliitika-aastast käis jälle sõjamonumendi, sedakorda küll Tallinna Tõnismäe pronkssõduri kirsasaapa taktis. Avalikkuses on seda käsitletud nii vabastajate monumendi kui okupatsiooni sümbolina. Isegi meie politsei valvas teist vahepeal öösel ja päeval nagu mõnd suurt väljamaa saksa.

Levinud on arvamus, et võib-olla on monumendi all tõesti puhkamas ka mõne sõjamehe luud. Kui see nii on, nõuaksid need säilmed väärikat kohtlemist ja kesklinnast sobivat ümbermatmist, sõltumata sellest, millise vabaduse eest võitlejad omal ajal ise väljas olid.

Praeguse siseministri vastutusalas olevad korrakaitsjad ei käitunud just mitte kõige targemini, kui kevadiste rahutuste ajal viisid monumendi juurest minema meie sinimustvalget käes hoidnud meesterahva ja samal ajal jätsid punalipu lehvitajad hoopis vabaks. Seejärel ei lubatud provokatsioonide vältimiseks pronkssõduri juurde otsekui miiniväljale tükk aega enam mitte kedagi.

Kelle karvane käsi?

Üks Moskva ajakirjanik ütles mulle hiljaaegu, et Venemaa riigivõim on väga huvitatud sellest, et meie riigikogu ei võtaks vastu sõjahaudade kaitse seaduseelnõu. Sest siis võivad ka mitu teist Euroopa riiki meist eeskuju võttes oma pealinnades “vabastajate” monumendid teisaldada.

Oma eesmärgi saavutamise vankri ette oli Kreml rakendanud kõik käepärased võimalused ja vahendid. Nii kutsuti Moskvas vaibale Eesti suursaadik ja päriti temalt juhtunu kohta selgitust. Riigikogu ees pikettis poliitiline rühmitus Klenski Nimekiri, mis eelnõu menetlemisele tuld ja tõrva kaasa vandus.

Dmitri Klenski saatis õiguskomisjonile kirjaliku vaide, milles nõudis, et alustaksime nendega üldpoliitilist debatti vaidlusaluse monumendi küsimuses. Vene Konstitutsioonierakonna esimehe märgukirjast riigikogule saime aga teada, et kõik antifašistid peavad 1944. aasta septembrisündmusi Tallinna vabastamiseks, seega võivad vaid fašistid lugeda seda okupatsiooni alguseks.

Moskva sõjaveteranide kongress mõistis oma avalikus pöördumises päris räigete sõnadega hukka Tõnismäe pronkssõduri võimaliku teisaldamise ja vastava eelnõu menetlemise riigikogus. Samuti on nende arvates igasuguse ajaloolise tõe vastane pidada Nõukogude Liitu Eestit okupeerinud riigiks.

Aserbaidžaani kommunistliku partei keskkomitee aga saatis enne jõule president Toomas Hendrik Ilvesele ja riigikogu esimehele Toomas Varekile päris skisofreenilise sisuga läkituse.

Mägede poegadest kommunistide arvates on Eesti Vabariik oma praeguse käitumisega pronkssõduri ja punaveteranide suhtes asetanud end ajaloolistesse liitlassuhetesse kunagise Hitleri-Saksamaaga. Samuti olevat sõjameeste säilmete ümbermatmine vastuolus ükskõik millise religiooni usutunnistusega. Seltsimehed nõudsid kohe lõpu tegemist olukorrale, kus Eestis saavad inimesed poliitilisi õigusi vaid rahvuslikust ja keelelisest tunnusest lähtuvalt.

Ilmselt on idanaabri arsenalis veel väga palju vahendeid. Selgeks märguandeks meile võib pidada vahepealseid ülipikki veoautode järjekordi Narva piiripunktis, samuti osalist kalaturustamise keeldu. Mõne nädala eest sinimustvalgete lippude põletamine Eesti saatkonna ees Moskvas teenis samuti sama eesmärki.

Putini parteiga koostöölepingu teinud Keskerakond üritas riigikogus mitte väga tõsiselt võetaval ettekäändel samuti sõjahaudade kaitse seaduseelnõu menetlemist katkestada. Õnneks edutult.

Rahvaliidu mehed jäid äraootavale positsioonile ega võtnud hääletusest osa. Hea seegi.

Kõige selle tulemusena olen veendunud, et uusi tärne ühelegi luureohvitserile sõjahaudade küsimuses enam ei paista ja vaidlusalune eelnõu võeti riigikogus lõpuks vastu.



Pärnu Postimees 20.01.2007

Mida võiks teada riigikogu valimistest

11. jaanuar 2007 Artikli originaal asub siin aadressil / Väino Linde
Keegi terava keelega Inglise parlamendisaadik on öelnud, et rahvas hindab poliitikuid ehk ainult natuke kõrgemalt kui murdvargaid. Ometi algab mingi aja järel taas suurt vaeva ja raha nõudev valimismaraton. Ega Eestiski teisiti ole.

Valimised on välja kuulutatud

President on põhiseadusele tuginedes välja kuulutanud, et uue riigikogu valimised toimuvad 4. märtsil. Et see aeg ei ole enam mägede taga, sellest annab tunnistust poliitikute vilgas sebimine ajakirjanduse veergudel ja kirevate valimisplakatite ilmumine välireklaamina.

Poliitilisi lubadusi võib juba kuulda televisioonis ja raadioski. Eks see peabki vist nii olema.

Lõpeb ju 18. jaanuaril, seega vähem kui nädala pärast valimiskandidaatide registreerimiseks esitamine. Valimistel osalev erakond võib selleks ajaks esitada üleriigiliselt kuni 125 isikust koosneva nimekirja.

Hiljemalt 23. jaanuaril registreerib vabariigi valimiskomisjon ülesseatud kandidaadid ja annab neile numbrid, mis algavad 101st. See kuupäev on väga oluline, sest seda loetakse ka aktiivse valimisagitatsiooni alguseks ja sellest ajast on igasugune erakonna, valimiskandidaadi või nende logo ja programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühissõidukil või taksol keelatud.

Seetõttu on mõistetav, miks juba praegu on välireklaamiga nii hoogsalt algust tehtud. Plakatite väljariputamise aeg on lihtsalt ettepoole nihkunud.

Väärib märkimist, et aktiivse valimisagitatsiooni algus tähistab üldjuhul sedagi, et siis tõstab meedia poliitilise reklaami näitamise eest võetavat tasu märgatavalt.

Eestis on 12 valimisringkonda ja riigikogus 101 liiget. Valimisseaduse kohaselt on vabariigi valimiskomisjon jaganud valijate koguarvu riigis esmalt 101ga, seejärel teinud veel paar ettenähtud matemaatilist tehet ja selle tulemusena määranud, et valimisringkonnas nr 12 ehk Pärnumaal on riigikokku pääsemiseks jaotada kaheksa mandaati.

Iga erakond võib meie ringkonnas esitada kuni kümnest kandidaadist koosneva nimekirja. Seetõttu saab ennustada, et algamas on üpris äge valimisvõitlus, kus nagu armastuses ja sõjaski võidakse kasutada igasuguseid võtteid.

Millal ja keda valida

Kuivõrd õige valimispäev ei pruugi mitmesugustel põhjustel kõigile valijatele hääletamiseks sobida, on ette nähtud kaks eelhääletusvooru. Kõigepealt toimub hääletamine 19.-23. veebruarini meie valimisringkonna vaid ühes kindlaksmääratud Pärnu linna valimisjaoskonnas.

26.-28. veebruarini on teine eelhääletus. Siis peavad kella 12-20 olema avatud kõik valimisjaoskonnad.

Tuleb märkida, et nendel päevadel saab hääletada oma kandidaadi eest ka väljaspool valija elukohajärgset valimisjaoskonda, mis peaks valimistest osavõtu üldprotsenti suurendama.

Maailmas ainulaadsena võivad valijad meil seekordsetel riigikogu valimistel kasutada elektroonilist hääletamist. Seda saab teha alates 26. veebruarist kella 9 hommikul ööpäev läbi kuni 28. veebruari kella 20ni.

Arvuti kaudu hääletamiseks on vaja muidugi ID-kaardi lugejat ja koode.

Oluline on teada, et 4. märtsil kui tegelikul valimispäeval on kõik jaoskonnad avatud kella 9-20.

Kes kandidaatidest osutub valituks

Valituks osutub see, kellele valijad kõige rohkem hääli annavad, sõltumata sellest, millisel kohal ta nimekirjas oli. Reastatakse ju pärast kõik nimekirjas olnud kandidaadid vastavalt igaühele antud häälte arvule ümber.

Kogu valimisnimekiri ühiselt aga peab täis saama vähemalt ühe kvoodiarvu ehk Pärnu valimisringkonnas 4500-5000 häält.

Kui nimekirjale antakse hääli kahe kvoodi jagu, on riigikokku pääsemise lootus kahel selles enim hääli kogunud kandidaadil.

Seega täidavad erakondade esitatud valimisnimekirjas esimestel kohtadel olevad kandidaadid eelkõige nii-öelda peibutuspartide rolli, et valijaid üldse hääletamise juurde meelitada. See on aga väga oluline, sest nimekirja liidri varasem tegevus tubli politseijuhi, tuletõrjepealiku või eurotädina võib kogu valimisnimekirjale isemoodi väärikust lisada. Eelkõige nende silmis, kes muidu poliitikutest nii väga ei peagi.

Praktikutest poliitikud väidavad veel seda, et valimisnimekirja esialgses asetuses on tähtust nii palju, et tavavalija pilk peatub esmalt valimiskabiini seinal olevate nimekirjade esimese kahe ja seejärel nimekirja viimase kandidaadi nime juures.

Lähme kõik valima!


Pärnu Postimees, 11.01.2007